Reede, juuni 30, 2017

Pullerits: Kuidas ma maailma ratturite mekas maja soetasin?

Seda täpsust annab juba üle lüüa! Kolm päeva koos põnevate vahepaladega, et sõita Jeep Cherokeega LAst Moabi, ja jõuda Moabi minutilise täpsusega, täpselt kell 16.00 kohaliku aja järgi, täpselt ajal, mil sain oma valdustesse Moabis peremehena sisse astuda – ei minutitki varem ega minutitki rohkem. Milline ideaalne ajastus! Tase, kas pole?

Aga enne seda oli ka üks kontrollaeg. Kontrollajaks oli määratud viis minutit. Ja seda mõõdeti... liivakellaga. Ja seda kõike tehti maksad-180-dollarit-öö-eest-või-kobid-lahtise-taeva-alla Yavapai Lodge’is Suure kanjoni ääres (fotol ülal vasakul ja paremal), kus toas ei ole isegi wifit! Vähe et isiklikuks suhtluseks wifit pole, nad piiravad ka sinu isiklikku hügieeni. Kiri vannitoas teatab: «Keskmine ameeriklane veedab duši all kaheksa minutit. Vaata, kas sina suudad sellest kiiremini!» Selleks oligi duši kõrval viie-minuti-liivekell, ja kiri lisas, et kui selle ajaga hakkama saad, kasutad vaid 60 protsenti vett sellest, mis keskmine ameeriklane.

Keskmisele ameeriklasele ei ole küll probleemi ära teha. Loomulikult ei lähe spordimehel viitki minutit.

Aga muidu näikse, et infrastruktuuri on siinmail panustatud ehk nagu president Donald Trump lubas: Make America Great Again. Ja seda Ameerika juba on. Suure kanjoni äärde on aastatetaguse ajaga võrreldes rajatud uusi suuri parkimisplatse, et saada lahti tee veerde parkijatest. Olen kuulnud lugusid, et varem oldi suviti parkimiskoha eest võideldes isegi rusikatega lööma mindud.

Nüüd, kui hommikul kella kaheksa paiku teele asusin, et sõita Grand Canyon Village’ist mööda kanjoni lõunaserva ida poole, oli rahvast veel vähe liikvel. Erinevalt eelmisest päevast, kui kõik suured parklad olid masinaid paksult täis. Suure kanjoni juurest võtsin suuna kirdesse, Arizona ja Utah’ piiril laiuvasse Monument Valley’sse (fotol ülal vasakul).

Monument Valley on puhas Ameerika klassika. Seal on vändatud kümneid vesterne ja isegi paljud kaadrid kuulsast «Tagasi tulevikku» triloogiast. Monument Valley taustal, maanteel nr 163 (fotol paremal), lõpetas Forrest Gump oma pika jooksu mööda Ameerikat, sest tundis, et on väsinud ja tahab koju.

Monument Valley asub navaho indiaanlaste maal ning nemadki on panustanud taristu arendamisse. Uued suured asfalteeritud parklad, uus hotell vaatega orule – muljetavaldav. Aga seda seni, kuni sa ei suundu oma autoga ise Monument Valleysse. Seal on asjad ainult hullemaks muutunud.

Tee, mis laskub parklast siksakitades orgu, pole eales olnud nii kehvas seisus nagu nüüd. Vähemalt mina nii hulle olusid küll ei mäleta. Pidin Jeep Cherokeest (fotol vasakul) kahel korral isegi välja tulema, et uurida, millist trajektoori pidi mäest alla sõita, et mitte sattuda põhjatutesse liivaaukudesse ega lõhkuda astangute servade või turritavate kividega auto stangesid või põhja. Mitmes paigas ka edaspidi oli tee nii hulluks sõidetud, et liikuda sai vaevalt jalakäija kiirusega. Mõtlesin, miks see nii on, eriti arvestades, kuidas muu taristu on kõvasti kaasajastatud, ning arvan, et jõudsin loogilise lahenduseni.

Nimelt pole indiaanlastele, kes parki oma maal haldavad (fotol vasakul) – sissepääs sõiduautole maksab 20 dollarit –, kasulik, kui inimesed oma autoga seal ringi sõidavad. Neile on kasulikum, kui turistid saab panna oma vanade veokite kasti ning neid lisatasu eest ise ringi sõidutada. Ja parim moodus inimesi oma veokite kasti saada on mõistagi see, kui lasta tee, mis viib läbi Monument Valley, nii käest ära, kui vähegi saab. Mida nad, oletan, ongi teinud. Sest nende kõrgetele veokitele pole ka kõige kohutavamas seisukorras tee mingi probleem.

Liiati tundub mulle, et nad ise naudivad turistide loksutamist. Nad vajutasid gaasi ikka mõnuga ja lasid laia naeru, kui turistid lahtises veokis kõvadel istmetel hüplesid, rätikud suu ja nina ette seotud, et tolmu mitte sisse hingata. Sest kui veokite tolmust jääb väheks, tekitavad seda juurde Monument Valley võimsad tuuleiilid, mis piiravad nähtavuse kohati vaevalt paari meetrini.

Sõitsin kuulsa John Ford Pointini (fotol paremal) ja seejärel keerasin otsa ringi, tagasi. Teeolud olid lihtsalt sedavõrd masendavad, et polnud mõtet rohkem autole vatti anda ja seda trööbata. Tagasitee võttis niigi ligi pool tundi, sest ühes kohas oli tõus sedavõrd järsk ja liivane, et jäin kinni. Eks olin ise ka veidi «süüdi», et gaasi vajutamisega tagasihoidlik olin, aga kui näed tees haigutavaid suuri valusate rantidega auke, ei taha ju liiga suure jõuga kihutades arutuid riske võtta.

Edasi soovisin kogeda midagi rahulikumat, ent sain taas üllatuse osaliseks. Sõitsin Goosenecksi ehk Hanekaelte loodusparki, kus San Juani jõgi (fotol vasakul) teeb 300 meetri sügavuses kanjonis kuue miili kestel mitu rohkem kui 180-kraadist käänakut, liikudes joonlauaga mõõtes edasi vaid poolteist miili. Haruldane vaatepilt, mida varasemalt olin saanud nautida tasuta, sest Goosenecksi park asub asustatud kohtadest üksjagu eemal ning seetõttu polnud sinna ilmselt majanduslikult mõttekas park rangerit saata. Kuid nüüd oli ranger krapsti olemas ning kasseeris silmagi pilgutamata viis dollarit. Jääb vaid loota, et see kulub heaks otstarbeks ehk kauni looduse säilitamiseks.

Õhtuks jõudsin Blandingusse, kust jääb Moabi veidi üle saja kilomeetri. Suure kanjoni ääres ööbisin küll mõrvarliku hinnaga lodge’is, sest seal pole muud valida, kuid muidu olen toetanud väikesi motelle à la Alfred Hitchcocki Bates Motel, kus on säilinud Metsiku lääne atmosfääri ning mis ei kuulu mingitesse suurtesse korporatiivkettidesse. Cliff Palace Motel (fotol vasakul) on just selline. Omanik võttis ise lahkelt vastu, viskas nalja, tuli ja tegi toa ukse lahti, näitas, kus on mis, ja ütles, et võin hommikul magada nii kaua, kui tahan. Korporatiivmotellides oleks antud uksekaart ja heal juhul näidatud kätte suund, kust kandist tuba otsida. Parem aitan väikesi ettevõtjaid elus hoida – ja see pole odav lõbu, sest toa eest maksin ligi 82 dollarit –, liiati hea on teada, et ei panustanud suurfirmade kukru täitmiseks.

Aga olnuks ju mage uue päeva hommikul joonelt Moabi sõita. Maailma rattaspordisõprade kõige ägedamale linnale lähenemine tuleb muuta ikka sündmuseks ning seda kulminatsiooni aegamööda korralikult ette valmistada. Sõitnud läbi Monticello linnast, keerasin justkui keset mittemidagit vasakule kitsale asfaltteele, ja peagi sellelt omakorda kõvakattega saviteele, ning tollelt omakorda liivasele kitsale rajale, mis kallutas autot kohati ärevaks tegevalt vasakule küljele. Kuid leidsin Jail House Rocki ehk Vangimaja kalju (fotol ülal paremal) punaste kõrgete liivakivikaljude taustal lõpuks, pärast väikest valearvestust ja paarimiilist möödasõitu, viimaks üles.

Jutud räägivad, et Metsiku lääne ajastul oli kohalik rantšopidaja, kui kodunt ära läks, naise sinna kinni pannud, et too sigadusi ega lollusi teeks. Kui see jutt on tõsi, siis oleks tahtnud näha, kuidas ta naise sealt pärast kätte sai. Sest kui ronisin mööda järsku nõlva üles (fotol vasakul), nägin seal keset kaljut suurt, 6-7 meetri sügavust püstiste seintega auku. Oleks ma sinna sisse kukkunud, poleks sealt mingil juhul oma jõuga ega võimetega välja pääsenud – kui muidugi üldse luud oleks terveks jäänud.

Veel ligi 30 km sõitu ja jõudsin tee lõpp-punkti, Needles Overlookini (fotol paremal). Sealt avaneb kolme ilmakaarde üüratu vaade Utah’ kanjonimaale, täpsemini Canyonlandsi rahvuspargi ühele osale. Seal, justkui maailma lõpus, valitseb nii suur vaikus ja üksindus – ma ei liialda, ausõna! –, et kuuled, kuidas veri kõrvus kohiseb ja lööb. Seal näed, kui suur ja võimas on tegelikult Utah, milliseid lõputuid võimalusi pakub see igaühele, kes tahab rattaga enda või džiibiga oma tehnika suutlikkust proovile panna. Ainult et ettevaatlik peab olema: sugugi mitte kõikjal ei ole kaljunukil piirded ees ning kui peaksid korrakski kividel vääratama, oled vääramatult surmalaps. Ja ei maksa arvata, et keegi su jäänuseid niipea leiaks.

Tagasiteel keerasin Eight-Mile Rocki juures – selliseid maamärke peab hoolega jälgima, et tähistamata pisiteede rägastikus mitte ära eksida – maasturiteele, mis viib läbi mitme laia washi ehk vadi Hatch Rockini (fotol vasakul). Iseenesest ei peaks see panema kellegi kõrvu kikitama, aga kui lisada, et Hatch Rocki sisse on uuristatud ja ehitatud mitmed majad, hakkab asi juba huvitavamaks minema, eks ole? Toda asustust nimetatakse Rockland Ranchiks. Ja kui siia omakorda lisada, et Rockland Ranch on mitmenaisepidajate privaatne kommuun, läheb lugu eriti põnevaks, kas pole?

Kuid ei tasu arvata, et nad elavad seal primitiivselt. Näiteks on elamiste ees suured päikesepaneelid (fotol paremal). Kaljusse rajatud majad on kõik ilusa fassaadiga. Olen kuulnud, et üks sealsetest naistest pidi töötama stjuardessina, mis on muidugi paras kangelastegu arvestades, et tee, mis viib teda Ranchist suurele asfaltteele, on küll lai, aga trepis ja tolmune ja raputav, mida mööda pole tööle ega töölt koju sõit küll mingi lõbu.

Paar miili hiljem jõudsin džiibiteel järjekordse suur kaljuni, mille otsas haigutas suur Looking Glass Arch (fotol vasakul). Ja nii nagu inimestel on kombeks ronida mäe otsa, kui nad mäge näevad, on neil kombeks ronida ka archi alla, kui nad looduslikku avaust näevad. See viimane, mis seal salata, kehtib ka minu kohta, kuigi tean, et üles ronida on kergem, kui alla laskuda.

Kuid ega sa üles ronides ju väga laskumisele mõtle. Eriti, kui avaus tuleb iga sammuga järjest lähemale. Ikka ju tahaks näha, kuhu sealt vaade ulatub. Igatahes jõudsin viimaks nii kõrgele, et alla vaadates pidin tõdema: kui nüüd peaksin libisema, siis ellu vaevalt enam jääks.

Keskendusin. Laskusin. Ei libisenud. Jäin ellu.

Kümmekond miili enne Moabi peatusin suure punase kalju ees, mille otsas nägin klassikalist lahtist Wrangleri džiipi (fotol paremal). Ime, et see sealt alla ei sadanud. Kalju enda peale oli kirjutatud suurte tähtedega Hole N’’ The Rock. See on järjekordne Utah punasesse liivakivikaljusse rajatud elamine, mis nüüd on pesueht kitšibisnis. Sinna on kokku kogutud igasugu vanavara eklektikat ja kummalisi asju, nii et kõik see kokku moodustab totaalselt sürrealistliku vaatepildi.

Hole N’’ The Rock (fotol vasakul) on midagi rubriigist Only in America, ja kes võtab seda tõsise näoga, arvates, et see on kõik ameeriklaste maitsetuse manifestatsioon ja demonstratsioon, siis see on küll ilma igasuguse huumorimeeleta. Ehk lihtsalt rumal. Jah, see kõik on kokku ääretult totter – aga asja võlu just tolles totruses seisnebki.

Selleks ajaks olin näinud lühikese ajaga nii palju erilist ja kummalist, et aeg oli suunduda sihtpunkti. Moabi. Ja et Moab on maailma ägedaim linn neile, kes naudivad ja hindavad ja armastavad looduses adrenaliiniküllast sportimist, selles pole kahtlust. Sest pole neid, kes oleks seda tõsiseltvõetavalt kahtluse alla seadnud.

Olen Moabis juba nii palju läinud, et aeg oli midagi senisest paremat soetada. Alustasin poolteist kümnendit tagasi telkimisega. Siis, järgmisel korral, elasin primitiivses kämpingumajas. Seejärel hosteli tüüpi kohas lihtsas majakeses. Viimati juba väikeste mugavustega tillukeses puhkemajas. Kõik need olid omal ajal toredad ajutised lahendused.

Sedapuhku otsustasin, et aitab küll – soetan maja (fotol ülal paremal). Talvel tegelesin kinnisvaraotsinguga, leidsin mitmeid variante, kuid ükski ei tundunud õige. Küllap ka seepärast, et vaatasin liiga palju hinda, ja kui vaatad hinda, siis saadki ainult seda, mida hind võimaldab.

Viis aastat tagasi sõitsin Moabis ühel pärastlõunal üle Mill Creeki Steelbenderi raja algusse linna lääneserval. Seal, punaste kõrgete kaljude taustal jäid pika tõusu lõpus silma uued Southwesti stiilis majad, ümbruskond ilusasti kujundatud. Too paistis Moabi kõige nooblim naabruskond. Ega ma linnas tollele oletusele vastuväiteid leidnud. Seda oletust rõhutas ka tõsiasi, et Moabi golfrada asub otse nonde majade taga (fotol ülal vasakul). Golfiradasid aga suvalisse kohta ei rajata.

Ja ühel talvepäeval veel eelmise aasta lõpus leidsingi pasliku pakkumise. Kirjutasin, sain positiivse vastuse, ja sõlmisin lepingu. Asi käis paari päevaga.

Neid ridu siin kirjutan esimese korruse elutoas (fotol vasakul), siinsamas kõrval on avatud köök, praegu surisevad nii nõudepesumasin kui pesumasin, selja taga on terrass, kust avaneb tõepoolest vaade golfirajale ja siinkandis haruldasele rohelusele, teisel korrusel on kaks suuremat ja üks väiksem tuba, poolesaja meetri kaugusel on välibassein, kuhu pääseb võtmega – see on vaid naabruskonna elanikele. Naabreid pole veel tundma õppinud, sest niipea kui asjad sisse olin tõstnud, otsustasin, et teen ühe õhtuse seikluse. Kuid too ähvardas minna liiga riskantseks ning tulin enne pimedat koju tagasi.

Moabis on mõnus, mis muud.

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.

Neljapäev, juuni 29, 2017

Pullerits: Kuidas ma avastasin ameeriklaste spiooni?

Kõndisin pahaaimamatult ja rahulikult mööda Hollywoodi bulvarit (fotol paremal), kui tagant tulid paar inimest hirmsa röökimise ja kisaga. Esimese hooga mõtlesin, et äkki hakkas mõni Superman või Spiderman neid taga ajama ja see, nagu siin öeldakse, on part of the show. Need igasugused filmi- ja muid tegelasi kehastavad kostümeeritud tüübid on sel kuulsal tänaval tavalised – sealhulgas Michael Jackson (ausõna, oma silmaga nägin) –, ja nende mõte on selles, et teed nendega koos pilti ja... siis maksad mõne dollari selle mõttetuse eest ka. Turistid on äraütlemata lollid ja järelemõtlemata emotsionaalsed. Igatahes arvasin, et äkki oli mõni ostnud mõne dollari eest ka võimaluse, et Spiderman teda mööda Walk of Fame’i taga ajab.

Siis nägin, et kaks või kolm jooksvat ja karjuvat, mu kiire otsuse järgi pooleldi arust ära kutti peatusid mu kõrval, lisaks üks tüdruk ka, ja hüppasid just kui üksteisele selga. Aga keda näha polnud, oli Superman või Spiderman või kes iganes kostümeeritud tegelane. Edasi ei saanud aru, kas nad hakkasid üksteist taguma või klohmima. Arvasin, et äkki läksid tüdruku pärast kaklema. Siis tuli mõte, et kes teab, äkki on kuskil mingi pomm. Igatahes hakkas inimesi nende ümber rohkelt kokku jooksma, nii et lõpuks olid nad rahvamassi piiramisrõngas. Järelikult pomm ikka ei ole, sai järeldada. Kuid röökimine ja vehklev karglemine muudkui jätkusid. What the fuck is going on?

Küsisin siis ühelt piiramisrõnga välisservas seisvalt noormehelt, kes näis asja jagavat, mis toimub. Ta seletas midagi, millest oli suures kisas raske aru saada, aga nii palju püüdsin ta jutust kinni (edasine on vaba tõlgendus öeldust), et karjuv noormees oli saanud kuhugi mingi kuulsa tegelasega koos väikse osa vms.

Aga selle pärast nii arust ära minna ja amokki joosta?! Mõned lähevad siin Hollywoodist ikka päris lolliks...

Neid, kellest paremini aru saada, kohtasin mägises Griffithi pargis. Sinna andis ikka tõusta, tee oli käänuline ja peaaegu ainsagi puhkepausita. An uphill battle. Tuulde polnud kellelegi haakida. Ilm oli ka palav, selgelt üle 30 kraadi. Kui viimaks üles jõudnud – ja mis ma näen! Sinises-kollases vormis Saxo Tinkoffi sõitja (fotol vasakul) on samuti kohal! Ja enne mind?! Ja nägi veel nii värske näoga välja, nagu poleks õieti vaevagi näinud. «Nice uniform!» ütlesin talle tervituseks. Tema tumeda naha peal nägi see eredases päiksepaistes eriti kirev ja kirgas välja.

Griffithi observatooriumi juurest (fotol paremal) kiiret allasõitu pidurdas paraku park ranger oma suure valge džiibiga.

LA ei ole tegelikult üldse rattasõidusõbralik. Ütleks, et see koht on rattameeste surm. Siin pole suurt kusagil sõita, igal pool teed, teed ja teed ning kiirteed ja kiirteed. Päris ausalt öeldes pole LA isegi mitte inimsõbralik linn. Ei saa aru, miks peaks inimesed tahtma siin üldse elada.

Kujutage ette nende elu LAs (fotol vasakul): ärkavad hommikul, et istuda autoga tööle sõites ummikus; siis otsivad parkimiskohta ja maksavad selle eest mitte vähe; õhtupoolikul sõidavad koju ja istuvad taas ummikus; üldse, kui kusagile liikuda tahavad, peavad arvestama, et satuvad varem või hiljem ummikusse; lisaks pööraselt suured vahemaad, viletsad ja räpased tänavad, teatud rajoonides ka ohtlikult suur kuritegevus; ja kui koju jõuavad – kui nad üldse suudavad siinseid roppe hindu arvestades normaalse kodu muretseda –, siis näiteks Venice’is, kus maad uurisin-kuulasin, on metsikud parkimisprobleemid, elamised (oleks justkui maja, aga ega sisuliselt suurt ikka ole) on väikesed ja kitsad, nii et õieti aedagi pole, naaber vaatab sulle aknast sisse, ja tagatipuks maksad selle kõige eest kõvasti makse. Raske on leida Eestiga võrreldes märkimisväärseid plusse, kui üldse.

Ometi trügivad inimesed elama LAsse, mitte Eestisse. Ja mis nad seal saavad?! Ühe maanteesilla all nägin mõlemal pool sõiduteed rippuvate tekkide ja katetega eraldatud «elamisi». Kuulsal Venice Beachil (fotol paremal), sealsamas, kus ühel poole promenaadi asuvad poed ja kohvikud, oli teisel pool mitmeid oma maise sodiga koha sisse võtnud tegelasi, sh naisi.

Mõnel on siiski läinud paremini. Söömas käies olen vaadanud neid inimesi, kes köögis toimetavad. Veedavad terve päeva kuumas ja niiseks liha praadides ja panne küürides, välimuse järgi kõik mehhiklased või muud sisserännanud ja sisserännanute pojad. Ja nii kuust kuusse, aastast aastasse. Ja kõik selle nimel, et elada LAs?! Tundub küll, et selle üksluise ja lootusetu eluga võrreldes oleks neil kodumaal palju parem olnud, kui Ameerikas hingitsedes elu sees hoida. See, olgu rõhutatud, kehtib suure tõenäosusega paljude kohta, kes viimasel ajal ka Eestisse on tulnud – ja siit õnneks kiiremas korras lahkunud; vähemalt niigi palju mõistust noil peas.

Tavaline ameeriklane (rõhutan: tavaline) elab lihapraadijatest ja potiküürijatest hoopis teistsuguses maailmas. Asusin LAst (fotol paremal) teele kirdesse Suure kanjoni poole. Selleks, et suurest LAst välja pääseda, läks aega poolteist tundi, sest alatasa jooksis liiklus laial, neljarealisel kiirteel umbe. Viimaks, kui sain hakata Jeep Cherokeel gaasi vajutama, sõitsin läbi selliste linnade nagu Hesperia ja Victorville. Never heard of them? Mina ka mitte. Kaardil on need märgitud imetillukeste, mitte midagi lubavate punktidega. Ja siis see algas: kilomeetrite pikkuses ärisid, kaubanduskeskusi, supermarketeid, autokauplusi, söögikohti jne – ja see kõik asub sisuliselt in ther middle of nowhere. Ja seda kõike oli kordades rohkem kui Tartus ja Tallinnas, ja need kõik nägid välja kordades ilusamad ja hooldatumad kui Tartus ja Tallinnas.

Aga kas mäletate, mida Donald Trump lubas? Make America Great Again! Ja näete: mees pidas sõna. America Is Great Again, nagu nägin Hesperiast ja Victorville’ist läbi sõites.

Barstow's, kus laadisin IHOPis sisse portsu pannkooke, mis maksid veidi üle kümne dollari, muutus olukord aga kurjakuulutavaks. Õhutemperatuur oli võrreldes LAga pööraselt kerkinud. Arusaadav: olin ju jõudnud Mojave kõrbesse. Aga ikkagi oli ligikaudu 100 kraadi Fahrenheiti järgi harjumatu. Mustanahaliselt, kes parajasti vetsu koristas, aga väga sõbralikult ja viisakalt suhtles, küsisin, kas siin ongi suvel nii palav. Ta vastas, et see pole veel midagi – neil oli Barstow’s eelmisel nädalal olnud kuuma ligi 125 kraadi! Inimestele oli antud korraldus kodus püsida ja rohkelt vett juua.

Mööda 40. maanteed Barstow’st Arizonasse Kingmani poole teekonda jätkates – vahemaa, mis on võrdne Tallinna-Tartu edasi-tagasi sõiduga – nägin oma silmaga, et 100 kraadi polnud tegelikult midagi. Temperatuur alles hakkas vastu õhtut tõusma. 106 kraadi. 108 kraadi! 110 kraadi!! 111 kraadi!!! See teeb Celsiuse järgi 44 kraadi! Pistsin käe autoakna vahelt välja – tuul kuumutas seda nagu saunalaval. Ei tea, mis põhjusel, aga igatahes nägin vastassuunavööndis kahes kohas suuri veokeid kraavis. Kes teab, kas oli kuumus suurel kiirusel nonde rehvid lõhkunud või olid juhid pikal palaval teekonnal uimaseks jäänud. Mul võttis 550 kilomeetri pikkune sõit LAst Kingmani koos ummikute ning toidu- ja tankimispeatusega ligi kuus tundi. Pärast olid põlvekõõlusad kanged ja valusad – ilmselt ummikutes pidevast piduri- ja gaasipedaalidga mängimisest.

Hommikul keerasin kiirteelt kõrvale ja jätkasin teekonda ajaloolisel Route 66-l, Mother Roadil. Selle ääres asub mitmeid peaaegu mahajäetud asulaid. Ühes neist, Hackberrys, oli plaan kinni pidada. Peaaegu oleksin mööda kihutanud, sest Hackberry (fotol vasakul) koosneb vaid ühest vanast pood-bensukast ja selle kõrval kahest väheste elumärkidega hurtsikust. Eelmine kord, poolteist kümnendit tagasi Hackberrys käies oli lihtne seda märgata – bensuka ees seisis uhke punane kabriolett. Nüüd oli see aga läinud. Nagu hiljem selgus, oli bensuka eelmine omanik selle oma pojale andnud ning poeg oli selle minema viinud.

Ootasin veidi (fotol paremal), kuni leti taha saabus umbes 75-aastane minupikkune mees (fotol all vasakul). Mul oli temaga asja, üks tehing õiendada. Ta küsis üle, kust tulen. Teatasin, et Eestist. Tema küsis, kas ma sel juhul vene keelt räägin. Vastasin vene keeles, et muidugi räägin. Aga ta ei olnud venelane, ta oli läbi ja lõhki ameeriklane. Kuid ta oskas vene keelt, sest Ameerika luurajana oli ta omal ajal luuranud venelaste järele.

Küsisin, mida põrgut teeb ta nüüd sellises hüljatud kohas nagu Hackberry. Ja ta rääkis, et kui oli aasta 1969, oli ta sõitnud siitkaudu koos sõpradega mööda Route 66-t Kingmani, võtnud siit bensiini, ja kaks kümnendit hiljem, kui üks sõber oli asunud elama Hackberrysse, oli talle külla sõitnud ning otsustanud samuti siia jääda. Kui uurisin, kas tal sellises üksildases kohas igav pole, seletas ta, et on pärit ju New Yorgist ja tal on inimestest ja kärast küllalt, ning et siin on hea ja vaikne – päevas pidi külastajate arv kõikuma kolmest viiesajani, lausus ta –, ta läheb magama õhtul kell kaheksa ja tõuseb hommikul kell neli. Polnud kahtlust, et vana luuraja oli oma eluga nüüd rahul.

Hea on sõita omas rütmis ja ajada oma asja. Seligmanis, mis on kõige kitšilikum vana asula Route 66-l, nägin keele järgi otsustades tšehhide tuuribussi seltskonda. Istusid inimesed vana poe ees, kus tegutses Angel Delgadillo, viimane habemeajaja Route 66-l (fotol vasakul), ning kuulasid tuimade ja tülpinud nägudega giidi juttu. Et sõita edasi ja kuulata järgmises kohas järgmist juttu. Miks, põrgu päralt, raiskavad inimesed oma raskelt teenitud raha sellistele tobedatele organiseeritud reisidele? Miks üldse käivad inimesed nii pikkadel reisidel karjana? Ja veel koos võhivõõrastega?! Miks nad end karistavad ja piinavad? Ei mingit vabadust, isiklikku otsustamist, ei mingit seiklust...

Grand Canyoni ääres olin juba talvel reserveerinud toa Yavapai Lodge’is (fotol paremal), ühe öö hind paar senti alla 180 dollari. Selleks, et üldse kanjoni äärde pääseda, ostsin rahvusparkide aastapääsme, et ei peaks iga pargi ees iga kord taas rahakotti avama. Aastapääse maksab ainult 80 dollarit. (Võrdluseks: nädalane pääse Suure kanjoni rahvusparki maksab 30 dollarit.) Ja siis keskmäestikku vastupidavust arendama.

Suure kanjoni lõunaserv (fotol vasakul) asub rohkem kui 2100 meetri kõrgusel ja see andis hetkega tunda. Tõusudel võttis isegi keskmine tempo kohe kõvasti hingeldama. Ka pulsi lõi üles. Kulus tükk aega, et taastuda. Ja et siis taas normaalses rütmis jätkata. Niisiis – võtsin rahulikult. Sõitsin lääne poole Pima Pointini, kuigi algne plaan oli jõuda Hermits Restini, aga tegin teed valides ühe valearvestuse ning kuna õhtupimedus hakkas peale suruma – päike loojus siin juba kell 19.49 –, keerasin otsa ringi ja läksin oma kallisse elamisse tagasi.

Niigi olid viimased päevad kujunenud autosõidu tõttu pikaks ja väsitavaks. Ei saa ju kohe algusega end tühjaks tõmmata. Parim osa ootab alles ees, aga sinna on veel paar päeva teed.

Kõikide fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.

Esmaspäev, juuni 26, 2017

Pullerits: Mis äpardustega algas elu teisel pool Atlandit?

Midagi pidi ju lõpuks hästi ka minema, suisa vedama, kui nii palju asju oli seni viltu läinud, mõni vägagi. Jaanilaupäeva kõhutäied vihmases Göteborgis, enne pikemat teeleasumist järgmise päeva varahommikul, olid muidugi mehised, aga jaanipäev läks paraku juba stardist aia taha. Lennuk, mis pidi viima Göteborgist Londonisse, hilines väljalennuga tervelt 40 minutit ja juba enne, kui selle rattad maad puudutasid, tuli teade, et mu British Airwaysi lend Los Angelesse on rebooked. Ehk tõugatud hommikul kella kümnest õhtupoolikul kella viieks. Ja mingi spurt Londoni-lennukilt maha, et äkki ikka jõuan veel üle ookeani lennule, ei aidanud. Masinad keeldusid pileti koodi lugemast ja ma isegi ei pääsenud lennuvärava poole liikuma.

Aga nii palju läks hapuks kiskunud lugu siiski paremuse poole, et kella viie asemel lubati edasilendu varasel pealelõunal kella ühe ajal Virgin Atlanticuga. See lubadus õnneks pidas. Nii tekkis lootus, et ehk esimene päev ei lähegi täiega vett vedama.

Aga kes teab, äkki poleks mind LAs maale niipea lastudki. Virgin andis üheteistkümne tunni jooksul kõvasti süüa-juua, näiteks alkoholi tarbimisel – mida ma küll suurt ei teinud, sest see ei aitaks tulemust paremaks teha, kuigi kõik oli maja kulul (just nii menüü seda sõnastaski) – kehtis ainult piirang, et tuleb jääda mõistlikkuse piiresse ja purju juua ei tohi. (Seevastu BA ei pakkunud lennul Londonisse isegi mitte teed või kohvi.) Igatahes ei jõudnud ma viimast võileiba poolteist tundi enne maandumist ära süüa ja panin selle seljakotti, sest pikk õhtupoolik ootas ju veel ees.

Kuid Californias ei saa kõike, mida süda lustib, maale tuua. Reeglid ei luba põllumajandustoodangut üle piiri vedada. Kas juustuga võileib on põllumajandustoodang?

Ameeriklastega nalja teha ei maksa ning seetõttu läksin pärast piiri ületamist, kus ainsaks küsimuseks oli, kui kauaks ma Ameerikasse jään, vastavatele ametnikele teatama, et mul on võileib kotis, kas seda tohib ikka Californiasse sisse vedada. Naisaimetnik ei osanud sellele vastata ja saatis mu pagasi läbivalgustamisele. Kusjuures selle võimaluse ta välistas, et viskan võileiva prügikasti või söön selle ära. Läbivalgustaja teatas, et võileiba üle piiri Ameerikasse tuua ei tohi ning see tuleb kahjuks ära visata. Lasin seda loomulikult teha.

Ent seejärel tuli naisametnik mind tunnustama, et olin olnud aus, sest kui ma poleks olnud, aga nad oleks mu võileiva avastanud – sest deklaratsioonis ju kuulutasin, et ma ei vea põllumajandustooteid –, oleks ma olnud in a big trouble.

Järgmine samm: autorent Alamost. Seal tekkisid ootamatud lisakulud ligi saja dollari ulatuses. Seejärel sain soovituse, et mingu ma parkimiplatsil neljandasse ritta ja valigu sealt selline maastur, nagu mulle meeldib. Valikut küll oli, aga mitte sellist, mis oleks rõõmustama pannud. Üks nõue oli mul, et tahan Ameerika autot, et ärge mõelgegi mulle anda mingit Jaapani või Korea või Euroopa masinat, ja Ameerika auto ma sain. Aga kui valida on Jeep Patriot, Jeep Compass ja Jeep Cherokee, siis need jäävad ju suuruselt alla isegi GMC Terrainile, mille olin viimasel kahel korral saanud Alamost rentides. Ei jäänud muud üle, kui valida must Jeep Cherokee, sest see näis pakutavast valkust suurim.

Viimaks teele pääsenud, otsustasin õhtu veeta kultuurselt, Getty Centeris. See on looduslikult kaunisse kohta rajatud arhitektuuriliselt väljapaistev kunstimuuseum ja teaduskeskus Santa Monica mägedes legendaarse San Diego Freeway ääres, kust avaneb lai vaade suurele osale LAst. Too kiirtee on legendaarne ennekõike oma metsikute ummikute poolest. Sedapuhku noid polnud, aga kahjuks tekkis ummik sihtkohas, Getty Centeri sissesõidu ees. Vaatasin, et masinad küll liiguvad aeglaselt sinna, kuid hirmus aeglaselt. Ja samal ajal tuli neid vastu ka. Lõpuks selgus, milles asi: kõik autod, mis sissepääsust parkimismaja ette jõudsid, käsutati tagasi, sest ilmsesti oli parkimismaja masinaid pilgeni täis. Getty Center on nimelt külastajaile tasuta (vaid parkimine maksab olenevalt kellaajast kas 10 või 15 dollarit) ning kuna parajasti oli tegemist laupäevaga, mil keskus on lahti õhtul kella üheksani, ei pidanuks see olema üllatus, et vabu parkimisplatse nii hilisel ajal enam pole. Panin end valmis pettumuseks, et mindki suunatakse tagasi.

Aga just siis, kui saabus minu kord väiksel ringteel tagasi keerata, muutis liikluse korraldaja poolelt tegevuselt käesuunda ning lubas mul pikas-pikas rivis kõige esimesena parkimismajja sõita. Ei varja, et suur oli mu heameel pärast päeva täis tagasilööke. Ja seda heameelt ei suutnud väga tugevasti nurjata ka tõsiasi, et parkimismajast mäkke viivale trammile pääsemist tuli oodata vaat et lõpmatuseni vonklevas sabas rohkem kui pool tundi.

Teise päeva sissejuhatuseks tegin esmalt pooleteisetunnise jalutuskäigu kesklinnas, kus on viimastel aastatel lisatud uusi kultuurikeskusi, nagu The Broadi kunstimuuseum ja Frank Gehry projekteeritud Walt Disney kontserdimaja. Teel kohtasin üht Floridast pärit vanameest, kes palus, kas jagaksin tallegi juhiseid, kuidas The Broadi pääseda, ja need saanud, küsis ta, kust olen pärit, ja kuulnud vastuseks, et Eestist, teatas rõõmsalt, et tema vanavanemad olid samuti pärit Eestist. Nad olid lahkunud USAsse 1870ndatel aastatel.

Aga lõpuks tuli ka endale pärast pikka aastat ikkagi puhkust võimaldada. Esmalt tegin seda Santa Monica ranna sadamakai ääres, mis on ajalooline seetõttu, et just seal lõppes omal ajal üleilmakuulus Route 66. Päike võttis valusalt, aga tuul jahutas mõnusalt. Vette ei kiskunud – see tundus külm. Mingid neli neegrineiut, kõigil roosad trikood seljas, tegid ligi veerand tundi kõigi teiste ees oma märjaste-liivaste kätega oma tagumikule laialiaetud sõrmedega kämbla jälgi ning muudkui pildistasid noid mobiiliga – siit uus komme, mis küllap varsti ka Eestisse jõuab.

Seejärel käisin Venice’i rannal, kus voorib palju imelikke ja ka segasevõitu inimesi ehk kus saab näha, et issanda loomaaed on ikka kohutavalt kirju. Venice’i rannas asub ka kuulus Muscle Beach, kus omal ajal sai tuult tiibadesse Arnold Schwarzeneggeri tähelend musklimehe ja näitlejana, kuid sedapuhku polnud seal kedagi. Seevastu käis rannas lookleval kaherealisel kergliiklusteel pidev ratturite voorimine. Kiirused olid mõistagi tagasihoidlikud ja ka kiivri kandmist pidasid tarvilikuks vaid mõned üksikud.

Pika päeva lõpetuseks sõitsin läbi Beverly Hillsi Sunseti bulvarile ja Hollywoodi bulvarile, kus rahvast liikus nii, et õieti polnud ruumi astudagi, ja lisaks pakkusid paar meest seal keskel, kas ma maoga pilti ei taha teha. Ei taha: mul on maofoobia. Kõik see osutus pika päeva kokkuvõttes väsitavaks. Aeg oli õhtule minna.

Sest tegelikud teod, mille pärast sai üle ookeani lennatud, ootavad alles ees.

Foto 1: Priit Pullerits Los Angeleses Persing Square'il.
Foto 2: Priit Pullerits Los Angelese kesklinnas pilvelõhkujate taustal.
Foto 3: LA kesklinna pilvelõhkujad.
Foto 4: Rendiauto Jeep Cherokee Santa Monicas.
Foto 5: Vaade Getty Centerist Los Angelesele ja San Diego Freewayle. 
Foto 6: Kunstimuuseum The Broad LA kesklinnas.
Foto 7: Priit Pullerits Walt Disney Concert Halli ees.
Foto 8: Neegrineiud Santa Monica rannas üksteise tagumikku pildistamas.
Foto 9. Ratturid Venice Beachi rattarajal.
Foto 10: Eesti lipp Venice'i rannal.

Kõik fotod kuuluvad Priit Pulleritsule.

Neljapäev, juuni 22, 2017

Pullerits: On see tõesti tõsi? Eestis plaanitakse rattalaagrit Ameerikas!

Minu kõrvu jõudis uskumatuna tunduv jutt, et Eestis on mõned mehed hakanud lõpuks planeerima rattalaagrit ka Ameerikas. Ja mitte kuskil suvalises kohas, vaid lausa Utah’s Moabis, Ameerika maastikuratturite paradiisis. Tegelikult täiesti arusaadav: kui kaua võib neid Itaalia ja Hispaania laagreid korraldada?!

Kuid olgu nad hoiatatud: ega Moabi laagri korraldamine lihtne ole. Ainus, kes Eestis täpsemalt teab, mis seal ees ootab, millised on tingimused ja võimalused, kust lähevad kui kerged või keerulised rajad, olen mina. Seepärast kuulsin ka poetamist, et oleks kasulik, kui kaasa tuleksin.

Juba ainuüksi see, et Ameerika pinnale jõudnuna Moabi kohale jõuda, on pikk, kuigi ilus seiklus, mis neelab kolmveerand päeva – lühikokkuvõte, küll vastupidises suunas, on sellest siin!

Omaette küsimus on logistika. Alates kas või rataste transpordist. Ja mitte ainult lennukiga, vaid teisel pool Atlandit ka autoga. Kui käisime viis aastat tagasi Jaanus Laidveega Moabis, õnnestus meil napilt-napilt kaks maastikuratast koos kahe suure kohvriga salongi sättida (fotol paremal). Aga selleks tuli esijooks alt ja sadul küljest võtta ning vaadata, et ratas sisustust ära ei riku, sest muidu pead pärast osa autost vaat et välja maksma. See tähendab, et ühe maasturi kohta – ja maasturi rent pole mingi eurokäblikust auto rent – tuleb maksimaalselt kaks sõitjat. Isegi kui õnnestub rattad panna katusele (selleks tuleb tellida eraldi katuseraam), on kolm inimeste auto kohta maksimum, millega tasub arvestada, et vähegi ruumi jaguks. Palju lahedam oli mullu kevadel, kui reisisin üksinda: siis sain ratta ja varustuse kogu täiega lahedalt salongi panna, ei pidanud rattal midagi isegi koost võtma.

Vaatame huvitavat ja kõnekat statistikat tollest viimatisest käigust.


26. märts: lend Tartu-Helsingi-Göteborg; öö Göteborgis
27. märts: lend Göteborg-London-Los Angeles-Las Vegas
28. märts: autosõit Las Vegas-Moab (735 km, fotol paremal)
29. märts kuni 13. aprill: 16 päeva rattasõitu Moabis
14. aprill: autosõit Moab-Las Vegas
15.-16. aprill: lend Las Vegas-Los Angeles-London-Göteborg; öö Göteborgis
17. aprill: lend Göteborg-Stockholm-Tallinn

Autosõit GMC Terrainiga kokku 3007 km, sh Moabis ja selle ümbruses 1443 km.
Keskmine auto läbisõit päevas 158 km.
Bensiini kulu 282,5 liitrit (74,6 gallonit).
Keskmine galloni hind 2,124 dollarit (1.93 eurot).
Kütusele kulus kokku 144.10 eurot (158.52 dollarit).
Auto keskmine kütusekulu 9,4 l / 100 km.

Rattaga läbisõit Moabis 733 km.
Päeva keskmine läbisõit rattaga 45,8 km.
Rattasõitudel veedetud koguaeg 99:51.
Rattaga puhas sõiduaeg 65:59 ehk keskmiselt 4:07 päevas.
Keskmine kiirus 11,1 km/h.

Ööbimised:
17 ööd kämpingumajas Moabis
2 ööd El Cortezi hotellis (fotol paremal) Las Vegases
2 ööd Göteborgis
1 öö lennukis

Toidukulu 19 päevaga 282.18 dollarit ehk keskmiselt 14.85 dollarit päevas.
Tänu boonuskaardile kokkuhoid 9.97 dollarit.

Kõik kulud:

Autorent (koos kindlustusega) 19 päevaks 585.40 eurot (565.08 dollarit)
Auto kütusekulu 144.10 eurot (158.52 dollarit)
Ratta transport lennukiga tagasisuunal 150.00 dollarit
Tervise ja ohtliku spordiala kindlustus 87.65 eurot
Ööbimine Moabis (17 ööd kämpingumajas) 603.62 dollarit
Ööbimine Las Vegases (2 ööd hotellis) 63.90 eurot (70.84 dollarit)
Ratta pakkimine ja lisavarustus 70.00 eurot
Toit 282.18 dollarit
Rattasõidu kaardid 25.86 dollarit
Parkide pääsmed ja load 34.00 dollarit
Esmatarbekaubad 19.60 dollari

Loomulikult oli veel kulutusi, näiteks ostetud raamatud, suveniirid, kingitused, samuti selleks reisiks soetatud GoPro Hero+ kaamera koos kinnitustega, aga jätan need arvestusest välja, sest need ei ole tingimata kohustuslikud kulutused. Kindlasti märkavad paljud, et kulutuste nimekirjas puudub lennupiletite hind. Ei, seal ei ole midagi varjata. Lennupiletid kinkis mulle vend 50 aasta juubeliks. Aga tänavuse aasta põhjal võin öelda, et kui soetada lennupiletid hästi varakult, ikka pool aastat ette, võib need saada ligikaudu 500 euro eest – enamik nii head hinda siiski ei saa, sest Eestist ostes on piletid alati kallid; nii hea hinna saamiseks peab olema välismaal n-ö tutvusi, kes oskavad välja ajada palju soodsama hinnaga piletid.

Eks nüüd saavad Moabi rattalaagrist unistajad ise kalkuleerida, kuidas finantsiliselt toimetada. Kindlasti saab säästa ööbimise ja autorendi ning kütusekulu pealt, sest nood lähevad näiteks kahe/kolme vahel jagamisele. Mujalt on juba keerulisem säästa. Pigem peab alati igaks juhuks arvestama ettenägematute kuludega. Näiteks Göteborgist Ameerikasse lennates õnnestus mul rattakast esitada põhipagasina (lisaks oli mul käe otsas spordikott ning üle õla arvutikott ja fotoaparaadi kott, mis kõik läksid vaikimisi käsipagasi arvestusse), aga tagasilennuks ei jäänud mingit kauplemisruumi: ratas on ratas, olgu see mul pealegi põhipagas, ning selle eest tuleb maksta 150 dollarit. Pärast vend uuris reeglitest järele: kõik oli õige, reeglites oli tõepoolest nii kirjas.

Mis arvate? Ja kes on valmis lööma kampa?

Foto 1: Priit Pullerits, Treki ratas ja GMC Terrain 2012. aasta kevadel Moabi lähedal, taamal La Sali mäed. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 2: Kaks maastkuratast GMC Terraini salongis. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Vaade Moabile Sand Flats Roadilt, mis viib kuulsa Slickrock Bike Traili stardikohta. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 4: Rendiauto GMC Terrain Moabi liivakivikõrgendike taustal. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 5: El Cortezi hotell Las Vegase vanalinnas. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 6: Spanish Valley Moabis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Priit Pullerits Dome Plateau'l. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8. Osariikidevaheline kiirtee I-70, mida mööda sõita Moabist Las Vegasesse. Foto autor: Priit Pullerits