Teisipäev, oktoober 30, 2012

Pullerits: Kust saab Eesti kasulikemat spordiinfot?

Kas teate, miks Tartu on parem kui Tallinn, rääkimata muudest kohtadest? Sest Tartus liigub rohkem asjalikku infot. Kui ei usu, vaadake seda, mida Vahur Teppan on sellest sügisest Vilde tervisekohvikus korraldanud: loengusari «Treenime mõistusega».

Teisipäevaõhtune programm on selline, millele Tallinnal pole samasuguse regulaarsuse ega sisulise tuumakusega midagi vastu pakkuda. Või ma eksin? Ja huvi loengusarja vastu on suur! Teppani arvepidamise järgi on nii mitmelgi loengul olnud  50-60 kuulajat. (Programmiga paremaks tutvumiseks klikkige allolevale kavale!)

Täna, teisipäeva õhtul, nagu näete, räägib jõutreeningu tähtsusest suusatajatele Eesti suusakoondislane Peeter Kümmel.

Aga vaatame ajas veidi ette. 12. veebruariks, Tartu maratoni nädalaks, on Teppan välja kuulutanud minu eksklusiivloengu «Küsida võib kõike». Ma ei hakka sedapuhku pikalt keerutama, vaid küsin siis otse: millised on need teemad, mille käsitlemist minult ootate, ja küsimused, millele minult vastust ootate? Kinnitan, et küsin seda heatahtlikult, sest loeng tuleb teha sellest, mille vastu kuulajail on suurim huvi, ja selleks tuleb korralikult ette valmistuda.
******
A very sandy descent into Hidden Canyon from Bartlett Wash Road, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Vahur Teppan (vasakul) ja Priit Pullerits lõpetamas laupäeva pärastlõunal kella poole ühe ajal pooleteisetunnist suusaretke. Foto autor: Kalle Kiiranen

Esmaspäev, oktoober 29, 2012

Pullerits: Lumine salakohtumine ehk kas keegi suusatab ka või?

Eelmise nädala algul helistas mulle ootamatult Vahur Teppan, endine Eesti suusakoondislane. «We need to talk,» kõlanuks ta sõnum, kui Alaskal elanud-õppinud-treeninud Teppan kasutanuks Ameerikas käibel olevat keelt. Ehk: «Me peame rääkima.»

Küsimus oli selles, kus ja kuidas, et kõrvalised peale ei satuks. Äärepealt oleksin lasknud läbi suure vea.

Esialgne variant oli kohtuda nädalavahetuse varahommikul mõnes spordiklubis rattapukkidel. Läksin laupäeva hommikul koeraga välja, tõmbasin ninaga läbi värske õhu, päike paistis, värske lumi puudel ja põõsastel sillerdas – taipasin, et ma peaks peast soe olema, kui lähen mingisse kunstõhuga spordisaali pedaalima! Pealegi, seal võidakse meie salakõnelustele peale sattuda ja katsu siis levivaid jutte peatada.

«Change of plans!» helistasin Teppanile. Ehk: «Plaanid on muutunud.»

Tunni aja pärast võttis Teppan mind auto peale, millega tal oli eelmisel ööl kulunud Tallinnast Tartusse jõudmiseks kolm ja pool tundi ning mille hallil kerel ilutses punaste tähtedega ühe teise Eesti suusataja nimi. Viskasin oma Swixi kepid pakiruumi ja potsatasin juhi kõrvalistmele.

Kui Teppan viimaks auto kinni pidas ja me välja tulime... jäimegi koheselt vahele. Nüüd jääb vaid loota, et too tuntud suusamees, kellele Teppan oma punaseid Alpina saapaid proovida andis, hoiab nähtu-kuuldu samamoodi varjul, nagu ta peitis oma silmad tumedate prilliklaaside taha.

Kinnitasime Teppaniga alla Fischeri kõige odavamat marki suusad ja kadusime avalikust vaateväljast. Järgmised poolteist tundi toimus liikumine lumel. Valdavalt paaristõugetega, aga kohati ka vahelduvalt, sest pehmemates kohtades pakkis lumi hirmus paksult alla. Isegi mõnest laskumisest sai alla sõidetud. Teppan õpetas, kuidas seda teha: üks jalg tuleb viia ette ja keharaskus nihutada taha, sest siis, kui ees miski suusa kinni võtab, ei kuku kergelt ninuli.

Kuid peamine ei olnud suusatamine. Tähtsaim oli see, et toimus ääretult olulise informatsiooni vahetus. Eelmisest hooajast on ju möödunud palju kuid ning tuleb end taustateadmistega kurssi viia. Kes teist teab, näiteks, mida Teppan kaks kuud suvel tegi? Suusatas nii palju, et selle sügise alates oli ta ilmselt suuskadel enim kilomeetreid läbinud eestlane. Ta sai Austraalias Kangaroo Hoppetil 9. koha, alistades lõpuspurdiga Šveitsi kuulsuse Reto Burgermeisteri. Konkurents eesotsas oli kõva: Venemaa koondislased Aleksandr Legkov, Ilja Tšernoussov ja Ivan Alõpov said kolmikvõidu. Ühel Austraalia sprindivõistlusel oli Teppan saanud aga  kahe venelase järel ja Alõpovi ees koguni kolmanda koha.

Ent ka see pole peamine. Peamine infovahetus toimus ikka seoses Eesti teemadega. Pisut kannatust: peagi annan neist avalikult teada.

Pühapäeva hommikul võtsin Tartu dendropargis suusatamise üksinda ette. Lumekate oli õhem kui eelmisel hommikul, kuid kannatas sõita küll. Liikusin peamiselt paaristõugetega. Sõitsin kokku 1:41.40, kilometraaži ei oska öelda, aga kui arvestada 8 minutit kilomeetri peale, tuleb kokku ligi 13 km. Selle aja jooksul ei näinud ma mitte ühtegi teist suusatajat, ja vaevalt nad hiljem, kui ilm soojemaks ja õhuke lumekirme veelgi vesisemaks muutus, välja tulid. Huvitav, kas konkurendid kasutasid kuivemat asfalti ja sõitsid sellal hoopis rattaga? Kui laupäeva õhtul naise ja tütre restorani viisin, siis nägin, kuidas üks Paralepa rohe-valges rattavormis mees akna alt mööda pedaalis. Nagu näha, siis ega tõelistel tegijail lumi rattasõitu sega.
******

View from Bartlett Wash Road, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Esimene lumi Tartus reedel, 26. oktoobril. Foto autor: Kalle Kiiranen
Foto 2: Vahur Teppan (vasakul) ja Priit Pullerits lõpetamas laupäeva pärastlõunal kella poole ühe ajal pooleteisetunnist suusaretke. Foto autor: Kalle Kiiranen
Foto 3: Vahur Teppan näitab, kuidas värske lumi mullasuuskade alla pakib. Foto autor: Kalle Kiiranen

Reede, oktoober 26, 2012

Pullerits: Kus on Eesti Armstrongide paljastajad?

Mida teie arvate, kas keerulisem oli uurida Lance Armstrongi tiimi US Postal dopinguskeeme või Reformierakonna rahastamisskandaali?

Tegelikult võiks siia punti siduda ka Andrus Veerpalu positiivsete dopinguproovide uurimise. Neis kõigis on palju ühist, nagu kirjutan tänases Tartu Postimehes oma sporditeemalises kuukommentaaris, kus toon välja ka selle, millised on Armstrongi kaasuse õppetunnid.

Eesti riigijuhid on korduvalt kiidelnud, et meil on õigusriik. Nõus. Meie elu tugineb seadustele. Aga pange tähele palju sisulisemat küsimust: kas Eesti on ka õigussuutlik ja õigustahtlik riik? Vaat see on hoopis iseette teema.

Minu arvates on vastus eitav. Peaminister Andrus Ansip, nagu tuletas eileõhtuses «Kolmeraudse» intervjuus meelde Silver Meikar, on ju korduvalt andnud oma sõnavõttudes mõista, et Reformierakonna rahastamise asjus pole midagi uurida. Lühidalt, ja pisut ka akadeemiliselt väljendades: kõige kõrgemalt poolt on agenda paika pandud.

Või võtame Veerpalu juhtumi. Mäletate, kuidas mullu kevadel teatas prokuratuur, et nemad ei kavatsegi uurida, kust suusatajad võisid keelatud aineid saada ja kes nendega on manipuleerinud. Selle asemel, nagu tänases kolumniski viitan, andis peaminister Ansip 2011. aasta aprilli algul ametlikult taas kõige kõrgemalt poolt justkui muuseas käsulaua, et tuleb uskuda ja loota Veerpalu asjus parimat, positiivset.

Kui Eesti oleks õigustahtlik ja -suutlik riik, oleks peaminister pidanud pigem ütlema, et juhul, kui uudis tuleb negatiivne – selles mõttes, et proov on positiivne (kas pole paradoksaalne mõistete mäng?), – siis moodustab ta komisjoni, kuhu kaasab ka välismaa eksperte, kelle ülesanne on teha selgeks, kas ja kuidas dopinguaineid on kasutatud.

Aga mis toimub meie riigis? Selle asemel pannakse kokku teadustiim, kes hakkab väsimatult täitma ühe poole tellimust ehk tõestama, et dopinguproovi test ei ole usaldusväärne. (Nagu üldiselt lugupeetud vandeadvokaat Indrek Sirk asus kaitsma Edgar Savisaart – seda seletas ta eilses «Kolmeraudses» –, et tema kiiruse ületamise tõestuseks ei ole piisav politseiniku sõna ja radari näit, vaid et vaja on ka videomaterjali. [Ja pange tähele: kui videomaterjal oleks olemas, siis küllap järgmiseks väidaks juristid, et 1) ei saa tõestada selle ehtsust, et see võib olla võltsing, ja 2) videosalvestis on tehtud selleks eelnevalt luba küsimata. That’s why normal people hate lawyers.]) No kuulge, kui Veerpalu mõlemad dopinguproovid on positiivsed, siis on see piisav ja konkreetne kahtlusmaterjal, et huvituda hoopis sellest, kust need ained pärinevad, kes on neid Veerpalule manustanud, milline on skeem? Aga seda küsimust pole isegi püstitatud!

«That’s pathetic!» ehk see on haletsusväärne, ütleksid ameeriklased, ja seda nii Reformierakonna rahastamise kui Veerpalu dopinguproovide uurimise kohta.

Kus on meie suurepäraseks kiidetud õigusriigi Travis Tygart (USADA boss), kes suudab kaevuda, kes tahab uurida, kes ei lase end poliitiliselt mõjutada, kes on sõltumatu, julge, hakkaja, eesmärgikindel, visa, kartmatu? Armstrongi meeskonna dopinguafäär oli ju palju raskemini lahtimurtav kui Reformierakonna rahastamisskeem. Armstrongi juhtum oli ju rahvusvahelisel tasemel punutud tippvandenõu, kus liikusid suured summad, kus olid hiiglaslikud, globaalsed panused – ja kus ei olnud, muide, mitte ühtegi Armstrongi positiivset dopinguproovi. Reformierakonna rahastamise lahtikangutamine pidanuks sellega võrreldes olema lapsemäng: raha, mis on tulnud ei tea kust, ja on liikunud erakonna arvele – selge raha liikumisjälg oli ju maas. Aga asjaosalised lihtsalt irvitasid uurijate üle. Mäletate ju Õhtulehe esikaant? Kust raha saite? – Öökapist. – Kuidas raha öökappi sai? – Ämm pani. Kõik niidiotsad olid käes, kõik inimesed olid käes, raha liikumine oli tuvastatav – ja ikka lasevad uurijad suurel kalal libedalt käest liuelda.

Mage ja piinlik lugu. Eesti võib olla õigusriik, aga õigussuutlik ja õigustahtlik ta küll ei ole. See on saanud viimaste nädalatega eriti selgeks, ja karta on, et ilmselt vaid kinnistub seoses passiivsusega ja äraootava ükskõiksusega Veerpalu dopinguloo asjus.
***
Tahaks rääkida veel kahest isiklikust juhtumist teemal, mis mind erutab. Hiljuti Milanos käies nägin, kuidas õhtupoolikul kogunesid sealsele peaväljakule umbes 20-aastased noormehed, süsimustad. Sama mustad, nagu need, keda olen näinud Euroopa suurlinnades Louis Vuittoni ja Prada ja teiste kuulsate kaubamärkidega võltsitud kotte müümas. Loomulikult tekkis mul professionaalne ehk ajakirjanduslik huvi, mida nad teevad. Mängisin süütut turisti, ise silmanurgast piidlesin, mis toimub. Nägin, kuidas nende juurde sammus üks lühemat kasvu lakutud musta soenguga itaallane, kes võttis taskust midagi ja ulatas neegripoistele. Ilmselt jäin liiga teraselt silmitsema, millega tegu, nii et järgmisel hetkel tunnetasin, kuidas üks noist must-kui-öö-meestest mulle selja tagant lähenema hakkas. Säilitasin rahu, mängisin turisti edasi ning eemaldusin. Ja ise mõtlesin järgmist.

Huvitav, meilgi ju räägitakse, et Eestisse on vaja tublisid ja hakkajaid ja oskustega immigrante. Itaalia, ja eriti Milano, suur töstuslinn, on igal juhul arenenumad kui Eesti. Huvitav, millised on need unikaalsed oskused ja see haruldane kompetents – räägin siin ilma irooniata, nagu need, kes räägivad meie immigrandisõbralikkuse suurendamise ja kodakondsuspoliitika pehmendamise vajalikkusest, nagu näiteks reformierakondlane Rait Maruste –, mida nood immigrandid on Itaaliasse toonud? Ahh?

Seejärel tegin väikse jalutuskäigu läbi Milano üliõpilaslinnaku. Kui ühe võlvialuse alt tänavale sammusin, keeras minu poole vaevalt 20-aastane noormees, taas must kui öö, ja sirutas ühtäkki minu poole tervituseks käe. Loomulikult ma ei tundnud teda. Ma ei tunne ühtegi Itaalia neegrit. Ma ei võtnud tema pakutud kätt vastu. Sammusin temast paarikümne sentimeetri kauguselt joonelt mööda, vaatasin otse, raputasin kergelt pead ja ütlesin rahulikult «No», ei. Suurlinnades käies olen nii palju selgeks saanud, et selliste tundmatute tegelastega ei tohi kunagi keskustellu laskuda, sest siis oled sa neile juba poolenisti saak ning katsu siis neist lahti saada.

Aga meie vasakliberaalid, kui nad sellest loost kuuleksid, näiteks Kari Käsper, Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja, veel üks selliseid tegelasi nagu Maruste, kes on näidanud enda suurt hoolivust ja armastust igasuguste sisserändajate vastu, siis kindlasti avaldaks nad pressiteate stiilis, et Postimehe ajakirjanik demonstreeris Itaalias oma rassistlikku käitumist vms.

Need kaks intsidenti Itaalias kinnitasid mulle veel kord – ja oi kui palju neid intsidente võinuks veel koguneda siis, kui seal pisut kauem viibinuks ja rohkem ringi vaadanuks –, et igasugusele immigratsioonile tuleb selgelt ja resoluutselt öelda «ei!».
******
Bartlett Wash Road, GMC Terrain ja Trek, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Lance Armstrong 2002. aasta Tour de France'i avaetapi stardis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Lance Armstrong 2004. aasta Tour de France'i 17. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Scanpixi agentuuri värskeim foto Lance Armstrongist 19. oktoobril Houstonis Texases fondi Livestrong galal. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Savisaarel on jälle õigus! Vandeadvokaat Indrek Sirk, Edgar Savisaar ja Siret Kotka sammuvad Harju maakohtusse. Foto autor: Postimees/Scanpix
Foto 5: Kahju küll, aga see pilt Innar Mardo nädalataguselt memoriaalilt kulturismis ja fitnessis sobib iseloomustama seda, kuidas igasugused tõsiste kahtlustega inimesed näitavad naerusuiselt avalikkusele paljast p***et. Tähelepanu: selle pildi ja selle eksponeerimisega siin ei ole öeldud midagi taunivat ega negatiivset pildil kujutatud naisterahva kohta. Foto autor: Raimond Roopärg, Scanpix
Foto 6. tudengite meeleavaldus oktoobri keskel Milanos. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 7: Galleria Vittorio Emanuele II, Itaalia vanim kaubanduskeskus Milano kesklinnas. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 8: Lääne dekadents: Robbie Williams esinemas Milanos. Foto autor: Empics Entertainment / Scanpic

Teisipäev, oktoober 23, 2012

Pullerits: Miks rattasõit on palju parem kui suusatamine?

Hoolimata sellest, mida on korda saatnud Lance Armstrong ja paljud teised profiratturid, olen jõudnud järeldusele, et rattasõit on igati parem kui suusatamine. Ja ega see, mida profid kusagil illegaalselt teevad, mulle ega ratasõidule kui sellisele korda lähegi.
Vaatame, kes üritab vastu vaielda. Esmalt argumendid.

1. Rattasõitu saab Eesti kliimas harrastada kauem kui suusatamist, milleks mõni aasta ei leidu kõlblikke tingimusi kahe kuugi jagu.
2. Rattasõit ei ole nii ilmatundlik kui suusatamine. Kui talvel on liiga palju plusskraade või liiga palju miinuskraade, ega siis hea meelega ikka suusatama lähe. Suvised rattasõiduolud küll nii palju ja drastiliselt ei kõigu nagu talvised suusatamisolud.
3. Rattasõidus on kiirused suuremad kui suusatamises. Mida suurem kiirus, seda lennukam tunne ja põnevam.
4. Rattasõidu alustamiseks pole vaja muud, kui hüppa aga sadulasse. Enne suusatama minekut on vaja suuski vanast määrdest puhastada ja uus määre alla panna.
5. Rattasõidus ei saa minna määrdega alt nagu suusatamises – et määrid end kinni või pole pidamist.
6. Rattasõidus ei ole nii palju tehnikanüansse nagu suusatamises, mis tähendab, et rattasõit on lihtsam, selgem, demokraatlikum, sõitjasõbralikum. Suusatamine tõrjub juba sellega paljud inimesed kõrvale, et nad ei saa tehnikat selgeks – ja siis on suusatamine piin.
7. Rattasõidus ei ole keppe vaja.
8. Rattasõiduks riietumine käib palju kiiremini ja lihtsamalt kui suusatamiseks riidesse panek.
9. Rattasõidus saab pead kasutada rohkem kui suusatamises. Küsige Indrek Rannamalt, tänu millele sai ta mullusel Tartu rattarallil kolmanda koha! Tänu peale. Kasutasin samuti viimasel Tartu rattarallil palju peaga raalimist, tänu millele oli sõit üllatavalt kerge ja mõnus.
10. Jalgratas iseenesest on ilusam ja peenem ja võimalusterohkem riistapuu kui suusad, mis väliselt/põhimõtteliselt pole muud kui kaks pütilauda.
11. Jalgrattariietus on värviküllasem ja pilkupüüdvam kui suusatajate riietus. Esteetilist visuaali ei maksa alahinnata!
12. Jalgrattasõidus saab abivahendeid ise kaasa kanda, alates rehvi lappmise komplektist ja lõpetades keti parandamise vahenditega. Aga mis te siis teete, kui suusk katki läheb, suusakepp või saapaklamber puruneb?
13. Rattasõidus suudab ka keskpärane targa ja nutika tegutsemise korral tugevatega koos pedaalida, suusatamises pole selleks lootustki – kohe jääd parematest maha. Mõelge, kuidas see innustab, kui suudad endast tugevamatega samas pundis püsida!
14. Rattasõidus on marsruudi valik palju suurem kui suusatamises. Ega sa seal naljalt ikka suusata, kus rada ees ei ole. Aga rattaga saad sõita ükskõik millistel teedel, panna kokku kas või mitmesaja kilomeetri pikkuse ringi üle Eesti. Suusatamises pole see eales võimalik.
15. Rattasõitu saad alustada otse ukse eest, selleks ei ole vaja kusagile kodunt kaugele autoga kohale sõita.
16. Rattasõit on seltskondlikum: grupis on paarilisega vestlust palju lihtsam arendada kui suusatamises, kus peamiselt tuleb kulgeda hanereas.
17. Rattaga saab tööl käia, suusatades küll mitte (vähemasti linnas).
******
Bartlett Wash Road, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Rattasõidu ilu oktoobrikuises Jaapanis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Olümpiavõitja ja maailmameister Marianne Vos treenimas eelmise nädala lõpus Hollandis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Rabobanki naiskond septembris Hollandis MM-võistlustel. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Väikelaps oktoobrikuises Bonnis (Saksamaal) ratta seljas. Vaevalt nii tillukesed suusatamisega edukalt hakkama saavad. Foto autor: Reuters/Scanpix

Esmaspäev, oktoober 22, 2012

Pullerits: Mida ütleb Taaramäe sügise kokkuvõtteks?

Teeme nüüd nii, et kui jumalad kõnelevad, siis muusad vaikivad.

Siit lingilt pääsete ligi Reini Taaramäe kirjutisele Postimehe laupäevases Arteris. Ta räägib seal oma sügisesest krossihooajast. Loo initsiatiiv tuli minult, seda käisingi temaga ühes varasügiseses trennis arutamas, teostus on puhtal kujul Taaramäelt. Nii et siin saate lõpuks ometi lugeda vahetuid, mitte kellegi vahendatud muljeid.

Taaramäe teatas, et sõitis mõneks ajaks Monacosse ja seal on 20 kraadi sooja. Head puhkamist! Seni puudub mul veel kahjuks info, kas ta korraldab ka tänavu hilissügisel nädalavahetusel pikki rattatrenne kõigile soovijaile. Aga küllap ta noist juba ise teada annab.

Homme, luban, et tõmban uue vaidluse üles. Või vähemalt ülehomme.
******
Bartlett Wash Road, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Rein Taaramäe Tähtvere spordipargis Tartu meistrivõitlustel krossis. Foto autor: Priit Pullerits

Reede, oktoober 19, 2012

Pullerits: Keda uskuda ja keda mitte?

Eelmise, paljukiidetud sissekande kommentaaride rubriigis püüdsid mõned mind Lance Armstrongi dopingusaagaga seoses provotseerida, kas ma usun, et Rein Taaramäe on puhas poiss. Usun, vastasin. Ja pärast eilset-tänast mõttevahetust Taaramäega, kus ta ütles mulle siiralt ja otsekoheselt asju, mis, tunnistan, et oma alasti aususes koguni jahmatasid, usun ma teda veel rohkem.

Paraku pean siinkohal lugejaile pettumuse valmistama, sest ei saa öelda, mida Taaramäe mulle ütles, kuna see rikuks kahepoolse kommunikatsiooni puutumatust ja sedasi kaotaksin usalduse, ent lisan nii palju, et kui Mati Alaver või Andrus Veerpalu esineks samasuguse avaldusega, nagu edastas mulle Taaramäe, võiksin isegi neid uskuda. Aga ei ole nende suust midagi nii selget ja jõulist ja põhimõttekindlat tulnud, nagu Taaramäelt.

Huvitav uudis on aga see, et homses, laupäevases Arteris teeb oma debüüdi suures ajakirjanduses üks väga tuntud ja hinnatud spordimees. Ütlen ausalt, et mind hämmastas, kui hästi oli ta oma loo komponeerinud ja kui rikkalikult kasutanud meeldejäävaid detaile. Arvestades, et tegu on debüüdiga, on tegu väga kõva sõnaga. Kas keegi tahab pakkuda, kellest on jutt?

Tagasi veel kord Taaramäe juurde. Olen imestanud, kust ta küll võtab tahtmise, et pärast Tour de France’i pikki ja kurnavaid etappe oma muljed kiiresti kirja panna. Ta rääkis mulle varasügisel, et teeb seda tavaliselt bussis, kui sõidab meeskonnaga finišipaigast ööbimiskohta. Kui küsisin, kas ta kirjutab oma Ratta-Rambo blogi sissekanded selleks, et ei peaks terve õhtu viiele-kuuele ajakirjanike kõnele vastama ja rääkima ühte ja sama juttu, vastas ta jaatavalt. Ja meenutas ühte paari aasta tagust tuuri, mille nime ja toimumisaja olen nüüdseks unustanud, kus tal oli lausa stress (või mis iganes säärast kurnavat-segavat) tekkinud, kui pidi muudkui kõnedele vastama.

Ma ei tea, kas keegi kuivamaasuusatamisega ka tegeleb, ent seni olen jätkanud rattasõitu. Enamgi veel: ma ei saa aru, miks ma rattasõidu alles nii hilja avastasin! Ausõna, mul pole vähimatki tahtmist hakata suusarullidega asfalti nühkima – see tundub sõna otseses mõttes nüri toksimine. Aga kui rattaga saad ligi 40 km/h kätte, siis see on puhas rõõm ja nauding. Miks keegi mulle varem rattasõidu võlusid selgeks ei teinud?

Oportunismi- ja vandenõuteoreetikud küllap leiavad, et suusatamise vahetamine rattasõidu vastu on tingitud sellest, et Eesti suusatamise paremad ajad on möödas ja ilmselt tahan rattasõidu edu ja populaarsuse laineharjal kaasa purjetada. Selle kohta ütleks, et eks igaüks mõtle oma rikutuse piires. Ega vägisi ikka rattaga sõitma paneks, kui see ala vastukarva käiks
******
Bartlett Wash Road, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Fotod 1 ja 2: Rein Taaramäe Tähtvere spordipargis ja dendropargis Tartu meistrivõitlustel krossis. Fotode autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, oktoober 17, 2012

Pullerits. Kuidas Norra üritas Eesti vastu taas Veerpalu-kaarti kasutada?

Selleks, et järgnevast rahvusvaheliselt teravaks läinud olukorrast aru saada, tuleb alustada reformierakondlase Rait Maruste kirjutisest, millega ta mängis end positsiooni «Eesti rahvavaenlane number üks». Ja selleks, et aru saada, millist absurdset rahvavaenulikkust Maruste-sugune külvab, lugege majandusgeograafi Hardo Aasmäe efektset vastust Maruste eurolömitamisele (Aasmäe sõnakasutus, millega täielikult nõustun).

Nagu te teate, käisin möödunud nädalal Milanos, kus, olgu ette ära öeldud, üritasid põhja-eurooplased mind taas nurka suruda Veerpalu-kaarti lauale käies. Kõik algas pealtnäha süütust keskustelust Euroopa elustandardi ja sotsiaalabi üle, ja kui põhja-eurooplased võtsid jälle hoiaku, et nad on üllas ja suursugune ja hea ja tark ja hooliv rahvas, siis ütlesin, et pidagu hoogu – nad ei ole tegelikult enamat kui kolonialistid, kelle heaolu tugineb vaesematest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest parimate jõudude, näiteks arstide väljapumpamisele. «Kas teate ka, mida nende ettevalmistamine maksab meie väiksele riigile?» küsisin. «Ja teie lööte nad meilt lihtsalt üle, nagu meil endil arste vaja ei olekski. See on puhas kolonialism.»

Loomulikult ei suutnud nad esimese ehmatusega nii otsekohese süüdistusega leppida. Nad püüdsid pareerida, et Eesti ja Põhjamaade elustandard on erinev ja nii ei saa arstide palkasid neis riikides võrrelda. «Kuidas ei saa!» väitsin vastu. «Jama jutt! Sajad arstid võrdlevad Eesti ja Põhjamaade palka ja jooksevad teie juurde, sest te maksate nad lihtsalt üle.» Igaks juhuks valgustasin neid Indrek Treufeldti saatest saadud andmetega, et Eesti arsti keskmine kuupalk on 1700, Rootsi arstil 6300 ja Norra arstil 8200 eurot. Nende nägudest oli näha, et nii suur palgavahe tuli neile üllatusena. «Ja mis on tagajärg?» küsisin edasi. «Eesti arstid streigivad.» Ja et võtta neilt vastuargumendid, lisasin kohe: «Küsimus ei ole selles, kas Eesti maksab neile liiga vähe või palju. Küsimus on selles, et teie maksate nad igal juhul üle, ja küsimus on selles, et teil tulebki enda süsteemist lähtudes neid üle maksta, sest te ise ei valmista oma riigis piisavalt arste ette, mistõttu peate neid meilt röövima.»

See oli ärahellitatud põhjamaalastele ilmselgelt ränk rünnak. Selgitasin: «Vaadake, mina räägingi asjadest otse, ma ei ole harjunud ajama mingit poliitkorrektset iba. Seetõttu arvestage, et teie jutud tööjõu vabast liikumisest ei ole muu kui kattevari, et hankida mujalt odavat tööjõudu, et oma heaoluriiki nautida.»

Siis üks neist kogus end ja teate, mis süüdistusega ta esines: et ma olen nationalist!

Aga kas arvate, et see mind rivist välja lõi? Kaugel sellest. «Jah, kui tahate nii öelda, siis olen nationalist,» vastasin talle. «Ma armastan oma riiki, ma armastan eesti rahvast, ma armastan meie keelt ja kultuuri – ja ma olen selle kõige üle uhke. Ja muide, kui Eesti mängib teiesuguste põhjamaalaste vastu näiteks korvpalli või võrkpalli [mu pea raalis samal ajal väga selgelt: jalgpalli jätsin targu nimetamata], siis olen kõigest hingest Eesti poolt, et Estonia would beat you up as hard as it can

See oli neile ilmselt tugev maksahaak, sest viimases hädas lennutasid põhjamaalased lauale Veerpalu-kaardi: «Aga see teie suusataja, kes dopinguga vahele jäi?»

See oli kergelt tõrjutav vasturünnak. «See asi on juba pikka aega rahvusvahelise spordiarbitraaži kohtus,» valgustasin neid, «ja enne kui sealt pole otsust tulnud, ei saa midagi kindlat väita.» Selle ühe lausega sai salakaval rünnak tagasi löödud.

Seejärel ei jäänud põhjamaalastel üle muud, kui taanduda nn metatasandile. «I don’t care about nations, I care about people,» teatas üks norrakas. («Mul on rahvustest ükskõik, mulle lähevad korda inimesed kui sellised.») Teine lisas: «Minu jaoks on kogu maailm üks riik.» («...whole world is one country.»)

Sellist riigireeturlikkust ja naivismi ei saa ükski kaine mõistusega inimene välja kannatada. «Kas te Londoni olümpiat mäletate?» pärisin. «Seal ei olnud mitte üks riik, seal osales 204 riiki.» - «Aga need olid ju kõigest mängud!» püüdis norrakas end kaitsta. - «Kuulge,» tuletasin neile meelde, «siin just üks teist rääkis mõni aeg tagasi, kui raske tal oli Venemaale viisat saada – ja nüüd äkki väidate, et kogu maailm on üks riik!» - «Nojah, aga ideaalis rääkides...» püüdis üks neist õigustada. - «Vaadake, maailm on karm paik,» meenutasin neile, «kus idealismiga ei ole midagi peale hakata.»

Aga nad ei tahtnud ikka veel lüüasaamist tunnistada, vaid tõstatasid küsimuse, et mis see Eesti ikkagi on, et see pole sajanditki vana, et piirid on kunstlikult tõmmatud. Vastasin, et mina teie ajalugu ei tea, aga ma võin teile öelda, et minu esiisad on meie maal elanud juba vähemalt 5000 aastat. (Ja ma ei hakanud neile pidama loengut sellest, et riigid on suhteliselt hilisajaloolised moodustised; lootsin, et nii palju põhjamaine haridussüsteem neid ikka ajaloost valgustab, kuigi ega kindel saa olla, kui nad pilluvad loosungeid «kogu maailm on üks riik».) Nemad väitsid selle peale, et Euroopas on ju kõik rahvad risti-rästi segunenud. «Jah,» tegin nendega soostuva näo. «Igasugused sakslased ja venelased ja rootslased ja kes kõik veel on meid, eestlasi, seitsesada aastat vägistanud, tapnud ja piinanud – aga me oleme ikka siin ja me oleme olemas!»

Selle peale ei olnud neil muidugi midagi kosta, ja jutt keerdus tagasi arstide juurde, kus norrakad püüdsid end päästa väitega, et nad saadavad oma noori õppima arstiteadust näiteks Poolasse, ja nad maksavad nende õpingute eest Poolale, tänu millele saab seal mõni poolakas arstiteadust õppida. Väga kena, tunnustasin neid, ent pärisin: «Miks Poolasse? Miks mitte Eestisse?»

«Sest Eestist on meil odavam arste sisse tuua,» sõnas norrakas pikemalt mõtlemata.

Gotcha! Jäidki vahele!

See vestlus oli oluline seepärast, et valgustab põhjamaalaste – kelle sarnaseks mõned poliitikud tahavad Eestit ja eestlasi voolida – mõttelaadi ja hoiakuid. Tegelikult, kui veidi juurdlete, vaatab neist otsa eneseimetleja enesekesksus (rahvalik – mitte rahvuslik! – nartsissism?), nõrkus, allaandlikkus. Mitte ükski neist ei julgenud väljendada oma seisukohta isegi küsimuses, kui ütlesin, et Kreeka on täiesti vastutustundetu maa ning selle toetamine on arulage. Põhimõtteliselt, arvan, et võiks veidi jõude koondada – kuni me ei ole ise Maruste ja teiste temasuguste renegaatlikul tagantkihutamisel nõrgaks ja rahvuslikult alistuvaks muutunud – ja Põhjamaad endale allutada ning nad hoopis enda heaks tööle panna. Miks meie peame neid nuumama ja püsti hoidma ja seejuures veel tänulikku nägu näitama?
******
View from Tusher Tunnel, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Norralane Petter Northug ülbitseb 2009. aasta märtsis Trondheimi MK-etapil 50 km sõidu lõpus viiendaks tulles Andrus Veerpalu ees. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Riigikogu liige reformierakondlane Rait Maruste pooldab Eesti kodakondsuspoliitika muutmist vähem jäigaks. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Sõbralikud ajad: norralane Odd-Björn Hjelmeset ja Andrus Veerpalu 2005. aasta märtsis Holmenkolleni MK-etapil pärast 50 km sõidu lõpetamist. Veerpalu võitis, Hjelmeset tuli kolmandaks. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix
Foto 4: Andrus Veerpalu 2005. aasta märtsis Holmenkolleni MK-etapi 50 km sõidu võitjana koos Norra kuninga Haraldiga. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix 
Foto 5: Andrus Veerpalu on võitnud 2003. aasta veebruaris Asiago MK-etapil 10 km sõidu. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpx

Pühapäev, oktoober 14, 2012

Pullerits: Jube mats rattaässadele!

Jah, sellest on palju räägitud, et kui Lance Armstrongi võidud Tour de France'il tühistada, siis tõusevad võitjaks mehed, keda on samuti keelatud ainete kasutamise pärast karistatud. Samuti on sellest tükk aega räägitud, et Touri esiotsa mehed on kõik potentsiaalsed dopingupatused. Ent need ei ole ainult jutud ega kahtlused. Lugupeetud kolleeg Tarmo Vahter Eesti Ekspressist, minu hinnangul vaieldamatult Eesti parimaid ajakirjanikke, juhtis mu tähelepanu ühele New York Timesis ilmunud tabelile. Ausalt öelda see jahmatas. Tabel näitab, kui palju viimase 15 aasta Tour de France'i esikümnemehi on dopinguga vahele jäänud. Pilt on masendav. Seega oleks vist pidanud panema pealkirja ette hoiatuse nagu Elu24-s, et nõrganärvilistele mittesoovitav?
******
Blue Hills Road & GMC Terrain, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Pekingi velotuur. Foto autor: AFP/Scanpix

Esmaspäev, oktoober 08, 2012

Pullerits: Kuidas ma mõjutasin maratoni ja mis on jätkamise mõte?

Laupäeval püüdsin Tartu linnamaratonil esiotsas korda luua. 8 km enne lõppu, pärast Emajõe ületust vaatasin, et liider Dmitri Aristov on pikalt, umbes kolme minutiga järgmisest ees, aga teisel kohal jooksnud Raivo Alla (nr 91) on Ivar Ivanovist (nr 2) ees alla minuti. Mõõtsin Emajõe-äärse allee alguses Ivanovile kaotuseks 44 sekundit ja andsin sellest talle teada. Ta tänas. Aga ajakirjanikuna pean olema erapooletu. Spurtisin oma päevinäinud Optimaga Allale järele ja teatasin ka talle tema edumaa suuruse. Samamoodi toimisin veel kahel korral, laululava taga ja Kroonuaia tänaval: ütlesin vaheaja suuruse ja kui palju see on võrreldes eelmise korraga, kui mõõtsin, kas vähenenud või pikenenud. Igaks juhuks küsisin kumbagi meest ratta seljas saatnult, kas selline tegevus on lubatud. Keeldu ma küll ei saanud. Tegin teavitustööd puhtalt heategevuse korras, sest kujutada võib, kui infonäljas need mehed olid, eriti Alla, kes ju selja taha ei näinud. Toomemäel, kui Alla tegi ringi ümber tähetorni, teatasin talle, et edu on juba 1.18 ja soovisin õnne teise koha puhul. Kui Ivanovi Toomel kaotuse suurusest teavitasin, ütles ta, et selge, nüüd on asi otsustatud. Ja kui Alla vana sünnitusmaja, nüüdse TÜ sotsiaalteaduskonna hoone ette hakkas jõudma, hüüdsin talle, et vaadaku paremale, Inglisilla suunas, kust tuli Ivanov, et ta saaks oma silmaga edu suurust hinnata.

Jäin Lossi tänava tippu järgmisi jooksjaid ootama. Vaatasin, et juba umbes 10. kohal jooksnu läks Inglisilla all mõneks ajaks üle kõnnile. Siis nägin juba kaugemalt, et tuli üks Suusahullude dressis jooksja, ja enne, kui ma jõudsin ta ära tunda, hüüdis ta mulle: «Tere, Priit!» Ohoo – Vahur Teppan. Tal olid kolm meest takjana kannul. Üks noist rääkis teisega võõrkeeles. «Oi, Vahur!» hüüdsin. «Need on vällarid, pane nüüd juurde, mees!» Ja Teppan panigi. Von Baeri ausamba tagant mööda joostes oli ta järgmisega edu kasvatanud kaheksale sekundile, tähetorni juurde keerates 11 sekundile ja vana sünnitusmaja ette jõudes 18 sekundile. Andsin kõigist noist vaheaegadest Teppanile teada. (Jah, siin minetasin ajakirjaniku erapooletuse. Aga arvestades, et üks jälitajaist oli välismaalane – ja norralane, nagu hiljem selgus –, olnuks tema ergutamine ja teavitamine pigem reeturlik.) Teppan tegi tugeva lõpu ning lõpetas oma elu esimese maratoni alla kolme tunni, 2:57.44ga ja 11. kohaga.

Miks siis mina ei jooksnud, küsivad ilmselt nii mõnedki. Põlved ei luba, absoluutselt ei luba. Hea, et vähemasti rattaga olen sõita saanud. Eelmisel nädalal tegin maanteel neli sõitu, kaks korda 42,5 km Paralepa rohevalget vormi kandva Steve Astoki, TÜ arstitudengiga keskmise kiirusega 35,3 ja 36,8 km/h ning laupäeval Tartust maale Mullaverre üksinda 31 km 55.25ga (33,55 km/h) ja pühapäeval Kärevere-Kärkna ringi tugevas tuules üksinda keskmise kiirusega 32,1 km/h.

Küsimus on selles, mis saab edasi.

Praegu on puhas patiseis. Joosta ei saa, see on fakt. Ratast ka enam kaua sõita ei saa, õhtud lähevad üha pimedamaks ning ilm üha tuulisemaks, jahedamaks ja vihmasemaks. Rullsuuski pole nimme veel välja võtnud, sest esiteks, kui liiga vara alustada, võib neil veeremisest tekkida tüdimus enne, kui lumi maha tuleb, ja teiseks pole üldse kindel, kas ja kuivõrd põlved neil üldse sõita lubavad. Ainult paaristõuketööga ka kuigi kaugele ei jõua, kindel see.

Lisaks suur küsimus: kas senise mahuga jätkamisel on mõtet?

Ja nüüd tuleb eelnevale otsa suur avaldus: sest paremaks ma enam nagunii ei saa.

Mõistagi ilmuvad nüüd välja need, kes väidavad, et saab küll. Okei, kui nii väidate, siis tooge mõni näide oma tulemusi minu eas märgatavalt parandanud mehest, kes
1)    on vähemalt 44-45 aastat vana
2)    on vähemalt kümme aastat regulaarselt trenni teinud
3)    neist vähemalt kuus-seitse aastat suusatanud
4)    kelle kehakaal on optimaalne (s.t kilode kaotamisega edu ei saavuta)
5)    kelle varustus on igati arvestatav ja korralik.

Niisiis, ärge hakake siin tooma näiteid neist, kes 52-aastasena panid esimest korda suusad alla ning tegid mullu 55-aastasena oma elu parima tulemuse (olles muu hulgas kärpinud kehakaalu 20 kilo) ega teistest sellistest. Ja kindlasti ei peaks siin «asjatundajana» sõna võtma ükski neist, kes pole vähemasti ligi 40-aastane – sest mida nood noored kuked minuvanuste füsioloogiast teavad! See oleks sama, kui 16-aastased noorukid räägiks isaduse võlust ja valust.

Oletame, et kõiki võimalusi kokku võttes (spetsiaalne toitumine, tehnikatrennid jms) õnnestuks Tartu maratonil kärpida mullusest ajast siiski minut-kaks – mis on selle mõte? Mis mõte on end panna treenimise orjaks, kulutada nädalate kaupa ligi kümme tundi, et siis ühel võistlusel, mille tulemus Eestis talvel ainsana loeb, võib-olla – just, võib-olla – saada veidi kiirem aega ja sutsu parem koht kui mullu? Kellele ja mida ma selle suure ohverdusega tõestan?

Arvan, et minu tõestamised on juba piisavalt tõestatud. Eestis on sadu mehi, kes ka parima tahtmise juures ja kõigest suurest harjutamisest hoolimata ei hakka kunagi küündima selle tasemeni, kuhu ma oma pulsikellatu ja liiga intensiivse ja üksjagu süsteemitu harjutamisega olen küündinud. Vaat nii!
***
Ja veel üks oluline teade, täiesti ametlik ja tõsi:
Täna, 8. oktoobril kell 15 esitlevad Eesti Olümpiakomitee ja Ajakirjade Kirjastus Solarise keskuse Apollo kaupluses raamatut Londoni olümpiamängudest. Mahukas 400-leheküljelises kogumikus tuletavad Eesti tunnustatud ajakirjanikud spordihuvilistele meelde sellesuvise suurvõistluse eredamad persoonid, sündmused ja emotsioonid. Kõigil esitlusele tulnutel on võimalik küsida oma uude raamatusse autogrammi Eesti medalimeestelt Heiki Nabilt ja Gerd Kanterilt.
******
Tusher Tunnel area, Moab, Utah.17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Lätlane Valdis Nilovs sai Tartu linnamaratonil 10. koha, lõpuks edestas ta 11. koha saanud Vahur Teppanit vaid 18 sekundiga. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Raivo Alla jooksmas Tartu linnamaratonil piki Emajõe kallast. Ta sai teise koha. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Ilus sügisilm tõi Tartu linnamaratoni raja äärde Toomemäele ka rattahuvilisi.Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Sander Hannuse viimased kilomeetrid kujunesid väga vaevaliseks. Lõpuks sai ta 2:58.45ga 13. koha. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 5 ja 6: Rein Taaramäe kihutamas Tartus Tähtvere spordipargis BMXi rajal Tartu maastikurataste krossisõidu meistritiitli suunas. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 7: Värske Londoni olümpiaraamatu esikaas. Kaanepilt: Ajakirjade Kirjastus

Neljapäev, oktoober 04, 2012

Pullerits: Kuidas ma aitasin peatada võõrpalluri kodustamise?

Ma ei saa aru, mis, nagu rahvasuu ütleb, piss korvpallifännidele pähe lõi, et nad hakkasid valjuhäälselt nõudma Eestisse pika keskmängija sissetoomisest. Mida nad õige arvavad – et korvpall on nii-nii tähtis, et selle pisimagi edulootuse (ma rõhutan: pisimagi edulootuse, mitte edu ega lootuse) nimel ollakse valmis Eesti olevikku ja tulevikku kaitsvad seadused nurka viskama, veelgi hullem – koguni tühistama; et ollakse valmis tegema Eesti kodakondsus sisuliselt ostetavaks-müüdavaks.

Huvitav, miks pole sellise arulageda mõttega, et tuua välismaalt rahvuskoondisse täiendust, tulnud välja võrk- ega käsipallurid, kellele samuti kuluks lisajõud ära, ega isegi mitte jalgpallurid, kes ka võiks vajada igasse liini ühte Euroopa tipptasemel mängijat? Miks sellise põhimõttelageda ettepanekuga on tulnud välja üksnes korvpallifännid ja ka mõned korvpallijuhid?

Mäletate veel Eesti suusatamist? Teatesõidus oli sageli üks nõrk lüli. Salt Lake City olümpial, nagu ka ühel põhjamaisel MMil, oli Eesti teatemeeskond veel pärast kolmandat vahetust medalikonkurentsis, aga kukkus siis kivina. Oleks neljas mees tugevam olnud, oleks medali võitmiseks vähemalt šanssi olnud. Sellegipoolest ei tulnud peatreener Mati Alaver, kes oli igal juhul mõjuvõimsam, kui on ükskõik kes korvpallijuhtidest, välja ideega, et toome mujalt lisajõudu. Jah, Õhtuleht küll korra torkis, et kutsume Pihkvast Mihhail Ivanovi, Salt Lake City olümpiavõitja 50 km maratonis, aga seda ettepanekut võtsid kõik naljana. Ei tekkinud sellest üldrahvalikku aruelu, nagu nüüd tekkis korvpallurite võõrtsentriihalusest.

Õnneks on Eesti korvpalli esikajastajad väljendanud võõrkorvpalluri kodustamise soovile vastuseisu. Seda tegi Tarmo Tiisler ETVst «AK Spordi» hiljutises pühapäevaõhtuses korvpallikommentaaris ja oma raudset vastuseisu on mulle tunnistanud ka Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv. Tiisler tunnistas mulle tänahommikuses telefonivestluses, et talle ei ole avalikus meediaruumis kõlanud korvpalliteemalistest sõnavõttudest jäänud muljet, et mõni korvpalli kajastav ajakirjanik võiks olla võõrmängija rahvuskoondisse toomise poolt.

Kirjutasin ise ka eelmise nädala reedel selle ettepaneku vastu kommentaari, mis pälvis elavat vastukaja. Nagu kirjutise kommentaaridest näete, on enamik minu poolt.

Sedasi polegi ime, et vaid kaks päeva hiljem, pühapäeval, kuulutas «Faktuaalne kaamera», et võõrmängija sissetoomise idee on nüüdseks päevakorrast maha võetud ja üle-eelmisel nädalal saates tutvustatud ahelas pikk võõramaalane magama pandud. Jah, see on naljasaade, aga et pikka mujalt ikka sisse ei tooda – see on nüüdseks tõepoolest selge.

Avalikkuses kõlanud vastuseis, hoolimata korvpallifännide toetusest, oli liiga kõva, et seda eirata. Hea ja uhke oli sinna vastuseisu oma panus anda. Mis näitab, et kui selg sirgu ajada ja mitmekesi oma põhimõtete eest julgelt seista, siis otsustajad ei saa teha nägu, et nad protestihääli ei kuule.
******
Road to Tusher Tunnel, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Pika võõrmängija sissetoomisele käsi peale! Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2. Andrus Veerpalu (vasakul) ja venelane Mihhail Ivanov Salt Lake City olümpial 4x10 km teatesõidus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kas pika võõrmängija impordi tasakaalustamiseks võiks Eesti korvpall pakkuda tantsutüdrukute eksporti? Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Esmaspäev, oktoober 01, 2012

Pullerits: Kuidas Taaramäe Taaralinnas kahele tuusale tuule alla tegi?

Kui pühapäeva pärastlõunal oma Trekiga Tähtvere spordiparki jõudsin, küsis Allan Oras, Euroopa eksmeister maastikurataste maratonis üllatusega: «Oi, Priit, kas tuled ka starti?» Pidin teda kurvastama: «Ohh, ei tule. Mis sõitjat siin minust, see rada käib mulle üle jõu.»

Mul oli hoopis teine huvi ja eesmärk. Pühapäeval oli unikaalne võimalus näha sõitmas Rein Taaramäed (fotol ülal paremal) – väikse ringi peal, mitte nii, et näed teda kas ainult stardis või finišis või äärmisel juhul mitmemehelises grupis 20 minuti järel mööda vuhisemas (Tartu GP). Ta osales Tähtvere spordipargis ja dendropargis – seal, kus harjutamist on paljud tarkpead pidanud kohatuks ja kõlbmatuks – 4-kilomeetrisel ringil Tartu lahtistel meistrivõistlustel krossis. Sellise võimaluse Eesti parimat ratturit sõitmas näha võis ainult totaalne ignorant kasutamata jätta. Liiati oli mul vaja Taaramäega arutada üht koostööprojekti.

Juba stardist panid kõvemad mehed hirmsa pauguga minema. Jälgisin algust 850-meetrisel asfaltringil 200 meetri märgis lamedal kõrgendikul – ja Taaramäe ei tulnudki sinna kõige ees. Tuli alles viiendana. Aga seejärel, kui avaring tehtud ja 150 meetrit veel peale sõidetud ehk esimese kilomeetri järel oli ta edu järgnevate ees juba üle poolesaja meetri! Ja konkurendid ei olnud mingid papist poisid: lisaks Orasele, kes lahkus avaringilt alles viiendana, veel Caspar Austa, raudselt Eesti paremaid maastikusõitjaid. Huvitav oli see, et Taaramäe läks asfaldilt maastikule hüppega üle väikse lohu (fotol ülal kirjeldatud kohas teise ringi algul), aga enamik teisi hoidis maaga kindlat ühendust. (Fotode suuremalt vaatamiseks klikkida neile!)

Edasi jälgisin Taaramäe sõitu spordipargi kõrgeima künka tipust. Juba esimese ringi järel oli ta edumaa järgmiste ees vähemalt 200, kui mitte 300 meetrit. Kõrgendikult oli hästi näha, kuidas ta istub ratta seljas justkui valatult (fotol üleval). Ma ei ole küll spetsialist, aga nii hea asendiga teist sõitjat, nagu Taaramäe, ei ole mu silmad Eestis küll kohanud.

Igal ringil tuli läbida ka osa BMXi rajast (fotol üleval). Erinevalt enamikust teistest, kes sõitsid klassikalise MTB-rattaga, sõitis Taaramäe cyclo-crossi rattaga. Ilmselt pole suurte rataste seljas kerge üle BMXi raja küngaste hüpata. Igatahes lätlane, kes tolle raja disainis ja keda seal aastate eest ka usutlemas käisin, näitas oma BMX-rattaga hoopis teistsugust, hoogsamat minekut.

Raja kõige järsemale tõusule oli rajatud kaks takistust, mis nõudsid kõigil ratta seljast maha hüppamist. Peab tunnistama, et Taaramäe tegi seda äärmiselt lennukalt (fotol üleval) ning üleminek pedaalimiselt jooksule läks tohutult sujuvalt. Kolme ringi järel küündis ta edu teisel kohal pedaalinud Austa ees juba peaaegu kahe ja poole minutini.

Ei saa öelda, et Taaramäe liigselt rabelenuks ja suuri riske võtnuks. Kõrgendiku tipus jäi ta seisma, istus sadulasse, kinnitas rattakingad pedaalide külge ja keeras kõrvalt vaadates rahulikult laskumisele (fotol üleval). Laskumisel olid küll vihmavete uuristatud vaod, ent olin nädala keskel neid ise – ja olen maastikul, teadagi, pigem argade killast – proovinud ja võin kinnitada, et polnud nad midagi hullu. Laskumise all tuli keerata BMXi rajale ja seal tegutsesid kõik, mitte ainult Taaramäe, ettevaatlikult. Keegi ei kihutanud täie hooga. Ilmselt sundis sõitjaid pidureid sikutama sopaseks muutunud kallak, mis võinuks väiksemagi vääratuse korral neil külili lüüa.

Võistluse teist poolt jälgisin dendropargis. Seal oli hea näha, kuidas Taaramäe, kes lõpuks enamikule ringi sisse tegi, tuli piki luha äärt pehmel rajal (ülemisel fotol) peenikestest rehvidest hoolimata palju-palju hoogsamalt kui kõik teised.

Dendropargis tuli võtta kolm tõusu ja sai kolm korda laskuda (fotol üleval). Võistluse vaiksemal hetkel, kui kedagi teist tulemas polnud, proovisin ka ise esimest laskumist ja tõusu. Laskumised olid lõpus vasakpöördega – liiati ei maksa unustada, et öösel ja ka hommikupoolikul oli tihedalt sadanud – ja seetõttu, nägin, et Oras võttis ettevaatuse mõttes vasaku jala pedaali küljest lahti. Minu arust oli seal üksjagu ohtlik, et mitte liialt riskida.

Tõus oli pehmeks ja sopaseks sõidetud. Hoidsin oma testsõidul hästi serva, peaaegu et sissesõitmata heina peale, ja ikka tikkus tagaratas all muudkui tühja libisema. Selge, et eks see oli ka minu süü – ei ole vaja tagumikku sadulast püsti ajada. Vaatasin, kuidas sõitis Taaramäe (fotol üleval): istus kindlalt sadulas ja tuli noist tõusudest justnagu mängeldes üles. Tõele au andes, ega Austa ja Oras ka kõrvalt vaadates end hingetuks pingutanud: kui neid ergutasin, jätkus neil tõusu lõpus aega minuga naerusuiselt isegi paar sõna vahetada. Austa jõudis esineda koguni pika ülestunnistusega, et ta polnud veel viis minutit enne starti kindel, kas ta võistlema tuleb.

Lõpuks olid dendropargi tõusud (fotol üleval) nii pehmeks sõidetud, et nii mõnedki mehed pidid noist üles saamiseks kasutama kondimootorit – selles mõttes, et lükkasid ratast käe kõrval. Veendusin taas, et otsus pealtvaatajaks jääda oli sedapuhku igati õigustatud. Finišis oli näha, et Taaramäe ratas oli palju sopasem kui minu Trek pärast tänavust Tartu rattamaratoni.

Taaramäe võit kujunes lõpuks mäekõrguseks. Paraku ei ole tulemusi kusagilt leida, aga oletan, et Austa teisena kaotas vähemalt neli-viis minutit ja Oras kolmandana viis-kuus minutit. Igatahes oli Taaramäe jõudnud rahulikult jalad puhtaks pesta (fotol üleval) ja peaaegu kõik riidedki vahetada, kui Oras finišisse jõudis. Samas, vähemalt kõrvalt vaadates tundus, et Taaramäe (alumisel fotol keskel) võttis pühapäevast võistlust palju tõsisemalt kui teise koha saanud Austa (vasakul) ja kolmandaks tulnud Oras (paremal).

Taaramäe sõitu vaadates võis iga lihtsurelik aru saada, et maastikurattasõiduga pole küll mõtet tõsiselt tegelda – vähemasti selles mõttes, et võiks sel alal heaks saada. Taaramäe liikumine võrreldes kahe Eesti teise tipuga oli minu meelest lausa ulmeline ja kosmiline. Ja see, mida tegid rajal harrastajaist amatöörid – kes mind löövad kalendriga –, oli teo kombel venimine, kui võrrelda neid Taaramäega.
******
Blue Hills Road, Moab, Utah. 17. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.