Neljapäev, mai 29, 2008

Pullerits: Miks keegi mult dopinguproovi ei võta?

Räägime nüüd asjadest ausalt kah.

Kui mõni arvab, et Tartu nn jooksumaratonil saab mulluse 98. koha vahetada 63. koha vastu tänu sellele, et suusataja Jaak Mae sada meetrit enne joogipunkti paar lonksu vett annab, siis ta paneb padrikusse.

Kui mõni arvab, et Tartu rattarallil saab mulluse 709. koha vahetada 434. koha vastu tänu sellele, et kolleeg Hindrek Riikoja võistluseks võidusõiduratta hangib, siis ta paneb bambusesse.

Mõelge nüüd korraks nagu korralik vandenõuteoreetik. Mu vend teeb Rootsis juba pikka aega arstiteadust. Ja Rootsi arstid on teinud äsja meesvabatahtlikega katse (kuskil pole öeldud, et katsealused olid rootslased), mis selgitab, kas kõigi meeste organismis saab avastada anaboolsete steroidide kasutamise. Ja kui sellest veel väheks jääb, siis arvestage, et mu koolivend Mehis Viru töötab Tartu Ülikooli treeninguõpetuse õppetoolis ja on seejuures bioloogiakandidaat - koguni nii heal tasemel, et isegi Vene suusakoondise juhid on temaga kontakti otsinud, kuidas oma sportlaste saavutusvõimet salamisi turgutada. (Kuna nad pole suutnud kontakti luua, siis ilmselt see aitabki osalt seletada Vene meesuusatajate mullust viletsat hooaega, aga see selleks.)

Niisiis, selle asemel, et mõni aeg tagasi kirglikult arutada, kas Mae antud joogisõõmu pärast tuleks mind diskvalifitseerida, või nüüd läbi lillede vihjata, kas minusuguseid vähekogenuid tohib üldse rattarallile lubada, olnuks palju ootuspärasem, kui mõni taibanuks tõstatada küsimuse, kas Pullerits on tarvitanud dopingut.

Kuna ma vahele jäänud ei ole, sest keegi pole vaevunud kontrollima, siis olen järelikult puhas nagu enamik teisigi. Aga asi läheks huvitavaks siis, kui mõni tuleks välja ideega mind kontrolli saata - et kas sealt ikka positiivset vastust tuleks.

Nüüd läheb asi veelgi põnevamaks. Arvan, olen koguni kindel, et positiivset vastust ei tule.

Jutt on siin testosteroonist, mis tugevdab lihaseid ja aitab paremini taluda treeningkoormusi. Kui dopingukütid hakkaks mõõtma, kas mu organismis on testosterooni tarvitamise märke, peavad nad otsima nii testosterooni kui epitestosterooni jälgi. Kui nende suhe, mis on väljendatav T:E-ga, on üle nelja, on tegemist positiivse prooviga. Siis tuleb kindlaks teha, kas testosterooni ülejääk on tingitud organismi eripärast või lisaainete manustamisest. Lihtne, eks?

Edasi. Mida Rootsi teadlased selles katses tegid, oli see, et nad süstisid 55 vabatahtlikule mehele 500 milligrammi testosterooni ning jälgisid järgmise 15 päeva jooksul, mis juhtus T:E-ga.

Tuli välja, et osadel kerkis suhtearv sajani - selge märk, et nad olid tarvitanud dopingut. Osadel kerkis suhtearv 50-ni, mis on kas piisavalt suur, rohkem kui kümnekordne tõus. Aga osadel, keda süstiti (ja seal polnud tegemist platseeboga), ei toimunud suhtearvus mingit muudatust. Ehk teisisõnu: need, kellel T:E ei muutunud, poleks dopingut justkui tarvitanudki, kuigi tegelikult olid.

Huvitav küll, millisesse gruppi mina võiksin kuuluda? Mis arvate?

Ent siin ei maksa taas minu teemal liiga erutuda. Küsimus on tegelikult palju laiem. Küsimus on selles, et põhjus, miks osad, kes peaks andma pärast testosterooni pruukimist positiivse proovi, aga annavad negatiivse proovi, peitub selles, et nende geenides peitub pisike eripära. Pisike, aga oluline eripära, mis ei muuda tarbitud testosterooni selliseks, mis lubaks avastada selle laguprodukte.

See on tegelikult väga tõsine küsimus, sest väidetavalt esineb seesugune geneetiline kõrvalekalle igal kümnendal europiidest päritolu mehel ja tervelt kahel kolmandikul Aasia päritolu mehel (naiste kohta pole vastavaid katseid veel tehtud). Seda arvestades on köömes, kas rattarallil tuli 434. või 343. koht. Aga seda arvestades on raske küsimus, mida arvata hiinlastest, kes peagi Pekingi olümpiamängudel medaleid kokku hakkavad krabama.

Foto 1: Dopinguvastane protestija jalgratturite Frankfurdi Grand Prix'l. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto: Dopingulabor Lužniki spordikeskuses Venemaal.
Foto autor: RIA Novosti / TopFoto / Scanpix
Foto 3: Shatini hipodroomi dopingulaboris Hongkongis analüüsitakse Pekingi olümpia ajal hobuste uriiniproove. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto : USA sprinter Justin Gatlin jäi 2006. aastal vahele testosterooni tarvitamisega. Foto autor: AP / Scanpix

Kolmapäev, mai 28, 2008

Pullerits: Kuidas ohjeldada rattarallit?

Oi-oi-oi, mis ma just kuulsin. Mõned on avaldanud hurraa-optimismi, et sel aastal läks rattaralli suhteliselt valutult, aga nüüd hakkab siit-sealt ilmnema, et tegelikult oli tegu kohutava üritusega.

Rääkisin täna hommikul kahe inimesega, kel oli rääkida verdtarretavaid kogemusi.

Esimene lugu. Pärast Põlva tee risti oli juhtunud ühes grupis suur kukkumine: punt pidurdas, ratturid kihutasid üksteisele selga, üks kukkus näoga niimoodi vastu maad, et hambad olid suust lennanud. Inimene, kes mulle seda rääkis, pääses ise tollest kukkumisest enam-vähem terve nahaga, aga tagaratas oli kaheksas ja ralli temale sellega lõppenud. Ta lisas, et pilt oli olnud nii õudne, et ta vaatas, kuidas sealt kuhjast kiiresti minema saaks.

Teine lugu. See juhtus juba viiendal kilomeetril, enne viadukti, kui kiirus oli üle 40 km/h. Üks suurt kasvu mees oli järsku ette tõmmanud ja juhtus nii, et see, kes mulle oma valusast kogemusest rääkis, lendas üle leistangi ning maandus asfaldi ja kruusa piirile ning libises mööda seda kümmekond meetrit. Kiirabi viis ta koheselt haiglasse. Seal diagnoositi tugev peapõrutus, lisaks oli parem külg ära äestatud. Nüüd tuleb olla kuni kaks nädalat sinisel lehel. Pea pidi jätkuvalt valutama. (Mees, kes ette keeras ja kukkumise põhjustas, sõitis muidugi hooga edasi.)

Haiglas, rääkis valusalt kukkunu, oli pilt olnud täitsa jube, nagu sõjaväe laatsaretis. Näiteks oli sinna kohe toodud üks soomlane, kel nägu oli olnud n-ö sees ehk totaalselt ära kriibitud.

Selle kõigega võrreldes oli 3:46ga lõpetanud grupp, kus endalgi õnnestus sõita, lausa õnneseentest koos, sest seal ei olnud küll ühtegi kukkumist. Kuid eks ohtlikke olukordi oli kindlasti, ja nagu olen tunnistanud, tekitasin Tõravere kandis ühe ise. Õnneks lõppes see kõigile vaid ehmatusega. Aga Hellenurme kandis oleks mind ka äärepealt külili sõidetud, kui paremalt sööstis üks rattur otse ette, nii et rattad läksid peaaegu kokku ja hirmust tulid juba esimesed karjatused suust.

Kui see rattaralli nii verine ja ohtlik üritus on, siis kas ei peaks midagi ette võtma? Olen kuulnud, et polnud vist ühtegi sõitjat, kes poleks kartnud või kel poleks olnud hirmuäratavat olukorda või kes poleks midagi verdtarretavat näinud. Aga mida teha? Tundub, et praegu on vaid kaks varianti: kas trotsida hirmu ja ikka osa võtta või anda hirmule alla ja koju jääda.

Kumbki pole hea ega mõistlik variant. Ammugi mitte lahendus. Kas kellelgi on häid ideid, kuidas ühiselt riske maandada?

Foto 1: Nii saab riske vähendada: sõida üksi grupil eest ära. Ratturid pööramas Tartu-Võru maanteelt Otepää poole. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Üks vääratus grupis ja kohe võib tekkida külakuhi, kas pole nii? Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix

Esmaspäev, mai 26, 2008

Pullerits: Kuidas ma teisi ohtu seadsin?

Rattameeste foorumis kirjutab end testisõitjana esitlev rattur pühapäevase Tartu rattaralli kohta nii:

"Võin kinnitada, et 3:46 grupp oli ka suht viisakas. Mõttetut rapsimist ja poogeldamist eriti ei esinenud. Erandiks üks tegelane, kel kogemust peaks justkui jaguma, aga ju siis on probleem milleski muus. Nime ja numbrit ei hakka välja tooma, aga muidu oli ilus kollane ratas :) "

Milleks siin sedasi salatseda? Nagu oleks meil pidevalt kagebiidid või stasi tegelased kannul, et peab kõike mõistukeeles rääkima. Olgem ausad ja avameelsed. Nii palju ma ikka matsu jagan, et aru saada, kellele nn testisõitja viitab ja vihjab. Minule.

Ratas oli kollane, number oli 985, aga kogemust küll pole - selles osas on eksitud. Ent olen kaugel sellest, et hakata toda komplimenti nina peale hõõruma.

Lubage hästi lühidalt seletada, mis kriteeriumidest sõidu ajal juhindusin, et siis saaks leida üles need vead, millega teistele probleeme põhjustasin.

Nagu hea sõber ja konkurent Art Soonets õpetas, ei maksa sõidu ajal taha vaadata, sest siis võib trajektoor käest ära minna. Ei teinudki seda ühtainust kordagi. (Vabandust, tuli meelde, et korra ikkagi tegin: siis, kui olin Pangodi kandis mitu kilomeetrit eesotsas tempot teinud, et veenduda, kas keegi järele ka tuli.) Pisut heidutav oli vaadata, kuidas Elva kandis üks grupiline pikalt üle õla tagasi vahtis. Samuti ei lehvitanud ma pealtvaatajaile, nagu mõni teine võistleja. Lehvitamine on loll tegu, sest Soonets oli rääkinud, kuidas üks ta sõber oli just seetõttu kunagi käkaskaela lennanud.

Püüdsin Soonetsi soovitusel hoida grupis esimesse kolmandikku - ehkki, nagu ütlesin, puudus mul vähimgi aimdus, kui suur see 3:46ga lõpetanud grupp oli. Samuti püüdsin vältida grupi keskele sattumist, sest seal pidi väidetavalt kõige ohtlikum olema.

Aga kui grupi eesots liiga suurearvuliseks muutus, siis hakkasid häirekellad lööma: tuleb ettepoole liikuda. Sellest tulidki need mõned ettesööstud, nagu näiteks enne Tartut, kus oli arvata, et peatselt läheb vajutamiseks, eriti viaduktil - ei saanud ju riskeerida enne lõppu grupist mahajäämisega. Kuid ma ei rajanud kunagi endale teed läbi grupi, vaid võtsin alati laialt kõrvale. Enne Tartut möödusin vasakult ja seadsin end grupis umbes kümnendale positsioonile. Viaduktilt laskudes möödusin paremalt, kus oli autode kiirendusriba, nii et samuti ei tohtinud arvatavasti kedagi suurt segada. Viaduktilt alla sõites kiirendasin lihtsalt seepärast, et kui hoog liiga kerge vaevaga suureks läheb, pole ju mõtet seda maha pidurdada - las inerts toimib ja kannab.

Kui paar lonku juua võtsin - Soonetsi soovituse järgi olin Dexali geelid lahjendanud veega, et mitte hakata pakendeid hammaste vahel lahti kakkuma ning ennast ja teisi niiviisi ohtu seada -, liikusin grupis pisut ettepoole ja võtsin seejärel kaugele vasakule tee äärde, et kõigil oleks turvaline. (Jah, sellega rikkusin rattaralli juhendit, mis keelab vastassuunavööndis sõita; aga kui seda punkti punktuaalselt jälgida, siis tuleks ilmselt suurem osa võistlejaid diskvalifitseerida, vähemasti 3:46 grupp kindlasti, sest näiteks Hellenurme ja Elva vahel sõideti in corpore pikalt vastassuunavööndis.) Liiati ei hakanud ma toidupunktides jooke rabama, millega oleksin samuti teiste elu keeruliseks teinud.

Nii, need oli asjad, mida püüdsin teha. Iseasi, kui hästi need välja tulid. Nagu mõnedest arvamusavaldustest lugeda, siis mitte eriti hästi. Sedapsi ongi mul palve, et head konkurendid annaksid ausalt ja keerutamata oma hinnangu, mida valesti ja ohtlikult tegin ning kuidas olnuks õige toimida. Selle nimel, et järgmisel korral oleks kõigil ohutum ega peaks minu pärast lisahirmu tundma.

Foto 1: Art Soonets (keskel) Tartu rattarallil Otepääl. Ta sai ajaga 3:32.32 244. koha. Foto autor: Allan Leppikson, Scanpix Baltics
Foto 2: Suur grupp Tartu rattarallil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Tartu rattarallile kaasaelajad - võistlejate ergutajad või ohustajad? Foto autor: Allan Leppikson, Scanpix Baltics
Foto 4: Rallil kolmandaks tulnud Rein Taaramäe (nr 99) saab autost juua, samal ajal kui hilisem võidumees leedulane Aidis Kruopis peab tema tuules janusele abistamist pealt vaatama. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Pühapäev, mai 25, 2008

Pullerits: 133 km pidevat hirmu

Tuleb alustada vabandusega. Vabandan nende ees, kellele tekitasin 3:46ga lõpetanud grupis Tõravere kandis ohtliku olukorra, kui pidin otsasõidu vältimiseks vasakule tõmbama, nii et mu tagaratas oleks ilmselt kellegi maha niitnud. Õnneks jäid kõik püsti. Aga ikkagi oleksin vist pidanud seljale kleepima rohelise vahtralehe ja kirjutama punaselt juurde "Algaja".

Tartu rattaralli oli mul alles neljas sõit peenikeste kummidega võidusõidurattaga. Pisut enam kui nädalaga, mida rattasõitu harjutasin, olin kilometraaži kogunud 132, sellestki 40 naise Optimaga. Pole just palju, et end kindlana tunda. Vähemasti tegi sõber Art Soonets mulle reedel 35-kilomeetrise koolituse, kuidas õigesti sõitma peab. Nii ma siis mõtlesingi rattaralli ajal kahele kogu aeg asjale. Esiteks, pidevalt oli hirm. (Aga kellel ei oleks? Ainult lollil. Ja proffidel.) Ja teiseks mõtlesin sellele, mida Soonets oli õpetanud.

Üks õpetus oli see, et alguses tuleb panna kohe gaas põhja. Selleks, et gaasi saaks vajutada, sättisin end oma numbriga 985 stardikoridoris 701-1000 esiritta. Pärast Riia mäele keeramist hakkasin kohe suruma. Ja kuigi Soonets oli öelnud, et mäe tipus tõmmatakse pisut hinge tagasi, tegin siin vastupidi tema soovitusele - sest kui teised peaks tõepoolest hinge tõmbama, tuleb seda ära kasutada.

Tõepoolest, liikusin pidevalt ettepoole, aga kui viaduktile jõudsin, tundsin, kuidas vere maitse tekib kurku. Kuid polnud aega sellest hoolida, sest sellal käis endiselt gruppide moodustamine. Ja pidevalt tuli olla valvel, et eesmistega vahe sisse ei käriseks.

Reolas hakkas tasapisi midagi juba tekkima. Seltskond kogunes. Soonets oli õpetanud, et tuleb hoida grupi etteotsa, sest keskel on kõige ohtlikum ning tagaotsas võib lihtsalt maha jääda. Nii ma siis vehkisingi seal eesmiste hulgas vändata ja vaatasin, et kiirus oli 44-46 km/h kandis.

Kui grupp Võru maanteelt Otepää poole keeras, avastasin end mäefiniši järel vaat et grupil eest ära sõitmas. Asi oli selles, et eespool liikus üks kümnene punt ja üritasin sellele järele vedada. Aga ega üksinda kaugele jõua ning varsti pärast Pangodit avastasin, et terve hanerida oli end mulle tuulde seadnud. Selge märk, et aeg on jõu ja ilu numbrid lõpetada. Edasi lasin teistel meestel ka oma suutlikkust näidata. Suutsid küll, kui vaja on. Tuleb vaid meestele võimalus anda.

Just tundus, et olen saanud paraja hooga liikuvasse parajalt suurde grupi, kui Otepääle tõustes oleksin sellest peaaegu välja kukkunud. Uskumatu, aga kõik tulid tagant ja läksid kergelt mööda. Sõitsin eest suure hammasratta ja tagant vist kõige väiksemaga, aga äkki oleks pidanud eest väiksema peale vahetama ja tagant pisut suuremaga sõitma? Vaat see on teema, mida ma absoluutselt ei valda.

Õnneks anti Otepääle jõudes tempos järele ning tõmbasin end kohe ettepoole, sabast ära. Üksvahe sai päris ettegi mindud, aga mitte kauaks. Järgnevad kümmekond kilomeetrit olid üksjagu ebameeldiv ja hirmutav kihutamine, kus spidomeetri näit läks tugevasti üle 50, vaat et 60 km/h ligi. Ütlen ausalt, et ei tundnud ennast selles suures pundis sugugi kindlalt. Ja et teistele mitte ohtlikuks saada, hoidsin vasakusse serva.

Kui rada kõige lõunapoolsemas punktis tagasi keeras, tuul vastu hakkas puhuma ning tee ülesmäge hakkas kerima, paistis, et kihutamistuju sai enamikul otsa. Nii juhtuski, et liikusin kahe mehega ülejäänuil pisut eest ära. Kuid ega meid kuskile minna loomulikult lastud. Varsti tuli grupp tagant ja pani mind taas paika. Üldiselt polnud see aeglane tõusmine Sihvale midagi hullu, sest keegi hullu panema ei hakanud.

Esimest korda tuli tõsiselt pingutada Pühajärve taga Poslavitsa tõusul. Olin Otepääle tõusmisest õppust võtnud ning püüdsin end grupis võimalikult ette võidelda, et oleks taha kukkumise ruumi. See, nagu selgus, oli tark tegu, sest kukkusingi. Mitte maha, vaid taha. Ja just nagu kiuste venis pärast S-trajektooriga laskumist grupp pikaks riviks, nii et eesmised veeresid päris kaugele eest ära. Siis tuli küll juba tõsiselt rebeleda, et grupist kinni hoida. Aga Otepää aedlinnakusse jõudes sai normaalne positsioon pundis taastatud.

Seejärel saabusid minu jaoks ralli kõige kriitilisemad kohad. Tõus Pühajärve poolt Otepääle. Esimesel tõusunukil panid kõik jälle eest. Hakkas juba tekkima kartus, et nüüd jään sellest grupist lõplikult maha, kui tagant tuli Tartu mees Ivar Heinola, pani käe seljale ja lükkas pisut hoogu juurde. (Loodan, et kõrvalise abi kasutamise pärast mind nüüd ei diskvalifitseerita.) Ega seda hoogu eriti saanud, kuid tähtsam oli psühholoogiline efekt - keegi toetab. Aitäh! Suutsin uuesti liikuma saada, aga seal vaatas kohe vastu veelgi rängem tõus. Ja oli näha, et grupi peas rünnatakse seda seesuguse särtsuga, nagu oleks preemiapunktid mängus.

Läbi häda - sisendades endale, et ei tohi alla anda - sain kuidagi mäe otsa ja sundisin end kohe edasi vajutama. Aga grupp, pagana pihta, oli umbes kümne meetri jagu vahet sisse käristanud. Nii ma seal üksinda meeleheitlikult väntasin, aga järele suurt ei saanud. Ja kui siis veel Palupera poole laskumisele keerati, ähvardas situatsioon lausa lootusetuks kiskuda.

Ent seni, kui sa alla ei anna, säilib alati lootus, kas või õhkõrn. Pressisin nii kõvasti ja kiiresti kui suutsin - ja kae imet, see kandis vilja. All siledal lõigul, kui tõus hakkas vastu tulema, lasi grupp hoo alla. Mühinal ja kergendusega sõitsin sinna tagant tuulde ja et seesuguseid meeleheitlikke olukordi mitte enam tekitada - liiati olid taas tõusud tulemas -, võitlesin end vasakult ettepoole. Ja hoidsin edaspidi pikalt end eesotsas.

Sõit oli tegelikult väga närviline. Kogu aeg pidi vaatama, et vahet sisse ei lase ega lõppu ei jää. Kohati kiirendati kui pöörased, siis jälle lasti aegaselt veereda. Pidevalt tuli pidurdada, et mitte kellelegi sisse sõita. Samuti jälgida, et kõrval sõitjad liiga lähedale ei nihkuks. Nagu on öelnud endine meistersportlane rattasõidus Marje Raudsepp - Tartu rattaralli on just psühholoogiliselt väga karm.

Asi läks veelgi karmimaks siis, kui Paluperast tee Elva poole keeras. Nüüd puhus tuul lagedal otse vastu, mis tähendab, et keeruline oli head tuulevarju leida, liiati ei hiilga too lõik ka asfaldi siledusega. Päris mitmel korral tekkis situatsioone, kus taas hakkas vahe ohtlikult pikaks kärisema, ning taas tuli gaas põhja vajutada. Kui tee läks metsa vahele, muutus tuul paugupealt vaiksemaks ning ka sõit läks ühtlasemaks ja rahulikumaks. Aga hirm oli sellegipoolest kogu aeg. Alalõpmata tuli valvel olla.

Pärast Elvat, kui päevselge oli, et nüüd tuleb eriti karm vastutuulelõik, liikusin grupi peasse. Peedu pikast laskumisest tulin 50-60 liikmelises grupis alla viienda-kuuendana. Ei tahtnud riskeerida, et kui peab lagedale tuulega võitlema minema, tuleb hakata jälle kuskil keskel või sabas elu eest võitlema.

Tõravere kandis, pärast ohtliku olukorra tekitamist, sattusin järsku viie-kuueliikmelisse pooljooksikute punti. Selge oli see, et mõned mehed püüdsid ees tempot üles võtta. Ja kuna hoidsin etteotsa, ei jäänud muud üle, kui nendega kaasa minna. Aga ega seal süstemaatilist ja väga üksmeelset töötegemist olnud, ning tunnistan ausalt, et küllap olin mina keti kõige nõrgem lüli. Igatahes oli grupp peagi koos.

Otsustasin, et enam lolli initsiatiivi üles näitama ei hakka ning püüdsin grupis otsida endale koha, kus saaks rahulikult tuulevarjus võimalikult väikse jõukuluga kaasa sõita. Näha oli, et enamik teisigi tegeles samasuguse positsiooni otsimisega. Üks, kelle turjakas selg tükk aega varju pakkus, oli nr 454, Marek Lõokene. Suur aitäh! Aga neid oli teisigi, nagu nr 611, Aare Piire, ning sinises Ruutmeetri trikoos sõitja ja see, kel valgele tagumikule sinises kirjas Velo kirjutatud (kuid kelle numbreid enam ei mäleta) - aitäh neilegi!

Mingi nelja-viiene kett üritas pärast Nõod vasakult grupile kohta kätte näidata, aga ausalt öeldes ei tekitanud nende sööst mingeid emotsioone. Olnuks minu teha, lasknuks neil rahumeeli minna - no näis, kui kaugele nad jaksavad vastutuult sõita. Kuid grupp läks nende provokatsiooni õnge ning tõmbas samuti tempo üles. Õnneks ei kestnud see kiirendus kilomeetritki ning peagi rahunes kõik maha. Igatahes enne Tartut enam tõmblemisi ette ei tulnud.

Riia ringteelt viaduktile keerates jäi mul veel kaks konkreetset hirmu. Esiteks, viadukt ise ning seejärel pikk lõpusirge. Viaduktil olin aastate eest lühikest distantsi sõites oma grupist maha jäänud, sest läksin seda liiga raske rauaga võtma. Ja lõpusirgel puhub traditsiooniliselt vali tuul, mis võib viimastele jõuvarudele tugeva haamri anda.

See tähendas, et taas tuli grupis enne viadukti end võimalikult ettepoole seada. Kuid üllataval kombel sai sealt suisa pooliku pingutusega üles. Mis siis, et jalad olid selleks hetkeks ikka üksjagu pehmed ja tikkusid pedaalidel suisa kergelt värisema. Viaduktilt laskudes juhtus aga selline imelik lugu, et äkki põrutasin suisa grupi liidriks. Olgugi, et seda kohta ei lastud mul kaua hoida.

Nüüd oli tunda, et tempot hakatakse üles kruvima. Ilmselt taganttuul ka soodustas seda. Mõni mees tõusis sadulast lausa püsti. Aga pärast raudtee ületamist, kui tuul puhus taas vastu, kukkus kiirus uuesti normaalseks.

Vangla poole laskudes, kui kiirused lähevad üksjagu suureks, tuli meelde, kuidas eelmine aasta kaks võistlejat otse mu nina ees asfaldile plärtsatasid. Õnneks seekord midagi seesugust ei juhtunud. Tundus, et enamik võtab lõpuosa siiski kaine mõistusega, sugugi mitte kõige viimast välja pannes. Igatahes oli tunda, et kiiruses on varu.

Ja lõpusirge - seal ei hakanud ka keegi õnneks ässama, kuigi grupp oli väga suur. Tempo püsis ühtlane, keegi ei poogendanud, keegi ei teinud äkkspurti, kõik jälgisid oma trajektoori. Alles viadukti alt läbi sõites, kui lõpuni jäi alla kilomeetri, hakati tõsiselt kiirendama.

Tulemus: aeg 3:46.50. See on kaks ja pool minutit aeglasemalt kui aasta tagasi naise laiade kummidega Optima seljas. Mis siis, et distants oli tookord 7 km lühem, aga vähem kui 6 km võitu peenikeste kummidega maanteratta sadulas ei ole küll kuigi kõva argument väitmaks, et rattal ja rattal nii suur vahe oleks. Kompuuter näitas seekord keskmiseks kiiruseks 35 km/h, maksimaalseks kiiruseks 62,22 km/h. Eelmine aasta, kui õigesti mäletan, tuli keskmiseks kiiruseks rohkem kui 33 km/h.

Tõsi, nüüdne 435. koht on tunduvalt parem kui mullune 709., nagu ka nüüdne M40 vanuseklassis saadud 58. koht trumpab üle eelmise aasta 87. koha. Eelmisel rallil kaotasin 19 naisele, nüüd kolmele. Mitte ei saa aru, on siin kokkuvõttes edasiminekut või ei ole, ja kui peaks olema, siis mille arvelt?

Kõnekas on see, et kaotust võitjale Aidis Kruopisele Leedust kogunes alla 40 minuti (mille peale, olgu siiski lisatud, lõi naine kodus käsi kokku ja hüüatas: «Niiiii palju!!!»; mille peale talle ütlesin, et pean paluma rattameestel talle asja lähemalt selgitada). Kui ma kaotaks Tartu suusamaratonil ka võitjale alla 40 minuti, oleks see tõsine avaldus esisaja koha ründamiseks.

Igatahes enam kiiremini poleks seekord sõita suutnud. Niigi oli mitu korda tegu, et gruppi mitte minema lasta. Kui lõpetasin, oli hirmus hea meel, et see hirmus sõit läbi sai. Jah, hirmul on suured silmad. Aga las tal olla, sest tulemuseks oli see, et ei kukkunud ise ega näinud
ka rajal ega oma grupis mitte ühtegi kukkumist.

Ehkki tagumik valusaks ei jäänud, siis praegu küll pole vähimatki tahtmist seda rattarallit niipea enam korrata. Närve kulus liiga palju. Siinkohal tänu Haanja rattaklubi liikmele Toomas Pindisele, kes omaalgatuslikult kogu sõidu vältel mu seljatagust turvas ning seda ülesannet täites koguni oma võimaliku palju parema koha ohverdas (ta lõpetas minust kuus sekundit ja 18 kohta tagapool).

Vähemasti 1308 krooni jääb mul sedapuhku alles. Ennustajatest suutis ainult Aini-nimeline ühe punkti teenida, kui pakkus mulle 432. kohta. Neil ennustusvõistlustel peaks vist latti allapoole laskma.

Mida verdtarretavat rajal nägite?

Foto 1: Tartu rattaralli start. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Nõupidamine enne starti Tartu Tigutorni taustal. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Tartu rattaralli start. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Nii sõitsid ässad Tartu rattarallit. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Liidergrupp Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 6: Jalgratturid mööduvad toitlustuspunktist. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 7: Grupisõit Tartu rattarallil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 8: Leedukas Aidis Kruopis võidab Tartu rattaralli. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Reede, mai 23, 2008

Pullerits: Kes tahab rattaralliga teenida?

Selleks ei pea olema sugugi mingi värvilises kostüümis kosmilise rattaga tippmees, et pühapäevasel Tartu rattarallil raha teenida. Tegelikult ei pea selleks üldse sadulassegi istuma, et rikkamaks saada. Ja töö, mis selleks tuleb teha, ei võta rohkem kui minutit.

Aga enne, kui selle rikastumisvõimaluse kandikul igaühele kätte sirutan, tahaks aegsasti teada, mis on see, mida rallil teha tohib ja mida ei või. Sest nagu nn jooksumaraton näitas, siis kõige erutavam teema on see, kuidas saaks teisi konkurente eksimuste eest maha võtta.

See on vahva mõte: kaks üritust ühendada. Esiteks - võidusõit. Teiseks - jaht neile, kelle vastu pärast protesti esitada.

Üks on reeglites selgelt kirjas: kiivrita sõita ei tohi. Diskvalifitseeritakse. Aga ärge unustage: selle tõestuseks peab olema videosalvestis.

Samuti on kirjas, et tuleb täita liikluseeskirju ja juhinduda liiklusmärkidest. Liikluseeskirjad keelavad sõidu vastassuunavööndis, samuti pideva joone ületamise. Siinkohal lähebki asi huvitavaks. Kuidas ma tõestan, et võistleja sõitis üle pideva telgjoone? Kas pean ratta külge või otsa ette panema videokaamera? Ja ärge naerge siin midagi: veel kord, tuletage meelde nn jooksumaratoni, ja te näete, et rikkujate püüdmine on väga erutav, palju paeluvam, kui kellegi sportlik suutlikkus. Ning lõpuks: kuidas telgjoone ületajat karistada?

Kahjuks ei tea. Nagu ei tea mina ega kindla peale ka 99 protsenti teisi startijaid, mida ütlevad UCI CR ja EJL võistlusreeglid trassil jootmise-söötmise, rabarberi ulatamise, auto tuules sõitmise jms kohta. Karta on, et pühapäevane võistlus võib lõppeda küll väga paljudele sellega, et neid hakkab kummitama protesti alla sattumise oht. Seda eriti veel rattasõidus, kus esiteks on reeglite vastu palju lihtsam patustada kui jooksus, ja teiseks on võistlejal number selja peal - erinevalt jooksust, kus number on rinnal -, nii et patustaja on kohe kõigi silme all identifitseeritav.

Niisiis, kas keegi oleks nii lahke ja annaks siin kõigile teada, millised punktid UCI CRi ja EJLi reeglites on need, mille rikkujaid hakata pühapäeval hasartselt jahtima? Vaadake, kui põnev see saab olema: võistlus ei lõpe sugugi finišijoonel, vaid jääb veel tükk aega edasi kestma, sest keegi ei või oma kohas lõpuni enne kindel olla, kui kõik protestid on läbi vaadatud ja arutatud.

Kui teid õnnetul kombel protestiga maha võetakse, siis olgu minu poolt kõigile lootuseks võimalus ikkagi teenida raha. Ma ei räägi siin mingist kolmekohalisest summast. Vaid neljakohalisest. Täpsemalt: annan preemiaks kogu oma 45-minutilise esinemise tasu, mille sain neljapäeval Eesti Ajalehtede Liidu seminaril. Summa suurus on 1308 krooni.

Selleks tuleb siinse blogisissekande kommentaariruumis õigesti vastata kolmele küsimusele, märkida lõppu kas oma a) oma täielik nimi või b) ees-ja perekonnanime initsiaalid ja lisada tingimata vanus või c) rattaralli stardinumber (märkega nr). Igaühel on lubatud vastuseid anda ainult üks kord, kahe ja rohkem vastamiskorra puhul ei lähe ükski arvesse. Kui õigesti vastajaid on rohkem kui üks, läheb auhinnaraha nende vahel proportsionaalselt jagamisele. Vastuseid saab saata laupäeval kella 23:59ni.

1. Kes võidab 2008. aasta Tartu rattaralli?
2. Mitmenda koha saab parim naine (+/- kaks kohta)?
3. Mitmenda koha saab Priit Pullerits (+/- kolm kohta)?

Foto 1-4: Nii toimuvad rattasõidud dekadentlikus Vanas Maailmas, kus, nagu näha, ei kanta mitte ainult kiivrit, vaid ka riideid. Jumal tänatud, et suusatamises seesugused haiged moevoolud veel võimust pole võtnud. Fotod on tehtud Londonis Hyde Parkis alasti rattarallil. Fotode autor: UPPA / Photoshot / Scanpix

Neljapäev, mai 22, 2008

Pullerits: Ai-ai-ai, jänes püksis

Viimane aeg on lugejate ees avaliku patukahetsusega esineda. Sest pühapäeval võib olla lootusetult hilja.

Te ju teate seda, et mida enesekindlamalt, isegi bravuurikamalt keegi esineb, seda suuremaid sisemisi kõhklusi ta püüab sellega varjata. Nagu Kreisiraadio tüübid, kes läksid avalikes sõnavõttudes Belgradi tulemust tegema, kuid nüüd, nagu siit-sealt loeme, ei uskunud ise ka, et seesuguse jõhkra irvitamisega jugode-homode püha aastaürituse üle kaugele jõuab. Patukahetsus tuli, aga fännidele hiljavõitu.

Seega, miks oodata rattaralli lõpuni, selle asemel, et öelda kohe ausalt: kartus on hinges. Aga mitte seepärast, et rattakilometraaži on seni kolme korraga kogunenud 79, ja see ongi kõik. Ei, läbisõitmises ja jaksamises ei näe probleemi.

Probleem on muus. Ja on palju laiem.

Esiteks, ratas on uus, väga peente ja siledate kummidega ning kõvera leistangiga. Üleeile elus esimest korda sõitsin sellisega. Kui jätta arvestamata rohkem kui kaks kümnendit tagasi koolipõlves omatud neljakäiguline Sputnik või Štart või mis selle nimi oligi, sest 1990. aastate algul varastati see mul kuurist ära.

Teiseks, kogemusi on selle ratta seljas vähe. Pea olematult. Kui üleeile sadulast tõusin ja kiirendasin, hakkas ratas all kergelt vänderdama.

Kolmandaks, rattaralli, nagu eelmine aasta oma silmaga nägin ja kaassõitjate muljete põhjal kuulsin, on karm üritus. Kukkumised ei ole seal harvad. Endagi silme ees käis kaks sõitjat 5 km enne lõppu asfaldile hirmsa kolinaga külili. Ühte nägin pärast kolmandiku raja läbimist tee pervelt kiirabiautosse tõstetamas.

Neljandaks, arvata võib, et sel aastal tuleb kiirus juba tänu rattale suurem, aga mida rohkem tempo tõuseb, seda valusamaks muutuvad ohud.

Viiendaks, võib ju ise silmad lahti hoida, aga rajal sõidab samal ajal kümneid ja sadu teisi, kelle sisemusse on raske näha, mida nad teha kavatsevad. Teiste eest pole keegi meist kaitstud. Ja tegelikult pole enda eest ka: mäletate, kui Ahja jõe ääres pildistamas käisin, olin eriti hoolikas ja tähelepanelik, aga ikkagi olin umbes kahekümnest inimesest ainus, kes suutis huule puruks kukkuda, nii et pärast tuli õmmelda.

Kuuendaks, sponsor ootab tulemusi. Või muidu…

Kas pärast seda üksikasjalikku ülestunnistust leidub keegi, kellel on head (mitte kurja) nõu, mida peaksin tegema?

Omalt poolt soovitan, et kui näete Postimehe valges siniste kirjadega vormis sõitjat number 985, siis on kasulik temast kaugele hoida. Me kõigi ühise ohutuse huvides.

Fotod 1-3: Alasti rattaralli Londonis Hyde Parkis. Kas mõni tuleb Tartus ka paljalt starti? Foto autor: UPPA / Photoshot / Scanpix

Kolmapäev, mai 21, 2008

Pullerits: Rattaproov - tehtud!

Eile õhtul ajasin siis sponsorratta tänavale. Nojah... Enne pidi mänedžer Art Soonets sellega üksjagu vaeva nägema. Kui ta öösel kell kaks Postimehe kolleegi Hindrek Riikoja abil saadud Meridaga Tallinnast Tartu jõudis, avastas Soonets, et hooldus puha tegemata. Tõstis siis eile keskpäeval mu võidusõiduratta oma musta Fordi katuseraamile ja viis Velospetsi spetsialistidele timmida.

Andrei Morjakov ja Priit Kalja, mu vastsed hooldemehed, võtsid ratta kohe ette ja andsid sellele hoopis uue sisu, teo ja välimuse. Isegi kodarad pingutasid kõik viimseni sirgeks. Siis veendus Morjakov oma silmaga, kas ma sadulasse ka ikka saan. Sain. Ja kas seal püsin. Püsisin.

Soonets oli kutsunud mind Tähtverest kell 18.15 startivasse vanameeste trenni, aga arvasin paremaks, et ei hakka sinna trügima, sest seal ässad teevad äkki liiga pika näo, et mis see tüüp siin teeb. Et tuleb nende sõitu ohustama või? Esialgu proovisin ikka ise ja üksinda hakkama saada.

Nojah. Tegin Tartu-Kärevere-Kärkna-Tartu ringi, uksest ukseni tuli täpselt 39 km. Eks ta algul pisut harjumatu oli, et kuidas kõik need kangid käivad ja kuhu poole neid vajutada. Tallinna poole sõites sain ühe rattamehe eespool kätte ja pärast Kärevere silda, kui just Kärkna poole keerasin, neli meest veel. Siis jõin ka paar lonksu, aga kuna tempo polnud eriti kiire, siis higi ei tekkinud ja janu ka mitte.

Tunni ning neljateist ja poole minuti pärast olin kodus tagasi. Keskmine kiirus tuli 31,42 km/h. Sellest ei oska midagi arvata. Meelde tuleb vaid kunagi Jaan Kirsipuule esitatud küsimus, kui kiiresti ta suudaks sõita Tallinnast Tartusse, kus ta pakkus vastuseks, et 40 km/h suudaks ta üksinda sõites ikka keskmist kiirust hoida. Nojah, sel juhul sõitsin tervelt ligi neljandiku võrra aeglasemalt.

Nojah. Aga ega mul klippe ka olnud, väntasin vanade Adidase tossudega. Ja jalad olid ka raseerimata, mis, kui siinseid analüütikuid-teoreetikuid uskuda, andis ikka väga kõva tagasilöögi.

Vähemasti jäin püsti. Ehkki sadulast tõustes hakkas ratas all kergelt vänderdama. Aga Soonets lubas mulle ühe rattasõidu tunni anda, täitsa tasuta.

Õnneks ei jäänud tagumik valusaks. Absoluutselt.

Foto 1: Mullune Tartu rattaralli. Juhtgrupp on jõudnud Tartust 12 km kaugusele. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Rataste timmimine mullusel Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix

Esmaspäev, mai 19, 2008

Pullerits: Sponsor tõi uue ratta, hurraa!

Mõned mehed on küsinud, et miks mind Tartu rattaralli stardinimekirjas pole. No kuulge - mina ei tegele selliste asjadega, nagu enda kusagile kirja panemine. Kas teie olete kuulnud, et Jaan Kirsipuu peab end isiklikult Tour de France'ile kirja panema? Mina küll ei ole. Või et Gerd Kanter peab end isiklikult Pekingi olümpiale registreerima? Ei ole sellest kuulnud.

Ärge saage minust valesti aru. Kirsipuule kaotaksin vähemalt 30 protsenti tema tulemusest ja Kanteri kettakaartest jääks mu tulemus julgelt üle kolme korra lühemaks. Ent see ometi ei tähenda, et algajalgi abimehi ei võiks olla.

Lühidalt: Art Soonets, vana sõber ja konkurent, Scanpixi fotoagentuuri pealik, on võtnud mänedžeri ülesanded enda kanda. Ja kui te ei usu, siis vaadake stardiprotokollist järele: olen kirjas. Soonets pani kirja, Scanpixi alt ja abil. Number on 985. Sellest ei saa ma põrmugi aru, miks nii taga, sest mullu olin oma naise alla 4000-kroonise Optimaga vist 717. Aga ju on sel aastal konkurents kõvem ning üle-eelmise aasta tegijad, kel mullune start vahele jäi, tulevad ka starti.

Konkurentsi tihenedes on aga ilmne, et Optimaga enam kaugele ei sõida. Siin tuleb mängu sponsor, Postimehe majandusajakirjanik Hindrek Riikoja. Tema hankis mulle Tallinnast City Bike'ist Merida võidusõiduratta (mul pole aimugi, mis tingimustel, sest ega kingitud hobuse suhu ei jõllitata), raamil kirjas Road Comp Series A L 6061 Shotgun Aluminium. Kas keegi teab, mis see kõik tähendab? Ja kas keegi teab, kas sellise rattaga on võimalik ka kaugele jõuda? (Ratas on siiski vaid laenuks, mitte päriseks.)

Aga ega ratas sõida, olen ikka armastanud rääkida, mees sõidab. Esialgu on sõidetud 40 km, 20 lau- ja 20 pühapäeval. Pühapäeval pidi olema Haanja Rattaklubi meestega ralli rajal ühistreening, aga vihma tõttu jätsime selle tervisega riskimise ürituse ära.

Täna õhtul tuleb mänedžer Soonets - juba hakkas Tartust sõitma -, tõstab mu võidusõiduratta oma musta Fordi katuseraamile ja toob selle Tartusse. Kesköö paiku lubas kohale jõuda. Hoiame siis mänedžerile pöialt. Sest sponsor Riikoja on seadnud eesmärgi, et selle sõiduvahendiga - Meridaga, mitte Fordiga - pean mänedžer Soonetsil suutma rattarallil kannul püsida, soovitavalt temast isegi ette jõuda.

Selleks, olgem ausad, peab Soonetsit tabama rattarallil sama halb päev nagu sügisel rattamaratonil. Aga päevad, nagu teada, ei ole paraku vennad. Mõistate?

Foto 1: Sigvard Kukk Tallinna GP-l 2004. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Hindrek Riikoja Citymarketis 2004.
Foto autor: Ergo Kuld, Postimees / Scanpix

Reede, mai 16, 2008

Pullerits: Milline ala harrastuseks valida?

Pealkirja küsimuse vastus: kust mina tean. Kuna ise ei tea, küsisin nõu Tartu Ülikooli spordifüsioloogia korraliselt professorilt Vahur Ööpikult, kes parajasti täiendab end Inglismaal Loughborough' ülikoolis, mis on nii spordi kui sporditeaduste alal sealne juhtiv kõrgkool.

Ööpik: "Kõigi inimesele omaste liikumisviiside puhul sõltub nende vahetu (akuutne) füsioloogiline efekt eelkõige koormuse intensiivsusest ja kestusest, pikemaajalise regulaarse treeningu mõju lisaks veel treeningute sagedusest.

Tervise säilitamise, edendamise ja hea enesetunde nimel sportivad inimesed harrastavad jalgrattasõitu, jooksmist ja rulluisutamist valdavalt niisuguse intensiivsuse ja mahuga, mis soodustab vastupidavusliku (aeroobse) töövõime paranemist. Füsioloogilistest parameetritest on vastupidavusliku võimekuse üheks oluliseks näitajaks inimese maksimaalne hapnikutarbimise võime, mis sõltub nii südame ja vereringe, hingamissüsteemi kui ka lihaste seisundist. Kõigi nimetatud liikumisviiside puhul on töösse haaratud suured lihased. Seetõttu stimuleerivad kõik kolm tugevasti nii südame-veresoonkonna kui ka hingamissüsteemi talitlust, regulaarse treeningu korral aga nende elundkondade funktsionaalse võimekuse kasvu ja seeläbi maksimaalse hapnikutarbimise võime paranemist. Selles plaanis on erinevused nimetatud spordialade vahel väikesed ja kõiki kolme võib kahtluseta soovitada pea kõigile tervisesportlastele.

(Vahemärkusena nii palju, et erinevused ei ole siiski päris olematud. Näiteks triatlonis on ülalnimetatud aladest esindatud kaks – jalgrattasõit ja jooksmine. Mõistagi püüavad tippsportlased oma saavutusvõimet maksimaalselt arendada kõigil kolmel alal. Mõistagi on ka nende võimekuse hindamisel üheks informatiivseks näitajaks maksimaalne hapnikutarbimise võime. Ilmneb, et valdava enamuse nimetatud ala tipptegijate puhul jääb nende maksimaalne hapnikutarbimise võime jalgrattasõidus ca 5-6% madalamaks võrreldes jooksuga. Seega võib eeldada, et ka tervisesportlasel edeneb üldine aeroobne võimekus jooksuharrastusega mõnevõrra enam kui jalgrattasõiduga. Rulluisutamist ei oska ma nende kahe vahel täpselt paika panna, aga usun, et ta jääb lähemale pigem jooksule kui jalgrattasõidule. Ma siiski ei arva, et osutatud erinevuse tõttu peaks tervisesportlasi tungivalt just jooksurajale suunama. Esiteks on see erinevus võrdlemisi väike ja teiseks on tervisesportlasele kindlasti kordi olulisem liikuda kui et täpselt doseerida liikumise erinevaid vorme.)

Kõnealuse kolme ala vahel peaksid inimesed valima mitte niivõrd nende füsioloogilise eripära alusel, vaid pigem psühholoogilistest ja meditsiinilistest kaalutlustest lähtudes. Võimaluse korral on kindlasti parim lahendus harrastada vaheldumisi kõiki kolme liikumisviisi. Arvan, et see on oluline eelkõige psühholoogilises plaanis – aitab vältida üksluisust ning sellest tulenevat rutiini, tüdimust ja loobumismõtteid.

Samas võib harrastaja tervislik seisund seada valikuvabadusele piiranguid, mida on kindlasti mõistlik arvestada, mitte ignoreerida. Valikut kõnealuste alade vahel mõjutavad oluliselt inimese kehakaal ja sellega seotud (või ka sellest sõltumatud) probleemid liigestega. Ülekaalulisele liigeseprobleemidega inimesele on kõnealusest kolmest liikumisvormist kõige vastunäidustatum jooksmine. Esiteks kannab inimene jooksmisel kogu oma keha raskust, teiseks tekitab jooksmine jalgadele löögilise iseloomuga koormusi. Mõlemad asjaolud võivad kergesti kas liigestes vaevusi tekitada või juba olemasolevaid probleeme süvendada. Rulluisutamisel kannab inimene samuti kogu oma keha raskust, kuid löögilised koormused ei ole võrreldes jooksmisega kuigi tugevad. Jalgrattasõidul on koormus jalgadele ja liigestele kõige väiksem, löögilise iseloomuga koormused praktiliselt puuduvad."

Ja nüüd igast alast üksipulgi.

JALGRATTASÕIT

Rattasõidu plussid

• Sobib ka ülekaalulistele
• Ei koorma ega põruta liigeseid
• Grupisõit pakub seltskondlikku lõõgastust
• Näed sõites palju loodust
• Mitmekesised võistlused, nii maanteel kui maastikul

Rattasõidu miinused

• Korralik varustus ääretult kallis
• Vaja on nii maantee- kui maastikuratast
• Valusa kukkumise oht suurel kiirusel
• Paljud autojuhid ei arvesta ratturitega
• Treeningud ääretult ajakulukad

Lähimad rattavõistlused

• 17. mail Rõuge rattamaraton, 55 ja 27 km
• 18. mail Elva rattapäev, 100 ja 50 km
• 25. mail Tartu rattaralli, 133 ja 69 km
• 1. juunil Jõhvi rattamaraton, 53 ja 25 km
• 8. juunil Tallinna rattamaraton, 50 ja 30 km

JOOKSMINE

Jooksmise plussid

• Odavaimaid alasid üldse
• Demokraatlik ala – ei sõltu tehnikast
• Treeningut saab alustada koduukse eest
• Pole vaja suurt varustust kaasa tassida
• Saab harrastada aasta läbi

Jooksmise miinused

• Ei sobi ülekaalulistele inimestele
• Valus ja koormav liigestele, põlvedele
• Nõuab suurt enesesundi ja -piitsutamist
• Napib pehme pinnasega harjutuskohti
• Sage jooksmine muutub kiiresti tüütavaks

Lähimad jooksuvõistlused

• 17. mail ausambajooks Koruste–Rõngu, 5,3 km
• 22. mail Võru–Väimela maanteejooks, 6 km
• 24. mail Loskutov Cup Valgas, 10 km
• 25. mail Tartu kevadjooks Jänese matkarajal, 5 km

RULLUISUTAMINE

Rulluisutamise plussid

• Sobib igas vanuses inimestele
• Tehnilise keerukuse tõttu on alati võimalik areneda
• Ei koorma põlvi
• Sobib ideaalselt naistele enda näitamiseks
• Varustust vedada on lihtne

Rulluisutamise miinused

• Tehnika õppimine nõuab treenerit
• Seljale ja reitele füüsiliselt kurnav
• Suurel kiirusel asfaldile kukkumise oht
• Vähe harjutamiseks sobivaid ohutuid teid
• Korralikud pidurid puuduvad

Lähimad rulluisuvõistlused

• 18. mail Stamina rahvarull Tallinnas, 21 km
• 1. juunil Stamina rahvarull Pärnus, 21 km
• 7. juunil Tallinna rulluisusõit, 42 ja 16 km
• 6. juulil Stamina rahvarull Valgas, 21 km
• 20. juulil ühe tunni sõit

Foto 1: Priit Pullerits Tartu jooksumaratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Jalgrattur Peip Reedi Tähtvere pargis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3. Rulluisutaja Danica Kubi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Kolmapäev, mai 14, 2008

Pullerits: Kuidas pjedestaalile saada?

Pühapäevase nn jooksumaratoni järel oli kaks võimalust: kas jalad jäid kangeks või polnud häda suurt miskit. Häda polnud miskit ilmselt esiotsa hästi treenitud meestel - ja võib-olla ka kõige tagumise otsa tulijail, kes asja mönuga vötsid, nagu viinareklaam soovitab. Aga kanged olid jalad küllap kõigil vahepealsetel keskmikel, nagu minusugused, kes endast rohkem püüdsid pigistada, kui keha tegelikult suuteline taluma oli. Ja siis, võistlusjärgsel teisel päeval, kui jalad on teadupoolest eriti töövõimetud, olin saanud kutse viimase mehe jooksule.

Seis oli kaugel meeldivast. Aga pidin kolme Tartu kõrgkooli - ülikooli, maaülikooli ja lennukolledži - uuel ühisüritusel esindama Tartu Ülikooli. Kuid mis esindamisest siin rääkida, kui töölaua tagant tõustes on jalad nii valusad, et kuidagi ei taha liikuma saada, ning trepist alla minna on lausa piin.

Aga lubatud osaleda oli - ja tuli kohale minna.

Kae imet: pärast viite sörgiringi Ülenurme staadionil, põhjalikke venitus- ja jooksuharjutusi ning paari kiirenduslõiku hakkas taas inimese tunne tekkima.

Ma ei tea, kui paljud on viimase mehe jooksu võistlustel osalenud, aga seal on võimalusi kaks. Kas üritada kohe stardist tempo peale panna ja rivi pikaks venitada ning heal juhul eest joosta või jääda iga ringi järel lootma lõpule ning ühtlasi loota, et suudad sellised jõnksutamised paremini ära seedida kui konkurendid, mis eeldab eelnevaid lõigutrenne.

Kuna eest ärajooksmine ei tundunud pärast pühapäevast Tartu nn jooksumaratoni usutav, tuli panustada teisele võimalusele. Ja nagu jooks näitas, eelistasid teisedki algul lonkida, nii et pidin ise etteotsa asuma, et pisutki tempot ülal hoida.

Tulemus: pärast kahte ringi, kui pidi välja langema esimene mees, oli järsku kõigil finišispurdiks jõudu, nii et pidin hoolega vaatama, et viimaseks ei jääks. Jäin eelviimaseks. Tegelikult teiste taktikat ja suutlikkust aimates hakkas selgeks saama, et otstarbekas ongi jõudu maksimaalselt kokku hoida, mängida tagumise piiri peal (eriti väsinud jalgadega).

Aga see esimene spurt tähendas ka seda, et paaril vähemtreenitud mehel kukkus hing niidiga kaela. Edasi oli näha, et kaks vajuvad tahapoole, mis tähendas, et tuli jälgida, et eespool olijad liiga kaugele ei pääseks. Kuid üks mees, Viljandi Staierit ja maaülikooli esindav Jaan Jänes otsustas asjad juba varakult klaariks teha ning jooksis juba teise ringi algul kiirendusega eest. Seega käis edasine kemplemine vaid teise koha nimel.

Niiviisi, jälgides silmanurgast tagumisi ja hoides mõistlikku vahet eesmistega, õnnestus endalegi üllatuseks jõuda nii kaugele, et lisaks Jänesele jäi ette veel vaid Lauri Malsroos lennukolledžist. Tundus, et ta hingeldas minust rohkem, mistõttu üritasin otsustaval ringil tasapisi tempot üles kruvida, sest korralikuks lõpukiirenduseks, nagu jalgadest aru sain, energiat polnud. Kuid plaan ei vedanud välja. Kui lõpusirgel tuli aeg täiskäik sisse panna, ei olnud mul noore mehe vastu miskit välja käia. (Enamik osalejaid, vist peale ühe, oli minust kaks korda nooremad.)

Kolmas koht niisugusest kangest seisust, olgugi et kaugeltki mitte maailmameistritega konkureerides, oli siiski kõvasti üle loodetu. Kartsin, et tegelikult tuleb vabatahtlikult pärast kahte ringi kõrvale astuda. Ja mis eriti meeldiv: lõpuks on hakanud jooksmine ka sisse tooma. Kolmanda koha eest sai tosin Arcticu jõujoogipudelit - ilmselt tagamõttega, et järgmine kord Tartu nn jooksumaratonil enam Jaak Mae ja Kalmer Trammi abile ei peaks panustama -, 200- ja 300-kroonise kinkekaardi Dorpati spaasse - mille andsin abikaasale tänutäheks selle eest, et ta vapralt mu sportimisi on talunud (ja mõned siin eespool küsisid ka, kuidas ma naist tema kannatlikkuse eest tasustan) - ja medali samuti.

Ning järeldus? Väga vahva, kui leidub entusiaste, nagu antud juhul Ragnar Pähn lennukolledžist, kes võtavad vaevaks seesuguseid showlikke võistlusi korraldada, kus ka keskpärastel harrastajatel on võimalus midagi võita. Tore ju on parandada massiüritusel näiteks mullust 178. kohta 156. kohaks, aga kes meist siis mõnikord ka võita ei tahaks. Kas või kolmandat kohta, kas või kangete jalgadega, kas või tibatillukesel jõuproovil, millest ükski leht eales ei kirjuta ega raadio räägi ning mida teler ei näita.

Foto 1: Tartu kõrgkoolide esindajate vahel peetud Vennad Ehituse viimase mehe jooksu start Ülenurme staadionil. Esiplaanil Priit Pullerits. Foto saatis: Ragnar Pähn, Tartu Lennukolledž
Foto 2: Priit Pullerits (atag siserajal punastes pükstes) võitleb esimeses vahefinišis viimasest kohast pääsemise nimel. Foto saatis: Ragnar Pähn, Tartu Lennukolledž
Foto 3: Teisel kohal jookseb Erki Elli (TÜ, sai kokkuvõttes 4. koha), kolmandal Lauri Malsroos (TLK, 2. koht) ja neljandal Priit Pullerits (TÜ, 3. koht). Foto saatis: Ragnar Pähn, Tartu Lennukolledž
Foto 4: Vennade Ehituse esimese viimase mehe jooksu võitis Jaan Jänes (EMÜ), teiseks tuli Lauri Malsroos (TLK) ja kolmandaks Priit Pullerits (TÜ). Foto saatis: Ragnar Pähn, Tartu Lennukolledž

Teisipäev, mai 13, 2008

Pullerits: Kellele kehtivad reeglid?

Joota või mitte joota (väljaspool TPd) - sellest on saanud pühapäevase Tartu jooksumaratoni põhiküsimusi.

Ürituse juhendi punkt seitse ütleb muu seas: "Jalgratastel võistlusrajal liikumine ja võistluse jälgimine ei ole keelatud, kuid võistlejate ohutuse huvides ei tohi jalgratturid võistlusrajal segada jooksjate liikumist ega neid teenindada." Tõepoolest, rattalt jootmise keelamise punkt on juhendis eelkõige ohutuse tagamiseks, nagu seletas mulle ka Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk. Kui rattur jootes pikali kukub ja häirib sellega teisi jooksjaid, siis on ta ohutust rikkunud.

Muidugi võib siin hakata juriidiliselt juuksekarva lõhki ajama, püstitades küsimuse, kas juhendis on ikkagi määratletud mõiste "teenindamine" (arvan, et ei ole), ja kui ei ole, siis võib vaielda, et teenindamine on näiteks see, kui rattur keerab korgi pealt, aga teenindamine ei ole veel see, kui ta midagi läbi häda sulle kätte sokutab, mis peaaegu et maha tahab pudeneda. No mis teenindamine see selline on?!

Aga ärme aja asja juriidiliseks nonsensiks, vaid vaagime tekkinud temaatikat põhimõttelistest seisukohtadest.

Üks peaküsimusi, märkis Kelk, on selles, kas jootmisest saadi mingit ebaõiglast kasu. Seda on raske, kui mitte võimatu tõestada, sest puhtteoreetiliselt võttes on jootmine kahe otsaga. Võib ju juhtuda, et vesi jääb kõhtu loksuma ja siis on sellest küll pigem kahju. Samuti siis, kui pärast joomist tekib piste.

Sellistel puhkudel rakendatakse võistlustel kainet mõistust, nagu seletas mulle kunagi suusaasju tundev Tiit Pekk. Mäletate, Torino olümpial püüdis Rootsi protestida meeste teatesuusatamises seda, et Itaalia ankrumees vahetas lõpukoridoris rada, mis on määrustega keelatud. Ta tegi seda selleks, et võtta võidu tähistamiseks rahvuslipp, ja kellegi teise võistlemist ega tulemust ta sellega ei mõjutanud, sest oli ülejäänuist pikalt eest ära. Loomulikult ei saanud protestimisest asja ja Rootsi jäi ikkagi medalita.

Aga kujutame nüüd ette järgmist olukorda, milleni reeglite täht-täheline täitmine võib viia. Jooksja jookseb rajal ja kõrval näeb meditsiiniteenistuse rattur, et ta annab peagi otsad, kui ta juua ei saa. Ta ulatab jooksjale vägisi pudeli, aga jooksja ütleb, et ei, ta ei tohi võtta, sest ta muidu diskvalifitseeritakse, ja jätabki joomata ning mõnesaja meetri pärast panebki pildi lõplikult tasku. Kas me sellist rahvajooksu palavas ilma tahtsimegi?

(Remargi korras: Kelgu andmeil vajasid seekord vaid kaks inimest tilgutite all turgutamist, misjärel läksid ise omal jalal koju.)

Ma ei ole lugenud Estoloppeti määrusi - kui paljud meist on üldse põhjalikult tuttavad ükskõik millise rahvaspordiürituse määrustega, et oskaksime neid punktipealt järgida? (mina küll mitte...) -, aga teatan, et sain Haanja maratonil mitmes kohas ametliku jootmisala välises alas juua. Nagu ka väga paljud teised. Kas see tähendab, et Haanjas tuleks minu ja paljude-paljude teiste tulemused samuti tühistada? Või tühistame ainult nende tulemused, kes oma teost räägivad, või karistame neid, kelle eksimuse paljastamiseks jätkub mitmekümne kilomeetri peale korraks silmi, aga jätame karistamata kõik need, kelle rikkumisi ei suudeta märgatagi, sest rada selleks, et tagada reeglite absoluutne järgimine, on lihtsalt lootusetult pikk?

Nägin pühapäeval päris mitmeid, keda raja kõrvalt TP-välistes kohtades turgutati - just rattalt. Arvestades keerulisi olusid, oli see ju täiesti inimlik. Usun, et need abistajad poleks ka suvalisele teisele inimesele, kes vaid oleks tahtnud turgutust paluda, joogipoolist keelanud.

Siit siis järgmine ettepanek: kui tahetakse reeglite järgimist punkti pealt järgida, siis minu meelest võiks need käia litsentsiga võistlejate kohta, kellel ongi kohustus tunda reegleid, sest muidu ei ole neil lihtsalt võimalik tähtsatel võitlustel osaleda. Aga need, kes on lihtsad rahvasportlased, võiks nende Tartu jooksumaratoni juhendavate IAAFi reeglite (a la kolmanda peatüki punkt 237 alapunkt 22 lõige e primm) punktuaalsest järgimisest välja jätta. Seni, kuni nad ei ole saanud ebaõiglast kasu, milleks on näiteks rattasadulast kinnihoides edasijooksmine või raja lõikamine.

Mis arvate?

Foto 1: Priit Pullerits (paremal) tarbimas jõujooki Kirikuküla toitlustuspunktis. Nagu näha, loksub muist vedelikku särgile. Foto autor: Arvo Saal, Otepää Teataja
Foto 2: Priit Pullerits (vasakul) ja Art Soonets laupäeval Tartu jooksumaratoni avatud raja üritusel Tähtvere spordipargis. Foto autor: Silja Paavle
Foto 3: Pärast finišeerimist jooge, palju tahate, ja mida tahate. Teiseks tulnud Mart Andresson kummutab pjedestaalil šampust. Foto autor: Allan Leppikson, Scanpix Baltics
Foto 4: Jalgrattur seiramas rajal Aleksei Markovit. Foto autor: Allan Leppikson, Scanpix Baltics
Foto 5: Huvitav, mida ütlevad võistlusmäärused Mart Andressoni sellise keha paljastava ja võistlusnumbrit peitva jooksustiili kohta? Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix

Esmaspäev, mai 12, 2008

Pullerits: Ässade abiga Otepäält Elvasse

Tundub, et Otepää ja minu keemia kohe kuidagi ei klapi. Kui kükitasin eilse Tartu jooksumaratoni esimeses stardikoridoris - kus, muide, oli väga lahe olemine, ei mingit trügimist nagu tagumistes gruppides -, et Asicsi tossude paelu kõvemini kinni tõmmata, ning seejärel end püsti ajasin, hakkas juhtuma see, mis oli varem juba kahel korral juhtunud. See oleks naljakas, kui see poleks kurb, aga taas hakkas pilt eest kaduma. Liigutada on vaja, kohe liigutama, kamandasin end, sest seisma jäädes ei lähe veri käima. Ja hea oli, et stardigrupis oli palju ruumi: sörkisin selle tagaotsa, kus seisis omaaegne juunioride maailmameister Aivar Rehemaa, ja küsisin, mis plaanid tal on. Ei mingeid plaane, ütles ta, eelmine päev oli 50 minutit jooksnud, see ongi olnud kogu tema jooksutrenn. Veri tuli pähe tagasi.

Igal võistlusel peab olema oma moto, on ju? Seekord läksin starti mõttega, et kui ma nüüd ka ei võida, siis ei võida ma mitte kunagi. Ambitsioonikas, aga väga realistlik, kas pole? Ja teise moto ütlesin paar päeva varem ürituse peakorraldajale Indrek Kelgule Klubist Tartu Maraton, kui ta küsis, kas lähen pingutama. "Pingutada pole vaja, trenni tuleb teha," vastasin talle. Kelk pani selle mõtte hoolikalt kladesse kirja.

Algus, mis keeras kohe ebamugavalt ümber staadionitribüüni, oli eesotsas üksjagu rahulik. Positsioonid võeti kiiresti sisse ning algas enamasti ühtlane kulgemine. Ainult Rehemaa, kel erilisi plaane polnud, tuli Otepäält lahkudes pika laskumise lõpus oma pika sammuga, koputas mulle õlale ja ütles, et tubli - ja lendas 20 meetrit eespool jooksvasse gruppi.

Palav ilm viis tegelikult juba 2-3 km järel mõtted sellele, et tuleks juba finiš, küll viskaks seal mõnuga selili. See on ohtlik mõte, mis võib motivatsiooni alla viia. Aga nähes, et tõusudel ümberkaudsed jooksjad tempos rohkem järel annavad, võis oletada, et asi pole päris hull. Ja kui maanteelt ära keeramise kohas loeti mulle kohaks 49, siis tekkis juba küsimus, kuhu küll enamik jooksjaid on jäänud.

Pärast metsatuka vahele jõudmist ilmnesid esimesed märgid, et mõni mees on algusega üle pakkunud. Juba lasti siin-seal tempot alla. Kuid oli minugi tagant veel mehi tulemas. Esimese joogipunkti järel kukutati mind neli kohta tagapoole, möödujate hulgas oli ka kange sammuga Kaupo Sabre. Umbes kilomeeter hiljem möödus hoogsa sammuga endine tippjooksja Henno Haava, mis oli üllatav, sest Viljandi järve jooksul jäi ta kaugele ning teiseks on ta ilmselgelt ülekaalus. Kaks kilomeetrit hiljem tuli tagant Olga Andrejeva, kiireim naine rajal, ja läks samuti mööda. Aga kuna ise ka mõne konkurendi selja taha jätsin, loeti Elva jõe betoonsillal kohaks 50.

Ent korraldajaid ei saa vist kõiges siiski usaldada. Jooksin mõnda aega koos ühe mehega, kes mõõtis kilomeetripostide järgi aegu. Kui küsisin, kui palju ajaks tuli, ütles ta, et 4.24. No nii aeglane küll tempo olla ei saa! Ega olnudki, sest ta lisas, et eelmine kilomeeter oli olnud 3.34. Või ta eksis kella vaadates?

Paluveski TPs läks suhu esimene Dexali geel. Ühte neist kandsin punaste pükste tagataskus, kahte ülejäänut EST-kirjaga sinise särgi all. Art Soonets, igipõline konkurent oli õpetanud, et loksuta geeli mõni aeg suus, sest limaskesta kaudu imendub see kõige paremini. Joogipunktis rabasin topse, kust aga sain. Ühe valasin alati kaela juurest särgi alla rinnale, teise, kui selle ka veel haarata suutsin, selja peale. Kohe hakkas hea jahe.

Geelidest on palju kasu. Kui samm vajub loiuks ja tahtmine tuhmub, siis geel annab kiiresti uut energiat. Näiteks Paluveski TPs jooksid kolm meest minust mööda, aga tänu geelilt saadud laengule võtsin neist tagumisele kandadele ning liikumine sai hoopis teise rütmi ja hinguse. Kohati lausa tundus, et võiks oma "jänesest" mööda joosta, aga mõistus nii palju siiski veel töötas, et öelda: kui see mees sinust mööda jooksis, siis pole mingit alust arvata, et sa temast tugevam oled.

Eelmine aasta läks 7-8 km enne lõppu raskeks. Reielihased jäid kangeks, eriti nende tagaküljed. Järelikult tuli seda seekordki karta. Aga seesugusteks problemaatilisteks hetkedeks on tark valmistuda.

Kaasasin abistajate hulka vabariigi parimad jõud. Nii nagu kellavärk ilmus 7 km enne lõppu selja tagant jalgrattal olümpia ja MM-võistluste medalimees Jaak Mae, vajutas piduritele ja küsis, kas tahan juua. No mis küsimus see on! Temasugusele kogenud silmaga mehele pidi see olema päevselge, et just vesi on see, mis mind enim rõõmustaks. Mae võttis oma rattaraami küljest puideli ja ulatas mulle. Aitäh! Jõin mõnuga. Ja kastsin ihugi. Vabandasin, et nii palju vett ära raiskasin, ja avaldasin lootust, et ta ise janusse ei jää, mispeale ta kostis, et pole hullu, tema võib minna igast suvalisest kaevust ja oma pudeli uuesti täita, mul aga seda võimalust pole. Tõsi, seepeale tekkis mul küsimus, kas on ikka tark tegu temasugusel ässal mingite suvaliste kaevuvetega riskida, aga nii lennukaks mu enesetunne tänu Mae joogiabile ka siiski ei läinud, et hakata temaga rajal diskussiooni arendama. Pealegi, ega mina olnud tal ainus abistatav. Sadakond meetrit eespool jooksis Rehemaa ning Mae pedaalis ettepoole teda turgutama.

Rehemaa oli tõepoolest tempos järele andnud. Pärast sain teada, et ta oli vahepeal koguni paarikümneks sekundiks seisma jäänud, et tossudes ortopeedilisi taldu kohendada, sest muidu hakkavad need palavaga hõõruma. Aga pärast Ketneri TP tõusu tuli ta üha lähemale ja lähemale, kuni varsti olingi tal kõrval. "Sai vist veidi oma jõudu ülehinnatud" - või umbes midagi sellist ütles ta mulle, kui mööda jooksin. Kuid ma ei uskunud teda. Ilmselge, et ta ei hakanud ennast minu kombel ribadeks pingutama, sest kuidas muidu oli võimalik, et veel tükk aega kuulsin selja taga tema ja Mae vestlust - vestlust, millest mina Mae ratta kõrval joostes olin pidanud targemaks jõuvarude säästmise nimel hoiduda.

Kuna Mae jäi Rehemaad ergutama, tuli mul võtta appi järgmine taustajõud. Pisut rohkem kui 5 km enne lõppu tuli oma rattaga Eesti naiste suusakoondise pealik Kalmer Tramm ning uuris, mida juua tahan. Ütlesin, et vett, sest sellega saab peale suu ka ihu kasta. Trammist oli palju abi, sest ta aitas kõrvalt sammu ja kehahoiakut sättida. Näiteks, et kallutaksin laskumistel rohkem ette, laseksin jalal vabamalt langeda, lõdvestaksin õlgu. Minek muutus koheselt ökonoomseks, nii et ühest äsjamöödunust läksin taas omakorda mööda. Siis tegi Tramm väikse kiirenduse, sõitis rattaga ette ning teatas 4 km enne finišit, et minuti sees on 15 meest.

Paraku ei olnud minust enam eriti meest. Juba 6 km enne lõppu hakkas tasapisi raskemaks minema. 4 km enne lõppu tuli hakata juba kergelt kangutama. Elva jõe orust sain siiski hõlpsalt läbi, isegi mäest jõudsin hästi üles ronida, nii et laskumisel endast mööda tuhisenud mehele sain tõusu lõpuks järele. Pärast kuulsin, et minust vaevalt sadakond kohta tagapool jooksnute hulgas olid nii mitmedki mehed toda tõusu võttes kõnnile üle läinud. Aga sealt jäi finišini veel 3,5 km.

Seda, nagu ilmnes, oli palju. Ehkki psühholoogiliselt püüdsin end turgutada, arvutades järelejäänud distantsi Tähtvere spordipargi ringideks, et end veenda, et palju pole enam jäänud, hakkas 2 km enne lõppu jalgadest igasugune särts kaduma. Mis särts - jalad olid ikka täitsa tuimad ja kanged. Poolmaratoni märgis kuulsin, et õnneks on vahe järgmisega parajalt suur, sest piiks tuli ikka väga kaugelt ja kaua aja pärast. Kuid eespool ka kedagi polnud, kellest silmadega kinni hoida. Arvan, et kõrvalseisjaile paistis mu liikumine üksjagu krampis ja absoluutselt lennutu.

500 meetrit enne lõppu kukkusin siiski veel ühe koha võrra tahapoole ning peagi tuiskas minust ka lühikese, 10 km distantsi kiireim mööda. Need viimased 2 km olid ikka liiast mis liiast. Õnneks rohkem taganttulijaid polnud. Lõpu eel, viimaste sammude ajal läks tuju selle suure kannatuse lõppemisest endalegi üllatuseks nii heaks, et pani iseenesest kätega vehkima, nagu oleksin miskit võitnud. No iseennast igal juhul. Ja paljusid teisi jooksjaid siiski ka.

Kui raske oli lõpp, seda näitab aegade võrdlus võitja Vjatšeslav Košeleviga, kes läbis lõigu poolmaratoni märgi ja finiši vahel (umbes 2,4 km) 8.57ga; minu sama lõigu aeg - 11.14.

Kokkuvõttes tuli 63. koht, elu parim, aeg 1:37.13, koht M40 klassis siiski alles 11. Kaotust võitjale kogunes tervelt 19.23.

Vaataks teisi ka võrdluseks. Henno Haava lõpetas kaks kohta ja 20 sekundit eespool. Parim naine Andrejeva oli kolm ja pool minutit kiirem ning sai 36. koha (vähemalt jäid kõik teised naised tahapoole). Rait Pallo Hansapangast oli minust parem pisut üle seitsme minuti ning sai nii tubli koha, nagu 21.

Kiikame tahapoole. Rehemaa oli 73, kaotades mulle 55 sekundit. Rattatuus Allan Oras kaotas poolteist minutit ja oli 84. Mu sõidutaja Viljandi järve jooksudele, Paavo Rõigas, kaotas kolm ja veerand minutit ja oli 104. Omaaegne kõva keskmaajooksja, nüüdne Eesti perearstide kõneisik Madis Tiik kaotas peaaegu kuus minutit ja oli 139., nimekas onkoarst Ain Kaare kohe tema järel 140. Mind mitmel suusavõistlusel "karistanud" Tarmo Mõttus kaotas üle kuue ja poole minuti ning oli 153., Eesti Päevalehe spordiajakirjanik Andrus Nilk oli temale sekundilise kaotusega 155. Möödunud talvel väga kõvaks harrastussuusatajaks tõusnud Rannar Raantse pidi leppima 173. kohaga, kaotust mulle seitse ja pool minutit, kuid edestas ometi viie sekundiga mullust naiste võitjat Kadri Kadakut. Endine rattaäss Sigvard Kukk lõpetas 201. kohaga, kaotust üle üheksa minuti, Tavidi valuutavahetuse juht Meelis Atonen oli 244., kaotust üle 11 ja poole minuti. Suusataja Kaili Sirge kaotas üle tosina minuti ja oli 253., kõva harrastussuusataja, Regio juht Teet Jagomägi oli ligi 13-minutilise kaotusega 269., mind spetsiaalselt Viru maratonile võitma tulnud Jaak Teppan jäi nüüd 14 minuti kaugusele ja oli 296. Art Soonets kaotas üle 20 minuti ja oli 466.

Need on väikese inimese väikesed võidud. Eks neid kogunes suuremal või vähemal määral eile teistelgi. Mu meelest olid kõik sangarid, kes suutsid pika maa sellises kuumuses läbi joosta. Ega see kerge ju olnud. Vaadake aegu: rada oli väidetavalt küll vaid 700 meetrit pikem, aga näiteks Košelev jooksis eelmise aastaga võrreldes aeglasemalt 8.10 ja Pallo 6.55. Neid aegu arvestades võiks oma tulemuse kukkumine 6.05 võrra vaat et lausa aktivapoolele kanda. Küllap oli palav ilm see, mis tempo märkamatult alla kiskus.

Endalegi üllatuseks oli eile asja koguni pjedestaalile. Mäletate, olen siin blogis vähemalt kaks korda küsinud, kas kellelgi on huvi mind oma klubi nimekirja värvata, et klubide arvestuses ettepoole tulla. Ainsana reageeris Haanja Rattaklubi. Ja õigesti tegi. Kui eile klubide järjestus ette loeti, oli Haanja Rattaklubi saanud kolmanda koha. Veel mitte kunagi varem polnud nad jooksumaratonil nii kõrgele küündinud. Kusjuures minu aeg oli Haanja Rattaklubi meeste arvestuses parim. Aga auhindamisele ehk pjedestaalile saatis klubi eile Ain-Ivar Tupi, kes küll jooksurajal ei hiilanud, aga kellel oli vähemasti Haanja Rattaklubi särk seljas. Nii vahva, kui saab teisi inimesi aidata, niisama aitäh-i eest.

Ja nüüd on lugu nii, et ilmselt tänu ootamatult kõvale esitusele jooksumaratonil paneb Haanja Rattaklubi kogu tänavuse Tartu kolmikürituse kinni. Ehk võidab ära. Ja saab järgmine hooaeg osaleda täitsa tasuta.

Ennustusvõistluse võitis 11:29 AntsI alt postitanu (ilmselt Ants Isak Võrust), kes sai ainsana ühe punkti, pakkudes Andrejeva kohaks 38. Palju õnne Antsule! Võit ju seegi.

Foto 1: Tartu jooksumaratoni start Otepääl, keskel nr 1 hilisem võitja Vjatšeslav Košelev. Foto autor: Allan Leppikson, Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (vasakul) ja Art Soonets enne Tartu jooksumaratoni starti. Foto Foto autor: Allan Leppikson, Scanpix
Foto 3: Vjatšeslav Košelev vedamas jooksjate rivi. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Jooksjad Otepää lähistel asfaldil. Vasakul servas nr 69 Priit Pullerits. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits (nr 69) Kirikuküla toitlustuspunktis jõujooki tarbimas. Foto autor: Arvo Saal, Otepää Teataja
Foto 6: Aivar Rehemaa Tartu jooksumaratoni stardis. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits Kirikuküla toitlustuspunktis. Foto autor: Arvo Saal, Otepää Teataja
Foto 8: Äpardus Hellenurme vahefinišis, kus generaator keeldus enne võistlejate saabumist järsku töötamast. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 9: Vjatšeslav Košelev nopib naerusuiselt Hellenurme vahefiniši võidu. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 10: Priit Pullerits finišeerimas. Foto autor: Allan Leppikson, Scanpix
Foto 11: Ain-Ivar Tupp Haanja Rattaklubist võtab vastu klubide arvestuses kolmanda koha karika. Foto autor: Art Soonets, Scanpix