Pullerits: Mis juhtus rahvusliku põlvega nr 2?

Sellal, kui umbes 40 meest väntavad Tahtejõu tuuril 785 km läbi Eesti; kui endine Eesti esisuusasprinter Pavo Raudsepp pakub üle Eesti kihlvedu, et sõidab, kaaludes praegu ligi sada kilo, tuleval aastal Tartu maratonil vaevalt kuu aja pikkuse treeningu järel esisaja sisse (tema abikaasa Õnnela teeb vähem sõnu ja rohkem tegusid, sai 43-aastasena Eesti meistrivõistlustel bodyfitnessis 3. koha); kui Vahur Teppan, ainus Eesti suusataja, kes võitnud medali Ameerika Ühendriikide meistrivõistlustel suusasprindis, teeb Tartus noortega juba kuus nädalat hommikuti koos päikesetõusuga rullitrenne ning valmistab ette järjekordset suusalaata, tuleb mul keskenduda sootuks muule. Lühidalt: tuleb keha kuulata.

Nagu viimati kirjutasin, käisin lõppeval nädalal õlaprobleemiga Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku sporditraumatoloogia keskuse ortopeedi-traumatoloogi dr Leho Ripsi vastuvõtul ning lubasin teile, et see pole kaugeltki kõik. Palusin tal vaadata ka oma paremat põlve, kust ta eemaldas kolm aastat tagasi hulgaliselt purunenud kõhretükke. Aga ega parim arstki kellestki läbi näe. Dr Rips saatis mind röntgenisse, et teeksin põlvest pildi.

Kui jõudsin tagasi tema kabinetti, kuvas ta seinale kinnitatud suurele ekraanile röntgenipildi minu põlvest. Astus siis pildi juurde ja osutas kahele kohale, kust probleem selgelt silma paistis. Dr Ripsi juhendamisel isegi mulle. Seal oli tekkinud kõhrest puhastatud kohale luu külge üks moodustis; ei, isegi kaks moodustist. Pole kahtlust, et need olidki viimasel ajal tasapisi endast märku andnud.

Anamnestiliste ja kliiniliste andmete reale läks kirja: «Parema põlveliigese kaebused. 2012. a artroskoopia PF liigese kõhrekahjustus luuni. Hetkel palp. krepitatsioonid liigese ees. Mediaalses põlvekedra alaosas valu. Rö: algav artroos, samas suurem luufragment ACLi kinnituskohal + põlvekedra alaservas suur luuline osteofüüt.» Dr Rips saatis mind radioloogiakliinikusse, et seal tehtaks veidi rohkem kui kuu aja pärast – nii pikad on järjekorrad – paremast põlveliigesest MRT.

Eks siis näis, mis edasi saab. Esialgne pakkumine oli, et tuleb teha kas Ameerika kallis variant või Eesti tavaline variant. Kumba teie eelistaksite? Siin on ju hirmus tarku mehi hunnikuis, ei jõua kõiki ja kõigi häid soovitusi ära kuulatagi.

Täna, reedel, töönädala lõpuks rattaga rahulikult 32,6 km 1:05ga, keskmine kiirus vaikne 30 km/h. Nüüd ju hooaeg läbi, enam ei maksa kihutada. Ja õla kallal töötan, iga päev. Talvele ei mõtle. Pole mõtet. Sest vaevalt seda tuleb. Ega kaks (s**ta talve) kolmandata jää.
******

The bottom of Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Hispaania ratturi Alberto Contadori vigastatud põlv eelmise aasta Tour de France'il Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Hiina tennisisti Li Na karjääril tõmbasid aasta tagasi kriipsu just põlvevigastused. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Saksa tennisisti Andrea Petkovici vigastatud parem põlv. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Valus hoiatus enne talve – õlg on kinni!

Probleem on õlas. Vasakus õlas. See, nagu spetsialistilt kuulsin, on mul kinni.

Ja see ei ole aja jooksul iseenesest paremaks ega lahtisemaks läinud, pigem halvemaks ja kinnisemaks. Nii et ei paranda aeg sugugi haavu. Ja seda ei maksa lootagi, nagu ütles Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku sporditraumatoloogia keskuse ortopeed-traumatoloog dr Leho Rips (uhh, ega teil selle pika ametitiitli lugemisest hing kinni jäänud?), kes õlga eile vaatas.

Ega ta palja silmaga vaadanud. Saatis esmalt röntgenisse. Röntgenipilt ei näidanud midagi. Õnneks. Aga see ei tähenda, et probleemi poleks. Dr Rips painutas mu vasakut kätt siia-sinna ning veendus, et selle liikuvus on oluliselt piiratud.

Teadsin isegi, et asi pole õige ega korras. Vasak käsi paindub teatud asenditesse piiratult ja valu tekitades. Viimasel nädalal oli õlg hakanud juba magamist segama, kui end vasakule küljele sättisin. Siis tuli alati ettevaatlikult jälgida, et õlale valu ei teeks.

Kusjuures kummaline on see, et ei meenu ainsatki põhjust, mille tõttu vasak õlg oleks võinud umbes kuu aega tagasi valulikuks muutuda. Häda tekkis justkui iseenesest. Ja on ajaga ainult süvenenud.

Kuid ükski häda ei teki iseenesest. Igal hädal on põhjus. Ei pea kaugele tagasi vaatama, et mäletada, mis juhtus augusti keskel. Maandusin, nagu teate, Võru rattarallil kukkudes vasakule küljele. Kui avaldasin dr Ripsile kahtlust, kas see võib ikka olla õlavalu põhjus, sest õlg ei andnud pärast kukkumist vähemalt kuu aega endast üldse tunda, vastas ta, et ega pidanudki andma; et tõenäoliselt ei pannud ma seda muude probleemide kõrval tähelegi (tõsi, mulle tekitasid rohkem muret kaks nädalat hiljem ilmnenud valud rindkere vasakus pooles, mis olid ilmselgelt kukkumisest tingitud); et niisugused probleemid võivadki ilmneda alles mõne aja pärast.

Selleks, et probleemist põhjalikumat pilti saada, saatis dr Rips mind ultraheliuuringutele, veendumaks, et ega äkki mõni kõõlus ole rebenenud. Need uuringud saan teha nädala pärast. Aga seni? Seni tuleb teha enda kallal tööd.

Füsioterapeut Tauno Koovit, kes oli just tulnud Eesti vehklejatega Itaaliast MK-etapilt – ja pakkus mulle seni, kui pidin ootama, mil ta teiste hädalistega tegeles, Itaaliast toodud magusaid šokolaadikomme –, näitas ette viis harjutust. Tegin need tema juhendamisel läbi. Aga et need kõik meelde jääksid, joonistasin need endale koos kirjeldusega paberile üles. Nüüd on mu ülesanne leida päevas mitut puhku vaba aega, et õla kallal vaeva näha. Kui ma seda ei tee, ähvardas Koovit, ei jää edaspidi üle muud, kui arstidel-füsioterapeutidel tuleb mulle haiget teha. Ta pakkus, et seda ma väga ei tahaks.

Seega on praeguse seisuga talihooaeg suure küsimärgi all. Selge on see, et niisuguse õlaga, nagu nüüd, paaristõukeid juba ei tee. Isegi uisutehnikas sõit oleks küsitav. Mis tähendab, et kuulun nende leeri, kes pigem sooviks, et talv see aasta tulemata jääks. Ilmaprognoosid annavadki selleks 50-protsendilise tõenäosuse.

Kuid õlg tuleb korda saada hoolimata sellest, kas lumi tuleb või jääb tulemata. Sest teatud staatilises asendis annab õlg mõnikord tunda isegi maanteel jalgrattaga sõites. Nagu näete, ei ole palju vaja – ei ole pealtnäha justkui midagi vaja –, et mõni ootamatu trauma plaanid sassi lööks. Konkurendid võivad sellest muidugi rõõmustada (pigem kahjurõõmustada). Mina seda nende asemel ei teeks. Sest ükski suusasõit ei ole seda väärt ega anna seda õiget tunnet, kui neil pole võimalust minuga mõõtu võtta. Praeguse seisuga ei ole.

Järgmise nädala lõpuks olen targem ja saan anda õla seisukorrast üksikasjalikuma ülevaate. Kuid kinnitan, et te ei pea uusi ja üllatavaid sõnumeid nii kaua ootama. Sest see, mis ma õla kohta rääkisin, ei ole veel kõik. Kui hinnatud doktori palge ette pääsed, tuleb ikka kõik hädad letti lüüa. Üks probleem on veel varuks. Aga sellest juba järgmisel korral. Sest kes kannatab, see kaua elab.
******

The bottom of Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vene tennisist Maris Šarapova on 2008. aasta 30. juulil (Priit Pulleritsu sünnipäev) hädas õlaga ja vajab abi. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Utah Jazzi korvpallus Enes Kanter on nihestanud vasakut õlga. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Arst näitab kuu aega tagasi Filipiinide kuulsaimale poksijale Manny Pacquiaole, kuidas teha vigastatud õla taastamiseks harjutusi. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kas sportlased hakkavadki rohkem raha saama?

Taas, nagu juba tavaks saanud, eksisid kõik need, kes tormasid kuulutama, kui kirjutasin siin 12. oktoobril, et raha on tekitamas pauku Eesti spordis, täpsemalt kergejõustikus, et ma tekitan tühjast kära. Ei tekitanud. Kohe tuli Peep Pahvi temaatiline kirjutis Postimehes, siis tuli Rasmus Kaggelt avalõik eelmise nädala «Pealtnägijas». Taas väitsid paljud, et midagi ei juhtu, et õhk lastakse lihtsalt välja ja asi kaob vaikse visinaga areenilt. Jälle mööda.

Laupäeval kirjutas Pahv Postimehes, et Eesti Olümpiakomitee plaanib muuta sportlaste toetamise korda. Kui EOK on seni eraldanud olümpianormi täitnud sportlase kohta alaliidule 1333 eurot, siis Eesti Kergejõustiku Liit on maksnud sellest sportlasele kõigest 540 eurot. Pahv edastab, et edaspidi on EOK-l soov maksta see raha otse sportlasele, et sportlase kätte jõuaks ikkagi kogu toetuseks eraldatud summa.

Kui see ei ole kellegi arvates piisav muudatus, mida ajakirjanike torkimine ja asja avalikuks tegemine kaasa on toonud, siis mida nemad ootasid? Et Erich Teigamägi, EKJLi president tiritaks kohtupinki ja mõistetaks viieks aastaks vangi?

Ajakirjanike rolli ei saa siin alahinnata. Odaviskaja Risto Mätas oli ju probleemi üle pikka aega kurtnud, isegi Eesti meistrivõistluste boikotti kavandanud, ent midagi ei muutunud. Jää hakkas liikuma alles siis, kui ajakirjanikud asja suure kella külge panid. (Ja-jah, ajaloolise tõe huvides olgu märgitud, et kõige esimesena kirjutasin sellest probleemist mina siin.)

Aga nüüd võiks meid huvitada hoopis järgmine nüanss. Nagu mäletate, vahendasin 22. oktoobril siin viie Eesti tippkergejõustiklase seisukohta, et senine, EKJLi viljedav toetamise süsteem, kus osa toetussummast alaliidu tarbeks kõrvale läheb, on õige ja väärib toetamist. Siit kerkib suur ja loogiline küsimus: kas nood viis tippsportlast hakkavad edaspidi, kui EOK toetus hakkab nende kätte otse jõudma, eraldama sellest summast vabatahtlikult sama suurt osa EKJL-le, nagu EKJL neilt seni ära võttis (ja mille nad heaks kiitsid), või võtavad nad edaspidi südamerahuga kogu või senisest palju suurema summa endale? Ehk teisisõnu: kas nad elavad ka siis, kui nn kümnise maksmiseks enam sundust ja kohustust ei ole, edasi samade põhimõtete järgi, mille järgi toimis seni raha jaotamine ja mille nad skandaali puhkedes heaks kiitsid?

Vaat seda saab olema huvitav näha.

Kaldun arvama, et Corpore suhtekorraldusfirma, kes viie kergejõustiklase nimel nende seletused-õigustused teele saatis, saab EKJL-ilt tööd ka edaspidi.
******

The bottom of Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Valus pilt. Nii paindub odaviskaja Risto Mätase käsi Eesti meistrivõistlustel viske algfaasis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: EKJLi president Erich Teigamägi U23 kergejõustiku EMi tutvustaval üritusel Kadrioru staadionil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ksenija Balta, üks viiest senist EKJLi raha jaotamise süsteemi pooldavast kergejõustiklasest tänavustel Eesti meistrivõistlustel kaugushüppes. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas ajakirjanik peab sportlasi teenindama?

Isegi karune Peep Pahv (fotol paremal) oli jahmunud. Kergitas kulme ja küsis, mis kuradi asi see on. Ta oli enda ette laotanud neljapäevase Eesti Päevalehe spordiküljed ja tsiteeris seal igati asjaliku teemapüstitusega kirjutisest «Sportlane versus meedia ehk Mis tunne on?» võrkpalluri Renee Teppani lauset loo kõige lõpus: «Minu jaoks on võrkpalli kajastavad ja kaasa reisivad spordiajakirjanikud osa võistkonnast.»

Hämmastav! Eesti tippsportlased on aastaid suhelnud tihedalt ajakirjanikega, seega peaks neil jaguma meediakogemust; samuti tean, et paljudele sportlastele on korraldatud meediakoolitust (näiteks enne olümpiat), ent uskumatul kombel leidub nende hulgas endiselt selliseid, kes arvavad, et ajakirjanikud on nende teenistuses ja nende teenindamiseks. Isegi kui mõned on – mida ei saa kuidagi ühegi kandi pealt õigustada ega heaks kiita –, ei saa seda pidada normaalseks.

Kas see oleks normaalne, kui poliitikaajakirjanikud teenindaksid poliitikuid ja majandusajakirjanikud ärimehi? Nad ei tee ju seda. Vaadake uudiste- ja majanduskülgi, kuidas seal muud ei leiagi, kui poliitikute ja ärimeeste pitsitamist, neile ebamugavate küsimuste esitamist.

Aga millegipärast arvavad mõned sportlased, et nemad peavad jääma väljapoole kriitikat, et ajakirjanikud peavad neid kätel kandma ja ümmardama. Uskumatu, et sellist arvamust kohtab veel aastal 2015.

Ilmselt arvavad sportlased, et kuna nemad esindavad Eestit, peavad ajakirjanikud olema patriotismist alati nende poolt. Ei pea. Eestist aeg-ajalt väljaspool tegutsevad poliitikud esindavad ka Eestit – näiteks minister Hanno Pevkur, kes käis itaallastega pagulaste asjus läbi rääkimas –, aga see ei tähenda, et ajakirjanikud peaks hoidma tema poole. Ega arukad hoiagi. (Kuigi viimasel ajal leiab just pagulasküsimuses ka pugejaid, kahjuks.)

Ilmselt arvavad sportlased, et kuna sport on vabatahtlik tegevus, pole põhjust ega õigust neile kraesse karata. Jättes pikalt kordamata kulunud fakti, et tiitlivõistlustel esindavad nad riigi ehk rahva raha eest Eestit, mis paneb neile suure vastutuse, olgu mainitud, et ka poliitika on vabatahtlik tegevus. Ometi ei tee see poliitikuid ajakirjanduse kriitikast priiks.

Olen seekord ka positiivne ning tunnustan neid kolleege, kes sportlastele ei poe, ennekõike Pahvi ja Jaan Martinsoni (vasakpoolsel fotol paremal). Pahv on tuntud korvpallisõber, aga sageli ilmuvad kõige kriitilisemad korvpallilood just temalt. Martinson on kirglik suusatamise kajastaja, aga enamasti ilmuvad kõige valusamad suusalood just temalt. Just see teebki need Eesti spordiajakirjanduse kaks grand not-so-old mani usaldusväärseks, et neilt ei pea kartma, et nad teravad teemad kalevi alla lükkaks.

Mõelge, kui vastik, jäle ja nüri see oleks, kui Pahvi lood kiirgaks vaid jäägitut armastust korvpalli vastu, ükskõik kui kehv selle ala seis ka poleks, ning Martinson kirjutaks suusatajatest ainult head ja paremat, ükskõik kui olematud ja tühised nende tulemused poleks. Kas sportlastel, kes eeldavad, et ajakirjandus peaks olema nendega ühes leeris ja ühes paadis, endal sellistest kirjutistest piinlik ei hakkaks? Lugejail – ja neid on kümneid tuhandeid –, olen kindel, küll hakkaks.

Eelkirjeldatu on minu kui ajakirjaniku vaatepunkt. Teie kui spordihuviliste ja meediatarbijate vaatepunkt võib olla hoopis teistsugune. Huvitav oleks lugeda, argumenteeritult, milline. Ja keda teie usaldusväärsete spordiajakirjanikena esile tõstaksite? Äkki pakub mõni koguni välja nende pingerea, mul Eesti ajakirjanduse insiderina ei sobi seda teha.
******

Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv oma töölaua taga. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mehed, kes on seotud meediaga, aga sportlasi ei teeninda. Mälestus aastast 2007 enne Tartu rattaralli starti. Vasakult Scanpixi Baltimaade juht Art Soonets, Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv, Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits ja nüüdne Kuku Raadio peatoimetaja Hindrek Riikoja. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Neiud aplodeerivad. Korvpalliareenile astub aastal 2005 ajakirjanik Peep Pahv. Foto autor: Kalev Lilleorg, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Jaan Martinson usutlemas ligi viis aastat tagasi elulooraamatu "Kristina" esitlusel Kristina Šmigun-Vähit. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Nagu lubasin, läkski raha pärast kakluseks

Juba enne seda, kui Rasmus Kagge (fotol paremal) kergitas eilses «Pealtnägijas» Eesti viimaste aastate edukaima odaviskaja Risto Mätase abil katet, kuidas Eesti Kergejõustiku Liit sportlasi rahastab, läks EKJL vasturünnakule. Nagu teile juba eelmisel nädalal teatasin, on Eesti spordis oodata rahaasjus tormi. (Taas kuulutasid mõned, ja jälle ekslikult, et ei usu.) EKJL otsis abi suhtekorraldusfirmalt Corpore, kelle esindaja Maris Lindmäe saatis eile kell 18.41 välja meili viie sportlase kommentaariga.

Ma saan aru, et Edgar Savisaare ja Tallinna Sadama väidetavad korruptsioonijuhtumid on ajanud Eestis rahaskandaalide lati väga kõrgele – jutt peab olema ikka sadadest tuhandetest, et n-ö kvalifitseeruda –, ent see ei tähenda, et väiksemate summadega juhtumid peaksid luubi alt kõrvale jääma. Ses osas tegi Kagge igati tänuväärset tööd.

Need, keda kergejõustik ei paelu, võivad lugeda minu tänast, järjekordset jalgpallikriitilist kolumni Tartu Postimehes.

Siin aga PR-firma Corpore edastatud kiri EKJLi raha asjus.

Edastan tänase Pealtnägijas Risto Mätase ja Mehis Viru esitatud väidete kõrvale arvamused tippkergejõustiklastelt, kelle arvamust saatetegijad ei küsinud: Gerd Kanter, Rasmus Mägi, Grit Šadeiko, Ksenija Balta, Märt Israel. Kõik viis sportlast on sealjuures sellised, kes on olnud aastaid ühisrahastussüsteemis sees, võitnud tiitlivõistluste medaleid ning teavad süsteemi toimimise põhimõtteid. Allpoololevad tsitaadid on sportlaste personaalsed seisukohad ning esitatud sportlaste initsiatiivil ja muutmata kujul.

Gerd Kanter:

Toetusrahade jaotuspõhimõtted on minule olnud alati selged. Ka ei tekita minus küsimusi see, kas ja miks me peaksime oma järelkasvu või nõrgemaid ühiselt toetama.
Minu isiklik arvamus on see, et mured tuleb üritada otse selgeks rääkida. Alaliidu uks on alati lahti ja on võimalik küsida selgitusi. See on väga lihtsustatud lähenemine, et EOK-st tuleb raha ja kandke see otse meie kontole. Mis puudutab treeningtoetuste kulude tõendamist, siis muidugi nõuab see natuke asjaajamist, samas kui tšekke ja seega põhjendatud kulusid pole, tekib küsimus, kuhu seda raha tahetakse kulutada.
Mis puudutab ühisrahastuse põhimõtet, siis meie ala on piisavalt suur, et me ei saa lubada endale enesekeskset lähenemist, vaid me peame igal juhul nõrgemaid ja alt tulijaid toetama. Ühisrahastus on toiminud pikka aega ja see väga konkreetne põhimõte, mitte mingi uitmõte. Usun, et mitmedki sportlased on saanud sellest abi. Ka normatiivide alusel rahastamises on alaliit sportlastele väga tihti vastu tulnud. Näiteks puudus mitmel sportlasel 2013. aastal MM-i A-norm, aga vaatamata sellele säilitas alaliit neile kõrgema toetuse ja võimaldas ettevalmistust samades mahtudes jätkata.

Rasmus Mägi:

Minu hinnangul ei peitu Eesti kergejõustiku kitsaskohad tippsportlaste väidetavalt ebaselges rahastamises. Korrektse kommunikatsiooni kaudu on alaliit või EOK alati küsimustele selged vastused andnud. Ühtlasi ei pea ma õigeks, et meediakärasse on segatud sportlased, kes rahastamispõhimõtted enda jaoks selgeks on teinud. Seejuures on kirjutavas meedias antud teema raames kasutatud ka minu pilti, luues avalikkusele illusioone minu rahulolematusest. 10 kuud enne Rio olümpiat soovin koostöös EOK ning Eesti kergejõustlikuliiduga täielikult keskenduda treeningprotsessile.

Grit Šadeiko:

Oma treeninggrupiga oleme enda jaoks rahastussüsteemi selgeks teinud ja seejuures ei pea ma vajalikuks, et ükski meie treeninggrupi väline sportlane või treener võtab sõna kõigi A-normiga sportlaste eest. Oleme oma asjad alaliidu või EOK-ga alati läbi rääkinud ja arusaadavad hoidnud. Minul kellelegi pretensioone pole olnud ja rahad on süsteemile vastavalt liikunud, alaliit on võimaluste piires toetanud ja meie heaolu eest seisnud. Minu arvamuse kohaselt on näiteks EM-i taseme toetuse olemasolu Eesti kergejõustiku jätkusuutlikkuse seisukohast väga oluline.

Ksenija Balta:

Mina olen olukorraga rahul ja ma hästi ei saa aru, milles praegu probleemi nähakse. Minu kogemus sportlasena on hoopis see, et kergejõustikuliit on teinud väga palju selleks, et sportlastel oleks parem. On olemas stabiilne süsteem, mis toimib juba pikka aega. Samas kui vaja, ollakse paindlikud ja tehakse erandeid. Kergejõustikuliit on mulle alati abikäe ulatanud, ka rasketel aegadel. Ka siis, kui mul pole viimasel ajal silmapaistvaid tulemusi olnud, ikkagi on leitud võimalused toetamiseks. Alaliit aitas rahastada ka mu põlveoperatsiooni ja taastusravi. Jah, raha on alati vähe, aga sellegipoolest on asi alati toiminud, koostöö on hea. Mul ei tule mõttesse ka sellist asja, et kergejõustikuliit võiks sportlasi kuidagi koorida, kindlasti mitte, see ei tule kõne allagi.

Märt Israel:

Minu suhted kergejõustikuliiduga on väga head ja alati on olnud võimalik kõikidel teemadel arutada. Alaliit aitas katta minu mõne aasta taguse operatsiooni ja sellel aastal tehtud operatsiooni kulusid. Sel perioodil, kui olin vigastusega võistluspausil, on mul ikkagi olnud tagatud tasemetoetus. Probleeme ju pole, süsteem toimib ka nendel aegadel, kui värsket tulemust parajasti pole, aga abi kõige rohkem tarvis. Sportlase jaoks on see kindlustustunne ja tugi tähtis.
******

A big alcove in Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rasmus Kagge treenimas. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix 
Foto 2: Risto Mätas oda viskamas, Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Grit Šadeiko kaugust hüppamas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Mis põhjustab trennis energia haihtumise?

Laupäeva varasel õhtupoolikul sain haamri.

Aimasin, et see on lajatamas. Reede õhtupoolikul, pärast pikka, ent huvitavat töönädalat, mille sisse mahtusid usutlus justiitsminister Urmas Reinsaluga vihakõne teemal, president Lennart Meri «Hõbevalgemas» avaldatud Thule-hüpoteesi tõestaja professor Raul Talviku viimase viie aasta töö vahendamine, pikk intervjuu ettevõtja Jüri Käoga, kel vara nii palju, et keskmise palga saajal kuluks selle teenimiseks 2518 aastat, samuti vestlus suursaadik Jaak Jõerüüdiga, kes ütles välja, mida ta arvab praeguse migrandikriisi võtmeriikide kohta, sõitsin rattaga 50 km tempoga 31,5 km/h (1:35.20). Ilmselt oleks sõitnud rohkemgi, ent märkasin, et leistangilt oli tuli maha pudenenud ja ära kadunud, mistõttu pidin otsa ringi keerama.

Laupäeva lõuna ajal tegin 77 km pikkuse ringi keskmise kiirusega 32,3 km/h (2:23.15). Kella kaheksasest hommikusöögist oli seks ajaks, kui alustasin, möödunud ligi viis tundi. Väljas oli jahe, seetõttu ei hakanud vett kaasa vedama ega pannud ka midagi tahket taskusse. Kui umbes 50 km sai sõidetud, tundsin, et organismi hakkab kogunema väike väsimus. Ent ega ma seepärast tempot alandanud. Hoidsin vähenenud energia taustal endiselt kiirust. Aga viimased tosin kilomeetrit, mis möödusid samadel teedel nagu eelmiselgi päeval, kulgesid hoopis teistsuguse enesetundega. Viaduktidel polnud enam teravust, millega üles rammida.

Pärast jaheduses sõitmist saab mõnusa tunde, kui minna sooja duši alla. Seal tunned, kuidas soe luudesse ja lihastesse tagasi poeb. Enne seda jõin ka suure topsi SISi kakaomaitselist taastumisvedelikku. Pärast pesemist sõin kõhu korralikult täis. Ja juba enne, kui lauast tõusin, tundsin, kuidas haamer tuleb. Tuligi.

Mõtlesin, et heidan pooleks tunniks pikali, aga lõpuks lebasin teki all poolärkvel-poolunes seisundis vaat et ligi poolteist tundi. Pulssi ma ei mõõda, aga ilmselgelt püsis selle löögisagedus suur. Pärast, kui end kuidagi üles ajasin, olin tükk aega rammestunud. Ja seda vähem kui kahe ja poole tunni pikkusest trennist. Milles asi?

Asi on tegelikult lihtne. Selleks, et suuta tööd teha, vajavad lihased energiat. Peamisteks energiaallikateks lihastööl on süsivesikud ja rasvad. Süsivesikute varud paiknevad glükogeeni näol nii lihastes kui ka maksas.

Viis aastat tagasi seletas Eesti suusakoondise arst Tarvo Kiudma mulle treenimise nähtamatuid protsesse ning märkis, et glükogeeni arvelt peab organism vastu 60-90 minutit, edasi lähevad käiku rasvad. Ju mul on vähe rasva, nagu on näidanud ka rasvaprotsendi mõõtmised. Ilmselt said glükogeeni varud pooleteise tunniga otsa.

Harrastajal, kes treenib korra päevas tund kuni poolteist, pole glükogeeni varude taastamiseks vaja teha midagi muud kui lihtsalt korralikult süüa ja juua, kinnitas Kiudma. (Ma ei hakka teie aega siin kulutama jutuga, mida teha siis, kui treeningkoormused on palju suuremad või harjutatakse kaks korda päevas, sest enamik teist seda ei tee.) Tavalisele harrastajale, kelle nädala treeningkoormus jääb 6-8 tunni kanti – mul eelmisel nädalal 6:19.20 –, piisab Kiudma sõnul tavapärasest regulaarsest toitumisest. Peaasi, et toidus sisalduks laias laastus 15 % valku, 30 % rasva ja ülejäänud 55 % moodustaksid süsivesikud, loetles ta.

Taastumisele aitab kaasa ka uni, sest magamise ajal eritub kasvuhormoon, millel on anaboolne ehk rakustruktuure ülesehitav toime, rääkis mulle Kiudma. Samuti rääkis Kiudma, et pärast trenni on kasulik võtta veeprotseduure, näiteks käia sooja duši all, sest see stimuleerib ainevahetust.

Eks need tegurid kokku tekitasidki haamri. Igatahes polnud ma pärast ligi kolmetunnist elu sõitu Tartu rattamaratonil kaugeltki nii väsinud, nagu pärast laupäevast trenni maanteel. Oskate siit nüüd endale vajalikud järeldused ikka välja sõeluda või peab taas kõik kandikul kätte tooma?
*
Kes on see tuntud teadlane ja professor, kes kirjutas mulle hiljuti pühenduse «Priit Pulleritsule, Eesti kõige nutikamale ajakirjanikule»?
*

Ja kellele eelmine küsimus liiga raske tundub, see püüdku lahki muukida Utah's Hoburaua kanjonis kaljuseintele jäädvustatud petroglüüfide tähendus!
******

The bottom of Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-6: Varasügisene Vooremaa. Peilige välja ja öelge nüüd teie, kus need pildid on tehtud! Ühtlasi leidke kolmandalt pildilt Chrysler Pacifica! Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 7: Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Pullerits: Millal tuleb õige aeg loom välja lasta?

Esimesed asfalditoksijad on väljas. Juba tükk aega tagasi tegelikult.

Vara. Veel on vara.

Kes oktoobris keppidega asfaldil klõbistab, sellel on novembriks küünarnukid valusad, detsembriks tüdimus käes ja jaanuariks mott maas. Ning veebruariks saabub allakäik.

Iga asja tuleb hoolikalt planeerida. Muidu lasete looma liiga vara välja.

Kirjutasin teile siin hiljuti filmist «Programm». Ei kirjutanud sellest küll kiitvalt. Aga minu asi polegi reklaami teha, vaid rääkida asjust ausalt. Nii et ikkagi oleksite võinud seda vaatamas käia. Seal on üks kõnekas koht.

Too koht on see, kui Lance Armstrong sõidab ühte oma esimestest võidukatest Tour de France’idest. Ratturid on jõudnud Alpidesse. Seal on pikad ja rasked tõusud. Armstrong, nagu ta nime teine pool ütleb, tunneb end tugevana ja ihkab võita. Vaatajale on tunda, kuidas ta kibeleb kõvemini pedaalidele vajutama ja teistel tõusul eest sõitma. Aga meeskonna pealik ütleb talle raadio teel kõrva, et vara veel, veel pole õige aeg, oota minu käsklust.

Kas ma olen teile öelnud, et vaat nüüd läks, et nüüd on õige aeg alustada asfaldi toksimist?

Te tahate kohe vastu põrutada, et kes mina olen, et tulen teile ütlema, millal teie võite rullitama asuda.

Kui Armstrong oleks ka nii ülbitsenud, ei oleks ta toda tuuri kohe kindlasti võitnud.

Mõnel mehel on rohkem kogemusi kui teistel. Ja mul on rohkem kogemusi kui enamikul teist. Aga ma ei pea ju siin selle tõestuseks kõiki oma tituleeritud juhendajaid ja nõustajaid uuesti üles lugema hakkama, sest osad peaks seda egotripiks, teised name droppinguks ja kolmandad lihtsalt ülbamiseks. Mis, ausalt öeldes, on inimlikult arusaadav reaktsioon, sest ega keegi taha, et talle avalikult varba peale astutaks.

Aga vara on sellegipoolest. Õige aeg ei ole siis, mil teil on tunne, nagu oleks õige aeg – sest ennast ei osanud adekvaatselt kõrvalt näha ja hinnata ka elukutseline sportlane Armstrong –, vaid siis, kui need, kes oma rikkalike kogemuste pealt teavad ja ütlevad ja näitavad, millal on õige aeg.

Nii hoidiski Armstrongi meeskonna kogenud pealik meeskonna liidrit tagasi.

Hoidis kohe pikalt tagasi. Kuid hoidis teda spurdivalmis.

Kuni ütles, et nüüd – läks! Mine-mine!

Ja Armstrong läks. Teised jäid. Lootusetult. Neil polnud mingit šanssi.

Praegu, oktoobri keskel, on veel vara. Liiga vara.

Ei, ärge uskuge mind. Tunnetage end. Põhjalikult, sügavalt, ausalt.

Kas tunnete?
******

The bottom of Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mullune Võru rolleri võistlus septembri keskel Kubijal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Floyd Landis (vasakul) ja Lance Armstrong 2004. aasta Tour de France'i 17. etapil Alpides. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Rullsuusataja Pärnus Jaansoni rajal. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 4: Lance Armstrong rääkimas meeskonna ülema Johan Bruyneeliga 2008. aastal treeningul Tenerifel. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kas raha tekitab viimaks paugu ka Eesti spordis?

Uskuge mind, ausõna, ma ei tekita seda teemat siin tühja koha peale. Nagu ikka, on teema rahas. Eestis on viimasel ajal kõik teemad rahaga seotud: kas ja kui palju võttis Edgar Savisaar altkäemaksu, kas ja kui palju kasseerisid raha sisse Tallinna Sadama juhid, kes ja kui palju maksab kinni immigrantide sisseveo ja sisseseadmise.

Õnneks on mõned dokumendid avalikud.

Väga paeluvad andmed on need: Eesti Kergejõustikuliidu tänavune planeeritud eelarve on pisut alla 1,339 miljoni euro, millest halduskulud moodustavad ligi 360 000 eurot ehk peaaegu 27%. Seega üle neljandiku. Teiste seas on alaliidus palgal kaks sekretäri ja kaks statistikut.

Dokumentidest nähtub, et EKJL-i tänavuseks kavandatud eelarve on võrreldes mulluse tegeliku eelarvega suurenenud 55 000 eurot. Aga kust see suurenemine tuleb? Tuleb sellest, et EOK toetus EKJL-ile on tänavu üle 73 000 euro suurem kui mullu.

Kellele raha kulub? Nagu öeldud, moodustavad halduskulud 359 900 eurot. Aga kui palju saavad sportlased? Siin on huvitavaid arenguid.

Mullu said kiirjooksjad 22 000 eurot. Aga tänavu – üle kahe korra rohkem, 50 900 eurot. Eesti ja kiirjooks?!

Kestvusalad said mullu 36 000. Ka neil on tänavu raha rohkem – 41 000. Suurenemine kõigest 5000 euro võrra, kuigi kestvusjooksus on minu arusaamist mööda küll tulemused paremad kui kiirjooksus.

Treenerid ja sportlased on mures. Juba räägitakse, et järgmisel ja ülejärgmisel hooajal, kui asi rahaga nii jätkub, osa sportlasi enam Eesti eest võistlema ei lähe. Treenerid helistavad ning muretsevad ja kurdavad ja küsivad, kas tõesti on see tõsi, et EKJL sai EOK-lt olümpiasportlastele toetust, kuid tahab 40% sellest ära võtta.

Milline tõde ka poleks, ei pea olema Sherlock Holmes, et haista siit skandaali. Pange tähele: ma haistangi skandaali. Omal ajal haistsin seda ka seoses Andrus Veerpalu ja kasvuhormooniga, aga enamik ei tahtnud uskuda. Ütlesid, et ajan jama. Pärast, kui läkski nii, nagu kirjutasin, siis ütlesid, et näete, olin pannud puhast kulda. Mul on tunne – mis ei ole pelgalt tunne, vaid tugineb ka eelteadmistele –, et siin on oodata peagi mingit vapustust. Sest ärge unustage: kus raha liigub, seal jagub neid, kes piskust enda hinnangul piisavalt osa ei saa, ning nood on süsteemile eriti ohtlikud vaenlased. Mõned sellistest on liikvele läinud ja rääkima hakanud. Ja nad on leidnud tänuväärseid kuulajaid. Muide, ma ei räägi endast.
*
Eelmises sissekandes küsisin, mida on ühist Fred Kudul, Mati Alaveril ja Edgar Savisaarel. See küsimus käis kõigile üle jõu. Või ei suutnud enamik minu rattahuvi tagant enam suuremaid teemasid nähagi. Ahas silmavaade, mis muud.

Õige vastus on loomulikult see, et mitte ükski neist ei hoolitsenud ega pole hoolitsenud oma järeltulija eest, selle eest, kes nende alustatud töö edukalt ja võidukalt edasi viiksid, kui nemad ühel hetkel areenilt taanduvad. See on vist suurte egodega meeste üldine häda: krabada kogu aupaiste endale ning kui mind enam ei ole, jääb teistele üle vaid taga nutta, et vaat kus olid vägevad ajad, kui mina vägesid juhatasin – et nemad jääks igaveseks postamendile, üksinda ajaloo aupaistet nautima.
******

A small creek in the sandy bottom of Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Gerd Kanter 6. septembril heitjate seeriavõistlusel Kohilas. Küsimus: kas keegi peale minu ka teab, kes on mees paremal? Foto autor: Albert Truuväärt, Scanpix
Foto 2: Tanel Laanmäe viskas 6. septembril heitjate seeriavõistlusel Kohilas oda 83.82. Foto autor: Albert Truuväärt, Scanpix
Foto 3: Maratonijooksja Roman Fosti audiitoribüroos Deloitte Eesti. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Pullerits: Ainult kaks lihtsat küsimust

Nädalavahetusel lasevad paljud rihkma lõdvaks. Ärge laske! Hoidke vähemalt vaim terav.

Siin teile mõtteerksuse säilitamiseks kodune ülesanne: seletage ja põhjendage, mida on ühist Fred Kudul, Mati Alaveril ja Edgar Savisaarel! Loodan, et see ei ole liiga lihtne küsimus. Vihje: nähke ikka suurt pilti, ärge takerduge detailidesse.

Teine küsimus ka, pragmaatiline: kes soovib maha müüa oma väga heas korras maastikuratast? See peab olema heade sõiduomadustega, 29-tolliste jooksudega, sel peab olema lukustatav esiamort, ent kerge, loomulikult ketaspidurid, ja kaal ei tohi ka olla eriti rohkem kui 10 kilo kandis. Olulised komponendid peavad olema korralikud ja kvaliteetsed, kuid ei pea olema maailma tippklassist. Raam peab sobima pikkusele 187 cm. (Spetsialistid, ega ma midagi väga olulist siinkohal unustanud?) Pakkumised võib teha ka aadressil priit.pullerits@postimees.ee
******

The sandy bottom of Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: 24 tunni pikkune maastikurattavõistlus Moabis Utah's 14,9 miili pikkusel rajal 10. oktoobril 2010. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Jah, see on tõsi - rattamehed on edukamad kui jooksjad!

Kõigepealt tuleb Aivar Pilv. Tuntud vandeadvokaat. Sõidab musta BMWga, «haiuim» selle katuse tagaserval. Aga ta sõidab veel ühe riistapuuga. Tollele on kirjutatud «Colnago». Jah, see on ratas. See on maanteeratas. Jooksud kõrge pöiaga. Et kiiremini veereks.

Pilv töötab päevas 10-12 tundi. Nii ta väidab. Pole põhjust ses kahelda. Aga sellegipoolest jõuab ta veel vändata. Kord nädalas vähemalt tund ja 40 minutit, mõnikord isegi kaks tundi. Seda on rohkem, kui mina teen. Ja ma ei sõida üldsegi vähe.

Pilv tahab aastaga ratta seljas 4000 km kokku saada. Ma sõitsin tunamullu 4879 km, aasta enne seda 4081 km ja omakorda aasta varem ainult 3172 km. Aga arvestades, et ma sõidan oletatavasti kiiremini kui Pilv – mul on enamik trenne tempotrennid või sinna lähedale –, ei maksa arvata, et Pilv veedab sadulas minust märkimisväärselt vähem aega.

Ja siis tuleb muidugi Andrus Ansip, endine peaminister, nüüd mingi pika ja keerulise, lihtsureliku silmis pilvedesse küündiva ametinimega europomo. Temal oli tänavu juuni keskpaigaks rattasadulas koos juba 2770 km. Laias laastus sama palju, nagu oli mul. Ma ei tea, kas tema töötab 10-12 tundi, sest see on tavakodanikule nagunii arusaamatu, mida temasugused seal Brüsselis teevad, aga rattakilomeetreid pole tal mingil juhul vähe. Tema eesmärk on muu seas seegi, et ükski trenn ei annaks keskmiseks kiiruseks vähem kui 30 km/h. (Tunnistan üles: mul on paar sellist sõitu siiski sekka juhtunud.)

Aga aitab kilometraažide ja töötundide võrdlusest. Asja tuum on selles, et kaugele ja kõrgele jõudnud mehed harrastavad rattasõitu, mitte jooksmist. Ja just maantee-, mitte maastikusõitu. Sel kõigel on ilmne ja päevselge põhjus.

Esiteks, jooksmine on ennasthävitav. Kui te oleks käinud traumatoloogi-ortopeedi dr Leho Ripsi juures ning näinud tema laual mudelit, kuidas põlv liigub, siis te jätaksite jooksmise päevapealt. See koormus ja need põrutused, mis põlve tabavad, lõpevad varem või hiljem hävinguga. (Ärge «hüpake» siin, kui te põlved veel korras on – oodake ainult veidi.) Aga rattasõit on põlvedele säästlik. Ehk teisisõnu: rattasõit ei lõhu aktiivseks eluviisiks vajalikke konstruktsioone nii, nagu lõhub neid jooksmine.

Teiseks, need, kes on jõudnud kõrgele ja kaugele, vajavad elus adrenaliini. Kas jooksmine annab seda? Kui te ei jookse just 800 meetrit – ja te ei jookse ju –, siis ei anna. Pingutage, palju tahate. Jooksmine on rutiinne, tuim, nüri. Aga rattasõit! – seal on kogu aeg veri vemmeldamas, hormoonid möllamas. Rattasõidus on pinget ja närvikõdi, rattasõidus tuleb pidevalt olla valmis kiirendusteks – no eks katsuge jooksus palju kiirendada, olete varsti omadega kaputt –, rattasõidus (ja me räägime siin endiselt maanteesõidust, ärge unustage) peab kogu aeg olema tähelepanelik, reageerima muutustele. See on see, mida kõrge saavutusvajadusega mehed janunevad.

Kolmandaks, rattasõidus on võrreldes jooksuga väga suured kiirused. Ja kiirus – selles väljendub elujanu, selles väljendub edasiliikumise tahe, selles väljendub pürgimus. Rattasõit on väheseid võimalusi elus tajuda, kuidas sinu isiklik pingutus tagab sulle kiire elu. (Autoga saab muidugi veelgi kiiremini sõita, aga sellega ei kaasne pingutust, mis just teebki kiiruse saavutamise eriliselt nauditavaks.)

Neljandaks, rattasõit on stiilne ala. Vaadake ratturite liigutusi: sujuvad, voolujoonelised, ründavas asendis. Selles kõiges väljendub ju kaugele ja kõrgele jõudnute eluhoiak. Ja võrrelge nüüd rattureid jooksjatega. Kui just tegemist ei ole 800 meetri jooksuga – ja ei ole, nagu eelpool juba nentisin –, siis jooksjate asend vajub kilomeetrite kuludes üha rohkem ära: kõveraks, madalaks, töntsiks. See ei ole ilus vaatepilt. See on päris kohutav vaatepilt. Aga vaadake rattureid võistluse lõpu lähenedes: kuidas kõik lähevad täkku täis, kuidas kiirus tõmmatakse agressiivselt üles, kuidas kõik on valmis ründama – kuidas vaatepilt on veelgi jõulisem ja meeliülendavam, kui oli sõidu alguses. See on ilus vaatepilt.

...Ja n+1ndaks: rattureid hindavad ka ilusad naised - vt foto paremal. Ei ole näinud, et jooksuvõistluse võitjad saavad kaunitaridelt musi.

Jah, mul kulus tükk aega, et hakata mõistma rattaspordi ilu ja võlu. Jah, sellele aitas kaasa tõsiasi, et parem põlv sai 47. eluaastal trauma, misjärel, pärast edukat operatsiooni, otsustasin, et joostes oma põlvi enam ei lõhu. Saatus tahtis, et jõuaksin ükskord ka kauni ja paeluva ala, rattasõidu juurde. Ja ma olen saatusele selle eest tänulik, et ta märku andis. Ja et ma seda märguannet kuulata tahtsin.

Nüüd, kui ma olen teile selle kõik ära rääkinud, küsin: ja mida teie veel ootate, kui te jätkuvalt jooksete ega ole veel ratta selga istunud?
******

Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Pöörake tähelepanu advokaat Aivar Pilve musta BMW katusele! Kas teate, mis raamid seal on? Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Andrus Ansip alustamas 2011. aasta suvel Tallinnas Stenbocki maja eest 195 km pikkust rattasõitu Tartusse. Paremal Priit Pullerits. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 3: Andrus Ansip 2011. aasta suvel rattasõidul Tallinnast Tartusse. tema kannul Priit Pullerits. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 4: Itaalia rattur Vincenzo Nibali laskumas Lombardia velotuuri pühapäeval etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Jalgratturid MM-võistlustel USAs Richmondis 23. tänava tõusul. Foto autor: USA Today Sports / Scanpix
Foto 6: Jan Bakelandts saab pärast võitu kahelt iluduselt põsemusi. Foto autor: LaPresse/Scanpix

Pullerits: Kas spordireklaam annab tulemusi?

Igasugused firmad kulutavad suuri summasid, et saaks anda oma nime mõnele rattameeskonnale. Ja siis loodavad, et see ära tasub. Et turunduskulu teiseneb aja jooksul suurenenud käibeks ja paisunud tuluks. Selleks peavad kümned tuhanded inimesed saama võistlustel nende vilksatanud firmanimest impulsi ning ostma nende tooteid või tarbima nende pakutavaid teenuseid.

Kas teie teate kedagi, kes on näiteks rattamaailma suursündmusel, Tour de France’il osalenud meeskondade nime mõjul mõne ostu sooritanud? Või kui mõju pole otseselt tuvastatav – sest kes ikka tahab tunnistada, et jah, läksin reklaami õnge –, siis vähemalt ostnud midagi, mis kannab Tour de France’il osalenud meeskonna nime?

Ma ei tunne võltshäbi ja ütlen, et mul on kodus kaks sellist toodet. Ühe äraarvamisega pole kellelgi ilmselt raskusi. Kõik teavad, et mul on Treki maastikuratas, Salt Lake Cityst Treki concept store'ist (mis iganes see tähendab) ostetud – kuigi ma Tartu rattamaratonil sellega ei sõitnud. Tegemist oli siiski juhusega. Olin aegsasti valinud välja kaks kauplust, mida külastada; esmalt käisin Bicycle Centeris, mis müüb Specializedi rattaid, vaatasin seal hindu; seejärel suundusin Bicycle Company poodi, millest omal ajal sai pikalt kirjutatud.

Aga suur küsimus kõlab: mis on mul see teine toode, mis kannab tänavu Tour de France’il osalenud meeskonna nime?
******

Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jalgratturid kui reklaamitulbad. Vasakult Chris Froome, Joaquim Rodriguez ja Nairo Quintana enne tänavuse Tour de France'i 19. etapi starti. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Avastus - vaat, miks on rattaspordis vaja pealtvaatajaid hästi raja kõrvale lasta! Sellepärast, et nad näeksid särgil ja rattal väikses kirjas reklaame ja nimesid lugeda. Chris Froome tänavuse Tour de France'i 10. etapil mäkke ronimas. Foto autor: AFP/Scanpix