Kolmapäev, aprill 29, 2015

Pullerits: Kuidas selgitada enda tegelikud lihasvõimed?

Ja te arvate, et tunnete ning tunnetate ennast? Ütlen otse: ärge olge endast liiga heal arvamusel.

Selleks, et endast paremini sotti saada, saage kokku kahe inimesega. Üks neist on Kersti Toots. Teine on Toomas Proovel.

Ei, mitte see Kersti Toots, kes seltskonnaajakirjanduses kekutab (ei tea küll, millega...). Räägin füsioterapeut Kersti Tootsist, kes töötab Tamme Tervisekeskuses. Ja Proovelit te muidugi teate: ta tuli 15 aastat tagasi kreeka-rooma maadluses üliõpilaste maailmameistriks, sai Sydney olümpial 9. ja 2001. aasta EM-il 4. koha.

Nad selgitasid välja, mida on mu lihaskond võrreldes teiste minusuguste ja -vanustega väärt ning kas mu lihaskond on tasakaalus. See käis lihtsalt: mul tuli astuda Back-Checki nimelise agregaadi «kruustangide» vahele (fotol ülal paremal) ning teha spetsiifiliste lihastega (kõht, selg, turi, rind, mõlemad küljed) maksimumpingutust, hambad ristis (fotol vasakul), iga lihasgrupiga kolm kümnesekundilist seeriat. Arvuti registreeris «kruustangidele» osutatud surve ning töötles seejärel andmed kõnekaks.

Mis selgus?

Ilmnes, et mu seljalihased on ligi viiendiku jagu tugevamad kui teistel endasugustel (rakendatud jõud 63 kg, testitute keskmine näitaja 52,6 kg), aga kõhulihaste osas suurt vahet pole (vastavalt 41 ja 40,4 kg). Minu seljalihaste jõud moodustab kõhulihaste jõust 154 protsenti, kuid soovitatav vahe on 130 protsenti. Siit koorub lihtne järeldus: rohkem tuleb treenida kõhulihaseid.

Enda näitajaid võrreldes tuli välja, et mu vasaku külje lihased on 15 protsenti nõrgemad kui parema külje lihased (rakendatud jõud vastavalt 54 ja 63 kg). Järeldus on ilmne: vasak pool on nõrgem ning vajab tugevdamist, et selg aja jooksul ühele poole kõveraks ei vajuks.

Kere ülemiste lihaste kohta selgitas surumise ja tõmbamise katse, et rinnalihased on märkimisväärselt nõrgemad kui ülemised seljalihased. Seega on nende lihasgruppide omavaheline tasakaal tugevasti paigast ära ning rinnalihaste arendamisega tuleks tublisti vaeva näha.

Rindkere ülemiste lihaste nii suur erinevus tuli üllatusena, sest olin sügisel ja talvel suusahooajaks valmistudes pannud rõhku just rinnalihaste tugevdamisele. Olin oma rinnalihaseid pidanud kehakaalu arvestades pigem tugevaks, ent katse näitas halastamatult, et enda subjektiivne arvamus ei maksa tuhkagi – see võib olla ääretult ekslik. Objektiivne test tõi esile, millised on lood rinnalihastega tegelikult. (Lohutuseks nii palju, et Proovel, 15 aasta tagune üliõpilaste maailmameister ja Sydney olümpia üheksas kreeka-rooma maadluses, tunnistas, et ka maadlejatel kipuvad rinnalihased võrreldes seljalihastega nõrgaks jääma.)

Kas ma oleksin seda kõike osanud aimata või tunnetada? Ei, sugugi mitte. Nüüd aga tean, kus on nõrgad kohad.

Teiseks näitab see test ning testi tulemuste siin avaldamine (fotod ülal paremal ja vasakul), et paranoia isiku- ja terviseandmete avaldamise üle tuleb ära lõpetada. Kas mu lihased muutuvad sellest nõrgemaks (või tugevamaks?), kui siin teada annan, milliseid tulemusi saavutasin? Muidugi mitte! Teisisõnu: terviseandmete kaitsmisega on ilmselgelt liiale mindud.

Minge nüüd ja mõõtke ka enda lihased üle ning andke siin uhkelt teada, milles te minust paremad ja võimekamad olete! (Tähelepanu: ärge unustage arvestamast sugu, vanust, kaalu, pikkust!) Teie subjektiivne arvmus, et teie näitajad võiks olla paremad, ei maksa tuhkagi. Subjektiivne arvamus, nagu testist välja tuli, on kohutavalt petlik. Soovitan tungivalt enesepettusega mitte tegelda.
******
A sandy jeep trail in Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-4: Priit Pullerits mõõtmas füsioterapeut Kersti Tootsi juhendamisel Tamme Tervisekeskuses Back-Checki agregaadiga oma lihaskonna tugevust. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Priit Pulleritsu lihastesti tulemused arvutiekraanil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Priit Pulleritsu lihastesti tulemuse. Ekraanitõmmis: Tamme Tervisekeskus

Esmaspäev, aprill 27, 2015

Pullerits: Kuidas ma tegin Allan Oras Cupil endanimelise sõidu?

Laupäevasel Kõlleste esimesel rattamaratonil ehk Allan Oras Cupil sain esimesed kevadised vitsad juba soojendusel. Ja otse näkku.

Aga see oli mul ka esimene kord sel aastal maastikule sõitma minna. Millegipärast olid korraldajad otsustanud teha sellest suursündmuse, väljastades mulle ühe vähesena lisaks Caspar Austale (Austa), Alges Maasikmetsale (Massa) ja Erki Pütsepale (Püta) nimelise numbri (Pullerits, vt foto all vasakul). Kuna see andis võimaluse lähtuda esimesest grupist, siis seda ka tegin: seadsin end tagasihoidlikult Klubi Tartu Maraton pealiku Indrek Kelgu kõrvale. Rada läks ju kohe kitsaks, nagu soojendusel kindlaks tegin, ja polnud mõtet kohe alguses mitmesajameetrist kaotust sisse kasseerida.

Soojendussõit, nagu selgus, oli mõistlik tegu. Sain seal metsa vahele suundudes parempoolses jäljes valusalt okstega vastu vahtimist ning otsustasin, et hoian vasakpoolsesse jälge. Mida võistlussõidu alates ka kohe tegin.

Aga kohe pärast starti (fotol all paremal) ootas veel üks üllatus: suu ja nina said esimesel laskumisel paksult tolmu täis juba enne, kui küla vahelt minema pääsesime. Ent sõidu algus polnudki teab mis tormakas, püsisin kenasti Kelgu kõrval.

Aga see kenadus lõppes siis, kui kolme-nelja kilomeetri järel tuli sadulast hüpata, sest ees laiuvast mülkast ei tundunud mõistlik ratta seljas läbi pressida ja vingerdada. Kõik minu ümber olevad mehed jagasid minu seisukohta. Vähemasti pääsesin kuivade jalgadega.

Kui seejärel peagi kruusale keerati, said mõned kõvemad mehed tagantpoolt hoo sisse ja läksid vuhinaga mööda. Haakisin end ühe koguka tüübi sappa, et las veab. Vedaski. Aga mitte kaua. Tal lõppes peagi jaks ning haarasin ise initsiatiivi.

Plaani tegelikult polnud. Art Soonets, kes eelmisel nädalavahetusel 100 km kanuusõidul oli pärast ümber minekut nii palju külmetanud, et otsustas haiguse väljaravimise nimel Kõlleste maratonil mitte startida, oli soovitanud, et ärgu ma liiga pingutama mingu, pigem võtku asja mõnuga. Aga katsu sa mitte pingutada, kui teised ees ja taga tuld annavad. Nõnda siis võtsingi käigult eesmärgi, et püüan konkurente võimalikult palju vedurina kasutada. Austa (fotol ülal) või Oras isiklikult, enam ei mäleta, kumb neist, oli mind aastaid tagasi õpetanud, et maastikusõidul tuleb osata ökonoomitada. Pool vändapööret siit ja pool vändapööret sealt – niimoodi kõlas kokkuhoiu õpetus.

Sain päris hea positsiooni kuuese grupi sabas, kui suundusime metsa vahele. Kruusal ja siledamal metsavaheteel püsisin ilusasti teistega koos, aga niipea, kui rada läks mättaliseks, tekkisid probleemid – vahe hakkas tasapisi kärisema. Ma ei tea, kas asi on vähestes kogemustes või psühholoogias, aga niipea, kui rada hakkab keha peksma ja väristama, lasen millegipärast tempo alla. Või õigemini: ei suuda hoogu säilitada. Tagant tuli üks terava vändapöördega mees, kes soovitas käigult, et tõuseksin sadulast püsti, siis on lihtsam – proovisin, aga see tundus harjumatu. Ilmselt tuleb seda edaspidi veel proovida, palju-palju.

Sedasi jäin pikal metsavahelisel ja üle põldude kulgenud põrutaval lõigul oma kaaslastest maha, lausa üksi. Heitsin pilgu selja taha: ühtki gruppi ei näinud lähenemas. Minust sadakond meetrit eespool sõitis samuti üksinda Maido Mesipuu (parempoolsel fotol paremal), kes veel aasta tagasi töötas Tartus A&T Spordis mehaanikuna ning on mu rattaid korduvalt leidlikult parandanud, kui tavamõistuse kohaselt midagi enam parandada justkui ei annakski, vaid tuleks osta uus kallis varuosa. Toetasin kruusateel käevarred leistangile, et tuuletakistust vähendada, ning sain ta umbes kahe kilomeetri järel kätte. Edasi vedasime teineteise alla, oletan, et 400-500 meetri kaupa.

Just enne esimest toitlustuspunkti jõudis meile järele kuue-kaheksa-meheline punt, mida vedas üks Haanja rattaklubi mees. Sättisin end nende sekka, ehkki tuleb tunnistada, et teatud hetkedel pidin andma valu, et järel püsida. Kuid laiale kruusateele jõudes läks sõit väga kergeks, sest leidsin ideaalse positsiooni, kus Jaanus Järveoja (nr 156, fotol ülal paremal) varjus tuule eest kaitset saada. Sõit, ütlen ausalt, muutus kergeks matkaks. Ent andsin aru, et vedaja-mees tegi küllap päris ränka tööd. Plaan oli ise vedamisest hoiduda, ent hoida rivis võimalikult ette, et järsemaid kiirendusi mitte maha magada. Sest silmanurgast olin paar kilomeetrit varem märganud, kui pärast ajutist tempo tõstmist mõned pundist vist pudenesidki.

Kui keerasime pärast mõnusat kruusateesõitu metsa vahele, spurtis ette Pelotoni-mees ja tõmbas tempo teravalt üles. Olin kolmandal positsioonil, sõitsin sisuliselt piiri peal – kiiremini poleks jõudnud. Õnneks andis Pelotoni-mees varsti juhtimise üle ning olukord rahunes pisut. Tulid heinamaapealse raja tõusud. Nende otsas kiirendas Pelotoni-mees uuesti ning juba jõudsin end kiita, et vaat kui hea kohavalik, suutsin kiiresti reageerida ja kaasa minna. Kuid siis lõikas üle raja ojaga kraav, mis sundis mind takerduma. Et sellest riske vähendades üles saada, hüppasin sadulast. Kaks esimest pääsesid minema. Järgmised takerdusid ilmselt minu taha, aga keegi sõimama ega karjuma ei hakanud. Ja mis seal sõimata olnukski – see on maastikusõit, kui tahad probleemideta sõita, sõida kõige ees, kui ei, siis oled sunnitud arvestama nende otsuste ja oskustega, kes sõidavad sinu ees.

Pärast toda ootamatut veetakistust lagunes ka meie grupp tükkideks. Silmside lülide vahel mõnda aega säilis, aga enamik pidi võitlema iseenda eest, kelleltki abi saamata.

Jälle kruusal, sain viimaks abi Agris Eensalult (nr 57) Pleki Pandest, kelle turjaka selja taha end sõitma sättisin. Ta vedas mind peagi järele Järveojale ja Kalle Kasele (nr 173) ning neljakesi reas siirdusime viimasele pikemale põllumaa servas kulgenud lõigule. Seekord püsisin hüpitaval rajal eessõitjate kannul.

Ent taas kruusale jõudes jäime Eensaluga ühtäkki kahekesi. Ta hakkas kõhtu kinnitama ning tõmbasin temast mööda. Siis, mõne aja pärast, möödus tema minust ja utsitas, et püüame eessõitjad kinni. Kuid ta liikus liiga võimsalt, mistõttu otsustasin, et jätkan pigem oma tempos.

Ja nii juhtuski, et viimased 10-12 km pidin sõitma ihuüksinda. Suurem osa ajast polnud ees enam kedagi näha – õnneks tagapool ka mitte. Kogu aeg tuli keskenduda sellele, et kiirust ülal hoida, tööd teha. Üha kummastavamaks muutus aga küsimus, kuidas küll saab 50 km nii pikk sõit olla. Enda arust olin juba ilmatuma aja pedaalinud, ja kui spidomeetrit olin vaadanud, siis näitas see kruusateedel pidevalt üle 30 km/h. (Mu maksimumkiiruseks rajal fikseeris kompuuter 48 km/h.) Olin ju möödunud nädalavahetusel sõitnud ihuüksinda 75 ja 70 km ning nood sõidud, mõlemad tublisti üle kahe tunni, olid tundunud küll palju kiiremini kulgevad ja lihtsamad. Teist korda TP-sse (foto ülal vasakul) jõudes küsisin seal, kui palju lõpuni jääb, aga seda mehitanud inimeste vastus läks kõrvust mööda.

Siis tuli viimaks too piltidelt tuttav kurikuulus jõe ületuse koht (fotol paremal). Nägin, et terve hulk piltnikke oli seal maial ilmel end valmis seadnud. Küsisin, kui sügav vesi on. Julgustati, et pole midagi hullu, sõitku läbi. Lähenesin väikse ettevaatlikkusega, sest tont teab, mis seal põhjas võib olla, ja külili vette prantsatada küll ei tahtnud. Aga poole peal sai hoog otsa ja pidin väntama ning jalad said pikema jututa läbimärjaks. «Kurat, nüüd saan nohu ka veel,» ütlesin kellele iganes, kui kaldale jõudsin. Vastu avaldati arvamust, et mis see nohu ikka mehele teeb. Lisaks anti teada – selle eest aitäh! –, et lõpuni jääb 6 km.

Kuid varbad hakkasid jääkülmast veest kohe külmetama. Mis võib selles olukorras olla külmetuse vastu parim ravim? Loomulikult, pane jalad veel kiiremini tööle. Õnneks läks asi pigem paremaks ehk soojemaks kui halvemaks ehk külmemaks.

Ühe korra sai vasak jalg veel läbimärjaks, kui kilomeeter enne lõppu diskgolfi raja laskumise lõpus väikest oja ületasin. Panin sealt hooga läbi, et kiirus laugemale lõigule edasi kanduks. Ei kandunud – oja ületuse järel laius pehmeks sõidetud vesine lõik.

Finišeerisin üksinduses, ja vaevalt uhkes. Kalle Kask enne mind oli jõudnud üle lõpujoone 39 sekundit varem, mulle järgnenud Renee Praks tuli 27 sekundit hiljem. Sain põhisõidu 202 lõpetanu seas 77. koha, oma vanuseklassis M50+ olin kuues, aeg 1:58.31 andis keskmiseks kiiruseks 25,3 km/h. Tõlgendada võib ka nii: esimest korda MTB-sõidul esisajas ja oma vanuseklassis esikuuikus. Positiivse poole peale võib kanda selle, et näiteks Indrek Kelgule (fotol vasakul) kaotasin ainult kolm ja pool minutit. Kaotust võitnud Austale (1:35.14) kogunes 23.17 ehk alla poole minuti kilomeetri kohta. Tartu maratonil kaotasin talle veidi alla 40 minuti, mis näitab, et suhteline taseme vahe ei ole vähemasti suurt suurenenud.

Mida see sõit näitas? Näitas, et grupis saan ilusasti hakkama. Nägin, et tõusudel olin ka enamiku teistega võrreldes pigem terav ja atakeeriv. Ja näitas, et ebatasasel pinnasel jään kõvasti jänni. Kuid maasikusõit ei olegi minu eriala ega saa selleks. (Võitluse fotosid saab vaadata siin.)

Kokkuvõttes oli õige otsus Alan Oras Cupil startida. Ilm oli ilus, päike paistis, olin ühes lühemas-napimas varustuses osalejaid ning külm küll ei hakanud. Rada oli mõnus ja valdavalt kuiv, palju oli kruusalõike, mis mulle sobivad, metsavaheline enesepeksmine ei kestnud enamasti kaua; samuti polnud ühtegi ohtlikku laskumist ega mõrvarlikku tõusu, kus pidanuks sadulast ronima. Suurepärane avasõit hooaja alustuseks!
******
Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits alustamas Allan Oras Cupi võitlust Kõllestes. Foto autor: Siim Ausmees
Foto 2: Priit Pulleritsu stardinumber Kõlleste rattamaratonil ja lõpetaja medal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kõlleste rattamaratoni start. Keskel kollases kiivris hilisem võitja Caspar Austa. Foto autor: Toomas Ellmann
Foto 4: Caspar Austa tunamullu Rakke rattamaratonil. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Maido Mesipuu (paremal) võitlemas 2006. aastal Gustav Sule memoriaalil Tartus 100 meetri jooksus ameeriklase John Woodsi ja Argo Golbergi vastu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Nõo gümnaasiumi direktor Jaanus Järveoja kooli uuele õppehoonele 2012. aasta oktoobris nurgakivi paigaldamas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7: Klubi Peloton sõitja Saaremaa tuuri avaetapil Tartus 2011. aasta juunis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 8: Ratturid Kõlleste maratonil kurvi võtmas. Foto autor: Siim Ausmees
Foto 9: Kõlleste rattamaratoni toitlustuspunkt. Foto autor: Siim Ausmees
Foto 10: Jõe ületuse koht Kõlleste rattamaratonil 6 km enne finišit. Foto autor: Siim Ausmees
Foto 11: Indrek Kelk mullu oktoobris Tartus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Reede, aprill 24, 2015

Pullerits: Väärt nõuanne: kuidas saada lahti lihasvalust?

Ma tean, mida te tunnete – ja mida te ise tegelikult ei tunne. Segaduses? Kohe seletan.

Me tunneme, kui reied jäävad kangeks; kui selg jääb valusaks; kui käed on väsinud. Aga mida me enamasti eales ei taju – kuid mis on oluline –, on see, et tagumikulihased on samuti kanged ja valusad. (Naiste puhul on see vist arusaadav, et nemad seda ei taju, mõistate? Ja et te mõte valedele radadel ei eksiks, siis igaks juhuks täpsustan: küllap rasvkude pehmendab ja valusid leevendab.)

Mida teha? Tuleb mõnikord telerit vaadata. Sealt saab ideid. Hiljuti, Eesti võrkpallimeistrivõistluste finaalseeria ajal oli ekraanil näha, kuidas intervjueeritava taustal lebas üks mängija ühele käevarrele toetudes saalipõrandal ja rullis oma tuharalihasega ühel rullil edasi-tagasi.

Heureka! Lahendus leitud! Lahendus, mis sobib nii rattureile kui jooksjaile, talvel loomulikult suusatajaile, ja mis siin salata, kas naisteala, rulluisutamise harrastajaile. Lihasvalude vastu aitab rullimine!

See on uus hot meetod – vaadake seda videot, kui ei usu. (Warning: you may become addicted!)

Vaatame tõele näkku: enamik teist ei käi ju massaažis. Kas seda saab ette heita? Jah, saab, aga ei tasu. Sest massaaž võtab aega ja raha, ning neid kahte, nagu teada, pole kunagi üleliia. Massaažis käimist saab kodusel viisil asendada vahu- ehk fitnessirullil rullimisega. Rulli saab osta spordipoest.

Rullitamise efekt seisneb selles, nagu lasin endale Tartu Ülikooli kogenud võimlemisasjatundjal seletada, et vahurull aitab lahti masseerida nn trigger-punkte, mille tulemusena paraneb ainevahetus ja vereringe. Maakeeli sõnastades: rullimine aitab treeninguga lihastesse kogunenud jääkained ja mürgid sealt eemaldada ning lihaste normaalne talitus taastub.

Rullitades tuleb esiteks silmas pidada, et seda tuleb teha alt üles, näiteks labajalast põlve suunas või selili rullil lamades selja alaosast õlgade suunas. See tähendab, et kehaga rullil alt ülespoole liikudes avaldate masseeritavale lihasele survet ning ülalt tagasi alla lähteasendisse liikudes võtate surve maha. Olge hoiatatud: liigeseid ja luid ei tohi rulliga masseerida, samuti ei tasu masseerida kõhtu, sest sedasi võib kahjustada siseorganeid.

Teiseks, kui rullida, siis mitte ainult üht tasapinda, vaid masseeritavat kohta, näiteks reit, kord sise-, kord välis-, kord tagaküljega rullile surudes. Surve avaldamise ajal hingake välja, ärge hoidke hinge kinni.

Kolmandaks, püüdke üles leida valupunktid ning avaldage neile magusvalusat, kümne palli valu süsteemis 5-6-pallilist survet. Kui surve on suurem, võite tekitada valupunkte juurde, kui aga nõrgem, ei pruugi rullimisest kasu tõusta.

Neljandaks, ärge rullige lihaseid enne, kui raskest treeningust on möödunud vähemalt kaks tundi. Rullimise ajal tasub juua vett, mis tuleb lihaste «puhastamisele» üksnes kasuks.

Alguses piisab rullitades 10-15 minutist – keha peab ju uue asjaga harjuma. Edaspidi, kui viitsimist ja tahtmist jätkub, võib seansse pikendada kas või tunnini.

Nii et ärge edaspidi lihasvalude üle küll kurtma tulge!
******
A jeep road away from Chesler Park, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Võitjana kahelt näitsikult põsemusi saada võib küll olla meeldiv, aga see ei aita pikast pingutusest valutavate lihaste taastumisele kaasa. Prantslane Anthony Roux on Tour de Wallonie pjedestaalil 2009. aasta suvel. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 2: Nii lihtsalt see käibki! Treener Monika Krillo näitab, kuidas saab reie väliskülge, mida on väga keeruline venitada, rullitades kergesti masseerida. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Treener Monika Krillo näitab, kuidas rullida selja- ja õlalihaseid. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Treener Monika Krillo näitab, kuidas rullida õlavarrelihaseid. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Neljapäev, aprill 23, 2015

Pullerits: Meie sõnum peaminister Taavi Rõivasele läks teele! Ja peaminister vastas

TÄHELEPANU: ALLPOOL LISATUD PEAMINISTRI VASTUS SPORDIBLOGI LUGEJATE LÄKITUSELE!
Annan teada, et olles eile õhtul kahel korral ning täna hommikul korra püüdnud Elioni võrgus läkitada peaminister Taavi Rõivasele spordimeeste arvamust kütuse ja lahja alkoholi aktsiisi tõstmise kohta, kuid saanud kõigil kordadel automaatvastuse "Sõnumi saatmine ebaõnnestus", saatsin täna, neljapäeval kell 10.29 alljärgneva teate peaministri nimelisele meiliaadressile.

TEEMA: Priit Pulleritsult: Spordimehed alkoholiaktsiisi tõstmise poolt!

SÕNUM:
Lp peaminister Taavi Rõivas!
Eesti suurima, populaarseima ja külastatuima (üle kahe miljoni väisangu!) spordiajaveebi, Pulleritsu/Scanpixi spordiblogi spordimeestest lugejad toetavad häälte keskmise vahekorraga 6:1 kütuseaktiisi tõstmise asemel lahja alkoholi, sh õlle aktsiisi tõstmist.
Lugupidamisega,
Priit Pullerits

Peaminister Taavi Rõivas vastas mu edastatud läkitusele juba kümne minuti pärast - nii kiiresti käivad Eesti riigis asjad, kui õnnestub luua otseliin valitsuskabinetti - ning andis loa selle ka siin avaldada.

Tere
Aitäh kaasa mõtlemast! Alkoholi (ja ka tubaka) aktsiisi tõstame kindlasti, praegu otsustatud tõusust veel kiiremini tõstmises näevad eksperdid riske, mis võivad kokkuvõttes laekumist vähenda (nt piirikaubandus). Samuti on juba otsustatud ja seadusesse viidud aktsiisitõusu suurendamisel õiguslikud riskid.
Asendada neid paraku omavahel ei õnnestuks ka kiirema tõusu korral, summad küllalt erinevad.
Taavi

Niisiis, kes ütles, et Eestis ei saa lihtkodanik oma häält avaldada ning et riik kodanikega ei suhtle?

Peamine järeldus: minu arvates näitab see, kui peaminister reageeris meie ühisläkitusele nii kiiresti ja isiklikult (mitte pressiesindaja vahendusel) ning arvestades tema tihedat ajagraafikut, siis ka piisavalt põhjalikult, et mehed, meie häälel on kaalu ja meid kuulatakse, kui vaid leidub üks, kas või üksainus, kes võtab vaevaks selle hääle kuuldavaks teha. Kas pole nii?
******
Jaanus Laidvee in the slot canyon of Joint Trail to Chesler Park, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Peaminister Taavi Rõivas 12. aprillil Sinilille jooksul Pirital. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Foto 2: Las jalgpallisõbrad maksavad! Taani jalgpallifänn õlut kummutamas. Vaadake, mis näoga uudistab seda meest väike tüdruk! Euroopa mehe eeskuju... Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Valitsuse liikmed Urmas reinsalu ja Taavi Rõivas edastavad 16. aprillil valitsuse pressikonverentsil sõnumeid. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Teisipäev, aprill 21, 2015

Pullerits: Näitame peaministrile, mida meie arvame!

Tähelepanu: järgnev laia ringi küsimus on otsustav, võib mõjutada riigi poliitikat, aga selleks on vaja teie kõigi tuge.

Nimelt, nagu teate, on ringlemas ettepanek, et maksustada kütuse asemel täiendava aktsiisiga lahja alkohol, sealhulgas õlu. Õlle kaheldavast, et mitte öelda kahjulikust väärtusest spordis, mujal elus rääkimata, olen siin uuringutele tuginedes küllalt kirjutanud. Seetõttu toetan mõtet tõsta kütuse asemel pigem lahja alkoholi, sh õlle aktsiisi.

Mida aga arvate teie? Kas toetate samuti?

Et see arutelu ei jääks siin tühjaks sõna- (ja õlle-)vahuks, siis teatan, et mul on peaminister Taavi Rõivase otsenumber (neile, kes kahtlevad, et äkki blufin, olgu avaldatud, et kaks viimast numbrit on 99). Kui saame õhtuks oma ühise seisukoha sõnastatud, siis panen selle hea meelega peaminister Rõivasele teele.

Esialgne sõnastuse ettepanek: Eesti suurima, populaarseima ja külastatuima (üle kahe miljoni väisangu!) spordiblogi spordimeestest lugejad toetavad kütuseaktiisi tõstmise asemel lahja alkoholi, sh õlle aktsiisi tõstmist.

Rääkige nüüd – või vaikige igavesti!
******
Chesler Park, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. LEIA PILDIL INIMESED! (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vene tüdrukud ütlevad selgelt: valige ka õlu või meid! Valik on ka teie. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 2: Sellise läbustamise võiks õllesõbrad tõesti kinni maksta. Foto autor: John Powell, Topfoto/Scanpix

Esmaspäev, aprill 20, 2015

Pullerits: Mida näitas Tartu rattaralli eelluure?

Värsked pildid laupäevase Allan Oras Cupi rajast ehk Kõlleste rattamaratonist leiab siia klikkides!

Samal ajal kui Scanpixi Baltimaade pealik Art Soonets läks laupäeval koos hinnatud ortopeedi-traumatoloogi Leho Ripsiga sajakilomeetrisele veesõidule, mis, nagu te isegi mõistate, ei saanudki teistmoodi lõppeda, kui et mehed läksid umbes 45. kilomeetril ümber, said läbimärjaks ja katkestasid, sest Tšehhi päritolu kanuu (rendihind 50 eurot) olnud Soonetsi sõnul täiesti sõidukõlbmatu vann ja prügikast, tegelesin ma üldiseks hüvanguks millegi märksa kasulikuma. Istusin ratta selga ja tegin Tartu rattaralli rajal luuret.

Laupäeval sõitsin n-ö vasturada: kõigepealt suundusin Räpina maanteed pidi Luunjasse ja sealt keerasin Aovere peale ning liikusin mööda rattaralli rada Luuani, kus keerasin enne sügavat orgu rattaralli rajalt maha Keerepere peale ning sõitsin maale, kus isa oli ahju juba sooja pannud, et teha praekartuleid. Kokku läbisin 75 km. Aega kulus 2:31.50, mis teeb keskmiseks kiiruseks 29,6 km/h. Arvestades, et Luunja ja Luua vahelisel trassil ehk vähemalt kahel kolmandikul rajast tuli murda üksinda vastu tugevat tuult, polegi kiirus väga kehv.

Pühapäeval sõitsin üksinda Tartust mööda rattaralli rada vastutuult Tabiverre (Lähtel tuli vastu kümnene gruppetto). Tabiveres keerasin Elistvere peale ning tulin sealt rattaralli trassi pidi Aoverre, kust keerasin Jõhvi maanteele ja naasesin Tartusse. Kokku läbisin 70,3 km. Aega kulus 2:19.25, mis teeb keskmiseks kiiruseks 30,25 km/h. Seega läbisin kahe päevaga terve rattaralli pikkuse maa ja pisut pealegi. Ei mäleta, et oleks kunagi kahel päeval järjest nii palju trenni teinud.

Mis meid siis Tartu rattaralli tagasiteel, tundmatul trassil, ees ootab? Alustame Palamuselt ja sellele järgnevast orust (fotol ülal vasakul), mis ei vaja tutvustamist, sest on ju kõigile Jõgeva rattarallil osalenuile hästi tuttav. Toda lõiku tuleb ju ühe Jõgeva ralli jooksul läbida tervelt kolm korda. (Järgneva rajakirjelduse paremaks jälgimiseks avage siin rattaralli marsruudi kaart!)

Orust väljuv tõus on kergem kui Jõgeva rattarallil, sest nüüd tuleb suunduda hargnemisel vasakule, Luua peale, ja pärast hargnemist läheb tõus väga laugeks. Enne Luuat (fotol paremal) tuleb kerge, ehk protsendi-kahene langus, mille lõpus peab olema ettevaatlik, sest järgneb täisnurkne parempööre. Siis aga sadulast ja gaas põhja! Järgneb kiire langus, kust edasi saab kihutada umbes 2,5 km vähemalt 60ga. Kuid ettevaatust: metsa vahel järgneb täisnurkne keerak vasakule kitsale asfaltteele. Seal järgneb taas kerge langus, mis tähendab, et tempo püsib kõrge.

Edasi järgneb pärast kerget, vaevalt protsendist tõusu mitmekilomeetrine lauge, tuultele avatud lõik (fotol vasakul). Asfalt on krobeline ja kohati kergelt hüpitav, kuid aukudeta. Oluliseks saab positsiooni valik, et leida grupis väikseim tuuletakistus.

Kui näete umbes 4-5 km järel vasakul vaatetorni (fotol paremal), siis sellele järgneb – ettevaatust! – teravnurkne parempööre. Enne seda tuleb kiirus kindlasti maha võtta. Siis sadulast püsti, umbes 150 meetrit veidi ülesmäge ja siis kiire lühike laskumine, kus saab hoo ilmselt taas 60 km/h ligi. Kuid taas ettevaatust: laskumise all asfalt lõpeb ja tuleb 850-meetrine kruusalõik. Kohe pärast asfaldi lõppemist on tee keskel muidu kõvas kruusas mitu ohtikku auku! Kruusalõik on tugeva kattega ja sile, kuid siiski leidub seal ohtralt väikseid auke. Mulle tundus, et parempoolne teeserv on parema, auguvabama pinnasega.

Pärast kruusalõiku keerab asfalttee vasakule ja siseneb Elistverre (fotol vasakul). Umbes sajaks meetriks saab nautida taas siledat asfalti, seejärel tuleb kihutada mööda krobelist asfaltkatet. Elistveres läheb tee veidi kitsamaks, seal tuleb vaadata, et ära mahud.

Pärast Elistveret järgneb ligi kilomeetri jagu vaevumärgatavat tõusu, mis grupis sõites pole ilmselt mingi probleem. Kui too vaevutajutav tõus läbi saab, järgneb pikk laugem laskumine, kus, oletan, tõuseb kiirus vähemalt 50 km/h kahti. Hõreda asustusega Juula külast läbi sõites hoidke silmad lahti, sest keset asfalti on mitu päris sügavat auku: kes seal pudelit haarama hakkab ja ühe käega leistangist hoiab, lõpetab suure tõenäosusega külili maas.

Pärast külakest keerab tee aegamööda paremale ja järgneb meeldiv kerge laskumine. Hoiatan, et ärge seal gaasi väga põhja vajutage ja üksinda tööd rassige. Sest pooleteise kilomeetri pärast, kui tee suundub metsa vahele, järgneb tagasitee küllap raskeim tõus. See vaatab teile otse vastu, aga on petlik. Sest tõus jätkub kurvi taga. Ja kui seal vaatate, et pole hullu, tõus hakkab peagi lõppema, saate uue petteka. Kui olete justkui üles jõudnud, avastate, et tõusunurk muutub üksnes laugemaks. Tõus jätkub veel umbes 250 meetrit. Kokku, mõõtsin ära, kestab tõus kilomeetri.

Kohe üleval tuleb olla valmis kiirendamiseks, sest järgneb raja üks kiiremaid laskumisi Saadjärve poole. (Tähelepanu: rannas võib olla fookust nihutavaid näitsikuid - vt foto vasakul.) Kiirus tõuseb seal arvatavasti üle 60 km/h. Ilmselt püüavad kõvemad mehed eelneval tõusul ja sel laskumisel gruppi lõhkuda, seda enam, et järve äärest, pärast vasakpööret, algab uus kerge tõus, mis poole kilomeetri järel lõpeb veidi tõsisema tõusunurgaga. Sel lõigul tuleb jõud mobiliseerida ja hästi tähelepanelik olla.

Edasi, kuni Veduni ehk Tartu-Jõhvi maanteeni kulgeb sõit krobelisel laugel asfaldil, kuhu pärast eelnimetatud tõusu jääb üks väike sügav org, kuid sealt saab grupis hooga läbi.

Kui lähenete laskumisel suurel kiirusega Tartu-Jõhvi maanteele, ei ole vaja hoogu väga maha pidurdada, sest maantee on lai ja sinna mahub hästi paremale pöörama. Siis olge valmis poolekilomeetriseks spurdiks vastu kerget mäge, misjärel järgneb vana kõrtsihoone tagant vasakpööre, kus kiirendage taas maksimaalselt, sest järgneb pikk laskumine, kus kiirus jääb ilmselt kaheks kilomeetriks 60 km/h kanti. Järgnev 5 km pikkune sõit Kallaste maanteeni on lihtsal ja võrdlemisi laugel trassil, kuid endiselt krobelisel asfaldil. Enne Kallaste maanteed ronib tee kergelt mäkke, mistõttu olge taas valmis pingutuseks.

Pärast Kallaste maanteele (fotol all paremal) keeramist läheb asfalt siledamaks ning järgneb kerge langus, kus kiirus taas tõuseb. Aga pooleteise kilomeetri pärast, alates Väägvere sildist järgneb pikem tõus – mitte järsk, aga vaeva tuleb näha. Mäe tipus tuleb uuesti laskumine, siis pisut laugemat sõitu ning seejärel paistab raja viimane tõsisem tõus, ligi pool kilomeetrit Aovere risti bensiinijaamani. See on küllap viimaseid kohti, kus tugevamad võtavad ette rünnaku – see tuleb hambad risti, maksku mis maksab, ära kannatada. Sest edasi Aoverest Luunjani järgneb tosin kilomeetrit kerget sõitu mööda väga head ja siledat asfalti, mis vihmase ilmaga võib olla siiski üksjagu libe; tõuse seal pole.

Nagu aru saate, on Tartu rattaralli tagasiteel palju huvitavaid ja pingelisi kohti, kus tuleb jõudu mobiliseerida, kiirendada, positsiooni valida. Igav seal olema ei saa, pidevalt peab olema aktiivne. See ei ole mingi Elva-Tartu või Otepää-Tartu laia trassi pidi kulgemine. Seekord tuleb rattarallil igaühel tööd teha ja vaeva näha, niisama grupis loksudes ei jõua kusagile.

Seega soovitus: lõhkuge trenni teha! Võtsin mõlemal trennipäeval tõuse rünnates, hooga. Ja mis seal salata, pärast pühapäevast sõitu olin üksjagu kulunud. Või küpse, ütleks mõned mehed. Aga nagu ütleb üks klišee, mille autoriks on Friedrich Nietzsche: mis meid ei tapa, teeb meid tugevamaks.
******
Jaanus Laidvee at the edge of Chesler Park, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mullune Tartu rattaralli Elvas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 2-6 Jõgevamaalt. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 7: Tüdruk rannas. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix 
Foto 8: Maastik Aovere lähistel. Foto autor: Raimu Hanson, Postimees/Scanpix
Foto 9: Kivi talu Tartu-Kallaste maantee 14. kilomeetril. Pildil Kivi talu grillmajake forellitiigi ääres 2004. aasta suvel. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix

Teisipäev, aprill 14, 2015

Pullerits: Kui sa ei lähe Allan Oras Cupile, oled... tead küll, kes!

Eelmise nädala rattasaldo: 260 km; viie rattasõidu koguaeg 8:10.50*; keskmine kiirus 31,8 km/h. Milleks? Lihtsalt selleks, et on lahe ja mõnus (mugavussport!). Ja selleks ka, et võistlused lähenevad.

Hooaja avastart, mille kohta nii paljud on uudishimulikult uurinud, on kavandatud järgmise nädala laupäevaks Põlvamaal, kus toimub I Kõlleste rattamaraton ehk Allan Oras Cup 2015. Oras on meil viimane kontinentaalse tiitlivõiduga rattur – ikkagi endine Euroopa meister –, mis tähendab, et sellelt sõidult ei saa ükski endast ja Orasest lugupidav inimene puududa. Isegi mitte minusugune, kes maastikusõite (Eestis, mitte Utah’s!) üldse ei naudi, rääkimata neist, kes on pesuehtsad MTB-gurmaanid.

Millega mind siis maanteelt metsa tõmmati, küsite, silmad jahmatusest punnis. (Hea oleks siin vastata, et eks ikka soliidse stardimaksuga, näiteks 50 eurot – maksjaks muidugi korraldajad mulle, mitte vastupidi. Aga ei olnud see nii...)

Põhjusi on kaks. Esiteks, see on võistlus, kus ei pea midagi hambad ristis tõestama, vaid saab asja mõnuga võtta (mugavussport!). Allan Oras Cup pole ju mingi sarja etapp, kus raudade raginal maid jagatakse. Seal võib rahumeeli ka eelviimaseks jääda, tähtsam on sõidust saadav elamus ja nauding. Seda kavatsengi minna jahtima.

Ja teiseks – rada! See pole tolmune kruusaralli ega libedate juurikatega singlitel ehk kitseradadel nikerdamine (ja niigi tundlike käerannete lõhkumine). Helistasin Orasele, et uurida, mis ees ootab. Ta ütles, et enamik rajast on metsavahetee, 30-40 protsenti sellest ilusas männimetsas (fotol all paremal).

Siim Ausmees, keda võistluse kodulehekülg esitleb peakontaktina, rääkis mulle, et natuke tuleb ikka põllu peal ka liikuda ja ühes kohas tuleb kulgeda piki roopaid, kahel pool teed võsa. Oras lisas, et samuti esineb mõnesid liivaseid lõike – aga mitte pehmeid ja sügavaid – ning sigade songermaad. Ausmees kinnitas, et kogu rada on neljarattaveoga sõidukiga läbitav, ja selle kinnituseks kinnitas, et seda sai hiljuti neljarattaveolise Toyotaga ka tehtud. (Ma küll endale Toyotat ei ostaks.)

Ausmees pakkus, et 50 km pikkusest põhirajast on 35-40 km kaetud kruusaga. Aga ei maksa oodata laiu kruusateid, vaid pigem selliseid, kus on autole üks sõidurida. Igatahes pidid teed olema tema sõnul heas korras – lõppude lõpuks on need kohalike elanike igapäevased liikumisrajad.

Aga et sõit huvitavam tuleks, jääb rajale ka üks oja (fotol paremal). Kuid seal, väitis Ausmees, ei küüni vee tase üle 10-15 cm ning põhi on liivane, mitte mudane ega kivine. Oras märkis, et võrreldes Mulgi maratoni kurikuulsa veeületuskohaga (allpool sissekande eelviimasel fotol), kus veetase ulatub teinekord vaat et põlveni, on Kõlleste maratoni oja kolm korda vähema veega. Seega peaks sealt probleemideta läbi saama. (Kes vett pelgab, saab oja ületada purdel.) «Kokkuvõttes võib öelda, et rajal on kõike,» lausus Ausmees.

Kuna rada jääb Otepää kõrgustiku lähistele, kulgeb see väikestel küngastel üles-alla. Tõusumeetreid koguneb poolesaja kilomeetri peale kuussada. Kuid ohtlikke laskumisi karta ei maksa, lubas Oras – neid ei ole. «Suhteliselt kerge rada,» kõlas tema hinnang. Ta prognoosis, et tuleb kiire sõit.

Ausmees kirjeldas, et korraldajad proovivad stardiala teha sellise, et kõik osalejad ilusasti ära mahuks. Stardile järgneb pikalt kõva kattega külavahekruusatee, nii et kiiremad saaksid hoo korralikult üles võtta ning võistlejaterivi ilusasti hajuks. Sõidu lõpp kulgeb Kõlleste suusa- ja terviseradadel, seal leidub tehnilisemaid ja kitsamaid üles-alla lõike. Ausmees lisas osalejate rahustuseks, et vallavanem on palunud kohalikke elanikke, kelle elamiste lähistelt rada mööda kulgeb, koerad võistluse ajaks ketti panna või tuppa kutsuda (fotol ülal vasakul).

Aga ikkagi jääb õhku üks suur küsimus: miks kannab võistlus Allan Orase nime?

Esiteks, Orase maakodu jääb Kõlleste kanti, stardikohast 4 km kaugusele. Teiseks, võistlusrada läheb tema koduhoovist paarikümne meetri kauguselt mööda. Ent kumbki neist ei ole kõige otsustavama tähtsusega.

Juhtus kord nii, et Ausmees rääkis Orasega (fotol paremal). Rääkis ja küsis, et kuule, Allan, miks sa oma maratoni ei tee. Oras mõtles, et jah, Kõlleste kant ju Tartu lähedal, ent rattaspordis täiesti avastamata ja puutumata maa; mõtles, et kui korraldama tuleb soliidne seltskond, siis võiks ju tõesti kampa lüüa, ehkki tööst tal puudus pole – ta ju teeb ratta- ja muid spordiriideid, nagu te mu mullusuvisest suurkirjutisest suurepäraselt teate ja mäletate. Ja vallavanem ka utsitas takka, et mehed, tehke midagi, muidu vallas miskit ei toimu ja keegi ei teagi Kõlleste vallast midagi. (Tunnistage ausalt üles, kas teie enne teadsite, kui siit lugesite!) Ning Oras vaatas, et tõepoolest, et kohalik park on kenasti korras ning logistiliselt on võistluse korraldamiseks kõik justkui olemas. Ja kui vallavanem talle peale käis, siis, tunnistab Oras, ei saanud ta talle «ei» öelda. «Kümne minutiga otsustati asi kohvilaua taga ära,» lausub Oras.

Ja mis panna võitluse nimeks? Loomulikult Allan Oras Cup. Sest kui nimi oleks lihtsalt Kõlleste rattamaraton, küsiks enamik, kus, kurat, see Kõlleste veel asub – see vist mingi mõttetu külavõistlus. Aga pane nimeks Allan Oras Cup – ja kõik, kes endas veidigi ratturit tunnetavad, tunnevad vajadust kohale tulla, et uurida: mida Oras neile siis ette annab?

Kuid jäägem ikka ausaks ja faktitäpseks: Orase nimetamine võistluse rajameistriks on kerge liialdus. Ta ise kinnitab, et kuna vallavanem on jahimees ja teab metsades iga nurgatagust, peab vähemalt pool rajameistri vastutusrikkast kuulsusekoormast tema õlgadele minema.

Võistluse ajastus sai muidugi ideaalne, lausa professionaalne. Suvel konkureerivad kõik üritustekorraldajad inimeste vaba aja pärast (fotol paremal), aga kevadel on konkurents hõredam. Allan Oras Cup toimub nädal enne suurte maastikurattasarjade avapauku, mis tähendab, et huvilistel, kellest paljud on laagrist tulnud, on hea võimalus oma vormi proovida ja sõidutunnetust omandada. Või nagu Oras ütleb: Kõlleste rattamaratonist saab jalgratturite karjalaskepäev, mil lõvi endast välja lasta.

Oras on lubanud, et tema mingit kommertsvõistlust küll korraldama ei hakka, vaid teeb asja pühendumuse ja hingega. Ta on lubanud, et supp tuleb korralik ja medali saab ka – ja mitte ainult esikolmik.

*lisaks mahtus nädalasse üks EMS-trenn.
******
Chesler Park, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Allan Oras lõpetamas mullust Tartu rattamaratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Allan Oras Kõlleste vallas endanimelise rattamaratoni rada tähistamas. Foto autor: Siim Ausmees
Foto 3: Veetakistus Allan Oras Cupi võitluse lõpuosas. Foto autor: Siim Ausmees
Foto 4: Taluhoones Kõlleste vallas, koer ilusasti aia taga. Kivist kõrvalhoones aeti 200. aastate alguses puskarit. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Allan Orase argitöö spordiriiete valmistajana Antonio Monti sublimatsioonpressi taga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Allan Oras läbimas 2011. aastal Mulgi rattamaratonil veetakistust. Foto autor: Peeter Kümmel, Sakala/Scanpi

Esmaspäev, aprill 13, 2015

Pullerits: Kus tuleb teha õige kevadine rattalaager?

Õiged ja tugevad mehed hakkavad aru saama, kus on maailma parimad kohad teatud liiki sportlike elamuste saamiseks. Pean silmas rattasõitu. Silver Eensaart, minu (kohati vahelduva koosseisuga) meeskonna PSJJ liiget te ju teate? Tema mullune kaalukaim võit – Eensaare enda hinnang – tuli kolmese võistkonnaga USAs Lõuna-Dakotas rogaini ehk 24 tunni orienteerumisjooksu MMil. Pärast seda võttis ta ette roadtrip läbi USA lääneosariikide rahvusparkide, nagu Yellowstone ja Kaljumäed, mida hindas aasta looduselamuseks, ning käis ära ka – aga loomulikult! – Utah’s Moabis.

Lõpuks, pärast minu ja Jaanus Laidvee kolme aasta tagust ajaloolist ja palju kajastatud retke Moabi kanti, maailma maastikuratturite paradiisi, sattus veel üks eestlaste seiklusseltskond imelisse paika ning nagu Eensaare kogemustest olen kuulnud ja tean, ei pidanud ta pettuma. Kaugel sellest! Vastupidi!

Minu tagasihoidliku, kuid raudselt veendunud arvamuse kohaselt peaks ka teised mehed, just rattamehed, oma silmaringi ja tegevusareaali laiendama – kui kaua nad neid Hispaania ja Itaalia teid kevaditi muudkui mõõdavad. Aeg oleks muid kante ka proovida. Kes oleks huvitatud järgmisel kevadel rattalaagrist Utah’s Moabis?

Seal on võimalused meeletud ja piiritud. Kolm aastat tagasi jõudsime Laidveega Moabi radadest läbi sõita vaid väikse osa. Neid radu, nagu näitab Lee Bridgersi 400-leheküljeline hiidteos «Mountain Biking Moab», on sealkandis kümneid ja kümneid. Lisaks rattaradadele, nagu näitab teine ja värviküllane käsiraamat, Charles A. Wellsi «Guide To Moab, UT Backroads & 4-Wheel Drive Trails», leidub seal kümneid ja kümneid eri raskusega ja pikkusega maasturiradu, mis sobivad samuti suurepäraselt rattasõiduks. Julgen väita, et kui võtaksite isegi kaheks kuuks aja maha ja suunduksite Moabi, ei jõua te sealsetest radadest enamikku ikkagi läbi vändata.

Eensaar jõudis oma nädalase roadtripi ajal proovida vaid maailmakuulsat Slickrock Bike Traili ja nagu te tema blogist lugeda võite – sest mind ei taha nii mõnedki endast liiga palju arvavad tüübid trostlikult uskuda –, võttis see isegi temasuguse karastunud ning karmis looduses vett ja vilet tunda saanud mehe võhmale. Aga huvitav, mida öelnuks ta siis, kui võtnuks ette umbes sajamiilise White Rim Roadi ümber Canyonlandsi rahvuspargi?

Ja huvitav, kas leiduks mehi, kellele kevadine rattalaager Moabis pinget pakuks? Kevadel, aprilli keskpaigast alates seepärast, sest siis on ilm kõige talutavam; suvel läheb seal hullupööra palavaks, temperatuur tõuseb päeval enamasti üle 40 kraadi. Olgu aegsasti märgitud, et kindlasti tuleb rentida maastur, millega rattad näiteks Salt Lake Cityst, Las Vegasest või Denverist, olenevalt lennureisi sihtpunktist, Moabi transportida ning siis Moabist teinekord 30-40 km kaugusele radade alguspunkti viia. Ratta võib rentida ka Moabis, aga nagu Eensaare kogemus kinnitab, siis alla 50 dollari päeva eest korralikku ratast ei saa. Lihtsam on ratas Eestist lennukiga kohale sõidutada või Ameerikas ratas osta ning see Eestisse tuua ja siin pärast maha müüa, kui keegi tahab n-ö ökonoomitada.

Umbes 5000 elanikuga Moabis on kõik korralikuks sportimiseks vajalik olemas – lõppude lõpuks on see adrenaliinijanuste seiklussportlaste meka. Ööbida saab kämpingumajakestes, mis maksavad 35-40 dollarit kahe või kolme inimese peale öö. Garanteeritud on hea ilm (Laidveega saime kolme nädala jooksul vaid korra kümneks minutiks vihma), palju päikest (oli vaid kolm pilvist päeva, aga neilgi päevadel pilved enamasti hajusid) ning imeliselt kaunis ja pööraselt metsik loodus ning muidugi korralik treeningukoormus – Moab asub 1200 meetri kõrgusel Colorado jõe äärses orus ning rattarajad tõusevad sageli 1500-1600 meetri kõrgusele ning on Eesti radadega võrreldes ikka, olgem siinkohal ausad, väga rasked. Kes rattaga iga päev sõita ei taha, saab matkata Moabi külje all Archesi ehk Looduskaarte rahvuspargis ning Canyonlandsi ehk Kanjonimaa rahvuspargis või peesitada Colorado jõe ääres liivaplaažidel.

Sellised võimalused ja ahvatlused siis. Milline on Eesti kestusspordiüldsuse arvamus?
******
Priit Pullerits enjoying Chesler Park, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Jaanus Laidvee. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits tõukamas pärast järsku laskumist (taamal) Slickrock Bike Trailil ratast käe kõrval järsust mäest üles. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 2: Priit Pullerits Amasa Backi rajal. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Priit Pullerits on GMC Terraini maasturiga jõudnud järjekordse rattaraja algusse ning valmistub teele asuma. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Priit Pullerits Slickrock Bike Trailil. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: Jaanus Laidvee Moabi slickrockil ehk kivikõval liivakivil rattaga kruiisimas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Priit Pullerits hommikul kämpingus valmis GMC Terrainiga järjekordsele seiklusele siirduma. Foto autor: Jaanus Laidvee