Pühapäev, detsember 30, 2012

Pullerits: Milles peitub ulmeline paaristõukenõks?

Täna andis tegelikkus endast juba esimeste meetritega märku. Klassikarajal pidamist polnud. Ka Vahur Teppan, kes laskumise järgses kurvis siserajal efektselt mööda libises, hüüdis üle õla, et täna tuleb uisku sõita. Aga kes siis poolel teel hobuseid vahetab!

Eile, laupäeval, pöörasin trennis peatähelepanu klassikatehnikas tõusude võtmisele. Tuletasin pidevalt meelde, mida kogenud mehed mulle viimasel nädalal õpetanud olid, ja paistis, et üht-teist hakkas juba tulema. Sõitsin dendropargis kuus ringi ja lisaks kilomeetri spordipargis ehk kokku 29 km 2:06.50ga. Ajaliselt ei midagi tähelepanuväärset, aga olulisem oli tehnika osas saavutatud väike enesekindlus. Vaat, mida väärt õpetajad maksavad!

Täna plaanisin tehnikat kinnistada, aga olematu pidamise tõttu pidin käigult ümber otsustama. Tegin paaristõuketrenni. Sõitsin dendropargis kuus 4,7 km pikkust seitsme tõusuga ringi (igal ringil 87 tõusumeetrit, nagu Emeri Lepp ära mõõtis) ehk 28,2 km paaris lükates 1:50.35ga, mis teeb ringi keskmiseks ajaks pisut alla 18.30. Nii pikka paaristõuketrenni polnud varem teinudki, tavaliselt olin sõitnud paaris kolm dendropargi ringi. Kuidas siis nüüd äkki kaks korda rohkem suutsin?

Vastus kõlab: Kristjan Oolo, Suusavendade tiimi liige.

Päris talve algul juhtusin Oologa samal ajal rajale ning ta näitas mulle üht olulist nõksu, kuidas tõusudel paaristõuget efektiivsemalt rakendada. Nüüd tuli see ühtäkki umbes kolmandal ringil meelde ning seda trikki kasutades sain kohe uue hingamise. Kui läbisin viimast ringi, sõitis minust sadakond meetrit eespool samuti üks mees üksnes paaristõugetega, ja tema taga veendusin, kui kergelt talle tõusudel järele sain. Tema sõitis täpselt nii, kangutades, nagu minagi olin varem sõitnud, kuid Oolo õpetatud nõksu mängu tuues sain talle mängeldes lähemale. Vaat, mida väärt õpetajad maksavad! Äkki nii tekib veel õhkõrn lootus, et järsku tulen mõnda maratoni ainult käte jõul sõitma, kuigi vaevalt küll, sest üleüldises maratoniõhustikus on kerge «katus» ära sõitma ja pärast on põlvehäda vaid hullem...

Aga kui tahate paaristõuketrikki teada, peate mulle teinekord dendropargis peale passima, kui taas järsematel tõusudel paaristõuketrenni teen.

Pärast käisin veel Suusavendade staabis Jaak ja Vahur Teppani juures Oolo õpetatut teoorias üle kontrollimas ja kinnistamas. Sain just seda, mida olin lootnud – aitäh!

Statistikuile: sel nädalal kogunes suusakilomeetreid 122,3 ja puhast treeningaega 8:27. Sel talvel on koos 472 suusakilomeetrit.
***
Tähelepanu, kiiruisutajaliku valge mütsiga pisut noorem kui 30-aastane ja veidi alla keskmist kasvu naisterahvas, kes te võtsite Suusavendade hoolderuumi eeskojast pühapäeval pisut pärast kella ühte oma heledad Peltoneni suusad ning jätsite nende hooldamise ja määrimise eest maksmata – palun minge ja likvideerige oma võlg! Te ei taha ju, et inimesed teid Tartus suusatamas näevad ja vaatavad, et näe, see naine jättiski suuskade ettevalmistamise eest maksmata.
******
Gemini Bridges, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Paaristõuketöö venelaste Maksim Võlegžanini (ees) ja Aleksandr Legkovi esituses tänasel Tour de Ski etapil Oberhofis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Venelased Maksim Võlegžanin (ees) ja Aleksandr Legkov ning nende kannul Šveitsi suusataja Dario Cologna lükkamas paaristõugetega tänasel Tour de Ski etapil Oberhofis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Venelane Maksim Võlegžanin (paremal) võidab tänase Tour de Ski etapi Oberhofis kaasmaalase Aleksandr Legkovi ees. Foto autor: Reuters/Scanpix

Neljapäev, detsember 27, 2012

Pullerits: Kuidas head mehed väärt nõu jagavad?

Kuigi kõik järgnevad read on väga õiged ja kõnekad, on antud juhul oluline ümberkirjutatud «Tiigrikutsu» laulu neljas rida:

Mul juba sünnist saati spordisüda sees.
Mul kõik on konkurendid, kes seal metsa sees.
Mul jaksu jagub, tahe üle teiste käib.
Mul terve mets on ainult õpetajaid täis.
Ise olen kõigi vastu ja ma ei karda kedagi.

Enne, kui lumi täitsa ära sulab ja kevad peale tungib, tuleb ruttu-ruttu rivaalidele teada anda sellest, mida ma viimase nädala jooksul suusarajal ekstraväärtuslikku õppinud olen.

Esimese tunni võtsin USA suusataustaga Vahur Teppanilt, mõne aasta taguste USA meistrivõistluste kolmandalt mehelt sprindis. Palusin tal Tartu dendropargis näidata, kuidas tuleb klassikatehnikas õigesti tõuse sõita, sest just tõusud on tehnika poolest olnud mu nõrk koht. Eelmine aasta andis mulle õppetunni tema vend Jaak – ja oi kui palju oli sellest kasu.

Vahur Teppan näitas kõigepealt, kuidas enamik harrastajaid tõuse võtab: keha ettepoole kummargil, puusad ja tagumik taga, põlved kõvasti kõveras, ise keppide otsas rippumas. Oli väga naljakas – kui see polnuks kurb ja tõsi. Siis näitas, kuidas õigesti sõita. Kõrvalt vaadates ja teoorias paistis kõik lihtne ja selge.

Järgmine kord sain sappa Peip Reedile, kes üllatas sügisel Tartu rattamaratonil 98. kohaga ja kes oli noorusajal Eesti tipptasemel suusataja. Võtsin talle kannule, et vaatan, kuidas oskajad sõidavad, ja püüdsin õppust võtta. Tagant vaadates paistis taas kõik lihtne ja selge.

Aga häda oli selles, et mingi hetk hakkas Reedi rajal taga ajama Jaanus Teppanit, 1980.-1990. aastate Eesti parimat maratonisõitjat, ja keris tempo päris kõrgeks. Õnneks sai ta Teppani vähem kui ringiga kätta ja mina tema tuules samuti.

Jaanus Teppan ütles siis: «Pea nüüd kinni, rahvuslik põlv number kaks, las ma näitan sulle mõnda asja!»

Ja nüüd hakkas teooria rakendamine praktikas.

Esiteks sain teada, et olen kogu elu valesti laskunud. Olen toetanud künnarnukke reite esiosale. Aga Teppan seenior näitas, et pean küünarnukid viima põlvede ette, sest nii saan asendi kohe 5 cm madalamaks. Proovisin – ja libisesingi kaugemale. Häda oli selles, et tasakaalu oli raskem hoida. Ju tuleb veel harjutada.

Seejärel asusime tõusutehnika kallale. Teppan näitas ette, mina püüdsin järele teha. Siis sõitsin tema ees ning ta jagas tagant juhiseid. Informatsiooni tuli kohutavalt palju, nii et lõpuks tekkis tõsine probleem selle seedimisega. Peamine, mis välja koorus, nii Teppanite kui Reedi näidatust-räägitust:

keha ei tohi ette vajuda, vaid keha pikitelje ja tõusu vaheline nurk peab püsima konstantselt võrdlemisi suur;
jalg tuleb tõusul puusast ette tõugata täistalla peale;
kui jala etteviimisega tekib raskusi, siis tasub etteviidava jala varbaid n-ö enda peale tõmmata;
kõht tuleb sisse tõmmata, sest see teeb n-ö kergemaks ja aitab keha välja sirutuda;
õlad tuleb kõrgemale tõsta, neid ei tohi rippu jätta;
käsi ei ole vaja kõrgele ette viia, need võivad töötada võrdlemisi madalalt.

Aga veel ühe nipi õpetas mulle Jaanus Teppan: kui tõusu sõita ei suuda või ei jõua, võib ka rahulikult rajajäljes üles astuda, tipus paar hoogsamat tõuget teha ning oledki saanud tõusul eest rabelenud konkurendi kätte. Vahe on ainult selles, lisas Teppan, et konkurent on täiega koomas, sina aga oled puhanum ja paned temast peagi lauluga mööda.

Vaat kui hea, kui terve mets on õpetajaid täis – ja ma ei karda kedagi. Peale iseenda. Et kas opereeritud põlv ikka peab vastu. Aga see on hoopis teine lugu. Ja see on palju tõsisem lugu kui igasugune tõusutehnika lugu. Jätkuvalt.
******
Gemini Bridges Trail off Bull Canyon Road, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Sellised on venelaste suusarajad ja klassikatehnika Moskva lähistel. Kas hullemad kui Eestis? Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 2: Tehniliselt laitmatuna paistev klassikatehnika suusasamm Vene suusataja esituses Krasnogorskis. Või leiab keegi mõne vea? Foto autor: ITAR-TASS / Scanpix
Foto 3: Tüüpiliselt vale laskumisasend Vene suusataja esituses. Leidke viga! Foto autor: ITAR-TASS / Scanpix
Foto 4: Jälgige käte madalat tööasendit tõusul maailma paremate naissuusatajate esituses MK-etapil Canmore'is. Keskel poolatar Justyna Kowalczyk. Foto autor: The Canadian Press / Scanpix

Kolmapäev, detsember 26, 2012

Pullerits: Kui kaua võib rajal tiksuda?!

Olen kogu aeg salamisi arvanud, et tegelikult on mul õigus – ja nüüd tuli lõpuks välja, et ongi olnud.

Nädalapäevad tagasi trehvasin õhtusel suusasõidul kahte meest, kes on Eesti tippsuusatamist ikkagi väga lähedalt näinud. Oh, milleks selline võltstagasihoidlikkus! Nad on Eesti tippsuusatamises ikka aastaid kogu täiega sees olnud ja teavad selle köögipoolest kordades rohkem kui kogu Eesti ajakirjandus, sh Jaan Martinson, kokku. Juttu tuli treenimise tempost. Ja vaat mis nad ütlesid.

Nad ütlesid, et aeglasel treenimisel, millist siin Eestis on aastaid eeskujuks seatud, ei ole peaaegu mingit mõtet. Täpselt see, mida minagi olen rääkinud! Nad ütlesid, et kui need, kes käivad nädalas kaks-kolm korda sõitmas – nagu enamik lihtharrastajaid –, sõidavad aeglase tempoga, siis nad jäävadki sellise tempoga tiksuma, sest ega aeglane sõitmine arenda. Nad ütlesid, et see, kes areneda tahab, peab nädalas vähemalt kaks arendavat treeningut tegema. Veel kord: nad ütlesid, et pidev ühtlane aeglane rahulik aeroobne sõit ei vii mitte kusagile.

Hurraa, lõpuks ometi hakkab murduma see müüt, et tuleb teha aeroobset ja rahulikku ja aeglast sõitu – sellist, mille mõttest ei ole ma kunagi aru saanud! Olgu, kui inimesel ei ole mingit baasi all – aga milline tõsimeelne harrastaja laseb näiteks suvel ratta seljas kogunenud baasil sügisel nulli kukkuda –, siis tõesti on vaja seda aeglase sõiduga koguda. Aga kui palju leidub siin neid, kes talve hakul nullist alustavad? Ei usu, et ühtegi, sest see tähendaks varem kogutud treeningtöö viljadega äärmiselt halvaperemehelikku ringikäimist.

Mis te arvate, tänu millele olen ma väga hilise suusatamisega alustajana, enamikust palju vanemana, väga kesise tehnikaga sõitjana, väga keskpäraste võimetega sõitjana (pole mul kiirust ega vastupidavust ega koordinatsiooni ega jõudu ega painduvust!), küllaltki keskpärase varustusega sõitjana (iga maratoni järel saab ju lademes lugeda kommentaariumis muljeid, kuidas konkurentide suusad libisesid ja pidasid minu omadest palju-palju paremini) suutnud püsida Estoloppeti sarjas esisajas?

Aga loomulikult tänu sellele, et ma ei ole trennides ühtlaselt ja aeglaselt tiksunud, vaid olen harjutanud intensiivselt ja pingeliselt, mitte rajal piltlikult öeldes molutades.

Nii et lõpetage rajal see uimerdamine ja venimine ükskord juba ära ning vajutage gaas põhja – andke lapatsit, kui tahate Estloppetil esisaja hulka sõita! Või ka teise saja hulka. Kui teid rahuldab kolmas või neljas sada, siis tiksuge aga edasi.
******
Bull Canyon Road, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Fotod 1 ja 2: Suusatajad Lõuna-Saksamaal Unterjochis. Fotode autor AFP/Scanpix

Reede, detsember 21, 2012

Pullerits: Kuidas suurtuur keset talve kirgi kütab?

Teeme nüüd suusatamises väikse pausi, sest tuliseks on läinud hoopis rattarindel. Kultuuriminister Rein Lang isiklikult, kui oli lugenud suvel Delfi uudist, et ETV omandas ligi 100 000 euro eest kolmeks järgmiseks hooajaks Tour de France’i teleülekandeõigused, oli saanud maru vihaseks, nagu räägivad mulle allikad telesfäärist – et mille peale küll raha kulutatakse! Allikad kinnitasid, et teletöötajad on iga nädala juba kuude kaupa saanud tunda ministeeriumist survet, mida nad oma ostuga küll teinud on ja kuidas seda ostu tühistada saaks, et suunata Tour de France’i näitamisele kuluv raha pigem mujale. Nagu see võimalik oleks... Ei ole, sest nagu pädevad allikad seletasid, siis makstud litsentsitasu nagunii tagasi ei saaks.

Aga loomulikult, sinna, kus teravused lendavad, ei saa ju jätta oma nina pistmata. Ajakirjaniku instinkt nõuab, et tuleb sõna sekka öelda. Seda tänase Tartu Postimehe sporditeemalises kuukommentaaris tegingi – lugege see, palun, läbi enne, kui kommenteerima hakkate. (Muide, see peaks olema Eesti ajakirjanduses vanim ja kestvaim järjepidevalt ilmuv kolumn.)

Nagu näete, võtsin kommentaari ka Rein Taaramäelt, samuti püüdsin üle kuulata minister Langi (kuukommentaaris on kirjas, miks see tegemata jäi). Olgu siin täies mahus lisatud ka Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu esimehe Agu Uudelepa kommentaar, mis minu kirjutises oli lühemal kujul (kõik ei mahu kunagi täies pikkuses lehte, veel vähem mahub, muide, teleuudistesse):

«ERR-i nõukogus on Tour de France´i teema paar korda tõstatunud muude arutelude ühe kõrvalliinina. Kuna see pole meil kunagi päevakorras olnud ja ühtegi otsust pole ühiselt läbi hääletatud, siis ei ole võimalik rääkida ka nõukogu kui terviku seisukohast.
Mõne liikme mure tõukub peamiselt paarist asjaolust: ülekande teeb huvitavaks vaid ühe eestlase pingutamine - ja mis saab siis, kui Rein Taaramäe saab vigastada ning kõrgete kohtade pärast ei heitle - ning rattasport on käesoleval aastal vaevelnud päris tõsises dopinguskandaalis. Lance Armstrongi ning veel mitme tuuril tipus olnud mehe ümber toimuvast pole olnud võimalik mööda vaadata.
Samas mõistab nõukogu, et programmi planeerimine on iga toimetuse enda vastutus. Järgmise aasta algul on nõukogul plaanis kohtuda sporditoimetuse juhiga, et laiemalt arutada spordi kohta ja olulisust ERR-is. Tõenäoliselt tuleb siis jutuks ka jalgrattasport.»

Mis te arvate, kas Tour de France jõuab tuleval aastal ETV ekraanile või suudab minister Lang kulisside taga seekord oma muskleid näidata?
******
A very sandy stretch of Bull Canyon Road, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Rein Taaramäe novembri keskel Tartus Lõunakeskuses suusalaadal trenažööride mitmevõistluse veloergomeetri etapil. Vaadake Taaramäe põlvi! Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe tänavusel Tour de France'il parima noorratturi valges särgis. Foto autor: PA Images/Scanpix

Kolmapäev, detsember 19, 2012

Pullerits: Mis saab tänavu uisutehnikast?

Olen võlgu. Võlgu ülevaate eelmisel nädalal tehtust. Mingi võrdlusmoment, kas või ühejalasuusatajaga, võiks ju Eesti (tipp)harrastajail olla, muidu harjutavad nagu üksi pimedas toas.

E – puhkus (sest eelneval nädalavahetusel sai sõidetud 24+29 km)
T – töö asjus Tallinnas
K – 1:10.25 ehk 3 ringi dendropargis (+juurde- ja mahasõit) 14,8 km
N – töö asjus Tallinnas
R – 1:33.15 ehk 4 ringi dendropargis 19,5 km
L – 2:25.05 ehk 6 ringi dendropargis 28,9 km
P – 2:04.30 ehk 5 ringi dendropargis 24,2 km

Kokku kogunes eelmise nädala nelja suusatamiskorraga 87,4 km ning aega kulus 7:13.15. Võrdluseks üle-eelmine nädal: viis suusasõitu, 98,9 km ja 8:02.05. Kõik sõidud olen teinud klassikatehnikas. Jaanus Kunts Suusavendade tiimist on veidi pidamist alla tõmmanud – ja läks!

Selle nädala algul jälgisin ilmaprognoosi. Prognoos lubas külma saabumist. Seega otsustasin ka esmaspäeva õhtul pärast tööd dendroparki sõitma minna, mis siis, et see oli juba neljas sõidupäev jutti. Hoolimata valusast tuulest oli minek päris hea.

Kui varem olin sõitnud dendropargi seitsme tõusuga ringe 22-24 minutiga, siis sedapuhku sõitsin esimese ringi pikalt libistades umbes 20 minutiga. Teine ring tuli veelgi kiiremini – 19 minutiga. Kolmandal ringil sattus mulle kõrvale üks vaheldumisi uisusammu ja paaristõukeid kasutav noormees. Et sõit tühi nühkimine poleks, lõime vaikimisi, sõnagi vahetamata, teineteisega kampa. Ja ilmnesid huvitavad tõsiasjad.

Esiteks panin tähele, et laugetel tõusudel, kui noormees kasutas uisusammu, osutus mu ühesammuline paaristõuge palju tõhusamaks. Sõitsin sedasi nii kõrgele, kui sain – ja sain kõrgemale, kui eales varem.

Teiseks, järsematel tõusulõikudel osutus jäljes ülesrühkimine vähemalt sama kiireks kui noormehe raiuv uisusamm. Aga vahe tekkis platoole lähenedes. Seal sain taas libistavale sammule tagasi minnes palju kiiremini sisse õige hoo, kui noormees uisusammuga edasi rühkides.

Kolmandaks, laugetel ja ka hästi õrna tõusukaldega siledatel lõikudel tundus, et sain paaristõugetega tunduvalt kiiremini edasi kui noormees uisutades (tundus, sest ega ma selja taha näinud). Eriti, kui vastutuulelõikudel keha kätest ja õlgadest hästi kitsaks kokku surusin.

Neljandaks, ei mäleta, millal varem oleksin oma Fischer RCSidega saavutanud tõusudel nii kindla sammu ja hea pidamise. Ei, Kunts ei pannud alla mingit imemääret. Vastus on ilmselt muus: senisest lühemates keppides, mis võimaldavad keppidega sõita ja tõugata, mitte ei sunni end nendele riputama.

Igatahes kolmanda ringi sõitsin 18.45ga ja viimase aega paraku ei tea, sest pimedas ei näinud kellalt numbreid vaadata. Igatahes viimastel laugetel ja tõusudel jäi noormees kusagile tahapoole. Kokku läbisin dendropargi 4 ringi koos umbes 700 maha- ja juurdesõidumeetriga ehk 19,5 km 1:21.10ga.

Kuna olen sõitnud kogu aeg klassikat, helistasin üle tüki aja ka dr Leho Ripsile ja küsisin, kas uisku sõita võin. Dr Rips vastas resoluutselt, et pigem ei, kui tahan oma põlve hoida, sest – ta tuletas meelde – mul ei ole lihtsalt mingi taastuv trauma (pidage seda meeles, enne kui sõna hakkate võtma!), vaid mul on kõhre sisse ikkagi kulunud auk ja kõhr ei taastu ning liiati käändub uisku sõites jalg põlvest nii, nagu see ei tule vigastatud põlvele põrmugi kasuks.

Küsisin ka Estoloppeti uisumaratonidel osalemise kohta, mille peale dr Rips märkis, et tegelikult on need ju vabatehnikamaratonid, mis tähendab, et igaüks valib sõidustiili ise ning seega oleks mul vabadus valida seal näiteks klassikatehnika. Nii et tuleb vist ka auguga Fischerid müüki panna? Aga neid juba 199 euro eest ei saa, ärge lootkegi. Need on ülihead, need väärivad täishinda, liiati nendega vaid eelmisel hooajal kõigest paar korda sõidetud.

Estoloppeti teema on siiski pelgalt teooria, olgu märgitud. Tegelikkus on see, et eile sõitma ei läinud, sest oli neetult külm, ja ilmselt täna ega lähipäevil ka ei lähe. Ei ole mõtet ennast külmetada. Ja ärge, palun, hakake vehkima selle kulunud loosungiga, et pole halba ilma, on halb riietus. Uskuge, ma võin ka ennast piisavalt korralikult riidesse toppida, et nüüdse külma ja tuulise ilmaga sõitma minna – aga mille nimel peaks ma seda tegema, mille nimel peaks ma end oludel nüpeldada laskma? Usun kindlalt, et praeguse ilmaga on targem end hoida, kui käia mingi abstraktse kilometraaži nimel külma õhku sisse ahmimas ja jahedaid lihaseid kangutamas. Ei usu, et see midagi juurde annab ja miskit kasu tooks.

Võtke teie ka rahulikult!
******
Bull Canyon Road, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Poolatar Justyna Kowalczyk MK-etapil Kanadas Canmore'is. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Canmore'i MK-etapi 30 km sõidu start. Fotol on hästi näha, kui lähedalt kehale toimub paaristõuge. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Midagi südantsoojendavat poodiumipiltide fetišistidele! Canmore'i MK-etapil pääsesid 30 km sõidu järel autasustamispjedestaalile vaid need, kes sõitsid Fischeritega. Vasakult Roland Clara Itaaliast, Maurice Manificat Prantsusmaalt ja Sjur Roethe Norrast. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Jõuluvana suusatamas Põhja-Itaalias Madonna di Campiglios. Foto autor: Reuters/Scanpix

Esmaspäev, detsember 17, 2012

Pullerits: Mida on teil õppida Toomas Kolgilt (ja mida mina juba tean)?

Sissejuhatuseks väike küsimus: kes Eesti mõjukatest poliitikutest tegi tänavu sügisel oma debüüdi maratonijooksus ja millega see lõppes?

Põhiküsimus on aga selline: mida on minul ja superstaarisaates tubli kolmanda koha saanud Toomas Kolgil ühist peale selle, et me oleme mõlemad lõpetanud Tartus Miina Härma gümnaasiumi (minu ajal küll Tartu 2. keskkool)?

Et kas vihjet saaks? Ikka saab! Mõelge sellele, kuidas me mõlemad oleme oma rida ajanud.

Kes on superstaarisaadet vaadanud, sel pole kindlasti jäänud märkamata, kuidas saate žürii eesotsas Mihkel Rauaga püüdis algusest peale Kolki kõrvale tõrjuda, väites, et ta ei sobi saatesse ja ei laula kõige ilusamini. Aga mis sellest hoolimata juhtus? Kolk sammus edukalt saatest saatesse. Kuni eilseni oli ta ainus osaleja, kes polnud mitte kordagi sattunud kahe väljalangejakandidaadi hulka. Sellest, miks ta lõpuks ikkagi välja kukkus, kirjutan täpsemalt homses Postimehes.

Tänu millele Kolk vastu igasuguseid ootusi muudkui edasi pääses? Temast oli ju palju paremaid lauljaid ja palju kenamaid noori.

Aga tänu sellele, et ta oli omanäoline, mitte selline, nagu kõik teised. Ta eristus. Tänu sellele, et ta ajas stoililselt oma asja ega kuulanud liiga palju nn tarku nõuandjaid (Raud, Maarja-Liis Ilus, Mart Sander), kes teda oma pideva kriitikaga rööpast välja üritasid lüüa. Tänu sellele, et isegi kui teda avalikult materdati, ei lasknud ta välja paista, et see võiks talle hinge minna – ta talus vapralt hoope.

Eilses saates oli veel üks detail, mis mulle Kolgi puhul ääretult imponeeris. Kas panite tähele, kui ta helistas Skype’is Liisi Koiksonile, pöördus ta tema poole teie-vormis? Mitte nii nagu noorte seas levinud, et hakkavad sind kohe sinatama, ise kaks korda nooremad. Mul oli hiljuti juhtum Tallinnas, kui küsisin ühes söögikohas teenindajatüdrukult, kuhu suunda jääb trammipeatus. Ta hakkas lahkelt seletama, et «kui sa lähed sinna, siis sa...». Ta paistis rohkem kui kaks korda minust noorem, heal juhul 20, ja oli mulle täiesti võhivõõras.

See, et Kolk (25) kasutas endaga enam-vähem samasse põlvkonda kuuluva Koiksoni (29) poole pöördudes teie-vormi, näitab, et ta on korrektne ja hea lastetoaga inimene. Ka mina kasutan teiste, isegi endast nooremate võõraste poole pöördudes üksnes teie-vormi (vt siinse blogi kommentaarid). (Ja ettevaatust: need, kes kavatsevad nüüd hakata minu isiku kohta sõna võtma, ja arvavad, et seda blogi lugedes nad mind tunnevad, teevad sama vea, kui nad otsustaks Kolgi üle ainult selle põhjal, kuidas ta laulab ja esineb.)

Aga peamine, mis mul ja Kolgil ühist, on see, et olen samuti ajanud oma rida, ei ole lasknud end kriitikuil rööpast lüüa, olen siin kõigest materdamisest hoolimata endale kindlaks jäänud ega kao rahvasportlaste suurde massi.

Jah, ka mina ei võida kunagi ühtegi massipordiüritust, nagu Kolk ei võitnud superstaarisaadet. Enamik, 99,9 protsenti teist, ei võida samuti mitte kunagi mitte midagi. Aga kõige totakam on seada oma tegemisi ja kujundada oma nägu teiste soovituste ja tahtmise järgi.
******
Day Canyon Overlook, Bull Canyon Road, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Meeste 30 km sõit pühapäevasel MK-etapil Canmore'is Kanadas. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Toomas Kolk (alumisel pildil taamal) saates "Eesti otsib superstaari". Fotode autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix

Reede, detsember 14, 2012

Pullerits: Kas pika-kepi-meeste pidu on nüüd läbi?

Lahendame nüüd selle kepi pikkuse müsteeriumi lõpuks ära. Esiteks, arvan, et kõik on nõus, et kepi pikkus on tähtis. Aga küsimus on selles, milline pikkus, ja kas pikk kepp on alati ikka kõige parem kepp.

Kogu Eesti teab, et lasin Suusavendadel oma klassikasõidu keppe lühemaks teha. Paljud, nagu aru sain, olid jahmunud – mis toimub?! Seni olin ju raudselt pikkade keppide pooldaja. Lõppeks olin ju tõuganud end nendega Tartu maratonil kahel korral teise saja keskele.

Aga see ei tähenda, et paslikuma keppide pikkuse korral poleks võinud lõpetada paarkümmend kohta eespool.

Las ma nüüd seletan seda, mille üle olen juurelnud, mida olen teisi sõitmas nähes täheldanud ja millele olen asjatundjailt kinnitust saanud.

Paljud tõukavad valesti. Kohutavalt valesti. Viivad kepid kätest liiga ette ja kehast külgedel liiga kaugele. Samuti ei löö paljud keppe õige nurga all lumme – löövad liiga püstiselt. Tagatipuks teevad nad pika tõuke ehk viivad käed ja kepid liialt taha. Üks nende vigade põhjus, peale oskamatuse, on ka ülemäära pikad kepid.

Nüüd tuleb see oluline asi, mida on õpetanud mulle Suusavendade tiimist Kristjan Oolo ja endine Eesti koondislane Vahur Teppan. Ja mille eest, kindel see, peaks nii mõnigi mees mulle mõne aja pärast suure-suure aitäh ütlema, et aitan selle sissekandega nende vigu likvideerida.

Jätke meelde see: otsustav on tõuke algfaas! Algfaas peab tulema ülevalt teravalt ja jõuga. Teravalt ja jõuga saab keppe lumme lüüa üksnes siis, kui need ei ole liiga pikad. Kui kepid on liiga pikad, siis te pigem panete need lumele ja seejärel vajute neile peale ning edasiliikumine on tuim, vaevaline.

Teiseks, jätke meelde, ei ole vaja keppidega kaugele taha vehkida. See, mis te puusadest tagapool keppidega teete, ei anna teie tõukele absoluutselt mitte midagi juurde. Pigem vastupidi. Viite käed liiga taha, seejärel vajute kehaga ette liiga alla, mis tähendab, et peate uue tõuke alustamiseks keha taas üle vinnama. Saate ju isegi aru, et see väsitab.

Kolmandaks, tõukama peab võimalikult keha lähedalt, et jõud paremini tõukesse sisse saada. Veel kord: tõuge peab olema terav, jõuline ja lühike, käed liiguvad tõuget sooritades alla puusa esinukkideni.

Neljandaks, ja see on juba raskem, seda pean ise ka õppima, aga Vahur Teppan näitas mulle kujukalt, kuidas keha peab tõuke ajal kergelt üles-alla vetruma.

Oluline on veel see, lisas Teppan, et kõhulihased peavad olema tugevad. Kui nad on nõrgad, siis vajub keha läbi ja eelkirjeldatud paaristõuketehnikast ei tule midagi välja.

Saate nüüd isegi aru, et liiga pikad kepid sellist tõuketehnikat ei soosi.

Nüüd, nagu teate, on mul kepid paslikumad, ja nendega, nagu öeldakse, on nüüd hea edasi minna. Ei, mitte minna, vaid raiuda.
******
Bull Canyon, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: 2008. aasta Vasaloppeti liidrid eesotsas Jerry Ahrliniga näitavad, kui lähedal kehale tuleb paaristõuke algfaasis keppidega löök sooritada. Foto autor: Scanpix Sweden / Scanpix
Foto 2: Tänavune Tartu maraton: Stanislav Rezac (vasakul) on lõpetanud paaristõuke, käed on puusade juures, viib keppe uuesti ettepoole, Jerry Ahrlin on viinud käed just ette ning alustab keppidega lööki lumme. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tänavuse Tartu maratoni liidergrupi liikmed näitavad paaristõuke lõppfaasi Kuutse toitlustuspunktis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, detsember 12, 2012

Pullerits: Kas rahvuslik põlv nr 2 lubab maratonidel startida?

Tänasega saab parema põlve operatsioonist täpselt neli nädalat. Pealispinnal paistab, et seis pole teab mis lootusetu. Operatsiooni teinud dr Leho Rips hindas kaheksa päeva pärast lõikust jala olukorra päris heaks, kinnitas koguni, et tema patsientide seas kuulun sedalaadi operatsioonist taastumise poolest kindlasti ülemise kümne protsendi hulka.

Kümnendal päeval pärast lõikust läksin dr Ripsi loal juba rullidega Tähtvere spordipargi ringile sõitma. Seal nägigi mind ajaloolane Pärtel Piirimäe, üks Harta 12-le allakirjutanust, kelle kohta siin mõni aeg tagasi küsimuse esitasin, et mis saladust teavad neli inimest. Esimesel korral sõitsin ainult paaristõugetega kuus ringi ehk 5,1 km. Järgmistel päevadel tõstsin dr Ripsi loal rullisõidu pikkust ringi-kahe kaupa. Kaks nädalat tagasi teisipäeval, pärast kümne ringi läbimist, nägi mind õhtul Tähtvere spordipargi tagusest mäest koduteel paaristõugetega üles kangutamas – nii et One Way kepid lausa kõverdusid! – endine suusataja, nüüd sitke rattur Peip Reedi, teine saladuse hoidja.

Aga siis tuli lumi maha ning neljapäeval kaks nädala tagasi võtsin oma vanad sinihallid Fischerid välja ning tegin nendega dendropargis kaks 4,7 km pikkust ringi. Sama reedel. Laupäeval oli lund juba rohkem, nii et vahetasin odavad Fischerid korralike RCSide vastu ning tegin kolm ringi, pühapäeval koguni neli. Ühtekokku kogunes üle-eelmisel nädalal puhast suuskadel-rullidel viibimise aega vaid pool minutit alla seitsme tunni. Suusakilomeetreid sain kokku 57 ja rullikilomeetreid 19. Kui veidi arvutate, siis näete, et kiirust polnud ollagi. Ega pidanudki olema.

Sama mõõdukalt jätkasin ka eelmisel nädalal. Lausikul olen kasutanud ainult sammuta paaristõukeid, tõuse võtnud samuti ainult paaristõugetega või siis rahulikult astunud. Veidi olen proovinud tõuse ka sõita, ent olen tajunud, et opereeritud põlve tõttu ei söanda parema jalaga suuska kinni vajutada. Ei ole ka tahtnud jalale liigset koormust anda. Eelmisel laupäeval tegin dendropargis viis ringi (+700 m spordipargis) ehk 24,2 km 1:59.20ga ning pühapäeval kuus ringi (+700 m) ehk 28,9 km 2:16ga. Pühapäeval, tõsi, kippus parem põlv eelviimasele ringile minnes veidi tuimaks muutuma. Kokku viibisin eelmisel nädalal suuskadel 8:02 ja suusatasin 98,9 km.

So far, so good, ütlevad ühed ameeriklased. Ehk olukord paistab justkui päris hea.

Not so fast, hoiatavad teised ameeriklased. Ehk: ei maksa järeldustega kiirustada.

Praegune järeldus on pigem see, et rahvuslik põlv number 2 Estoloppeti maratonidel startida ei luba.

Tohoh, imestate?

Vaatame nüüd asja rahulikult, ilma adrenaliinita. Küsimus ei ole selles, kas jõuan piisavalt palju harjutada, et jaksaksin maratonid läbi sõita. Selles pole kahtlust – jaksan igal juhul. Küsimus on selles, millise hinnaga.

Juhin tähelepanu, et senised sõidud on olnud väga ettevaatlikud. Olen hoolega jälginud, et põlvele kuidagi liiga ei teeks. See on tähendanud just tõusudel rahulikku astumist. Samas olen keskendunud parema jala tegevusele, et see tõusudel põlvest kuidagi ei väänduks. Seega oleksin tõusudel teistele suur pidur ja segaja. Aga küllap antaks see mulle andeks (eriti, kui kinnitaksin seljale sildi: «Ettevaatust, haige põlv – võtan rahulikult!»).

Aga maratonidel ootavad hoopis teistsugused olud, kui on dendropargis sõites. Seal, koos massiga, võib paratamatult rohkem tormama hakata, kui vaja oleks. Teate ju isegi, kuidas võistlussituatsioonis kõigil reaalsustaju kaob. See ei tähenda, et hakkaksin ponnistama 100 protsendiga, aga piisab, kui lubatud 70 protsendi asemel sõidan 80ga – ja teengi liiga.

Teiseks, kahtlemata saavad problemaatiliseks rajaolud – just see ongi peamine. Kui hakkan sõitma 300.-500. koha kandis, siis ei kujuta hästi ettegi, mis puder seal valitseb. Aga suuskade valitsemisega on opereeritud põlvega tõelised raskused. Laupäeval jäi dendropargi ringi kolmanda laskumise järel kiires vasakkurvis keegi ette, jälg oli seal siledaks nühitud, ei saanud ega julgenud kitsastes ja ebastabiilsetes oludes jalgu piisavalt kiiresti liigutada, sest kartsin põlvele haiget teha, mistõttu valisin otsetee ehk sõitsin paksu lumme ja heitsin seal vasakule küljele maha, et mitte kogemata paremale poole prantsatada. Aga kui palju on selliseid ohtlikke kohti näiteks Estoloppeti sarja esimesel, Viru maratonil! Just kiired ja kurvidega ja tugeva jäljeta laskumised võivad saatuslikuks saada.

Seega, rahvuslik põlv number 2 talvistest maratonidest osa võtta ei luba.
******
Bull Canyon, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Priit Pullerits eelmisel talvel Tamsalu-Neeruti maratonil. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Traktor üle-eelmise nädala neljapäeval Tartu dendropargis suusaradu sisse ajamas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Hommikune Lossi tänav Tartus Toomemäel, vaade Inglisillalt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Eelmise talve Tamsalu-Neeruti maratoni liidergrupp pärast starti. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix

Esmaspäev, detsember 10, 2012

Pullerits: Kas lõikamine teeb tulemuse paremaks?

Suusavennad võtsid mu kepid käsile. Mis siis, et neil olid nädala lõpus käed niigi kõvasti tööd täis. Aga silmanurgast nägid nad, et mu klassikasõidu kepid on liiga pikad.

Fakt on see, et eelmise talve alguseni kasutasin nii uisu- kui klassikatehnikas sama Swixi kepipaari (originaalis maksid tollal 1800 krooni, sain pisut kasutatud 1000 krooni eest). Olen 187 cm pikk ning kepid olid, kui nüüd õigesti mäletan, 165 cm. Aastaid tagasi käisin treener Kalmer Trammi juures Otepääl eri pikkusega keppe proovimas. Lühemad tekitasid kiiresti seljavalu. Nii otsustasin pikkade kasuks. Ja ega tulemused nendega ju viletsad olnud. Tartu maratonil sõitsin nendega kahel korral teise saja keskele.

Eelmisel aastal ostsin pikemad uisukepid. Seniste Swixidega jätkasin klassikasõitu. Sai kõrgelt hea tõuke. Vähemalt nii mulle tundus.

Aga nädalavahetuse algul võtsid Suusavennad mu kepid lähema vaatluse alla. Nad tegid arvutusi, lisasid vürtsiks andmeid Jerry Ahrlini keha- ja keppide pikkuse kohta ning väitsid, et mul on kepid räigelt pikad. Ütlesid, et kolm sentimeetrit tuleb vähemalt ja pikema jututa lühemaks teha.

Pidage nüüd hoogu, mehed, hüüdsin neile. Lühemaks on keppe ju lihtne teha, aga kui liiga lühikeseks teete – nii et mul selg taas valutama hakkab –, siis tahaks näha, kuidas te need uuesti pikemaks teete, protestisin. (Selgus, et see ei ole siiski võimatu, käepideme otsast saab seda teha, aga toda argumenti ei pidanud Jaanus Kunts ka ise kuigi tugevaks.) Ja kui on võimalik, tegin ettepaneku, siis miks mitte raiuda koera saba jupi kaupa ehk teha keppe lühemaks sentimeetri jagu – et kui peaks selguma, et seda on ikkagi vähe, saab ju veel järgmise sentimeetri maha võtta.

Pühapäeval läksin Tartu dendroparki sõitma ja Kunts tunnistas, et oli öö jooksul teinud mu keppe siiski poolteist sentimeetrit lühemaks.

Sõitsin rahulikult kuus 4,7 km pikkust ringi ja spordipargis veel veidi peale, nii et kokku tuli ligi 29 km, aega kulus 2:16. Ei hakanud selg valutama. Kas ka tõuge oli sama hea kui varem või hoopis kehvem, seda ei oska öelda.

Küll oli aga Suusavendadel ühes õigus: tõusudel oli palju kergem liikuda. Asi on selles, seletasid nad, et kui kepid on pikad, siis jään neile tõusudel rippuma ning seda vähem suudan suuski kinni vajutada. Tõepoolest, nüüd sain keppidega töötada palju madalamalt ning tundsin, et sõidustiil läheb paremini paika.

Millised on teie kogemused?
******
Bull Canyon jeep road, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi sõitmas 2003. aastal Asiagos MK-etapil klassikatehnikas uudsete, ülalt kõverate suusakeppidega. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Pöialt toetav kida suusakepi käepideme küljes. Minu nõuandja Kristjan Oolo on väitnud, et kasu sellest pole. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Reede, detsember 07, 2012

Pullerits: Kust saab suusatamiseks ideaalse hoo ja rütmi?

TÄNA KELL 20.05 KÕIK SPORDI- JA SUUSASÕBRAD HÄÄLETAMA ETV «PEREPEO» SAATES PAVO RAUDSEPA PERE POOLT!

Sissejuhatus. Eelmise nädala lõpus argumenteerisin Arteris spordinäitega, miks Andrus Ansip peaks kahima Kristen Michali. Spordimees kuulab ikka spordimeest. Ansip tegi lõpuks selle ära, mida talle soovitasin.
*
Te ei oska vist ette kujutadagi, mis eile juhtus. Opereeritud põlv ei tundunud kõige parem, põlveõndla sidemed tuikasid – vist olin venitusharjutustega liiga teinud. Aga läksin suusatama – ja mis juhtus!

Sõitsin Tartus dendropargis kolm 4,7 km pikkust ringi ainult paaristõugetega, ka kõik seitse tõusu ringil, ja mulle ei meenunud, et kunagi varem oleks need puhtalt paaristõukeringid nii kergesti läinud. Igatahes mitte nii hooaja algul, nii vähese harjutamise pealt. Milles asi?

Vastus on lihtne: Kristjan Oolo.

Eelmise nädala lõpus sattus Oolo, Suusavendade tiimi liige, väidetavalt Eesti kõige kiiremate jalgadega suusasprinter – kellel on piisavalt palju oidu peas, et mitte kulutada oma elu tippspordis, kus, nagu näha, pole Eesti sprinteritel midagi peale hakata –, minuga samal ajal suusatama. Ta näitas mulle paari nõksu, kuidas paaristõuketööd parandada. Olen tema soovitusi pidevalt silmas pidanud, suusatamise ajal neile mõelnud. Ja nagu näha, ilmselt need aitavad.

See on tõestus, et Oolo, ja üldse kogu Suusavendade tiim, jagab asja. Ja seepärast olen juba aastaid nende abi kasutanud. Hoolimata vanuse pidevast suurenemisest pole tulemused aastatega sugugi viletsamaks läinud, kuigi konkurents on samal ajal pidevalt tihenenud. Mis kinnitab, et olen panustanud õigetele meestele.

Suusavendade tiim on ühtlasi minu hooldemeeskond – ja sellepärast, et nad on Tartu parimad. Sest Oolo ja Jaanus Kunts tunnevad suusatamist, sest Jaak ja Vahur Teppan, kes samuti nendega seotud (kuidas täpselt, seda, tunnistan, et ei teagi), on mõlemad olnud kõvad suusatajad. Nendega võrdväärselt pädevat tiimi, võtke või jätke, on Tartu kandis vaevalt kellelgi vastu panna. (Jajaa, nüüd hakkavad mõned jälle laulma vana laulu, et eelmise aasta Tartu maratonil Suusavennad eksisid ja paljudel kulus pidamismääre varakult ära. Aga näidake mulle hooldemehi, kes pole vigu teinud, ja ma näitan teile hooldemehi, kellel pole ühtegi klienti peale iseenda, sest ainult sel juhul ei pea nad oma eksimusi kellelgi tunnistama. Suusavennad võtsid tookord määrides riski, nad ei varjanud seda enne starti suuski kätte andes, aga tookord risk ei õigustanud.)

Hea uudis on see, et Suusavennad pole mingi minu ega paari teise väljavalitu eratiim, vaid igaüks võib nende poole pöörduda. Nüüd leiab nad üles eriti kergesti: Tartu Tähtvere spordipargi parkla kõrval, seal, kus vöötrada viib üle sõidutee, asub punastest tellistest vana katlamaja, mille nad sisustasid juba möödunud hooaja algul oma hoolderuumiks.

Selle nädala algul panid nad hoone külge ka vilkuva tahvli, et hooldemaja juba kaugelt silma hakkaks.

Kui suusad Suusavendadele hooldada viite, ei pea te jalalt jalale tammuma. Ruumi nurgas on nahkdiivan, kuhu on mõnus lösakile visata. Seina peal mängib televiisor, mis on peamiselt keeratud spordikanalile – aga mida võib kunde soovil ka ükskõik millisele muule kanalile kruttida. «Erootikakanaleid ei ole,» tunnistab siiski Oolo.

Kunts kinnitab, et klassikasuusapaarile teevad nad täishoolduse (vanast määrdest puhastamine, pidamise ja libisemise määrimine) 20 minutiga ja uisusuusapaarile 10 minutiga. Seda muidugi siis, kui ühtegi teist tööd ees ei ole. Sedasi, mõtlen, on ju arukas, kui viite eelmise päeva õhtul neile näiteks klassikapaari ja lähete ise sõitma uisusuuskadega, järgmine kord saate trenni tulles kohe värskelt määritud klassikasuusad kätte ja jätate neile ettevalmistamiseks uisusuusapaari. Mugav ju? Asub ju Suusavendade hooldemaja otse raja kõrval, ei ole vaja teha mööda linna mingeid lisahaake. Suusavendade hooldepunkt on avatud hommikul kella kümnest kuni õhtul kella seitsmeni.

Kui Suusavendade tiim viimati mu suuski ette valmistas, uurisin ajakirjanikuinstinkte kasutades, mis neil seal veel leidub. Kel endal sõiduvahendeid pole, saab neilt laenutada Peltoneni uisusuuski, kuid ainult Rottefella sidemetega. «Sest normaalsed inimesed sõidavad Rottefellaga,» seletab Oolo. Seinal ripuvad müügiks Soome firma Noname spordirõivad. «Sisuliselt Soome Ilves,» lisab Oolo. Samuti, selgub, saab neilt osta Alpina uisusaapaid, millega sõidab vist suur hulk maailma tippsuusatajaid, samuti Crafti spordipesu (tuuuletõkkega ja ilma), kompressioonsokke ja -sääriseid, aga koguni Peltoneni suuski.

Siis leidsin hoopis huvitavad asjad – skate spacerid. Need, nagu teada sain, on uisusuusa sideme alla kinnitatavad kalded, mis aitavad suusanina ülespoole tõsta ning mille tõttu pidi suusk sõites all n-ö lahtisemaks minema, nii et sõitmine pidi muutuma kergemaks, eriti tõusudel.

Ja veel sattus üks imelik riistapuu silme ette. Tuli välja, et see on struktuuriraud, millega kanda suusapõhjale konkreetseks võistluspäevaks ja ilmastikuoludeks sobilik muster. Varem oli see MK-tasemel sõitjate privileeg, nüüd, selgub, et Suusavendade juures saab sobiliku mustri alla igaüks, kes kümmet eurot paljuks ei pea.

Aga kes tahab ise määretega mässata – mina ei taha, sest spetsialistid teevad alati tööd paremini kui iseõppinud profaanid –, siis need mingu homme, laupäeval kella 13-ks Tartus A&T Spordi kauplusse, kus Nevene viib läbi tasuta suusamäärdekoolituse.
******
Gooney Bird Rock ehk Albatrossi kalju, Gemini Bridges Road, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Suusavendade reklaamkiri nende hooldemaja seinal Tähtvere spordipargi servas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2. Kristjan Oolo (nr 70) 2005. aasta jaanuaris Eesti meistrivõistlustel 15 km suusatamises Aivar Rehemaa kannul. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Suusavendade hooldemaja Tähtvere spordipargi servas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Jaanus Kunts Suusavendade hooldemajas suuski määrimas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Suusavendade hoolderuumi nurk nahkdiivani ja müüdava spordirõivastusega. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Suusavendade hoolderuumi töölaud. Foto autor: Priit Pullerits

Neljapäev, detsember 06, 2012

Pullerits: Mis purkide sisu parandab tulemust?

Mõned äksi täis mehed on lubanud ja ähvardavad, et teevad konkureeriva blogi. Palun väga, ega ma takistada saa! Kuid ega latt madalal ka ole. Kui mõõta teaduses kehtiva mõõdupuuga, siis loeb tsiteerimiste arv. Siinset blogi on tsiteerinud nii superstaarisaade kui isegi Briti päritolu tumedanahaline kolumnist Abdul Turay, pärast kelle nelja aasta tagust debüüti Postimehes läksin tema vastu arvamuslahingusse ja kes nüüd avaldas Eesti poliitilisest kultuurist rääkiva raamatu «Väike valge riik». Ta tunnistas eelmise nädala lõpus «Aktuaalse kaamera» nädalasaatele: «Eesti keeles ma loen oma ajalehte Postimees ja loen ka Eesti Ekspressi ning poliitilisi blogisid. Priit Pulleritsul on spordiblogi, mida ma mõnikord loen. Loen ka erakondade blogisid.»

Thank you, Mr Turay!

Eile, tunnistan ausalt, jätsin pärast tööd õhtul välja minemata. Olin niigi viibinud suuskadel juba kuus päeva jutti. Ei saa vaimu ega keha nüristada. Ja mis seal salata, eks põlv oli ka veidi kangeks ja valulikuks muutunud. Ju läksin viimastel päevadel pisut uljaks, püüdsin laugetel tõusulõikudel vahelduvsammulist sõiduviisi proovida selle asemel, et ikka rahulikult astuda.

Ent huvitav on kõrvalt vaadata, kuidas käib ennasthävitav rassimine. Muidugi, mehed on ju noored, mitte 47, nagu mina, ja siis on – ütleme nii – lumi põlvini. Siis võib uisutehnikaga oma põlvi, liigeseid ja lihaseid lammutada, nagu vaid tahtmist. Aga enamik neist ei ole elanud 47. eluaastani. Nad pole elanud veel 45. eluaastanigi, mil mulgi veel miskit viga polnud.

Eelmise nädala lõpus avaldasin sel teemal hoiatava kolumni. Selle lugemine on, mõistagi, vabatahtlik – aga soovitan, sest suusaõppejõud Kaarel Zilmer esitab seal eriti efektse võrdluse –, kuid tähelepanekute arvestamine soovituslik. (Aga teadagi, ega keegi mind kuulata taha, sest arvatakse, et kõik on pettus, provokatsioon või eksitamine.)

Aga kuidagi peab ka minuealine end konkurentsis hoidma. Noorte meestega ma sama kõvasti treenida ei jõua, see on selge. Siis tuleb sirutada käed sinna suunda, kuhu noortel meestel nende väheste tutvuste ja kasina elukogemuse ja ressursside piiratuse tõttu asja pole.

Eelmisel nädalal sain telefonikõne. Inimene, kes mu tegemisi aastaid kõrvalt jälginud, ütles, et tal on pakkuda abi, mida kusagilt leti pealt ei saa. Ta rääkis, et on ka ise seda abi proovinud – ja oli tolku kui palju. Ma tean seda inimest, seetõttu sain teda ka usaldada. Ta on mind varemgi aidanud, aga palju n-ö pealispindsemate imevahenditega.

Niisiis, et pikk jutt kokku tõmmata: selle nädal algul sain kaks valget purki. Ja täpsed juhised, kuidas nende sinu manustada. Ma ei kavatsegi öelda, mis on purkide sisu, liiati lubasin oma tarnijale, et kõik jääb saladuseks. Igasugustele spekuleerijatele olgu rahustuseks öeldud, et poest ega apteegist te neid ei saa. Kasu pidi tarnija kinnitusel olema mõne aja pärast tuntav ja nähtav.

Vaatame siis!

Homme, reedel kell 20.05 saavad kõik ETV ekraanil vaadata, kuidas läheb Eesti endisel esisuusasprinteril Pavo Raudsepal koos perega saate «Perepidu» poolfinaalis. Unustage järgnevalt ära, et mina seda räägin, ja vaadake asja puhtalt spordimehe pilguga: nüüd on kõigi spordi- ja suusameeste kohus anda kas või üks hääl, et Raudseppade pere võidaks, sest mis veel võiks olla üldsuse silmis spordimeestele ja suusarahvale parimaks tunnustuseks ja reklaamiks, kui see, et ühed nende seast suudavad ka laulusaates läbi lüüa. See näitaks, et sportlased ja suusatajad ei ole mingid põmmpead, kes räägivad ainult käte ja jalgadega.

Niisiis, aitame Raudseppade perel võita!

Ja siis, kui oleme Raudsepad edasi aidanud, võime end laupäeva hommikul kella 10 ajal premeerida heas seltskonnas kolme-neljatunnise matkaga Elva mändide all. Hannes Veide, kes oktoobri lõpus võitis Haanja Jala100 võistluse 9:49ga, korraldab algusega Tartu maratoni finišipaigas mööda sealseid metsaaluseid teie üldaeroobset baasi arendava rännaku, kus on lubanud kaasa tulla ka Eveli Saue ja Caspar Austa. Jalanõudena, kinnitas Veide, pidid sobima tavalised tossud. Söök-jook tuleb igaühel kaasa võtta.

Vaat see on mõistlik ettevõtmine, mida ei ole kohe kindlasti uisutehnikas põlvede koormamine. Uskuge mind!

Ohh, ei taha keegi mind uskuda...

No eks te ise tea. Igatahes olen teid hoiatanud.
******
Bride Canyon off Gemini Bridges Road, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Hommikune Tartu lumine Toomemägi, toomkiriku varemed. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Suusatajad kolmapäeva keskpäeval Tartus Tähtvere spordipargis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Uisutehnika - hävitav koormus põlvedele. Kahevõistlejate MK-etapp Kuusamos. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Uued purgid vajalike ainetega muudkui tulevad ja tulevad liinilt... Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 5: Lumised rajad hommikusel Tartu Toomemäel. Foto autor: Priit Pullerits

Teisipäev, detsember 04, 2012

Pullerits: Miks suusaradadel käib venimine?

Siinse blogi kaasosanik Art Soonets Scanpixist läks pühapäeval Tartus dendroparki suusatama, aga sai peagi aru, et sealsed mäed käivad talle üle jõu ning siirdus spordiparki lausikule liuglema.

Plastpõlvega Arvi Suurpere, sitke rattur, käis samuti pühapäeval dendropargis, aga nägi, et seal hüppab pulss kohe üle 150 ning suundus Vorbuse poole luhale ja kraaviveertele matkama.

Estoloppeti alguseni jääb ainult poolteist kuud – esimesena on kavas Viru maraton juba 19. jaanuaril –, aga nii mõnedki mehed, näikse, et laovad alles põhja. Arvestades, et põhja ladumiseks kulub kaks kuud vähemalt, siis hooaja keskpaigast saavad nad ehk hakata lõpuks ka erialast trenni tegema ja aegamööda vormi timmima, nii et heal juhul saavad märtsi alguseks tippvormi kätte. Ehk Tallinna ja Haanja maratonil, resp. 3. ja 9. märtsil, on oodata kõva konkurentsi.

Aru ma ei saa! Juba ammuilma räägitakse, et välismaa tipud treenivad intensiivselt – sellest on rääkinud üksjagu imestades ka Mati Alaver –, aga ikka valitseb Eestis talupoeglik hoiak, et astume tasa ja targu. Niiviisi venides, nagu näitab praktika, mis on tõe kriteerium, et jõua mitte kusagile. Jah, Karel Tammjärv sõitis Kuusamos 30 hulka, aga kus olid teised Eesti suusatajad? Kus on Eesti suusatajad oma tasa ja targu taktikaga olnud juba aastaid?

Ma saaks veel aru, kui olete samuti käinud põlvelõikusel nagu mina või mõnel muul operatsioonil, et siis sõidate aeglaselt ja hoolitsete ennekõike selle eest, et endale uuesti haiget ei tee. Minusugune ühejalasuusataja võib endale lubada rahulikku pühapäevatempot. Teistel oleks tagumine aeg juba panema hakata.

See, mida eelmises sissekandes mainitud nelik teadis ja aumehelikult salajas hoidis, oli tõsiasi, et olen käinud väljas proovimas, kuidas opereeritud parem jalg peab. Aga vaadake, millise tempoga ma seda tegin: neljapäeval ja reedel läbisin 11,4 km 1:21 ja 1:11ga. (Olgu, kogu tõe huvides olgu tunnistatud, et mul olid all sinihallid alla tuhande krooni maksnud ilma igasuguse määrdeta ja kriibitud põhjaga SC Fischerid, mida Suusavendade tiimi liikmed keeldusid üleüldse suuskadeks nimetamast, ja reedel ei olnud klassikajälge maaski, lisaks tuiskas.)

Laupäeval sõitsin rahulikult 14,8 km – kolm 4,7 km pikkust (Soonets mõõtis selle pikkuse oma navigatsiooniseadmega) dendropargi ringi ja umbes 700 meetrit spordipargis lisaks – 1:16.20ga. Pühapäeval lisasin veel ühe 4,7 km ringi ja kulutasin 19,5 km peale 1:39.25. See teeb ühe 4,7 km pikkuse ringi keskmiseks ajaks 23.45. Ma pole dendropargis vist elu sees nii aeglaselt liikunud.

Minusugune, kel on esmaülesanne traumast ja lõikusest taastuda – ja kes ei ole operatsioonil käinud, võtku teadmiseks, et taastumine on väga pikk protsess, kestes nädalaid, kusjuures sihiks ei ole mitte treenimine, vaid operatsionieelse liikuvuse ja painduvuse ja funktsionaalsuse taastamine –, võib endale nii aeglast kulgemist lubada. Teised ei peaks seda tegema mitte.

Eile, esmaspäeva õhtul oli olukord soodsalt ebaõiglane. Sama maa, mille läbimisele kulutasin laupäeval 1:16.20, sõitsin läbi 1:09.25ga. Rada läikis ja oli libe, sellepärast.

Aga need sõidud, olgu korratud, ei ole treeningud. Need on suuskadel liikumisega harjumiseks, tasakaalu saavutamiseks ja põlvesidemete tugevdamiseks tehtud sõidud, kus jalgade töö on peaaegu olematu. Tõusud kõnnin, lausikul kasutan vaid sammuta paaristõukeid. Ega kiiret ole.

Kuid eesmärk on. Estoloppeti alguseks jalgele ja kui seal hästi läheb, lollusi ei tee (näiteks kurviga laskumistel nõrga põlvega äkkliigutusi ette ei võta) ja õnnetusi ei juhtu, siis peaks ründama 400. koha piiri murdmist.
******
Gemini Bridges Road, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Fotod 1-3: Petter Northugi paaristõukenäited Kuusamo MK-etapil. Fotode autorid: Scanpix Sweden / Scanpix (ülemine) ja Lehtikuva/Scanpix (kaks alumist)