Teisipäev, jaanuar 31, 2017

Pullerits: Mida vastata Jaak Mae ootamatule kutsele?

Reede õhtupoolikul tegi telefon plinn-plinn. Andis märku, et saabunud on teade. Teade algas sõnadega: «Tere, Priit, loodan, et sportlik vorm on hea ja vaim valmis...» Lugesin teate ühe sooja jutiga lõpuni ja helistasin siis teate saatjale. Vastas Otepää MK-etapi peakorraldaja, Salt Lake City olümpia pronksmedali- ja Val di Fiemme 2003. aasta MM-võistluste hõbemedalimees Jaak Mae (fotol ülal paremal).

Mae ütles viisakalt, et tööpäev ametlikult ju läbi, seepärast ei hakanud helistama, vaid piirdus tagasihoidlikuma sõnumiga. Sõnumi sisu seisnes selles, et ta läkitas mulle kutse 19. veebruaril Otepää MK-etapil osalemiseks, lõpetades selle nii: «Positiivset vastust osalemise kohta oodates, Jaak.»

Lühidalt: Mae jutt oli spordimehelikult konkreetne. Oli mul kerge talle samasuguse konkreetsusega vastata? Ega olnud.

Fast forward eilsesse, esmaspäeva. Küsisin Tallinnas fototoimetuse juhilt Erik Prozeselt, kas on võimalik teha Otepää MK-etapilt kiivrile kinnitatud kaameraga rajalt otseülekannet. Üle-eelmise aasta augustis sai seda ju tehtud Tartus, kui startisin Euroopa meistrivõistlustel maanteesõidus (fotol ülal paremal). Kuigi otsepilt olla kohati hakkinud, oli toona tegemist ikkagi täiesti uuendusliku ja erakordse ettevõtmisega – mitte keegi Eestis polnud eales nii suurelt ja kiirelt võistluselt pidevat osaleja kommenteeritud otsepilti edastanud.

Prozes ütles, et kuna Otepää MK-etapi rada kulgeb asulast eemal, maastikul ja osalt metsa vahel (fotol vasakul), hakkab pilt kindlasti kõvasti hakkima ja hanguma ning midagi head sellest ei tule. Nii langes otsereportaaži edastamise küsimus päevakorralt maha juba enne, kui oleks saanud MK-etapi korraldajate jutule minna, kas ja mis tingimustel mul oleks üldse õigust tollelt võistluselt pildiga reportaaži teha. (Huvitaval kombel ei ole mingeid õigusi vaja hankida ega vormistada selleks, et teha fotodega illustreeritud sõnaline, trükitud reportaaž...)

Nüüd tagasi reedesse. Mae küsimus oli selle kohta, kas vorm on hea. Hmm, ei usu. Vorm ei saa ju olla hea, kui seni on õnnestunud teha ainult üks võistlusstart, ja seegi sprindis. Mae mäletab kindlasti hästi, et tippvormi saavutamiseks vajas tema 6-7 võitlust. Teiseks, ega need 600 suusakilomeetrit, mis selle talvega kokku olen saanud – neist umbes 350 jaanuaris ja 250 novembris – ole mingi maht, mille pealt annaks vormi teritada. Liiati ei tasu unustada, et ega ma ole enam esimeses nooruses. Pigem juba teises, kui mitte kolmandas.

Iseenesest oli Mae saadetud kutse topeltspordimehelik seetõttu, et viis aastat tagasi, 2012. aasta Otepää MK-etapi eel oli just tema see, kes otsustas, et mina starti ei pääse. See pälvis kajastust isegi Eesti ajakirjanduses. Aga too on nii vana ja habemega lugu, et ma isegi ei mäleta, mis too põhjus võis olla. Tõenäoliselt ei mäleta täpselt Maegi või igatahes ei kanna ta vimma – erinevalt mõnest teisest mehest, teate küll! –, sest ega ta muidu poleks ju kutset saatnud. Mis ma siin öelda soovin, on see, et see ongi õige spordimehelik käitumine, mille kohta ütleb rahvasõna: omad koerad purelevad, omad koerad lepivad. Müts maha Mae ees! Omalt poolt lisan, et mulle on ta alati olnud Eesti lemmiksuusatajaid. Kas või ühe ammuse juhtumi tõttu, mida Mae ise ilmselt ei mäletagi.

Salt Lake City olümpiani jäi umbes kuu või veidi rohkem. Toonane Postimehe sporditoimetuse juht Andrus Nilk oli teinud mulle ootamatu ettepaneku, kas soovin samuti olümpiale sõita. Olümpia toimus ju Ameerikas, lisaks mu lemmikosariigis Utah’s – muidugi soovin! See tähendas ka veidi tööd enne olümpiat, mille hulka kuulus, muide, hankida Otepääl esimene intervjuu Kristina Šmigunilt, kui oli just tulnud teade tema positiivsest A-proovist, aga samuti teiste suusatajate usutlemine. Üks, keda pidin intervjueerima, oli Mae. Sain temaga kokku keskpäeval, kui ta läks Pentagonis lõunat sööma. Too oli veel aeg, mil ajakirjanikud kasutasid väikseid lindimakke. Kuid nagu sageli nende kohmakate riistapuudega, juhtus minu omagagi ootamatult, et see keeldus tööle hakkamast. Haarasin siis kähku kotist paberilehed ja pastaka ning hakkasin kiirkirjas kõike üles tähendama, mida Mae rääkis. Ei olnud ju aega diktofoni kallal nokitseda, sest spordimehe väärtuslik puhkeaeg enne elu tähtsaimaid starte muudkui jooksis. Aga Mae oli väga viisakas ja asine, ei hakanud streikivat tehnikat kommenteerima, vaid vastas asjalikult küsimustele, ja vastas piisavalt rahulikus tempos, et jõudsin kõik kirja panna. Eks aitas rahulikule tempole kaasa ka asjaolu, et ta pidi rääkimisega samal ajal suud ka söömiseks kasutama.

Kuid nüüd, reede õhtupoolikul, olin Mae ees taas mõneti kimbatuses. Vormi ei ole, see on selge. Vaim tahaks osaleda, aga sunnib ka ettevaatlikkusele. Ma pole juba tükk aega Otepääl sõitmas käinud. Viimati tegin seda kaks aastat tagasi, kui käisin seal trennis koos Vene sprindiässa Nikita Krjukoviga (fotol vasakul). Kuigi Krjukov avaldas pärast kiitust, et sõitsin tublisti ja sitkelt kaasa, tuleb siiski jääda realistiks, et talle oli tegemist kerge ja rahuliku trenniga. Seega pole mul suurt aimugi, kust ja kuidas Otepää MK-etapi rada ikkagi kulgeb. Niisiis küsisin Maelt, kas too kiire laskumine seal suusahüppemäe nõlva lähedal, mida ammustest aegadest häguselt mäletan – ja mida Krjukoviga igaks juhuks kaasa ei sõitnud –, on võistlusrajal samuti sees. Mu mälestus tollest laskumisest on hägune ka seetõttu, et kiirus läks seal sedavõrd suureks, et hoolimata tõsiasjast, et sõidan ju prillidega, kogunes vesi silma, ja kui vesi oli silmas, siis läks nägemine ikka hirmus uduseks. Liiati tunnistasin Maele ausalt, ja ütlesin, et ma ei häbene seda ka teistele avalikult möönmast, et pärast suvist rangluu ja viie roide murdu tekitavad igasugused adrenaliinirohked ja vähegi riskantsed olukorras minus paratamatult hirmu.

Aga ilmaolud näikse Eestis kujunevat sel talvel sellised, et need soosivad kiire ja jäise raja loomist.

Mae, tundus, et sai mu murest aru. Ja ütles, et tuleb ikkagi 5 km ring.

Ütlesin, et võidu või medali peale sõitjat minust küll ei maksa loota.

Kui kaua on aega otsustamiseks, pärisin. Uue nädala teise pooleni, vastas Mae.

Seega on paar päeva veel jäänud. Mida ütleksite teie? Ja kes ka teist starti pääseb?

Foto 1: Jaak Mae uurib 19. jaanuaril, kuu enne Otepää MK-etappi, kas klassikajälg Tehvandi nõlvadel kannatab juba tippmeestelgi sõita. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (keskel) Vanemuise tõusul tegemas videoreportaaži 2015. aasta augustis Euroopa meistrivõistlustelt maanteesõidus. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti meistrivõistlused Tehvandil suusavahetusega sõidus mullu detsembri lõpus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jaak Mae pärast Salt Lake City olümpiat vastuvõtul Tallinnas Raekoja platsil, vasakul Edgar Savisaar. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees/Scanpix
Foto 5: Jaak Mae oma hiilgepäevil Salt Lake City olümpial. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix 
Foto 6: Priit Pullerits Nikita Krjukovi kannul Tehvandi suusastaadionilt väljudes tõusu võtmas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 7: Veikko Täär kukub 2012. aasta Otepää MK-etapil. Mikrofoniga Margus Ader, taamal istub sõudja Allar Raja. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Laupäev, jaanuar 28, 2017

Pullerits: Mis kasulikke nippe õpetas Eesti parimaid uisusõitjaid Kaspar Kokk?

Vahur Teppan võttis mikrofoni ja kuulutas laupäeva keskpäeval üle Tähtvere spordipargi: «Priit Pullerits, sa ei sõida ilusti!»

Mis te arvate, et ta jahmatas sellega mind? Ohh ei. Olin eelmisel õhtul töönädala lõpus kella poole kaheksa paiku rattaga koju sõites tema Suusavendade hooldemajast (mis peagi saab SuusaAkadeemia majaks koos Limpa suusakooli ja Fischer racing centeriga) läbi põiganud ning avaldanud arvamust, et nüüd tuleb ikka midagi ette võtta, sest asi on tõsine. Teppan ütles, et tulgu ma järgmise päeva keskpäevaks sprindiringile, küll siis seal õpetust saan.

Kaspar Kokk, kümne aasta taguste Sapporo MM-võistluste 11. mees 50 km ühisstardist sõidus (fotol vasakul esiplaanil), sedapuhku hele müts peas, tegi soojenduseks kaks 1,3 km pikkust ringi ning kogus siis huvilised enda ümber. Hoolimata udust ja meeletust niiskusest ja kergest tuulest ilmus kohale kuraditosinkond meest, kõik pealtnäha tugevad suusatajad, firma- ja klubidressid seljas, kuid kes sellegipoolest ei arva, et ükski õppetund oleks liiast. Liiati õppetund, mille saab täiesti tasuta. Ja nii kõvalt mehelt nagu Kaspar Kokk, kes on ilmselt Eesti üks aegade parimaid vabatehnikasõitjaid.

Seadsin end Kokaga otse vastakuti (nina vastu lina, kui kasutada kinoväljendust), et ükski väärt infokild kaotsi ei läheks.

«Ilu on vaataja silmades,» ütles Kokk algatuseks Teppani minu-teemalise kommentaari kohta. Ja lisas, et tähtsam kui ilu on see, kui kiiresti keegi suuskadel edasi liigub. Sõidustiil on igaühel erinev, tõdes Kokk, mis tuleneb näiteks füsioloogilisest eripärast, kuid on mitmed põhiasjad, mis kehtivad igaühe puhul. Neid asuski ta õpetama. (Kuna kirjeldan tundi peast, mälu järgi, siis kõik, kes osa võtsid, on siin teretulnud asju täpsustama, kui peaksin kuskil olema pisut ebatäpne.) 

Esiteks: libisemine ja raskuse ülekanne. Üks põhihädasid algajatel on see, et keharaskus jääb ebamääraselt kahe jala vahele. Selleks, et raskust õigesti üle kanda, tuleb puusadest vasakule-paremale liigutades kaasa aidata, nõksutada. Selleks, et libisemine oleks korralik, tuleb tugijalga – seda, mis libiseb – põlvest veidi ette kõverdada, nii et põlv katab ülalt vaadates varbaotsad ära. Kokk soovitas mul ka õlgu ettepoole viia.

Kõik see kokku, nagu aru saate, tähendab reitele suurt koormust. Jah, kui klassikat sõidetakse tänapäeval peamiselt õlavöötme ja kätega, siis uisku pigem jalgadega, nentis Kokk. Ning tõsi on see, et reied ongi sõidu ajal väga palju pinges. Millal siis jalgu puhata ja lõdvestada, esitas Kokk retoorilise küsimuse. Ja vastas: «Puhkad pärast võistlust.» Seda ka muidugi, kuid sõidu ajal saab puhata ja jalgu lõdvestada siis, kui tõugata jalaga pikalt lõpuni välja – siis järgnebki lõdvestusfaas. 

Teiseks: kätetöö Mogreni variandi ajal. Enamiku põhihäda on see, et keppidega toetatakse lihtsalt lumme, ilma et nendega korralikult hoogu antaks. Kokk näitas ette, kuidas käed tuleb hooga, lausa inertsist vahetult tõuke eel enam-vähem sirgetena ette viia ning siis kepid hooga lumme lajatada. Tähelepanu pidi pöörama sellele, et keppe hoidvad käed ei asuks passiivselt külgedel puusadest ees ega ka pikka aega ettesirutatuna. Veel kord: käed tuleb tuua puusade tagant hoog ette ning lüüa nendega siis saadud inertsist kepid lumme.

Kui pärisin, mida kepid tõuke lõpus tegema jäävad, selgitas Kokk, et need jäävadki vargsi tahapoole, et oodata seal õiget aega, mil need ette tuua. 

Kolmandaks: kätetöö tõusu sõites. Siin tegi Kokk kõigil kõvasti korrektuure. Minu viga oli see, et eespool liikuv vasak käsi käis liiga küljele ning teine, parem käsi jäi tagapool liiga passiivseks. Kokk suunas, et viiksin mõlemad käed keha lähedalt rohkem ettepoole ja otse, et siis läheks kätetöö ikka rohkem täie ette. Seda elementi, tundus, et oli kõige lihtsam parandada.

Ega üle kolme asja ükski inimene ühest tunnist meelde jätta suuda. Aga need kolm asja olid väärt, et tundi tulla. Ja see kõik oli, nagu märkisin, täiesti tasuta. Järeldus: ju siis kõik ülejäänud, kes tundi ei tulnud, maksavad omast taskust eratreenereile. Või veelgi tõesem järeldus: pigem on nad endast ja oma uisutehnikast liiga heal, põhjendamatult heal arvamusel.

Ühtekokku sõitsin täna, laupäeval, nii uisku kui klassikat vaid minuti vähem kui kaks tundi ja läbisin ligi 26 km.

Foto 1: Kaspar Kokk 2010. aasta Vancouveri olümpial suusavahetusega sõidus. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Kaspar Kokk Sapporo MM-võistlustel 50 km ühisstardist sõidus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Fotod 3-5: Kaspar Kokk treenimas novembris 2007. aastal Otepääl. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 6 ja 7: Kaspar Kokk (nr 5) sõitmas tõusu 2010. aasta detsembris Eesti meistrivõistlustel suusavahetusega sõidus. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Neljapäev, jaanuar 26, 2017

Pullerits: Miks ma ei ilmunud Tartu suusameistrivõistluste starti?

Järsku, ilma et oleks jõudnud midagi mõelda või tunda, olid mul Tähtvere spordipargi külje all jalad maast lahti...

Vähem kui 24 tunni pärast pidid algama sealsamas Tartu linna meistrivõistlused murdmaasuusatamises, kavas 10 km klassikatehnikas.

Aga vahepeale pidi mahtuma veel paljutki.

Võistluspäeva hommikul juba kell pool kaheksa asusin teele Tallinna poole. Pidin minema poole üheteistkümneks külla Tõnis Niinemetsale. Teate ju küll teda – aasta meelelahutaja, aeroobikatreeneri Suzi Vesiku ja energiast ülekeeva Kevin-Christiani kehastaja, aasta spordigala üks juhte (fotol all vasakul) koos Marko Kaljuveeriga, kes pärast seda, kui ERR ta kõigi nelja tulle poole lasi, teeb nüüd sama, produtsendi tööd Kanal 2-s ning võttis ERRilt ära senise suurima spordisündmuse, olümpia teleülekannete õiguse. Tahtsin Niinemetsaga juba tükk aega, alates detsembri teisest poolest kokku saada, aga ta on nii pööraselt nõutud ja hõivatud. Saime tuttavaks mullu kevadel, veidi aega enne seda, kui sõitsin Ameerikasse Moabi oma kuulsale jalgrattaekspeditsioonile, ning tollest ajast jäi mitmeid asju ja lahtisi otsi õhku rippuma. Seega oli, millest rääkida.

Külaskäik tema koju Kadriorus läks pikemaks kui olin planeerinud. Või nagu öeldakse: juttu jätkus kauemaks. Tal oli parajasti enam-vähem vaba päev, nii et kiiret polnud. Seni oli ta tegelenud intensiivselt oma power-up ehk jõustamiskomöödia «Homme on täna!» turnee ettevalmistamisega. Nüüd võttis minu külaskäiguks aja rahulikult maha.

Igatahes kui Niinemetsa juurest minema asutasin, oli kell juba peaaegu pool kaks, mis tähendas, et rong, mis võinuks mind valgega Tartusse viia, et mitte taas pimedas starti minna nagu eelmisel korral kaks nädalat tagasi, oli juba väljunud.

Jõudsin järgmise rongiga koju Tartusse alles pool kuueks. Selleks ajaks oli väljas pime ja Lemeksi suusatalve sarja raames peetav võistlus väldanud sprindiringil juba poolteist tundi. Mu klassika-Fischerid seisid Suusahullude hooldemajas, libisemismääre oli juba eilsest alla tõmmatud, panemata oli veel pidamine. Selle panemine ootas minu korraldust.

Kuid korraldust ei tulnud, kuigi Jaanus Kunts (fotol all paremal) püsis tegutsemisvalmis.

Asi ei olnud siiski pimeduses. Aga samal ajal oli ka.

Te ei saa aru?

Las ma seletan.

Eelmisel õhtul, kui päevane sula oli asendunud paari külmakraadiga, läksin kella seitsme ajal sprindiringile võistluspäevaeelset kerget trenni tegema. Võtsin auguga uisu-Fischerid Suusahullude määrdemajast käe otsa ning sammusin raja poole. Just asfalttee kõige pimedamas, valgustamata kohas, libisesid jalad järsku alt. Nii palju, kui tajuda jõudsin, olin raskuskeskmega umbes poole meetri kõrgusel õhus. Ja siis prantsatasin müraki! maha.

Maandusin otse sellele küljele, millele olin maandunud suvel Valgas, kui murdsin rangluu ja viis roiet.

Peamise matsu võttis vastu küünarnukk. Sealt levis lööklaine õlga. Oma osa sai maandudes ka vasaku käe ranne.

«Kurat, pauk samale küljele, nagu suvel,» jõudsin mõelda. Õlg valutas, käsi valutas.

Ajasin end istuli. Toibusin. Siis ajasin tasahilju püsti. Liigutasin kätt ettevaatlikult õlast. Õnneks liikus. Aga küünarnukk oli valus. Õlg oli valus. Ranne oli valus.

Mis toimus?!

Vaatasin maha: sula tõttu üle ääre kerkinud hiiglaslik lomp oli valgunud asfaltteele ning seal imelibedaks, mustaks ja nähtamatuks kiilasjääks külmunud. Ideaalsed tingimused, et suusasaabaste alt toetuspind ära kaoks.

Kuna käsi siiski liikus, korjasin laiali lennanud suusad-kepid üles ning läksin tasakesi rajale, et vaadata, kuidas anatoomia suusaliigutusi välja kannatab. Sõitsin üliaeglaselt, jäin isegi noortele ette. Sirged sõitsin valdavalt vaid jalgade jõul. Kätt kasutasin minimaalselt, vaid tõusudel õrnalt toetamiseks. Püüdsin kindlaks teha, nagu ratturid mõnikord ütlevad, kas stardi kehv tunne läheb sõidu peale paremaks. Ei läinud. Õnneks hullemaks ka mitte, v.a juhud, kui libedal ja kõval rajal tasakaalu kaotasin ning käed selle taastamiseks veidi kaootiliselt ringi käisid – siis lõi küll õlga valu.

Sõitsin tunnikese ja viis minutit peale, 13 ja pool kilomeetrit ning siis sammusin Suusahullude määrdemajja tagasi. Pettumus oli suur ja sügav.

«Minust homme võistlejat ei ole,» teatasin pingi kronsteini seina külge kruvivale Vahur Teppanile. Tema hooldetiim oli selleks ajaks jõudnud mu klassikasuuskade põhjad juba ära puhastada ning libisemismäärde alla panna. Ütlesin, et pidagu pidamismäärde panemisega nüüd hoogu ja ootame homset.

Teppan oli nõus: tervist peab hoidma ja üleliia riskida ei tasu. Saabunud külm tõotas võistluseks kiiret, kõva ja jäist rada. Mis tähendanuks, et kui kas või korra väärataksin – ja sprindirada oma kurvidega ning võistlejate suure kontsentratsiooniga soosib vääratusi –, võiksid tagajärjed olla veelgi valusamad. Teppan, vaadates mulle kavalalt otsa, nentis, et ega selline rada vist minu trump just ole. Ütlesin talle, et ei ole siin vaja nägusid teha; tuleb öelda otse ja ausalt, nagu asjad on – jah, tehniliselt komplitseeritud rajad teevad mind ärevaks, see pole saladus.

Laususin Teppanile (fotol vasakul), et oleks meil Ameerika, läheks juhtum ilmselt kohtusse. Ja kui käeluu oleks murdunud, siis vist läheks ka Eestis. Ainult et tunnistajaid ei ole, lisasin. Kuid Teppan vastas, et on küll: Suusahullude staabi juures on 360-kraadise vaatega kaamera, mille salvestuse saab välja nõuda. Samas avaldas ta lootust, et Eestis asjad nii hulluks ei lähe nagu näiteks Austraalias, kus tal on kahe korra kogemus. Ta rääkis, et talle oli maakera kuklapoolel räägitud, kuidas ühe suusakeskuse juures oli hoiatav plekist silt, mida kõike seal teha ei tohi, aga üks noormees oli tolle sildi aia küljest lahti murdnud, selle oma istumise alla pannud, mäest alla sõitnud, sattunud autoteele, jäänud auto alla, saanud viga ja sattunud lõpuks ratastooli. Asi läks kohtusse. Vandekohtul oli hakanud noormehest hale ning kohus mõistis suusakeskuselt noormehele välja kaks miljonit dollarit, mida suusakeskus muidugi maksta ei suutnud ning läks pankrotti. (Teppan rõhutas, et nii talle räägiti, kui palju sellest on õige, seda ei ole ta kontrollinud.)

Minu hommik, kui sõitsin Tallinna, ei olnud õhtust targem. Siiski, kui õhtul Tartusse tagasi jõudsin, kiskus spordiparki vaatama, kuidas seal olud on. Ja mis ma nägin: sinna, kus olin eile kukkunud – orientiiriks: see jääb Klubi Tartu Maraton peasissekäigust laululava all umbes sadakond meetrit otse eemale –, oli Teppan pannud hoiatuseks suusarada tähistavad tahukad. Ta ütles, et hommikul oli seal iga teine laps, kes suusatama läks, siruli lennanud. Ja kui võistlusraja äärest lahkusin, süda rahul, et tegin loobudes õige otsuse, nägin, kuidas üks väike poiss oli just pikali kukkunud, hoidis tagumikust kinni ning nuttis. Isa oli õnneks lohutamas. Mõnikümmend meetrit neist eemalt lähenes salakavalalt jalust niitvale kohale naisterahvas, imik kõhule kinnitatud. Tõesõna, mind haaras õud, kui vaid mõelda, mis siis saab, kui tema kukub. Ütlesin talle, et olgu eesootavas mustas kohas äärmiselt ettevaatlik. Vaatasin järele – oligi. Jäi püsti. (Tartu meistrivõistluste tulemused on siin! Kahju, kolmas koht oli lõdvalt saadaval. Aga võistlus toimub nende vahel, kes starti tulevad...)

Täna, neljapäeva hommikul käisin katsetamas, kuidas vigastatud käsi vastu peab ja sõita laseb. Hell oli. Kuigi panin teibi ümber randme, andis üle-eelmise päeva pauk ikkagi tunda. Hea, et Viru maraton ära jääb, sest sellises seisukorras ei oleks minust mingit võistlejat.
***
PS. Loodus ei salli tühja kohta. Seal, kus mõni oma šansid maha mängib, on teine kohe tema asemel platsi võtmas. Nii see elus käib! Juba tuleb kutseid stiilis, et "kuna Indrek Kelk sind peale ei lase, siis kutsume...". Kuid ma ei ütle, kust ja kellelt need kutsed tulevad. Ei ole vaja, et head inimesed kurjade anonüümikute ründe alla langevad.
***
PPS. Ja õhtul tuli ühele üritusele veelgi parem pakkumine. Pakkumine lausa kahele! (On see ülepakkumine?) Kes lööks kampa?

Foto 1: Suusatajad Tähtvere spordipargis mullu 14. jaanuaril. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Marko Kaljuveer (vasakul) ja Tõnis Niinemets juhtimas eelmise aasta lõpus Eesti sporditähtede galat. Foto autor. Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Hooldemees Jaanus Kunts Tähtvere spordipargi kõrval Suusahullude määrdestaabis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kukkumine libedal jääl. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 5: Suusataja Tähtvere spordipargis mullu 14. jaanuaril. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Vahur Teppan 2008. aasta detsembris Davosi MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 7: Tähtvere spordipargi suusaradade viidad. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Teisipäev, jaanuar 24, 2017

Pullerits: Kas treeningtöö läheb ülesmäge? Märk maha konkurentidele

«Nii enam edasi minna ei saa,» kurtsin eelmise nädala keskel ühel õhtupoolikul veidi enne kella üheksat Vahur Teppanile. Teppan pole küll minu treener, aga ta on mu viimaste aastate lemmiktreener. Temas on ühendunud kolm hinnalist joont: abivalmidus, asjalikkus ja positiivsus. «Kas ei pidanud või?» uuris ta, kui tõin oma Fischeri klassikasuusad tema hooldemajja hoiule. Jätan need alati õhtul sinna, et kui järgmine kord sõitma tulen, oleks need koheselt ja korralikult ette valmistatuna võtta. Tolle korra sõidu eel oli Teppan mulle vahetult enne rajale siirdumist pidamist alla tõmmanud.

«Suusad pidasid, aga mees ei saanud pidama,» tunnistasin. Tuju oli nullis. Jah, ma teadsin, milles võis olla üks põhjus: kahe eelmise klassikatrenniga olin seni jõude seisnud reite siseküljed nii hellaks sõitnud, et iga teravam tõuge, olgu tõusu võttes või ühesammulist paaristõuget sooritades, tekitas valu. Siis, kui tähelepanu keskendub valulikele kohtadele, mitte tõusul suusa kinni vajutamisele, muutudki mäest üles minnes pehmeks. Ja ei saa suuski pidama.

«Motivatsioon on täiesti nullis,» rääkisin Teppanile. «Tuled õhtul välja, et sõidaks, aga sõidust ei tule midagi välja. Igasuguse isu võtab ära.»

Teppan, positiivne, asjalik ja abivalmis, nagu ta on, hakkas kohe lahendusi pakkuma. Aga need, mis seal salata, tundusid väheambitsioonikad. Sõitsin rattaga koju ja võtsin aja mõtlemiseks maha.

Ülejärgmise päeva hommikul kell üheksa olin Tähtvere spordipargi sprindirajal tagasi. See, võib oletada, on praegu kogu Eestis harrastajatele harjutamiseks parim rada. (Tehvandi rajad olla isegi kõvadele meestele pidevaks treenimiseks väga rasked.) Panin alla oma kuulsad aukudega uisu-Fischerid. Rajatraktor oli just pinnase korralikult ära freesinud. Kaks ringi sõitsin koos rajalt juhtumisi leitud kaaslasega, siis panin kiirust juurde ning hakkasin 1,3 km pikkuseid ringe läbima paar sekundit kiiremini kui 4.10ga. Kuraditosina ringiga tegin alguse kaaslasele ringi sisse. See võis juba liigituda tempotrenniks. Eneseusk hakkas tasapisi taastuma.

Äsjasel nädalavahetusel oli kavas taas kaks pikemat sõitu, nagu olin teinud nädal varemgi. Üle-eelmisel laupäeval sõitsin veerandsada sprindiringi 2:02.50ga. Endomondo näitas valelikult, et selle ajaga läbisin 30,1 km, ehkki ametliku 1,3 km ringipikkuse järgi tulnuks kilometraažiks 32,5. Järgnenud pühapäeval tegin hooaja esimese klassikatrenni, Endomondo järgi 26 km samuti 2:02.50ga. Tollest sõidust reite siseküljed hellaks muutusidki. Pärast esmaspäevast puhkepäeva – raske on nimetada puhkepäevaks päeva, mil pead Tallinnas käima – sõitsin teisipäeval vaikselt sprindiringil 13,9 km klassikat 1:09.15ga ning kolmapäeval 15,8 km samas tehnikas 1:14.50ga. Ime siis, et pärast oli põhjust Teppanile tuima ja pehme tõuketöö üle kurta. Eriti arvestades, et olin rajal näinud kahte meest, kes sõitsid tõusudest üle nii imeliselt, et jäi ainult kõval häälel neile takka kiita.

Niisiis, eelmisel nädalavahetusel läksin taas pikemate plaanidega rajale. Laupäeval tõmbas Jaanus Kunts klassika-Fischeritele kaks kihti pidamist alla. Paraku algas sõit kohe vigastusega. Kui astusin, suusad all, üle jäätunud valli rajale, libisesid jalad alt ära ning maandusin käele sedasi, et väänasin vasaku pöidla välja. Pöial oli nii tol kui ka järgmise päeva sõidul kasutu - mingit survet sellega ega sellele avaldada ei saanud. Sellegipoolest läbisin laupäeval klassikatehnikas ühtlases tempos 24 sprindiringi täpselt kahe tunniga, mis teeb keskmiseks ringi kiiruseks täpipealt viis minutit. Endomondo valetas distantsiks 29 km, kuigi 24x1,3km=31,2 km. Tol treeningul leidsin valutava pöidla taustal siiski kaks head märki.

Esiteks, reied ei olnud hakanud üksnes taastuma, vaid nad ei jäänud uuest pikast sõidust enam valusaks. Teiseks, hakkasin tehnikale vaikselt juba pihta saama. Mõned tõusud sain üles päris kindla ja talutava sammuga. Tõuked olid teravamad ja konkreetsemad kui varem ning sain vajaliku rütmi kätte. See kõik lisas entusiasmi.

Pühapäeval kippus ilm sulale, mistõttu loobusin plaanitud teisest järjestikusest klassikasõidust, sest oletasin, et pidamisega on lood keerulised ning ei ole mõtet oma tuju ebaõnnestunud tõusudel lasta uuesti nulli kiskuda. Selle asemel tegin rahuliku uisutrenni. Algul ajasin 7-8 ringi taga Janek Truud ja veel ühte Sparta vormis meest, kes võtsid tõuse veenvate paaristõugetega. Kui nad kätte sain ja selja taha jätsin, liitus minuga omakorda Kristjan Oolo, kes oli poolteist nädalat varem, enne koos Kaspar Kokaga nädalaks Hispaaniasse rattalaagrisse sõitmist, Lemeksi suusasarja avaetapi avasõidus näidanud nii kõva aega, et oleks põhimõtteliselt võinud tolle võistluse võita, ent oli treenimatuse tõttu pärast esimest võistlussõitu sedavõrd läbi, et ei taastunud piisavalt ära ning loobus. Sõitsime umbes tunni koos. Tema keeras pärast pooltteist tundi «boksi», ma jäin üksinda edasi tiirutama. Läbisin 26 ringi ehk petliku Endomondo järgi 31,1 km (tegelikult 33,8 km) 2:04ga.

Selle aasta näitajad on järgmised:

1. nädal – treeninguaega 4:13.45, suusakilomeetreid 54,1 (siin ja all Endomondo järgi)
2. nädal – treeninguaega 7:16.10, suusakilomeetreid 101,4
3. nädal – treeninguaega 7:44.55, suusakilomeetreid 111,5

Treeningtöö saab jätkuda. Sprindirada on sulast hoolimata Tähtvere spordipargis sõidetav, paksu lumekihiga, selle nädala laupäevaks kavandatud Viru maraton peab lume puudus tõttu ootama muud aega ja võimalust. Praegu on parim aeg treenimiseks – mehed, ärge andke alla! Teil on Tartu maratonini jäänud napilt üle kuu, mis tähendab, et aega korralikult trenni teha on umbes kolm ja pool nädalat. Andke minna!

Fotod 1-3: Tartu Tähtvere spordipargi sprindirada jaanuaris kaks talve tagasi. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 4-6: Tartu Tähtvere spordipargi sprindirada mullu veebruari esimese dekaadi lõpus. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Reede, jaanuar 20, 2017

BIG FAT BLOG HACK vol 2! Inside War of Estonian Cross-Country Skiing

Hello, everybody! Sorry, it took longer to get the promised documents about Estonian skiing than expected. Was were meanwhile engaged in other global day-to-day urgent endeavours.
Here's the most comprehensive document from your skiing federation concerning your head coach, new team called Haanja and its financing. It was originally much longer than posted here, but first, we never throw raw data into the face of our customers, but give it some editing/shortening. Customers don't have time to go throw tens of pages. Second, by doing editing we sort of cover up our footprints, so it would be much more difficult, actually impossible to get to the primary sources and also to us. Used Google Translate to go quickly through all the stuff and left out what seemed a little bit boring, sth concerning "murdmaa alakomitee". What's left here is actually quite juicy. Hope that it'll satisfy your appetite.
Sports Hacker

ESL murdmaasuusatamise klubide ja treenerite arutelukoosolek Jõulumäe Tervisespordikeskuses 15.08.2016
Kohal kohtumise kokku kutsunud klubidest Suusaklubi Jõulu (Eeri Tammik) ning Võru Suusaklubi (Asko ja Hille Saarepuu) esindajad, teistest klubidest kohal Karupesa Teamist Tanel Ojaste, Sakala Suusaklubist Katrin Kivistik ja Silver Koovit, murdmaakoondise hooldetiimi võimalikud liikmed Tarvi Kuus ja Spordiklubist Albe Team Meelis Aasla. Kuningamäe Spordiklubi esindas Indrek Eensalu, CFC klubi esindajana Jaak Mae. Tiim Haanjast olid kohal Mati Alaver, Andrus Veerpalu (SUKL Jõulu), Aivar Rehemaa (Sparta SPKL), Karel Tammjärv (Tartu SUKL) ja Anti Saarepuu. ESL murdmaa alajuht Arne Tilk (Põlva Serviti), Audentese treenerid Margus Uibo ning Kalju Ojaste (Karupesa Team), hiljem liitus Tartu Suusaklubi esindaja Allar Kivil. Kohal olid Eesti Suusaliidu president Andreas Laane, peasekretär Tõnu Seil, turundusspetsialist Kristiina Männa ja büroojuhataja Ülle Viinapuu.
Moderaator Jüri Järv. Diktofoniga salvestatakse kogu koosolek, et oleks võimalik hiljem arutelusid üle kuulata.

Jüri Järv küsib, kas suusaliidu presidendi ning tegevjuhi viibimine kõikide punktide arutelu juures võimaldab kõigil omi mõtteid vabalt avaldada.
Andreas Laane leiab, et tema kui presidendi ning peasekretär Tõnu Seili kohalolek kõikide punktide arutelu juures ei ole takistuseks asju otsekoheselt lahata. Samal seisukohal ka murdmaa alajuht Arne Tilk.

Mati Alaver – oleme murdmaa alakomitee liiga laiali ajanud. Kas peaksime taastama treenerite nõukogu, nagu oli varasemalt suusaliidus ning nagu on enamikul alaliitudel Eestis? Tuleks luua Eesti suusatreenerite kogu, kelle pädevuses oleks just treeningtöö juhtimine - kalender, koondis, statuudid.
Arne Tilk – kitsaskohtade lahendamiseks on vaja leida rohtu. Kas treenerite kogu on üks rohi selle vastu?
Andreas Laane – eelmise aasta plaan oli, et distantsitreener, sprinditreener ning alajuht on need, kes kinnitavad statuudi ja koondise.
Asko Saarepuu – eelmisel alakomitee koosolekul saime info, et suusaliidu juhatus on otsustanud juhul, kui suusaliit võistkonda välja ei vii MK-le, siis omafinantseeringuga ei tohi sportlased osaleda. Ka see tekitab vasturääkivusi.
Andreas Laane – oleme juhatuses arutanud, et võiks tasuda 40 hulka tulnud sportlaste poolt tehtud kulud.
Anti Saarepuu – kas suusaliit ei saa üldse Tiim Haanjat toetada, kui seal on peaaegu kõik koondise liikmed? Nõutakse bussi rendi eest 800 eurot.
Arne Tilk – busside liisingumaksed vajavad tasumist. Väljaspool koondise laagreid tasuta anda ei saa.
Asko Saarepuu – Haanja tiim tegi oma plaanid ammu enne seda, kui palgati peatreener. Enamikku koondise sportlasi koondav Tiim Haanja tunnetab suusaliidu poolset vastutöötamist enda ettevalmistusplaanidele.
Treenerite nõukogu pädevusse jääks koondiste koostamine, otsustav hääleõigus peatreeneril. Eeldus on, et peatreenerile on vastav kompetens lõpliku otsuse tegemiseks.
Jätkus arutelu peatreeneri konkursi korraldamise ning selle tulemuslikkuse üle.
Tanel Ojaste – noortega töötava klubi treenerina olen ma erapooletu, aga ma ei saa ikkagi aru, miks need asjad nii peavad käima. Enne konkursi käis Jaanus Teppan kohtumas koondise sportlastega ja sai sportlastelt vastuse, et poole hooaja pealt temaga keegi treenima ei hakka. Miks sellisel juhul oli vaja Jaanus ikkagi peatreeneriks kinnitada? Mille eest sellisel juhul peatreener vastutab, kui ta kedagi koondise sportlastest ei treeni?
Mati Alaver – kahjuks oli peatreeneri valimise komisjon ebakompetentne. Seal polnud ühtegi inimest, kes valdab tippsportlaste treenimise teemat.
Kõigile on selge, et sportlased ei vali endale treenerit, aga kui see valimine on veninud uue hooaja ettevalmistuse poole peale, siis tuleks arvestada ka sportlaste arvamust.
Tanel Ojaste – kõik sportlased treenivad ju oma treeneritega. Ideaalis peaks olema peatreener, aga tänases olukorras on Jaanus Teppani peatreeneriks valimine nonsenss.
Tõnu Seil – kui oleksime palganud peatreeneriks norraka, kas siis oleks sportlased teda aktsepteerinud? Kahjuks pole meil välismaalaste palkamiseks raha.
Mati Alaver – sellisel juhul poleks olnud vaja ka rahvusvahelist konkurssi välja kuulutada, sest me ju teame oma rahakoti paksust. Olin siiamaani kindel, et suusaliidu juhatus on leidnud raha tipptreeneri palkamiseks, aga nagu selgub, seda pole. Kui on raha, siis leitakse hea treener ja pole mingit konkurssi vaja, näide Rootsi naiskonna treeneri palkamisest.
Aivar Rehemaa – just seetõttu, et suusaliidul pole raha välistreeneri palkamiseks, tegidki Tiim Haanja sportlased ettepaneku Anti Saarepuu peatreeneriks valimiseks. Oleks olnud side suusaliidu ja tiimis treenivate koondislaste vahel. Kahjuks sellega ei arvestatud.
Aarne Tilk – Mati, sa ütlesid kevadseminaril, kui Norra treener rääkis treeningmetoodikast, et nad valetavad. On eriasi, kui räägib peatreener. Kui lugeda teadusartiklit, siis treenivad 8 Norra paremat suusatajat 99% nii, kui treenisid Andrus ja Jaak. Asi on isikutes.
Aivar Rehemaa – Sportlased pole rahul suusaliidu juhatuse suhtumisega sportlastesse – „teete häbi oma esinemistega MK-de sarjas“.
Hille Saarepuu – kunagi varem pole suusaliit oma sportlasi halvustanud, pigem on julgustatud ning toetatud.
Andreas Laane – takistuseks oli MK-dele väljaviimisele see, et suusaliidu finantsseis oli ebaselge.
Jüri Järv – kogu probleem on selles, et raha ei ole. Spordi rahastamine on väga keeruline. Ega varem ka seda raha ei toonud juhatus, vaid ikka persoonid, kellesse usuti.
Anti Saarepuu – kui suusaliit ise ei panusta, siis ei saa nad ka sportlastelt nõuda tulemusi.
Endiselt kired persoonide ümber – miks üritati Mati Alaver eelmisel aastal Eesti suusatamisest võimalikult kaugele saata? Mis oli selle mõte, kuidas see on kaasa aidanud Eesti suusatamise arengule?
Juhatus Andreas Laane isikus eitab seda.
Tanel Ojaste – kelle huvides oli varasema alajuhi Raul Olle töölt lahti laskmine? Raul oli alati sportlaste ja treenerite jaoks olemas.
Mati Alaver – spordi juhtimine on samamoodi tulemuspõhine nagu sportki. Seetõttu peaks alajuht ning peasekretär vaatama kriitiliselt peeglisse ning endale selgeks tegema, kuidas tuua sportlaste treenimise jaoks raha. Eesti spordis on see natuke hägustunud – üks ütleb, et raha peab tooma president, teine ütleb, et peasekretär, kolmas, et juhatus. Sportlast ei huvita, kust raha tuleb, temal on vaja treenida ning selleks on vaja raha.
Andreas Laane – Tiim Haanja on paljud suusaliidu sponsorid enda paati saanud, aga uusi sponsoreid asemele leida on keeruline. Kõige keerulisemas olukorras on juuniorid.
Mati Alaver – Eestis pole raha suusatamise jaoks kadunud, vaja on selle nimel tööd teha. Tiim
Haanjal on täna üle 30 toetaja, aga me oleme selle jaoks ka kõvasti tööd teinud.
Andreas Laane – juhatuses on inimesed, kes tegelevad raha otsimisega, aga neid on vähe – mina, Kaspar Kokk, Tõnis Pohla.
Sakala klubil küsimus – kas Swedbank sari tuleb või mitte? Sellest oleneb, kuidas edasi minna uuel hooajal. Kui ei leita seda 24 000 kokku, siis on alajuhil töö tegemata jäänud.
Mati Alaver – noortesarjaga on meil parim suusatamise propageerimise võimalus. Selle jaoks raha leidmine on prioriteet number üks.
Arne Tilk – otsime teist sponsorit Swedbanki kõrvale, kui see ei õnnestu, siis lisame stardimaksu.
Mati Alaver – alakomitee töös on palju otsustamatust. Eelmise aasta sügisel moodustatud töörühm kalendri koostamiseks eesotsas Robert Peetsiga ei tegutse. Millal on plaanis see töörühm tööle saada?
Arne Tilk – ükski töörühm ei hakka tööle, kui inimesed ise ei taha seal osaleda.
Andreas Laane – pole selget arusaama, mida keegi nendes struktuurides (alakomitee, büroo, juhatus) tegema peab, mille eest vastutab. Alakomitee ning juhatus panustavad oma aega, büroo saab selle eest ka palka.
Aivar Rehemaa – ka eelmisel hooajal olid suusaliidus rasked ajad, aga vähemalt hooldetiim oli ning sportlastel selles osas kindlus olemas. Tänavu kahjuks hooldetiimi palkamiseni pole veel jõutud.
Tõnu Seil – lepingud on välja saadetud hooldetiimi liikmetele, miks nad neid ei ole nõus allkirjastama – ei tea.
Meelis Aasla – sellisel kujul, nagu tööleping on vormistatud, pole me nõus seda allkirjastama, sest meil puudub kindlus, et me oma soovitud summad ka suusaliidust kätte saame.
Andreas Laane väidab, et suusaliidu rahaline seis on tänavu parem kui eelmisel aastal ja seetõttu pole põhjust kahelda liidupoolsete lubaduste täitmises.
Aivar Rehemaa – küsimus presidendile: kas aastaga on sinu teadmised suusatamise osas paranenud, kes on sinu nõuandja? Sellel hooajal nelja kuu jooksul pole suudetud hooldetiimi palgata.
Andreas Laane – suusaliit garanteerib, et hooldetiim ei jää tasustamata vastavalt saavutatavale
kokkuleppele (Tiim Haanja annab 50%, teise 50% suusaliit). Küsimus on selles, mis rahasid arvestada suusaliidu 50% hulka.
Aivar Rehemaa palub Tõnu Seilil kinnitada, et hooldemeeskonnaga töölepingud sõlmitakse. Tõnu Seil palub Tiim Haanjal kinnitada enda 50% osa eraldamist.
Eeri Tammik tutvustab neid teemasid, mis on saabunud klubidest ettepanekutena kirjalikult.
Meediaga suhtlemise teema – asju tuleks arutada suusaliidu sees, mitte minna ajakirjanikele oma probleeme kurtma. See kahjustab meie mainet.
Mati Alaver – uue hooaja esimesest FIS-võistlusest algab kvalifitseerumine 2018 OM-ks. Eesti riigi sprordipoliitika eesmärk on olnud siiani viia välja võimalikult palju sportlasi olümpiamängudele. Kas me tahame esineda võimalikult suure võistkonnaga 2018 OM-il?
Andreas Laane – vastus on jah. Kogu FIS-i loogika toetab seda.
Mati Alaver – alajuht annab juhised alakomitee juhatusele statuutide koostamiseks.
Andreas Laane – statuudi täitjad peavad saama väljundi välisvõistlustel, suusaliit peab võtma ka kohustused.
Hille Saarepuu – avalike statuutide põhjal hakkasid ajakirjanikud juba ise koondisi koondama.
Jaak Mae – mida paremini statuudist kinna peetakse, seda arusaadavam ta kõigile on. Mida vähem erandeid, seda parem.
Andreas Laane – FIS-punkt ei anna üldsusele mingit selgust, iseloomustab ikka koht võistlustel. Selle põhjal ka võimalik sponsoritelt raha küsida.
Aivar Rehemaa – suusaliit ei suuda kogu hooaega rahastada, aga paluks konkreetsemalt, mitmele võistlusele suusaliit sportlased suudab välja viia? MM kindlasti, aga palju veel – 1 või 5?
Andreas Laane, Hille Saarepuu – sportlik printsiip jääb kehtima – kes parem, see läheb starti.
Ikka endiselt kütab kirgi liidupoolne toetus sportlaste ettevalmistuseks. Aivari küsimus – kas pole liidul piinlik oma tegemata töö eest?
Mati Alaver – suusaliidus on olnud ka varem pingeid, aga alati on olnud kõige tähtsam persoon sportlane. Tänasel päeval on kahjuks see fookus nihkunud kõrvale.
Andreas Laane – suusaliidu huvi on see, et suusatajatel läheks võimalikult hästi.
Palju ilusaid sõnu presidendilt selle kinnituseks!
Tanel Ojaste – kas me tahame, et meie suusatamine oleks jätkusuutlik või ajame taga ainult FIS-punkti? Miks tüdrukud jäeti juunioride koondisest välja, kuid täiskasvanute osas polnud kriteeriumid nii jäigad?
Arne Tilk – mida me täna teha saame, et noored jääksid suusatamise juurde?
Andreas Laane – peame leidma selle tee, kuidas kommunikeeruda ajakirjandusele meie
naissuusatajate kehvem seis, aga neid ikkagi innustada treenima ning neid mitte kaotada suusatamisele.
Järgnevad sõnad kokkuvõtteks:
Mati Alaver – esmane ülesanne on sõlmida hooldetiimiga lepingud.
Tõnu ega ka Andreas pole olnud ei tippsportlane ega tipptreener. Seetõttu ei suuda te ka mõista, mida tunneb sportlane ning miks ta käitub vahel nii, nagu ta käitub ning avaldab ennast ajakirjanduses.
Andreas Laane – ajame ühte asja. Keskenduks asja edendamisele, mitte halvasti ütlemisele. Liit toetab kõiki tiime, ei loobi kaikaid kodarasse Tiim Haanjale.
Anti Saarepuu vahepeal küsib uuesti – kas Tiim Haanja saab Ramsau laagri jaoks bussi või mitte? Lihtne vastus – ei või ja.
Tõnu Seil – pean vastama, aga ei tee seda enne homset.
Arne Tilk – meil on supertiim ehk Tiim Haanja, siis teised klubid ja tükk tühja maad. Täna tulime siia selleks, et arutada murdmaa kitsaskohti, aga kas me saavutasime soovitud eesmärgi?
Anti Saarepuu – „supertiim“ Haanja teeb oma laagrid kõige suurema kokkuhoiuga ja ainult tänu sellele ongi suudetud hooajaks ettevalmistus senini realiseerida soovitud kujul.
Tanel Ojaste – loodan, et sügisel suusaliidu üldkogu kooosolekul astub juhatusse mõni inimene, kelle veregrupp on murdmaasuusatamine.
Protokollis Ülle Viinapuu

Neljapäev, jaanuar 19, 2017

Hi, Hacker! Bring Us Big Data!

Hello, Eastern Hacker! I do not approve what you have accomplished, but as you have already done what you have done, let us test your capabilities. Here's a challenge: find and bring us some documents containing really Big Data about Estonian cross-country skiers! Prove that you are really a doer, not a phony fake or just a hit-and-run disrupter. Would you accept the bait?
Priit Pullerits

Kolmapäev, jaanuar 18, 2017

Hahaa!! BIG FAT BLOG HACK!

Tere kutid*, ja sa arvasid, et me, mehed-Idas, vaid tungida American mail-süsteemid ja rikud Demokraatide? Ei, me hoolime kogu maailmas. Meie allikad Eestis ütle meile, et hiilguses korral oma kõige füüsiliselt võimeline mehi, Tartu suusatamine maraton on sattunud suures hädas. Meil oli seda vaadata ja avastasin, et seal on palju rohkem. Me avastasime, et korraldajad Tartu maraton on tühjaks ja blokeerides osalemine maratoni ühe oma tuntuima amatöör sportlased nimega Priit Pullerits. Nii et me kaevanud isegi edasisi ja olid üllatunud, et teada saada, samas tungimist posti kontode Priit Pullerits ja Indrek Kelk, mis läks valesti nende vahel. Me arvame, et te, eestlased, tuleb ausalt teavitada. Nii saab tutvuda!

Teema:     Kaebus Postimehe peale
Kuupäev:     Wed, 8 Jun 2016 13:02:48 +0300
Saatja:     Priit Pullerits <priit.pullerits@postimees.ee>
Vastamise aadress:     priit.pullerits@postimees.ee
Saaja:     Indrek Kelk <indrek@tartumaraton.ee>

Tere.
Olen kursis Sinu kaebusega Postimehe ja minu loo vastu. Pean siinkohal vajalikuks kinnitada, et mina ei osalenud oma kirjutise "Alfaisaste verepulm" juurde piltide valimisel.
Priit Pullerits
Postimees


Teema:     Priit Pulleritsult küsimus
Kuupäev:     Mon, 4 Jul 2016 12:09:08 +0300
Saatja:     Priit Pullerits <priit.pullerits@postimees.ee>
Vastamise aadress:     priit.pullerits@postimees.ee
Saaja:     Indrek Kelk <indrek@tartumaraton.ee>

Tere!

Mu kõrva jõudnud info, et sa minuga enam ei räägi, seetõttu saadan küsimuse kirjalikult. Nimelt tegemisel on lugu, et Eestis on maanteesõitudel osalejate hulk aastate jooksul vähenenud, ja vähenenud oluliselt. Filtri sarja eestvedaja Mihkel Reile rääkis, et peamine tegur siin on inimeste hirm kukkumiste ees, ja seetõttu on ta asunud kasutusele võtma abinõusid (lühemal võistlusmaal), et muuta sõite ohutumaks, sest muidu juhtub nii, et ei olegi enam kellelegi võistlusi korraldada. Vändra ralli juba pidavat järgmisel aastal ära jääma (uurin korraldajalt täpsemalt) ja Valgete ööde sõit ka jäi ju ära.

Minu küsimuses selle teema kontekstis: Kas Klubi Tartu Maraton plaanib edaspidi võtta kasutusele uuendusi, et muuta rattarallit ohutumaks, ja kui, siis milliseid ja millal? Sest TRRi pika maa lõpetajate arv on ka viimasel viiel aastal muudkui vähenenud: 2012 – 1894; 2013 – 1874; 2014
– 1758; 2015 - 1696; 2016 - 1535. Filtri sarjas on osalejate vähenemine vähemalt sama drastiline, kui ehk drastilisemgi, pean statistikat veel koguma.

Palun, et saadaksid omapoole nägemuse asjast täna pärastlõunal kella kolmeks, ei oleks ju hea, kui sõna saavad teised, kes räägivad, mida nemad teevad, et oleks osalejail ohutum, aga KTM loost puudub.

Tervitades,
Priit Pullerits


Teema:     Tartu Rattamaratonil osalemine
Kuupäev:     Thu, 15 Sep 2016 16:23:57 +0300
Saatja:     Indrek Kelk <indrek@tartumaraton.ee>
Saaja:     priit.pullerits@postimees.ee

Lp. Priit Pullerits,

Kahetsusega märkasime, et olete avaldanud soovi registreeruda Tartu Rattamaratoni lühikesele distantsile kasutades ära Klubi Tartu Maraton poolt Postimehele, kui heal koostööpartnerile eraldatud stardikohti. Käesolevaga teatan, et Klubi Tartu Maraton keeldub Priit Pulleritsu registreerima meie poolse vastutulekuna meie koostööpartneritele eraldatud stardikohtadele. Sellest tulenevalt oleme Teid tänaseks kustutanud Tartu Rattamaratoni 40km distantsi registreerunute hulgast.

Antud otsus on vastu võetud tulenevalt sellest, et olete meie tegevust kajastunud järjepidevalt äärmiselt halvustavas toonis, teatud juhtudel ka otseselt eirates head ajakirjandustava ja sellest tulenevalt eksitanud lugejat. Leiame, et taoline hoiak meie suhtes ei anna meile mingit põhjust teile osalemist kinkida.

P.S. Oleme antud otsusest teavitanud ka Postimehe sisekommunikatsiooni osakonda.

Indrek Kelk
MTÜ Klubi Tartu Maraton


Sa eestlased, käituvad palju autoritaarsem viis kui juhid suur hirmutav idanaaber. Võimulolijad tundub võtma vastu otsuseid, mis ei austa tavaline inimene. Tavaline inimene ei näi võimalust võitlevad tagasi ja oma õigusi kaitsta. Sa kiidelda Eestis, et sul on seadusi järgides ühiskonnas, et te kinni lepingutest, kuid tundub nagu rohkem seadusetu Metsik Lääs, kus saab tulistama väike poissi ilma karistuse või tagajärgi. See on kurb vaadata lagunemise oma ühiskonnas ja kuidas võimulolijad kergesti üle sõidetakse teised.

*Kutid, me kasutasime google tõlkida panna see kõik eesti keelde teile.

Esmaspäev, jaanuar 16, 2017

Pullerits: Kuidas ma palusin selgust Tartu maratoni asjus?

Nädal tagasi, kui uus aasta oli juba hoo sisse saanud, läkitasin teele ametliku kirja, mille adressaatideks olid MTÜ Klubi Tartu Maraton volinike kogu liikmed Veljo Lamp, Rein Kamarik, Arne Tilk, Alar Arukuusk ja Andras Laugamets, lisaks panin neile kirja saatmisest teavitamise eesmärgil kirja saajate hulka ka MTÜ Klubi Tartu Maraton juhatuse liikmed Madis Lepajõe ja Indrek Kelgu.

Palusin, et seoses sellega, et MTÜ Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk keeldus ainuisikuliselt mind registreerimast tänavusele Tartu maratonile, neid kui MTÜ Klubi Tartu Maraton volinike kogu liikmeid näidata, mis annab Indrek Kelgule ühepoolse õiguse seda teha.

Kirjutasin, et võib-olla on MTÜ Klubi Tartu Maraton põhikirjas või muudes dokumentides punkt, mida mina ei tea, kuid mis lubab Indrek Kelgul eelviidatud ühepoolset otsust ainuisikuliselt langetada. Hea oleks seda punkti teada, sest kindlasti aitaks see Indrek Kelgu tegu selgitada.

Kirjutasin, et ei vasta tõele Indrek Kelgu viidatud ajakirjandustava vastu eksimused (Pressinõukogu mõistis mullu septembris Indrek Kelgu esitatud kaebuse peale Postimehe õigeks) ning ka Tartu Maratoni üldjuhendis puuduvad piirangud selle kohta, keda ei või starti lubada.
**
Mida teie vastaksite?

Foto 1: Priit Pullerits andmas intervjuud 2010. aasta Tartu maratoni lõpetamise järel Riho Järveläinenile. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits 2013. aasta Tartu maratoni lõpetamise järel vahetamas mõtteid ajaloolase Pärtel Piirimäega. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Reede, jaanuar 13, 2017

Pullerits: Millist trenninõu küsis minult multimiljonär?

Inimesed räägivad minuga küll. Selle nädala keskel lausa imestasin, et enamik ju kontvõõrad, kellele helistan, aga suhtuvad nii lahkelt, hästi ja sõbralikult. Isegi Evelin Ilves. Mäletate, kuidas seitse aastat tagasi meie suhtlus kogu Eesti rahva silme all seoses transrasvade ja kräppkommidega rappa jooksis? Lõpuks võitsin sel teemal kirjutatud looga Eesti aasta parima olemusloo preemia, millega kaasnes 10 000-kroonine preemia. Ent vahepeal läks meie asjade klaarimine lausa Pressinõukogusse, kust väljusin samuti võitjana. Aga pole minu stiil inimestega, rusikas taskus, vägikaigast vedada. Olen temaga hiljem paar korda lühidalt suhelnud, viimati sel nädalal, ja ikka saanud asjad viisakalt ära räägitud. Et kuidas? Lihtsalt. Ulatad lepituseks käe, teed ettepaneku vanad asjad selja taha jätta.

Kuid ega kõik siiski räägi. Näiteks Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk (fotol paremal). Võtsin temaga ühendust juba 8. juunil, kui ta oli esitanud minu loo «Alfaisaste verepulm» peale kaebuse (milles Pressinõukogu talle sügisel õigust ei andnud). Samuti 4. juulil, kui võtsin teemaks, mida on rattavõistluste korraldajad teinud, et õnnetuste arvu vähendada. Mõlemal korral tulutult, vastuseta. Tean, et Art Soonets on esinenud korduvalt initsiatiiviga, et vaja on minu ja Kelgu vahel suhted sirgeks rääkida, millist Soonetsi kavatsust olen alati tervitanud ja toetanud, aga millegipärast ei ole teiselt poolt mingit reaktsiooni minuni jõudnud. Postimehe sisekommunikatsiooni spetsialist on minu teemal Kelguga suhelnud, ent peale jäiselt nappide «ei»-de pole sealt midagi muud minuni samuti jõudnud.

Kui ei taha suhelda, siis mis sa ikka teed. Siit teed seega edasi pole. (Omapoolse hea tahte märgiks avaldan siin allpool ülejärgmise lõigu kõrval MTÜ Klubi Tartu Maraton üldusele läkitatud kutse rahvusvahelisele lumepäevale pühapäeval Tähtvere spordipargis.)

Seesugused eelkirjeldatud olukorrad ei ole mulle võõrad. Mitte et neid oleks olnud palju. Pigem üksikuid. Üks säärane oli aastaid tagasi olümpiapronksi ja MMi hõbedamehe Jaak Maega (fotol vasakul), keda, kui nüüd toda vana lugu õigesti mäletan, pahandas see, kui kirjutasin loo, milles näitasin, et Eesti naiste suusatamise väljasuremises on süüdi tema treener Mati Alaver (loo, mille eest sain samuti Eesti aasta parima olemusloo preemia). Hiljem vist lisandus meie suhtlusse veel tõrkeid, mis viisid lõpuks selleni, et kui Mae oli Otepää MK-etapi peakorraldajaid, ei kutsunud ta mind osalema harrastussuusatajate 5 km sõidus. Mäletan, et jõudis meiegi vägikaikavedu ajakirjanduse veergudele.

Aga tulime ühiste pingutustega sellest narrist olukorrast lõpuks ilusasti välja. Küllap oli oma osa ka Vahur Teppanil, kes pani meid Tartus Vilde tervisekohvikus õhtusel arutelul teineteisega väitlema. Rääkisime avalikult kõik hinge pealt ära ja suud puhtaks ning edasi on meie suhtlus läinud ainult ülesmäge, kuni sinnamaani välja, et Mae helistas mulle möödunud suvel ja ütles, et venelastel oleks hea meel, kui sõidaksin sügisel Kreekasse ajakirjanike jalgratta MM-võistlustele. Rangluu ja viie roide murd tõmbas sellele võimalusele kriipsu.

Hiljuti rääkisin aga terve tunni ja veerandi Taavet Hinrikusega (fotol vasakul). Ta on rahvusvahelisi rahaülekandeid korraldava Transferwise’i juht ja kaasasutaja. See on nii kõva firma, et turud hindavad selle väärtust koguni 1,1 miljardi dollarini (jah, miljardi, mitte miljoni – s.o üks üheksa nulliga!). Tema enda varanduse väärtuseks on 208 miljonit eurot. Ma kardan, et seda on rohkem, kui siinsed anonüümsed kommentaatorid elu jooksul kamba peale kokku jõuavad ajada. Arvestades äsjaesitatud arve on tund ja veerand ikkagi hiiglama suur aeg.

Aga Hinrikusel oli minu käest spordi teemal mitu asja küsida.

Pullerits: Mis mooduseid kasutad, et vaimu puhastada ja energiat taastada?

Hinrikus: Üritan nii palju, kui võimalik, sporti teha – terves kehas terve vaim. Peamiselt jooksen. Jooksmine on kõige lihtsam: sa võid seda teha igal pool väljas. Viimati, kui käisin Hiinas, jooksin küll sees lindi peal, kuna tundus, et õhukvaliteet ei soodusta väljas jooksmist.

Kas jooksmine on sulle meditatiivne tegevus või treening? Protokollid näitavad, et oled aastaid tagasi läbinud Kopenhagenis maratoni 3:49ga.

Mõlemat. Olen jooksnud maratone ka hiljem, viimati jooksin Sydneys 3:27. Seal tekkiski mul mõte, kas saaksin kolme tunniga hakkama.

Ja kas saad?

Ma ei ole veel välja mõelnud. Sa oled kõva sportlane, ütle sina, mida ma tegema pean, et joosta kolme tunniga.

Minu jooksud on joostud: põlves purunesid kõhred, nii et ma ei jookse juba neli aastat enam. Ma olen pigem hoiatav näide.


Mida ma tegema pean, et oma põlvi mitte ära rikkuda? Olen paljudelt kuulnud, et põlved on läbi. Kas ma saan mõõta, kui läbi mu põlved juba on?

Ma ei tea ega oska nõu anda. Aga miks peab kolm tundi eesmärgiks võtma? Kas ilma eesmärgita ei saa?


See on, jah, mõttetu eesmärk, kui aus olla. Aga eesmärke on vaja. Eesmärgid motiveerivad meid.
Kolm tundi on üsna kõva aeg. Kui kolme tunniga ära joosta, tundub, et siis võiksin öelda, et enam ei pea kunagi aja peale jooksma. Ma ei tea, kas see on mul võimalik.

See nõuab kättevõtmist. Kahe aastaga, usun, on see tehtav.


Kahe aastaga – sa teed nalja või?! Kui ma seda teen, teen järgmisel aastal. Kui ma teen... Äkki pean siin rääkima off the record? (Naerab.) Nüüd ma juba räägin liiga palju.

Jah, ega kolme tunniga maratoni jooksmine pole mingi TransferWise’i tegemine.

Kopenhagenis oli mu aeg 3:49, Sydneys tegin 3:27, ja ma ei teinud selleks liiga palju, liiga teadlikult ega süstemaatilist trenni. See tekitabki nüüd entusiasmi. Mul on kahte asja vaja: pean võtma vähemalt viis kilo alla – praegu olen 88-90 kilo – ja iga trenn peaks olema väga mõttega, mitte nii, et lähen lihtsalt jooksma. Siis kas saavutan selle eesmärgi või ei.

Kui palju harjutad?


Viimasel aastal olen teinud umbes 150 kilomeetrit kuus.

Põhjalikumalt võite minu vestlust Hinrikusega lugeda laupäevases Postimehe Arteris.

Kuid ega ma kirjuta ainult seal. Haaret peab olema! Äsja ilmunud ajakirja Ma Olen Jalgrattur viiendas numbris (fotol vasakul) sain oma rubriigi: peatoimetaja Vahur Kalmre palus, et kirjutaksin rattasadulas tugevatest ja ka muudes tegemistes silmapaistvalt hakkama saavatest meestest. Valiku, kellest, teeb Kalmre, teostus tuleb minult.

Aga loomulikult ei kirjuta ma täis kogu ajakirja. Värskes numbris räägivad kõik seitse Eesti profiratturit. Teistmoodi on kaaneintervjuu Rein Taaramäe ja Tanel Kangertiga, kes esitavad küsimusi teineteisele. Veel: kui palju inimesi kogunes Fabian Cancellara tänuüritusele; maastikusõit Dolomiitides, ikka üles ja alla; miks sõitis suurmeister Jaan Klaassepp Sevani järve ääres roosas särgis; hollandlane Bart de Jong räägib sellest, kuidas BMXi pargisõidust saab olümpiaala; kes on noor rattur Karl Patrick Lauk; rattaliidu uus president Raivo Rand räägib koondiste moodustamisest; BMXi kuulsus Ryan Nyquist tuleb taas Tallinna; missuguste ratastega sõidavad Prantsusmaal Eesti amatöörid... Ja see pole veel kaugeltki kõik.

Ärge nädalavahetusel lugemise ja rääkimise kõrval ka trenni unustage. Mul on selle nädala teisipäevast kirjas 14,3 km veidi vähem kui ühe tunniga, kolmapäevast 9 km 38 minutiga (sh võistlus 3x1 km) ja reede hommikust 22 km 1:32.15ga.
/--/ Laupäeval tegin hommikupoolikul Tähtvere spordipargi sprindirajal 25 ringi, Endomondo järgi 30,1 km, aega kulus Suunto kella järgi 2:02.52. Esimene korralik mahutrenn sel talvel.

Foto 1: Hiina Tour de Ski 9. jaanuaril Pekingis. Foto autor: Xinhua / Sipa USA / Scanpix
Foto 2: Indrek Kelk joomas tunamullusel Tartu maratoni avatud raja sõidul. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Jaak Mae mullu novembris Otepää MK-etapi pressiüritusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Klubi Tartu Maraton kutse pühapäevasele lumepäevale. Edastas: Klubi Tartu Maraton
Foto 5: TransferWise'i juht ja kaasomanik Taavet Hinrikus vestlemas Priit Pulleritsuga. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Fotod 6 ja 7: Taavet Hinrikus TransferWise'i kontoris Tallinnas. Fotode autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Foto 8: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur esikülg. Edastas: Vahur Kalmre

Neljapäev, jaanuar 12, 2017

Pullerits: Kuidas ma jõudsin medalikohale?

Mul on ka nüüd teine pass. Vahur Teppan lasi anda. Tasuta. Nagu kõigile teistelegi, kes vastu võtsid. Sinna saab koguda talve jooksul kaheksa kleepsu. Just nii palju on Lemeksi Tartumaa suusatalve sarjas kavas etappe. Eile, kolmapäeval toimus esimene etapp, vabatehnikas sprint. Ei mäletagi, millal viimati nii lühikesel sõidul osalesin. Äkki kaks aastat tagasi? (Siiski, oletan, et suusapass oli kolmeeurose võistlusele eelregistreerimise tasu sees. Jah, maksin omast taskust.)

Oli ikka hea ja ilus vaadata, kuidas kõvad mehed rajale tuiskasid. Näiteks Vahur Teppan. Ta läks esimesele tõusule pärast stardijärgset kurvi nii, nagu see polnukski tõus. Isegi kiirus peaaegu ei vähenenud. Ja too minek oli seda hämmastavam, et erinevalt teistest, kes tulid kohale, et ainult võistelda, tegid sooja ja keskendusid, möllas ja mässas Teppan enne võistluse korraldamisega. Alles siis, kui enamik kõvasti rohkem kui kahesajast osalejast oli oma sõidud ära teinud – igaühel oli võimalik teha kuni kolm starti, millest arvesse läks kaks paremat –, tuli ta samuti viimaks joonele ning tegi ruttu oma kaks sõitu ära, et saada ka tulemus kirja, enne kui kolm ja pool tundi kestnud võistluse start ja finiš õhtul kell pool kaheksa kinni pandi.

Ei, Teppan ei võitnud eilset võistlust, mis oli lisaks Tartu meistrivõistlused. Ta jäi hoopis medalita, Juri Širokovi, Sander Linnuse ja Allar Soo järel neljandaks. Ütles pärast mulle, et ei jõudnud nii palju pingutada, nagu varem. Jah, märkasin, et lõpupoole ind pisut rauges. Ent ma ei imesta selle üle. Sest treenimise asemel on ta tegelenud sügisest saadik kümne muu ja palju vajalikuma asjaga. Ükskõik, kas ma olen Suusavendade määrdemajast sõitnud mööda rattaga või astunud sealt läbi enne suusatama minekut, olgu nädalavahetusel või tööpäeva hilisõhtul, alati on Teppan seal ehitamisega ametis olnud, küll haamer, küll drell käes. Kui te punastest tellistest hooldemajas sel hooajal veel käinud pole, astuge läbi: Teppan on senise ühe ruumi suuruse hooldemaja laiendanud kolme ruumi suuruseks, ehitanud sinna uue määrderuumi ja Limpa suusaklassi. Sedasi on Teppani tegemistest, mis, nagu aru olen saanud, on käinud peamiselt puhtast entusiasmist, oma kätega, tõusmas Eesti suusatamisele kordades rohkem kasu, kui Team Haanja sõitudest meil ja mujal ning ärimees Toomas Annuse kühveldatud üüratust rahast neile.

Tuul oli vali eile. Oluline oli jälgida, et sõitude vaheajal ei külmetaks. Aga rada oli hea, tugev. Ainult tõusudel oli lumekate pisut pudrune, mis takistas libisemist. Kuid kokkuvõttes olid sõidutingimused sellised, milliseid vist ei leia naljalt suuremas jaos Eestis, vähemalt Tallinnas küll mitte, nagu sealne luureallikas kinnitas. (Ärgu nad sääl päälinnas arvaku midagi, et kõige paremad suustajad on neitel, et kõige paremad rajad on neitel, et kõige paremad tingimused on neitel.)

Seni olin ikka arvanud, et ei ma jõua kunagi ega kusagil esikolmikusse. Tuleb välja, et eksisin. Eile – kuigi ei salga, et ega sõita jaksanud (ehkki kolleeg Jüri Saar kurtis täna, neljapäeva hommikul, et oleksin ta ühel pöördel peaaegu maha sõitnud - aga mis ta siis klassikasuusatab seal, kui teised uisutehnikas võistlevad), kuid mis parata, ega suvise rangluumurru järgne võistluspaus ja arendavate treeningute asendamine vigastusest taastavatega saagi oma jälge jätmata jätta – sain omas vanuseklassis kolmanda koha. Nii et vähemalt ühes arvestuses olin Teppanist edukam. Ja nüüd võib saadud kleepsu ka ärateenitult võistluspassi kleepida.

Teppan, nagu tema eilsest remargist aru sain, pidas eduks juba seda, et suutis mind passiomanike hulka saada. Jah, see ei ole sugugi tühine kordaminek. See on midagi, mida rohkem kui kümne aasta jooksul pole näiteks suutnud Estoloppet, Worldloppetist rääkimata.

Fotod 1-5: Lemeksi Tartumaa suusatalve sarja avaetapp Tartus Tähtvere spordipargi sprindiringil. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Teisipäev, jaanuar 10, 2017

Pullerits: Tohoh! Kas Tartu maraton jääb tänavu ära?

LÕPUS TÄIENDATUD VÄRSKEIMA INFOGA ESTOLOPPETI TEEMAL!

Eelmise kümnendi lõpus, mäletan hästi, sain Klubilt Tartu Maraton tänukirja suusaspordi edendamise eest Eesti rahva seas. Indrek Kelk helistas mulle isiklikult ning kutsus mind Atlantisesse tänukirja vastu võtma. Ma ei käi ööklubides jõlkumas. Aga tookord läksin kohale. Kuid unerežiim on oluline, mistap toona läks sedasi, et hilisõhtul pidi minema tänukirja minu eest vastu võtma Scanpixi Baltimaade pealik Art Soonets. Kuid ega see vähendanud minu silmis tänukirja väärtust. Seniajani ripub see mul kodus ilusti seina peal.

Nüüd olen saanud Klubilt Tartu Maraton aga teistsuguseid kirju. Sain klubi juhilt Indrek Kelgult teada, et ta ei ole nõus mind maratonile registreerima

Seda olid terasema silmaga mehed kohe ära fikseerinud, et mind pole maratonil kirjas, ning hakanud vaagima, milles asi.

Taust on lihtne: Indrek Kelk on siiamaani pahane, et olen kirjutanud MTÜ Klubi Tartu Maraton korraldatavatest üritustest, eriti jalgrattavõistlustest kriitiliselt ning Kelgu väitel sedasi üritustele kahju tekitanud.

Ütlen siinkohal vaid seda, et ajakirjandusvabadus ja ajakirjanduse sõltumatus on demokraatliku ühiskonna nurgakivi ja alustala. See, et Postimees on MTÜ Klubi Tartu Maraton koostööpartner – koostöö puudutab minu teada ennekõike reklaami ja turundust, kuid ei puuduta ega reguleeri mingil juhul Postimehe sisu ega Postimehe ajakirjanike tööd –, ei tähenda, et Postimehe ajakirjanikud peaksid kirjutama MTÜ Klubi Tartu Maraton üritustest positiivselt ja kiitvalt. Teiseks, kõik, mis olen MTÜ Klubi Tartu Maraton ürituste kohta kirjutanud, on olnud faktiliselt õige, ning ka arvamuskirjutistes, kus ajakirjanikul, nagu ka igal muul kirjutajal, on õigus ja vabadus väljendada oma seisukohti, olen nende esitamisel tuginenud faktidele. Indrek Kelk proovis seda kõike mullu suvel küll kahtluse alla seada, esitades Postimehe ja minu peale kaebuse Pressinõukogule, kuid sealt tuli mulle ja Postimehele õigeksmõistev otsus.

On huvitav küsimus, kuidas see juhtum – kättemaks ajakirjanikule mõne kriitilise artikli eest – mõjutab Eesti positsiooni pressivabaduse tabelis, kus Eesti oli mullu kõrgel 14. kohal, eespool sellist liberaalset riiki, nagu Kanada, ja eespool ka vägagi avameelse ja teinekord halastamatu pressiga riiki, nagu Inglismaa. Mulle tundub, et selline käitumine on omane pigem Venemaale, mis on pressivabaduse edetabelis 148. kohal. Ent see on praegu kolmanda järgu küsimus.

Tähtsuselt teine küsimus oli täna, teisipäeva õhtupoolikuni see, kas Indrek Kelgu mõju võib ulatuda ka Estoloppeti maratonide sarja. Ei ulatu. Sarja koordineeriv Robert Peets teatas, et olen kirjas.

Samuti ei ole kuulnud, et Lemeksi Tartumaa suusatalve 2017 võistlustele keelduks selle sarja korraldajad mind lubamast. Sarja esimene etapp, 3x1,3 km vabatehnikas sprint, kus kolmest sõidust lähevad arvesse kaks kiiremat, on Tähtvere spordipargi sprindirajal kavas juba homme, kolmapäeva õhtupoolikul.

Foto 1: Priit Pullerits (keskel nr 322) 2015. aasta Tartu maratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Indrek Kelk MTÜ Klubi Tartu Maraton nn kastikaga eelmisel sügisel MTÜ Klubi Tartu Maraton kontori ees Tartu lauluväljakul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Indrek Kelk mullu sügisel Otepääl Tehvandi suusastaadionil enne Tartu rattamaratoni starti Postimehe reklaamplagude taustal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits (paremal, USA koondise valges dressis) 2005. aasta veebruaris Tartu Supilinna spordipargis Tartu maratoni pargivõistlusel Postimehe teatemeeskonna esindajana rajale suundumas. Teda saadab rajale Meelis Luht. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix

Pühapäev, jaanuar 08, 2017

Pullerits: Kuidas ma avastasin Team Haanja hädade allika?

Hiljuti vestlesin rohkem kui tunni Taavet Hinrikusega, kes, kui keegi äkki ei tea, on Eesti rikkamaid mehi, TransferWise’i üks kahest loojast. Ta käib sageli jooksmas, on läbinud maratoni alla kolme ja pool tunni. Küsisin, kas tal tuleb joostes teinekord ka häid mõtteid pähe. Sest mul küll sportides tuleb.

Eile, laupäeval, kui sõitsin pärastlõunal Tähtvere spordipargi umbes 650-meetrisel kahe väikse tõusuga kunstlumeringil, jõudsin ühtäkki ühe olulise tõdemuse ja äratundmiseni. Mulle ei meeldinud too tiirutamine. See oli nagu sunnitöö. Ei mingit naudingut ega rõõmu. Kohustus. Aga teised ju treenivad – kuidas siis minagi ilma saan?

Mõnikord tuleb olulise tabamine just seesugustel madalaegadel.

Eile oli selline aeg.

Sain aru, miks Team Haanjal sugugi tulemusi ei tule. Vaadake või äsjase Lahtis peetud Skandinaavia karikaetapi protokolli: parimana Raido Ränkel 25., aga muud mehed viiendas, kuuendas ja seitsmendas kümnes. Tee või tina, aga ei lähe asjad paremaks. Seis on sama lootusetu nagu hooaja algul. Nüüd on hooaeg aga juba täies hoos. Mida hakata peale Anti Saarepuu soovitusega: «Kui keegi ütleb, et Eesti mehed ei jõua distantsi sõita, siis see söögu oma sokke.»? Kes peab nüüd sokke sööma?

Muidugi on kaks ilmselget põhjust, miks Team Haanja tulemused on selles konkurentsis, kus nad võistlevad, viletsad. (Keegi ei ütleks, et nende tulemused on viletsad, kui nad võistleksid hooaja tippsündmusena Estoloppeti maratonidel ja ei kusagil mujal kõrgemal ega kaugemal ning saaksid seal kolmikvõite – aga see ei ole ju nende eesmärk ometi!) Üks põhjus on see, et meestel ei ole järelikult rohkemaks võimeid. Teine põhjus on see, et küllap nad on valesti treeninud. Aga on veel üks põhjus, millele keegi pole osutanud.

Tunnistan, et ise ei näinud, aga mulle kirjeldati, kuidas ameeriklanna Jessica Diggins (fotol paremal) oli pärast Tour de Ski etapivõitu olnud kui rõõmupomm; et treener oli talle öelnud, et püüa jõuda 20 hulka, aga tal oli nii hea ja mõnus minek, et tuli esikoht. Nägu laia naeru täis. Ja kui nüüd panete siia kõrvale minu laupäevase emotsioonitu treeningsõidu, siis saate isegi aru, milles on Team Haanja probleem.

Team Haanjal, näib, et puudub samuti rõõm. Vähemasti ei paista seda mitte kusagilt. Ainus, mida me näeme, on allasurutud ja jõuetu viha («Kui keegi ütleb, et Eesti mehed ei jõua distantsi sõita, siis see söögu oma sokke.»). Ainus, mida näeme, on rõõmutu pungestamine. (Lugege minu lugu Arteris «Miks kõik armastavad Raivo E. Tamme?» ja te saate teada, kuidas just mänglev, rõõmsameelne ja positiivne suhtumine tagavad parima tulemuse.) Ainus, mida me näeme, on kõrvaliste asjade pärast kaklemine, vaidlemine, õiendamine, protestimine – jutt on teadagi lepingust Eesti Suusaliiduga. Me näeme väsitavat ja vaimu trööpavat kohustust: teha ära oma trennid, teha kaasa oma võistlused, sest seda on ju aastaid tehtud ning muud pole plaanis ega ette näha. Millal te nägite Team Haanja mehi siiralt rõõmsate ja õnnelikena? (Ma ei räägi fotode ja sotsmeedia keep smilingust.) Nagu ütles mulle tänases, pühapäevases trennis üks Eesti hiljutisi kiiremaid sprintereid: mehed on harjunud saama treenimise eest 1000-2000 eurot kuus ning muud nad ei oska ning seni, kui sissetulek jookseb, lastaksegi vanas rütmis tuimalt edasi, sest vähemalt raha on garanteeritud.

Sellise musta ja rõõmutu meeleseisundiga, nagu Team Haanjast paistab, ei saagi tulemust tulla. Meeste vaim pole tõenäoliselt õigel rajal. Ja ei saagi olla õigel rajal ega positiivne, kui Mati Alaver, nagu hiljuti Postimehe spordikolumnis argumenteerisin, on muutnud sportlased oma ambitsioonide saavutamise vahendiks – ükskõik mida Alaver meestele õhtustel koosolekutel ka ei räägiks ning ükskõik mida neile ei sugereeriks. Team Haanjas ei ole näha head energiat, seal ei ole tunda rõõmu, sealt ei paista õnnelikkust. Meeskonna tunnetatav vaimne seisund ei võimaldagi paremat saavutada, kui seni on saavutatud.

Mis veel teeb Team Haanja meele kontraproduktiivseks? No mõelge ise: kui olete samuti aastaid ja aastaid treeninud, vaeva näinud ja pingutanud, alustanud iga uut hooaega lootusega, et äkki nüüd tuleb – ja ikka ei tule, mitte kuidagi ei tule; pigem vastupidi: tulemused püsivad heal juhul paigal, halvemal juhul lähevad isegi viletsamaks. Kelle vaim ei murduks? Kelle eneseusk ei lööks kõikuma? See on loomulik, et ühel hetkel sa loobudki uskumast. Sa võid küll ajada suust välja mida tahes – «Kui keegi ütleb, et Eesti mehed ei jõua distantsi sõita, siis see söögu oma sokke.» –, aga võistlus on tõe kriteerium. Sellises olukorras, kui aastast aastasse on su töö viljatu, on paratamatu, et rõõm kaob ning rõõmutus võtab võimust.

Aga kui su vaimne ja emotsionaalne häälestatus pole õige – ei ole positiivne ja rõõmus! –, siis ei ole ka võimalust, et sa suudad oma eesmärgid saavutada.

Kahjuks, nagu oleme näha ja tunda saanud, paistab kogu Team Haanja kaetud halva energia ja auraga. Tiimi liikmed võivad ju ise teha näo, et nii see ei ole – kes ei suudaks halva mängu juures teha head nägu? –, aga alateadvuses saavad nad arvatavasti isegi aru, et õhkkond pole soovitud tulemuste saavutamiseks produktiivne. Selle hooaja tulemused kinnitavad seda oletust veenvalt.

Mis oleks lahendus? Selge on see, et niiviisi, senisel moel edasi minnes – kakeldes suusaliiduga, taludes spordisõprade irooniat järjekordsete altminekute järel, olles ettureiks teise mehe võimumängus, figureerides ajakirjanduses seoses skandaalidega, tundmata avalikkuse poole- ja pöidlahoidu – ei lähe midagi paremaks. Kevadel võib taas ühe hooaja korstnasse kirjutada. Huvitav, kas tuleval sügisel minnakse sellisest seisust – sest suusaliiduga arvete klaarimist ei ole oodata ju enne kevadet – tõesti taas uuele ringile? Mis on selle kõige mõte?

Toomas Annus võib ju raha põletada. Ettevõtja asi, teeb, mis tahab. Aga selle asemel, et nõuda muutusi suusaliidus, oleks Annusel mõistlikum ja tulemuslikum nõuda muutusi Team Haanjas. Algatuseks võiks selle tiimi laiali saata, et saaks alustada uuelt, puhtalt lehelt. Rõõmsa, heatujulise, optimistliku, positiivsena.

Foto 1: Team Haanja liikmes Karel Tammjärv, Algo Kärp, Aivar Rehemaa ja Raido Ränkel Eesti meistrivõistlustel suusavahetusega sõidus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mati Alaver ja Anti Saarepuu mullu jaanuaris Eesti meistrivõistlustel suusasprindis Mammastes. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ameerika suusataja Jessica Diggins. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Algo Kärp spurdib Aivar Rehemaa ees Eesti meistriks suusavahetusega sõidus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Karel Tammjärv (seljaga) õnnitleb Algo Kärpi Eesti meistritiitli puhul suusavahetusega sõidus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Mati Alaver jootmas suusatajaid Jõulumäe. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix