Reede, märts 29, 2019

Pullerits: Kas dopingukütid on liiale läinud?

Aga enne, kui asume siinse peateema juurde, lugege mu kolumni Postimehes, kus aitan taas näha suurt pilti ning panen viimaste aastate sündmused loogilistesse seostesse ja relevantsesse konteksti - ja seda kõigest 2800 tähemärgiga. Masterpiece!

Kas olete vaadanud WADA keelatud ainete nimekirja? See on ju pööraselt pikk. Kusjuures, pange tähele, pole nimekiri sugugi lõplik. Paljude keelatud ainete grupid lõpevad seal pärast pikka loetelu sõnadega, et keelatud on «ka muud samasuguse keemilise struktuuri või samasugus(t)e bioloogilis(t)e toime(te)ga ained». Olge siis tark ja saage aru ning hoolitsege selle eest, et te juhtumisi millegagi ei eksi!

See pole minu väljamõeldud mure. Rääkisin sellest hiljuti ka spordiarst Mihkel Mardnaga, kui Postimehele ühte lugu tegin. Ta ütles, et omal ajal oli dopinguvastase võitluse mõte kaitsta sportlaste tervist, ent väitis, et nüüd jääb vägisi mulje, et dopinguvastasest võitlusest on saanud spordipoliitiline instrument, mida kasutatakse teiste riikide kõrvaldamiseks võistlustelt. Ta tõi vaid ühe näite: Läti arsti Ivars Kalivinši leiutatud meldoonium, mida kasutasid paljud Ida-Euroopa sportlased pikka aega, kuni see alles 2016. aastast keelatud ainete hulka lisati. Teisisõnu: neli kümnendit polnud selle vastu kellelgi midagi, kuni ühel hetkel keegi leidis, et ei, enam see ei kõlba. Meldooniumi keelamine võib viidata farmaatsiafirmade vahelisele võitlusele, pakkus Mardna, sest sellel puudub sportlikku võimekust parandav toime; see pidi mõjuma pigem nagu vitamiinid ja mineraalid. Mardna nentis seepeale otsesõnu: «Parim sooritusvõimet parandav instrument on magamine. Kas keelame selle ka ära?»

Huvitav küsimus, millele kergelt ammendavat vastust ei leia, on see, kust ja kellelt tuleb WADA eelarve. See tuleks teha viimase kui ühe reani selgeks ja avalikuks, et oleks arusaadav, millised ravimifirmad kulisside taga toimetavad.

Igatahes on keelatud ainete nimekiri venitatud nii pikaks, et Mardna tunnistas, et tema selles orienteeruda enam ei suuda. Ja väitis, et keegi tegelikult ei suuda. Mis muudab päris tõenäoliseks, et mõni sportlane võib tõepoolest teadmatusest sisse kukkuda.

Rääkisin dopingu teemal, kui tegin Postimehe Arterile ühte lugu, ka Eesti U23 rattakoondise treeneri Rene Mandriga. Tema ütles, et teda häirib tugevasti üha rohkem leviv arvamus, et nagunii kõik tippsportlased kasutavad dopingut. «Rumalamat seisukohta võtta on keeruline,» lausus Mandri. Ent ta möönis, et igasugused skandaalid on spordi mainet paraku rikkunud.

Näiteks olümpiavõitja Erki Nool, veel üks mu usutletu, avaldas, et Andrus Veerpalu dopinguskandaali aegu aastal 2011 tulid mitmed lapsevanemad temalt küsima, kas tõesti ei ole võimalik dopinguta sporti teha. Nool tunnistas, et nii mõnigi lapsevanem viis suusatamises juhtunu järel oma lapse tema kergejõustikukoolist ära.

Mandri kinnitas mulle, et kuigi dopingulugusid kuuleb tänapäeval palju, on tema Eesti noorte koondise eesotsas neid, kes on vahele jäänud ja siis rumala põhjendusega välja tulnud, pigem naeruvääristanud. «Parem sõida 10. koha piiril ja oma võimete tasemel, kui hakkad otseteed otsima,» lausus ta. Mandri lisas, et tema ei tulnud omal ajal profina selle pealegi, et võiks mingit otseteed kasutada, ning ütles, et on rääkinud ka oma treenitavatele: dopingule kohta ei ole. «Esikümne piiril saab sõita ka aineteta,» väitis Mandri.

Keda ja mida usute?

Foto 1: Jalgratturid mägedes. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Peloton tänavu veebruaris Hispaanias. Foto autor: imago / Mario Stiehl / Scanpix
Foto 3: Peagrupp 2016. aasta Austraalia Down Under velotuuri viiendal etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Peagrupp tänavuse Austraalia Down Under velotuuri etapil. Foto autor: imago / Mario Stiehl / Scanpix
Foto 5: 2012. aasta Tour de France'i 11. etapp. Foto autor: Reuters/Scanpix

Neljapäev, märts 28, 2019

Pullerits: Kes juhatab sisse rattahooaja ning kas Eestile võiks koita taliolümpia medal?

Kevadise rattahooaja sissejuhatuseks ja innustuseks paar elulist juhtumist.

1.
Tehes Tartu rattamaratoni eel metsas vihmast märjal singlil oma Bottecchiaga viimast treeningut, libises RedBike’i klubi liikmel Kaido Vooglal (vasakpoolsel fotol vasakul) tagaratas kännujuurt ületades alt ning ta põrutas peaga vastu puud. «Istusin sambla ja pohlade vahel, jalad lõhki ja pea tuikas, ratas katki,» kirjeldab ta. Järgmisel hommikul viis ratta klubi mehaanikuile, ise teades, et võistluste eel on noil käed-jalad niigi tööd täis.

«Päev enne starti sain ratta kätte – jooksis nagu kulda,» kiidab Voogla. Kinnituseks lühikese maa 14. koht ja oma vanuseklassi võit.
*
2.
Tunamullu suvel võitis Voogla (parempoolsel fotol paremal) Pandivere rattaralli lühikese distantsi. See lisas indu, et valmistuda 1600 euro eest ostetud karbonraamiga KTMi sadulas järgmiseks hooajaks veelgi põhjalikumalt. Aga suur isu, nagu ütleb vanasõna, ajab suu lõhki. Aprillis tõstis ta treeningumahtu varasemate aastatega võrreldes tervelt 400 kilomeetri võrra, pani mais veelgi juurde... ja tõdes võistluste alates, et loodetud minekut ei tule ega tulegi. «Hooaeg hakkas mu vastu töötama,» nendib Voogla. «Korralikku sõitu ei teinudki.»

Tegelikult läks veelgi kurvemini: neljal võistlusel, sh Tartu rattarallil ja Tartu-Tallinna Gran Fondol, lendas ta asfaldile. «Lollakad juhused, väiksed rüsinad,» toob Voogla põhjenduseks. Varem polnud ta kukkunud kordagi. Ta ei välista, et õnnetuste suurt arvu võib tõlgendada saatuse märguandena, et miski läks hooajaks valmistudes tõepoolest viltu.
*
Need on killud endise kulturisti Kaido Voogla rattakarjäärist, millest kirjutan ajakirja Ma Olen Jalgrattur järjekordse numbri (vt esikülg vasakul) omanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid».
Lisaks on ajakirjas lugu rattasõidust, mille käigus tuleb jõulude ja aastavahetuse vahel
läbida 500 kilomeetrit – see on Festive500 (kirjutab Martin Voltri) – ja lood 86 kilomeetri pikkusest sõidust 4500 tõusumeetriga Itaalia Dolomiitides – see on Sellaronda HERO (kirjutab Vahur Kalmre).
Rattaharrastaja Priit Salumäe pani ritta kümme mäge, mille otsa ta on sõitnud ja milleta ei saa.
Kuus rattaharrastajat räägivad, milliseid trenne nad talvel lume ja pimedaga tegid. Samuti ilmub lugu sellest, kuidas ühitada väikeste pereliikmete heaolu ja iga päev rattaga ringi liikumise harjumus.
Eesti maanteeprofid avaldavad oma 2019. aasta eesmärgid.
21-aastane Võrumaa neiu Mari-Liis Mõttus räägib cyclorajal nikerdamisest (kirjutab Liisi Rist).
Mu omaaegne kolleeg Postimehes, nüüd ERRis töötav Priit Rajalo alustab treenerite lugude sarja – esimesena on intervjueeritav André Aduson.
Kolm fotograafi (Adam Illingworth, Artur Sadovski ja Tõnu Tunnel) valisid välja oma möödunud aasta parima rattafoto.

Täna saame lugeda, et Läti on saanud oma esimese taliolümpiakulla. Nende neljabobi meeskond, kes Sotši olümpial lõpetas teisena, saab pärast Venemaa meeskonna diskvalifitseerimist kätte kuldmedalid. See tekitab küsimuse, kas meilegi võiks sel viisil mõni medal pudeneda. Pean silmas Saskia Alusalu (fotol vasakul) neljandat kohta Pyeongchangi olümpial.

Paraku lõpetasid enne Alusalu sportlased riikidest, millel dopinguga palju probleeme pole esinenud. Ent teoreetilises plaanis on huvitav, et kui mõni tema ees finišeerinuist peaks siiski diskvalifitseeritama, kas pronksmedal läheb siis Alusalule, kes on lõpp-protokollis neljas, või läheb pronksmedal uisutajale, kes ületas finišijoone neljandana. Kuidas see olukord laheneks, kes teab?

Foto 1: Endine kulturist Kaido Voogla (vasakul) endise kulturisti Indrek Otsusega 2016. aastal Lätis Ainažis temposõiduvõistlusel. Foto Kaido Voogla erakogust
Foto 2: Endine kulturist Kaido Voogla (paremal) muusik Indrek Raadikuga mullusel Gran Fondol Tartus. Foto Kaido Voogla erakogust 
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur viimati ilmunud number. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre, kujundas Artur Kuus 
Foto 4: Saskia Alusalu mullu juulis algul Tallinnas Kadrioru staadionil Eesti 100x10 km teatevõistkonna viimase vahetuse liikmena jooksmas. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, märts 27, 2019

Pullerits: Kas rattaga saab sõita New Yorgis, kui oled ise Eestis?

Ei, see pole mingi trikiga küsimus. Ja vastus on sulaselge jah.

Külastasin talve lõpus Tallinna lähistel Märt Märtsonit (fotol vasakul), personaaltreenerit ja Hawaii Expressi müügispetsialisti, kes sõitis juba talve algusest seal, kus aga tahtis. Õigemini, kus aga Zwifti arvutiprogramm võimaldab. Näiteks New Yorgis Central Parkis või Londonis. Või mullusel MM-võistluste grupisõidu rajal Austrias Innsbruckis või nelja aasta tagusel MMi rajal Ameerikas Richmondis. Samuti saab ette võtta Tour de France’i karmi etapi, ligi 14 kilomeetri pikkuse tõusu Alpe d’Huezi otsa. Kusjuures isegi teiste ratturitega sai ta võidu sõita. Ja neile koguni tuulde võtta.

Olete proovinud? Teate ikka üldse, millest jutt? Kirjutasin sellest loo ka Postimehe Arteri Tehnoloogia rubriiki, aga kuna seal on lugu tasuline ning raha teil nagunii pole, et mu töö eest maksta, siis siin suure vastutuleku korras teile lühike, ent sisukas kokkuvõte.

Tehnoloogia areng on muutnud rattasõidu aastaringseks, nii et enam pole soojade maade sõitjail talvisel ajal erilist eelist. Vaja on vaid järgmisi komponente (lisaks rattale):

-    trenažöör (fotol ülal paremal);
-    rattasõiduprogramm (Zwifti-nimeline on nende seas väidetavalt kõige populaarsem);
-    kiiruse sensor, mis käib kas rummu peale või vända külge; või võimsusandur, mis käib vända või tagarummu sisse või pedaali külge; või direct drive trenažöör, millel on küljes oma võimsusandur.

Nüüd jääb üle sisestada arvutile oma kehakaal ning saata andmeside kaudu pedaalides arendatud võimsus. Kui rajal algab tõus või langus, on programmis täpselt kirjas selle protsent. Nendest andmetest arvutile piisab, et kuvada ekraanil, kui palju sõitja kiirus väheneb või suureneb. Näitlikustatult: kui lausikul püsis 80-kilose sõitja kiirus 200-vatise võimsuse juures 30 km/h, siis 10-protsendilise tõusu alates kahaneb kiirus sama võimsuse korral näiteks 12 km/h-ni. Kui tahta mäest üles sõita näiteks kiirusega 17 km/h, peab vändates kõvemini tööd tegema ehk rohkem võimsust arendama. Ja laskumisel, kui paras kiirus käes, saab mõnusalt tirri lasta – seisma ei jää.

Vähemasti Zwifti programm on nii tark, et võimaldab isegi tuules sõita. Kui haakida end ekraanil mõne ratturi selja taha – too rattur ise võib samal ajal oma ekraani ees vändata kus tahes maailma otsas –, näeb silmapilkselt, kuidas võimsus, mida peab endise kiirusega edasiliikumiseks tootma, väheneb oluliselt.

Tagatipuks saab osaleda koguni võistlustel ning kasutada seal ära tuules sõidu efekti.

Kas olete proovinud?

Fotod 1, 3 ja 5: Märt Märtson oma kodus ratast väntamas. Fotode autor: Erik Tikan, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rattatrenažöör. Foto autor: Erik Tikan, Postimees/Scanpix
Foto 4: Zwifti programm on viinud ratturi New Yorki teistega koos sõitma. Foto autor: Erik Tikan, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, märts 25, 2019

Pullerits: Kogu tõde intervjuust Juha Mietoga ehk kes meist oli ikkagi kõvem jooksumees?

See oli alles sensatsioon! Juha Mieto, Soome paremaid suusatajaid, jäi 1978. aasta kodusel MMil Lahti 50 km sõidus... kõige viimaseks. Küsisin temalt kolmapäeva pärastlõunal, kui kohtusime Viljandimaal Kõpus, miks ta tol korral üldse lõpuni sõitis, kui oli näha, et suusad kohe üldse ei libise.

«Sellepärast sõitsin lõpuni,» vasta ta, «kuna teadsin, et nüüd hakatakse minu kallal ilkuma, ja ma tahtsin kahe aasta pärast Lake Placidi olümpial näidata, mis ma tegelikult suudan.» Näitaski: võitis seal kolm medalit, 15 ja 50 km hõbeda ja teatesõidus pronksi. «Mul oleks jäänud mürgisupp söömata, kui ma ei oleks lõpuni sõitnud,» lisas Mieto.

«Mis on mürgisupp?» küsisin.

«See on soomekeelne ütlus, et oodake ära, siin veel tullakse ja näidatakse. Sööd selle supi ära ja lõpuks tõused uuesti pinnale.» Mieto lisas, et sellises olukorras sõltub palju inimese loomusest: mõni murdub, mõni saab indu juurde.

«Kui 1985. aasta MMil Seefeldis tuli kasutusele uisutehnika, siis see teile vist eriti ei istunud?» võtsin ette järgmise teema.

«Võib-olla osalt oli nii, et ei sobinud. Tookord eeldasin ja arvestasin, et Seefeldis ei hakata veel uisutehnikat kasutama.»

«Kas treenisite seda sõiduviisi enne tollast MMi?»

«Ei.»

«Miks?»

«Väga harva on juhtunud, kui MMil on võetud kasutusele midagi sellist, mida enne pole harjutatud. Ma treenisin ja õppisin puusuuskadega. Olin juba 24, kui Faluni MMil [1974] tulid plastsuusad. Pidin õppima ümber plastikute peale. Ja lõpuks pidin juurde õppima, kuidas uisutehnikas sõita. (Mieto on hiljem tulnud uisutehnikas isegi Soome meistriks. – P.P.) Mulle oleks kõige parem olnud, kui plastsuuski poleks tulnud.»

«Tohoh!»

«Kui oled elanud 24-aastaseks ja kogu aeg puusuuskadega sõitnud, siis oled nendega harjunud. Minu karjääri ajal toimus suusatamises palju muutusi. See tundub lausa uskumatu, kui palju!»

Mieto rääkis mulle veidi hiljem loo Lake Placidi olümpialt 1980, kus ta sõitis Järvineni suuskadega. Soome president Urho Kaleva Kekkonen olid teda selle eest kiitnud, et ta võistles Soome suukadega. Mieto oli talle vastanud, et oleks sõitnud kas või Vene suuskadega, kui venelased annaks neile Karjalast sõrmesuuruse tükigi tagasi. Kekkonen oli patsutanud teda selle eest õlale. «Kekkonenil oli huumorimeelt, ta oli rahvamees,» lisas Mieto.

«Kui palju teil omal ajal abimehi oli?» jätkasin küsimustega

«Mänedžere ei ole ma kunagi kasutanud.»

«Aga olid teil oma määrdemehed?»

«Meil olid suusaliidu määrdemehed. Nemad testisid, milline suusk on parem, aga põhiliselt määrisin oma suuski ikka ise.»

«Kui palju suusapaare teil oli?»

«Viis. See arv oli suusatootjatega tehtud lepingus ette kirjutatud. Tänapäeval on aga nii palju erinevaid suuski, et see ajab juba hooldemehi segadusse.»

«Kas tegite ise treeninguplaane või oli teil selleks treener?»

«Mul on olnud usaldusmehed, kelle nõu olen kuulda võtnud. Aga nad ei olnud treenerid. Kevadel analüüsisime, kuidas hooaeg möödus, ja tegime siis üldise plaani järgmiseks hooajaks. Käisime saunas ja arutasime seal kõik asjad läbi.»

«Kuidas te koormusi jälgisite?»

«Teed endale plaani ja selle järgi lähed. Aga sa pead olema igatpidi aus. Kui tunned, et midagi on väga viltu, ei ole mõtet ennast väsitada. Sa pead oskama eristada laiskust ja väsimust. Kui oled väsinud, pead endale ütlema, et nüüd pean puhkama – ja uskuma iseendasse. Meie sees on palju tundlikum ja peenem riistapuu kui kosmoserakett – isegi professorid jäävad sellele alla. Kui tunnetad iseennast, kui oled iseenda vastu aus, ei vaja sa psühholooge ega teisi tegelasi, vaid saad ise hakkama.»

«Pulsikella teil ei olnud. Kas kuulasite ainult sisetunnet?»

«Ei, pulsikella polnud. Kui olid pikad aeroobsed treeningud, ei läinud ma kunagi liiga kiiresti, pigem vastupidi. Ja kui olid anaeroobsed treeningud, panin minut aega täisvõimsusega. Siis ei ole ju mõtet kasutada pulsikella.
Minu ajal ei räägitud midagi piimhappest. Seitse minutit intensiivset sõitu, ja kui hakkas kogunema väsimus, et enam ei jaksa, siis tõmbasid natuke tagasi, peaasi, et liigutuste koordinatsioon säiliks.»

«Kas praegu vaadatakse liiga palju pulsikella?»

«Ma ei tea seda. Endisaja meetodid, mida mina kasutasin, olid õiged, aga neid, mida nüüd kasutatakse, ei oska ma kommenteerida.»

«Oli teil toitumisnõustajaid?»

«Koondise arst andis soovitusi, et nüüd on näiteks tühjendustreening tulemas... Aga sa pead ikka ise ennast tunnetama. Inimmasin on väga peen riistapuu!»

«Vitamiine ja toidulisandeid kasutasite?»

«Ei ole kunagi kasutanud. Ka rauatablette mitte. Mul on verenäitajad olnud alati kõrged. Minu ajal ei teatud, miks need näitajad kõikusid.» (Lähemalt on Mieto verenäitajatest juttu laupäevase Postimehe Arteri loos.)

«Kui suur oli teie kopsumaht?»

«Mul on maailma kõige suuremad kopsud. Mul on mõõdetud 7,48 liitrit. Olin siis 23-aastane. Ühe korra mõõdeti 1984. aastal ülikoolis – 7,49 liitrit. Ma olin siis ligi kahemeetrine, üle saja kilo – see oli mul loomulik näit. Noorena istusin peaaegu kuus minutit basseinis vee all ja siis tulin välja – kõik vaatasid imestusega.»

«Maksimaalset hapniku tarbimise võimet mõõtsite?»

«See näitaja on lahjematel vendadel suhteliselt kõrgem. Konkreetselt ei mäleta. Küll aga mäletan, kui jooksin kord lindi peal 33 minutit, lindi nurka tõsteti. Mul jäi ainult kolm sekundit parimast tulemusest puudu. Mõõtjad ei uskunud seda, nad arvasid, et pean maksimaalselt 15 minutit vastu. Mootor oli mul kõva.»

«Olite suur ja pikk mees. Kas see tegi teistega võrreldes võistlemise raskemaks ka?»

«Jah. Üks näide. Siis oli võistlusradadel palju käänakuid ja kitsaid laskumisi. Kuna mul olid pikad suusad ja pikad jalad, pidin olema palju osavam kui väiksemad vennad. Või kui suusk andis tagasi, siis tagasiandmine oli nii pikk, et väiksem vend võttis selle aja peale juba järgmise sammu. Kord rääkisin sellest Harri Kirvesniemiga. Ta ütles, et talle polnud selline mõte kunagi pähe tulnud. Ega Harri polnud ka lühike mees.»

«Kui pikk ja raske te olite?»

«Lake Placidis, kui olin lõpetanud 50 km sõidu ja käinud saunas, kaalusin ikkagi 101 kilo. Muidu võisin olla kuni 115 kilo. Pikkust oli 197,3 cm. Jyväskylä ülikoolis mõõdeti.»

«Aga jalanumber?»

«51,8.»

«Kust te endale nii suuri suusasaapaid leidsite?»

«Kui ma ei oleks kuulunud koondisse, oleks nii suuri saapaid olnud võimatu saada. Kui mu suusasaapad suusatades märjaks said, vajusid need ühelt või teiselt poolt üle suusaääre. Väiksemakasvulisel mehel ei tule pähegi, mis probleemid on suurtel meestel. Seepärast pidingi alati olema iseseisev, oma asjadega hakkama saama.» Ta lisas, et tema suuskade pikkus oli 2.22.

«Oli teiesugusel pikal mehel ka eeliseid?»

«Oli küll. Tõmbasin oma suurusega tähelepanu. Olen tänapäevani suutnud tänu sellele püsida tähelepanu keskpunktis. Mul on siiamaani veel temperamenti, kuigi olen juba vana mees. Suured mehed on tavaliselt vaiksed, nagu ka loomamaailmas, kus suured isaskoerad on rahulikumad, aga pisikesed hauguvad kogu aeg.»

Seejärel rääkis Mieto Soome naisajakirjanikust, kes oli teinud loo Jelena Välbest. Välbe oli talle tunnistanud, et noorena oli Mieto tema iidol. Terve ta magamistuba oli täis Mieto pilte. Ka itaallanna Stefania Belmondole, samuti väikest kasvu naissuusatajale, oli Mieto olnud eeskuju ja lemmik. «Ma arvan, et mind peeti aborigeeniks, keda kõik imetlesid,» lausus Mieto naeruga.

«Pidasin silmas,» täpsustasin omalt poolt, «kas suurus andis ka rajal mõnikord eeliseid.»

«Kui oli kõva rada ja olid laskumised, siis seal tänu suurusele võitsin: raskust rohkem ja libiseb paremini. Kui oli pehme rada, siis oli väga raske. Siis võisin juba stardis käed püsti tõsta.»

«Kas nüüd, kui suusatamine on pigem saledate meeste ala, oleks teil oma pikkuse ja kehakaaluga kehvemad eduvõimalused?»

«Nüüd oleks võimalused võistlustel palju paremad kui siis! Ma olin väga kiire. Mulle sobiks ka sprint. 1981. aastal Itaalias sõitsin seda korra, jõudsin finaali ja võitsin, rootslased olid põhilised konkurendid. Mu vanaisa, kes sündis 1893. aastal, oli kiirjooksja. Aga isa ei rääkinud mulle sellest kunagi. Ta oli vallasekretär. Tema ei harrastanud kunagi sporti ega rääkinud spordist iialgi. Ema käis mind ka ainult korra võistlustel vaatamas, 1974 MMil Falunis, turismireisil. Isa ikka nöökis mind, kui olin 14, et niisuguse tõmblemisega [nagu trennis] saaks oi kui palju puid ära lõhkuda. Ma sündisin 1949, sõda oli just lõppenud, siis ehitati Soomet üles. Töö oli kõige tähtsam.»

Mieto rääkis, et tal oli suusatajana tapjamentaliteet, ning tõi selle kohta näite Soome meistrivõistlustelt, millest kirjutasin lähemalt laupäevases Postimehe Arteris. Küsisin, kas ta on end rajal ka pildituks sõitnud.

«Küllaga. 1973. aastal, kui olin 23, võitsin Holmenkollenis 15 km, siis oli päev vahet ja tuli 50 km. Norralased võtsid 300 meetri kohal aega, kes stardist kõige kiiremini läheb. Sooja oli kümme kraadi, rada oli vesine, sõitsin puusuuskadega. Olin 300 meetri kohal juba 10 sekundiga ees ja otsustasin, et ei anna seda edu käest. Kümne kilomeetri märgis olin juba kahe minutiga teistest ees. Lõpu eel võtsin apelsini, see äratas mind uuesti ellu, sest sõitsin end täielikult tühjaks. Lõpuks võitsin Oddvar Brå ees mitme minutiga. Pål Tyldum, kes oli aasta varem võitnud 50 km Sapporo olümpial, kaotas mulle viis minutit. Rada oli tegelikult 56 km pikk. Kui inimene on vormis ja tunneb sisemiselt, et on selleks võimeline, siis ta suudab oma piire ületada.»

«Kas Soome suusatajad kasutasid tollal abivahendeid, mis nüüdisajal on keelatud?»

«Selle kohta ei oska ma midagi öelda.» (Mieto hääles seni kõlanud entusiasm kahanes olematuks.)
«Kas usute, et suusatamine on puhas spordiala?»

(Elavnedes): «Täielikult usun! Kui sportlane kõiksugu tegelinskeid ei kuula, vaid teeb oma südametunnistuse järgi, on puhas sport täiesti võimalik. Toon ühe näite. 1965. aastal püstitas Austraalia pikamaajooksja Ron Clarke Bislettil 10 000 m maailmarekordi 27.39. See oli uskumatu! (Clarke ületas enda nimele kuulunud eelmise maailmarekordi 36 sekundiga. – P.P.) Ma olen kindel, et ta oli puhas mees. Temas oli hullu loovust. Ma usun täielikult puhtasse sporti.»

Mieto rääkis seejärel pika loo, kui tähtis on sportlaste innustamine ja motiveerimine, ning avaldas arvamust, et tänapäeval ei ole enam kuigi palju selliseid treenereid, kes seda teha oskavad. «Kõige hullem on distantsilt juhendamine, telefoni teel,» lisas Mieto, «kui sa ei tea, kui palju on inimesel aega jne. Sa pead olema ise juures.»

Edasi küsisin, kuidas meeldib Mietole see, et suusatamises on saanud valdavaks paaristõuketöö.

«Ma ei kahtle, et minus oleks ka leidunud rutiinitaluvust küll ja küll.»

«Kas suusatamine sedasi ainult kätega raiudes liiga üksluiseks ei muutu?»

«See on tõsi. Tänapäeval mõjutab suusatamist palju ka televisioon: suusarajad tehakse nii, et võistlust oleks telerist hea vaadata, mistõttu keerutatakse väikestel radadel. 1976. aasta olümpial toimus 30 km võistlus 30 km ringil: algul oli 27 km järskude tõusude ja laskumistega ja siis kolm kilomeetrit finišiala lähedal. Siis ei oleks saanud kasutada tänapäeva sõidutehnikat, sest tolleaegsed rajad olid palju raskemad.»

Järgnevalt rääkis Mieto põhjalikult suuskade ettevalmistamise arengutest. Ta nentis, et hoolimata selles vallas toimunud suurtest muutustest on möödapaneku võimalus endiselt väga suur. «Väga palju on muutujaid,» põhjendas ta. «Osalt on asi läinud lihtsamaks, aga ikkagi võib vigu tulla, ja kui viga tuleb, siis see avaldab suurt mõju. Hooldemeestel on suuskade rohkuse tõttu probleemid. Ja siis võetakse neid veel vastutusele ka! Sportlasi treenitakse samuti hirmus peenelt – isegi seda, kuidas pead vetsus oma tagumikku pühkima.»

«Kas suusatamist ei peaks lihtsamaks muutma?»

«Jah, aga kuidas sa seda teed? On selliseid maid, kes on võimelised arengutega kaasa minema, nagu Norra, ja teistel ei jää muud üle, kui neile järgneda.»

Kui hakkasime autoga lähenema Otepääle, kus Mietot ootas Jaak Mae, uurisin talt viimaks, kui suur oli ikkagi tema aastane treeningumaht.

«Harjutasin kaheksakümnendail neli tundi päevas. 335 päeva aastas. Lisaks venitused. Mängisin ka võrkpalli. Kangi ei ole ma jõusaalis kunagi tõstnud. Minu jõutrenn oli metsas palkide tõstmine ja loopimine. Noorena olen ka vasarat heitnud.»

«Aga kas oma jooksurekordeid mäletate?»

«Olen jooksnud kolm maratoni. Kahe ja poole tunniga oleks võinud ära joosta, aga see ei ole olnud mu eesmärk. 800 meetrit olen jooksnud alla kahe minuti, 1.53,2ga. 5000 meetrit olen jooksnud 15.03ga. See tuli selle pealt, et käisin lihtsalt jooksmas. Ma jooksin peamiselt metsas, see oli mulle südamelähedane.»

Foto 1: Jaak Mae tervitab kolmapäeval Otepää Tehvandi hotellis Juha Mietot. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (vasakult), Juha Mieto ja Jaak Mae kolmapäeval Otepääl Tehvandi suusastaadioni taustal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits (vasakult) vaatab ja jälgib, mida Jaak Mae Otepääl suusamuuseumis Juha Mietole seletab. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jaak Mae ja Juha Mieto Tehvandi suusastaadionil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Juha Mieto kolmapäeval Viljandimaal Kõpus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Jaak Mae ja Juha Mieto vaatamas Otepääl suusamuuseumis vanu suuski. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 7: Jaak Mae (taamal) ja Juha Mieto Tehvandi suusahüppetorni vaateplatvormil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 8: Jaak Mae (vasakul sinises) ja Juha Mieto Tehvandi suusahüppetorni hoovõturaja kõrval. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 9: Juha Mieto ja Jaak Mae Tehvandi suusahüppetorni hoovõturaja kõrval. Leia pildil Priit Pullerits! Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 10: Priit Pullerits (vasakult), Juha Mieto ja Jaak Mae kolmapäeval Otepääl Tehvandi suusastaadioni taustal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Reede, märts 22, 2019

Pullerits: Kuidas kuulus suusalegend paljastas mulle Soome suusatajate uskumatud verenäitajad!

LISATUD DR AIN KAARE PÕHJALIK KOMMENTAAR!
«Kui kõrge oli teil veres hemoglobiini tase?» küsisin kolmapäeva pärastlõunal Viljandimaal Kõpus Soome suusalegendilt Juha Mietolt.

Mul oli vahendajate kaudu juba ammuaega kokku lepitud, et Mieto võtab mind pikalt jutule ja annab mulle intervjuu. Istusime sealse puidutööstusettevõtte teise korruse söögisaalis – Mieto on ju igipõline metsamees, kes, nagu ta mulle kinnitas, ei teinud kunagi jõusaalis kangitrenni, vaid asendas selle metsas palkide tõstmise ja loopimisega –, kus Mieto võttis endale tassi kohvi, aga mina mitte (esiteks mulle ei meeldi kohv ja teiseks, kui teed intervjuud, on targem keskenduda ühele, peategevusele); olime kokku leppinud, et kui kolmveerandist tunnist jääb väheks (nagunii jääb väheks, teadsin oma kogemustest juba ette), räägime edasi autos, kui sõidame Otepääle külla Jaak Maele.

Niisiis, hemoglobiini näit?

«175 ja 180 vahel,» vastas Mieto ükskõikselt.

Ma ei saanud jätta hüüatamata: «Selle näitajaga nüüd starti ei pääseks!»

Mietol oli vastus omakorda justkui varrukast võtta:

«Mäntyrantal oli 240. See on fakt!» Soome suusataja Eero Mäntyranta tuli kuuekümnendatel kolmel korral olümpiavõitjaks.

No seda näitajat, tuleb tunnistada, ei tahtnud küll esimese hooga uskuda.

Aga Mieto valgustas mind edasi:

«Maailmas on kaks suguvõsa, kus on selline näitaja, üks on Mäntyranta ja teine on mingi suguvõsa Aserbaidžaanist või Venemaalt. [Soome suusataja] Pertti Teurajärvi naisel Ellil oli see näit 220. Nahk oli tal marjapunane. Noorest peast on see eelis, aga vanast peast on see halb. Kui veri on liiga paks, ei lähe see peentest veresoontest läbi.»

Mieto jutt tundus kahtlane. Seepärast võtsin hiljem ühendust Tartu Ülikooli kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhataja doktor Ain Kaarega, keda on ka teleajakirjanikud kasutanud oma dopinguteemalistes lugudes eksperdina. (Mitte et teles esinemine oleks mingi näitaja, aga mainin seda seepärast, et dr Kaaret teile paremini meelde tuletada.)

Dr Kaare ei kiirustanud sugugi käigult kuulutama, et Mieto jutt on jama ja ei kannata mingit kriitikat. Jah, selline näit on harukordselt kõrge, möönis ta, ent tuletas meelde, et kuuekümnendail, mil Mäntyrantal selline hemoglobiinitase oletatavasti mõõdeti, oli teadusaparatuur palju suuremate mõõtmisvigadega kui praegu. Ta uuris veidi asja ning saatis mulle mõne aja pärast hulga teadusmaterjale, mis kinnitasid, et Mäntyrantal oli tõesti eriline veri.

Proovisin dr Kaare saadetud materjale lugeda, aga mis seal salata: kui sa meditsiiniteadlane pole, jääd jänni. «Ma sellest küll detailselt aru ei saa, aga ju siis oli ikkagi kõrge, eks?» küsisin dr Kaarelt üle.

«Oli, oli,» kinnitas dr Kaare. «Tal oli EPO geenis mutatsioon, mille tulemusel EPO retseptor erütroidse rea eellasrakkudel oli tundlikum EPO-le ja põhjustas sellega punavereliblede vohamist. Lugu isegi kirjas maailma nr 1 hematoloogiaalases teaduskirjas.» Hiljem teatas dr Kaare mulle, et 2014. aastaks oli Mäntyrantal esinevat geenimutatsiooni kirjeldatud 116 persoonil 24 erinevast perekonnast. Tänaseks on ilmselt mõned veel lisandunud, lisas dr Kaare.

Vaat nii, mehed, on lood selle Eesti teatud ajakirjanduses suureks puhutud hemoglobiinitaseme teemaga. Üks mu ammune ja usaldusväärne tuttav, kes tegutseb ettevõtluses, läkitas mulle edasi ühe teistel pool Atlandit väga-väga tugevas ülikoolis järeldoktorantuuri tegeva teadlase kommentaari Eesti ajakirjandusest kuuldu-nähtu peale: «...«Pealtnägija» meeskond, kes sõnakõlksude pealt teeb saateid, kus ajakirjanik on nii kohtunik, politseinik kui meditsiinidoktor. See PN saade dopingust oli ju täiesti kohutav.»

Mida Mieto mulle veel rääkis, sellest saate lähemalt lugeda Postimehe Arterist. Aga olgu lisatud, et kõik lehte ka mahtunud. Osa juttu, mis spordi- ja suusatamisspetsiifilisem, jäi üle, nii et see läheb käiku peagi siin blogis.

Foto 1: Priit Pullerits (vasakul) kuulamas kolmapäeval Viljandimaal Kõpus Juha Mieto juttu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Juha Mieto näitab kolmapäeval Viljandimaal Kõpus, kuidas tuleb istuda pakul, kui sulle helistab puude lõhkumise ajal kaunis naine. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits (keskel) vestlemas kolmapäeval Viljandimaal Kõpus Juha Mietoga (seljaga). Vasakul piimandusteadlane Väino Poikalainen, kes aitas Mieto spetsiifilisest murrakust paremini aru saada. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Juha Mieto keset vestlust Priit Pulleritsuga. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 5: Juha Mieto näitab Kõpus, kuidas õhku visatud puu kirvega täpselt pooleks lüüa. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 

Kolmapäev, märts 20, 2019

Pullerits: Kuidas ma püüan Eestis kirgi jahutada?

Sportlike hingedena võime ju nautida, kui Eestis kired lõõmavad. Sest spordis peabki olema suuri tundeid. Aga hull on siis, kui keegi ülekäte läinud kirge enam taltsutada ei suuda. Ja mulle tundub, et kired on läinud ülekäte, kui vaatame seda igipõliste vihakõnevastaste vihakõnet ja sallivuslaste sallimatust, millega nad päevast päeva materdavad neid, kes neile mingil põhjusel ei meeldi.

Olen aus ja otsekohene ning ütlen, et suur roll nende kirgede lõkkele puhumises on olnud ajakirjandusel. Seepärast olengi võtnud ette ajakirjandust jahutada.

Alustasin sellega, et kirjutasin esmaspäeval kriitilise loo pühapäevase "Aktuaalse kaamera" kallutatusest. Lugu kujunes hitiks, kogus veebis poole ööpäevaga kümnete tuhandete kaupa lugejaid; seda kiitis teiste seas mulle läkitatud sõnumis isegi üks endine minister, ja see eksminister, üllatus-üllatus, oli sotside leerist! Sain tõepoolest uskumatult palju tagasisidet nii sõnumite, meilide kui telefonikõnedega, isegi rohkem kui valimisjärgne Kaja Kallase ja Reformierakonna ülbust kritiseerinud kolumn, millega võrreldavat lugejate hulka veebis polnud Postimehe nüüdsed arvamustoimetajad enda sõnul veel kunagi kohanud.

Homse Postimehe arvamusküljele kirjutasin järjekordse loo, kus taunin intervjueerijates juurdunud agressiivset, hagijalikku usutlusstiili, mis lõppeks kahjustab hoopis ajakirjanduse usaldusväärsust. Näis, kui palju see lugejaid kogub! Saate anda oma panuse, kui ka loete - ja olge tänatud, kui kaasa mõtlete ja sõna sekka ütlete. Andke tulla, aga tsiviliseeritult, palun!

Foto 1: Sõimlevad mees ja naine. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 2: ERRi ajakirjanik Johannes Tralla 2014. aastal Paides arvamusfestivalil. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, märts 18, 2019

Pullerits: Kas president kiirustas Alaveri karistamisega?

Kui te nüüd ajas veidi tagasi vaatate ja võrdlete seda, mis järgnes Karel Tammjärve ülestunnistusega Seefeldis, kõige sellega, mis käib praegu sisepoliitikas, kus igaüks, kel väikegi kivi taskus, püüab seda kõigest jõust Jüri Ratase ja tema läbirääkimispartnerite suunas virutada, siis näeme, et president Kersti Kaljulaid kaotas ilmselt enesevalitsemise ja muutus oma otsustes liiga ennatlikuks, mis puudutab Mati Alaverilt riiklike autasude äravõtmist.

Minul on Alaveriga koostööst rääkida küll ainult head ja meeldejäävat. Iga intervjuu, iga vestlus Alaveriga oli sündmus – sündmus, mis avaldas muljet ja jäi meelde. Neid juhtumeid, millest oli õnn osa saada, oli nii palju, et neist võiks kirjutada terve jutustuse. Kui sõitsime kord bussiga hooaja alguse Beitostöleni MK-etapilt tagasi Oslosse, istus Alaver minu taga, oli väsinud, aga ma pöörasin korduvalt oma kohal ümber, et temalt midagi küsida, ja nähes, et tema tukastamist segasin, vabandasin, mille peale ta kostis, et peatreener ei tohi kunagi olla liiga väsinud ja peab alati olema valmis küsimustele vastama. Või kui kohtusime suvel Otepääl ja olin alles algaja suusataja ning Alaver ütles, vaadates mu õblukest õlavöödet, et kui selle kallal tööd teen, siis võin Tartu maratonil sõita neljasaja sisse. (Ta eksis: sõitsin teise saja keskele.) Või teine vestlus Otepääl, kui olin teinud neli päeva kaasa meeste suusakoondise laagri, mille peale Alaver avaldas siiralt tunnustust, et ma ei oska ise ka ette kujutada, kui palju plusspunkte ma sellega suusatajate silmis teenisin. Või vestlus Haanjas pärast Eesti meistrivõitlusi ja enne Torino olümpiat, kus Alaver pidas nii mulle kui Gunnar Pressile iroonilise epistli, mis kestis nii pikka aega, et Andrus Nilk pidi viimaks paluma, et ehk asume nüüd asja kallale ka – aga see epistel oli nii nauditav, isegi kui olid selle märklaud.

Muidugi jõudsime Alaveriga ka vaenujalale, sest kuidas muidu, kui kaks kanget satuvad vastakuti – siis peab see varem või hiljem juhtuma. Kuulsin Postimehe kolleegi kaudu, et Alaver oli siis kuulutanud, et ei loe juba ammu enam minu suusaartikleid – millises väites ma sügavalt kahtlesin. Aga aeg parandab haavad ning üksteist, usun, respekteerides suutsime ka edaspidi vähemasti viisakalt suhelda, ja viimastel aastatel koguni nii palju, et vahetasime küllaltki sageli meilisõnumeid ja samuti sms-e. See räägib inimese suurusest, kui ta ei jää rusikat taskusse kandma. Umbes samasugune vaenuseis tekkis mul aastaid tagasi ka Indrek Neiveltiga – ei mäletagi, mille pärast –, aga saime sellest samuti üle ning enne valimisi andis ta mulle väga pika ja asjaliku intervjuu, mis kujunes veebis loetavuselt hitiks. Samamoodi saime vahepealsest vastasseisust üle Jaak Maega, mis mäletatavasti päädis sellega, et Mae ei kutsunud mind Otepää MK-etapil starti, aga nüüd ajame asju, kui vähegi vaja, nagu mehed muiste. Alaver näib samasugune mees: võib su peale küll kurjaks saada, aga ei jää viha ega vimma kandma. Nagu ütlesin, selline suhtumine eristab suuri mehi väiklastest könnidest.

Võib-olla olen siin kallutatud, aga ma ei nõustu praeguste andmete valguses selle nõiajahiga, mis Alaverile on korraldatud. Võtame nüüd asja rahulikult. Vaatame fakte. Mida me teame? Me teame, et Alaver andis Tammjärvele ja veel mõnele Saksa arsti numbri. Kas ta soovitas kellelgi veredopingut kasutada? Ei, seda ei ole isegi Tammjärv ega ka Algo Kärp väitnud. Alaver andis neile valiku, et kui tahate, siis helistage, ja kui ei, siis ärge helistage. Need olid täiskasvanud mehed, kellele ta numbri andis, ja vastutus lasub noil, et nad helistasid. Ma võin siin anda teile Vladimir Putini numbri (oletame, et tean seda) ja öelda, et kui tahate elus midagi korda saata, siis võite helistada – kuulge, kas ma ütlesin siis teile, et reetke kodumaa? Ei öelnud ju!

Seda hämmastavam on president Kaljulaiu käitumine, et enne, kui midagi oleks üldse selgitatud või selgunud, tormas ta Alaverilt riiklikke autasusid tagasi nõudma. Me räägime õigusriigist, osad panevad pahaks, kui Martin Helme kasutab kujundlikku väljendit, et kohtunike pead võiks veereda, ja nimetavad seda õigusriigi õõnestamiseks, aga nüüd mõistetakse meil inimene sisuliselt süüdi ilma, et oleks süüdimõistev otsus kusagil kõlanud. Mis ajast ja kes andis president Kaljulaiule kohtumõistja rolli? Kui ütlete, et ega president vaja autasude äravõtmiseks kohtu otsust, vaid piisab... ei tea millest (?!??), siis vaat see kõlab ja näib küll õigusriigi põhimõtete jalge alla trampimisena. Mis ikka olid need kuritegelikud teod, mille eest president Alaveri niiviisi avalikult alandas? Kui väidate, et ega president peagi süüdimõistvat otsust ära kuulama ja ootama, siis küsin vastu, mis järgmiseks: kas järgmisena võetakse kelleltki autasud ära sellepärast, et ta kellegi suunas kellegi arvates ebasobivalt kulmu kortsutas?

Presidendilt oleks küll oodanud nüüdsel kirglikul ja hüsteerilisel ajal rahulikumat ja tasakaalukamat käitumist, mitte tuulepeadega kaasajooksmist. Õnneks on hakanud mõned ka ajakirjanduses seda taipama.
*
Kas olete näinud, kuidas rohkem kui saja kilomeetri kauguselt tulev hiiglasliku metsatulekahju suits suure linna endasse matab, nii et kõik on raskelt tinahall ja isegi päike ei suuda sellest vinest läbi tungida? Siin on minu jäädvustatuna midagi sellist, mida meil õnneks ei näe!

Fotod 1 ja 2: Priit Pullerits (vasakul) Mati Alaveriga 2004. aasta juunis Eesti suusakoondise laagris Otepääl. Fotode autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits (vasakul) on kohtunud 2004. aasta jaanuaris Mati Alaveriga Kekkose suusarajal. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits (vasakul) intervjueerimas Mati Alaveri 2003. aasta detsembris Haanja suusakeskuses. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mati Alaver 2004. aasta jaanuaris Kekkose suusarajal. Foto autor: Art Soonets, Scanpix

Neljapäev, märts 14, 2019

Pullerits: Kas hüsteeria kütmisega on liiale mindud? Jah, on küll

Kõigepealt, enne spordi kallale asumist, peame rääkima ajakirjandusest. Kriitiliselt. Sest väga palju, tooniandvalt palju on ilmunud välja intervjueerijaid, kes on ideoloogilised, valdavalt vasakpoolsena paistvad sõdalased; kes lähtuvad intervjuud läbi viies oma eelarvamustest ja hoiakutest, jättes mulje selgest kallutatusest, erapoolikusest; kes ei oska intervjueeritavat kuulata, vaid segavad pidevalt ja ebaviisakalt vahele; kes tegelevad ennekõike enda näitamisega, justkui oleks nemad intervjuu peategelased, mitte intervjueeritavad. Arvan, et nii palju te elu ikka jälgite, et mõista, kellest ma räägin

Samal ajal oleme näinud, kuidas poliitikud, kes on ju sageli olnud suured mulliajajad, on esinenud üllatavalt väärikalt ja viisakalt ja sisukalt. Siinkohal tooksin välja Helir-Valdor Seederi teisipäevases «Esimeses stuudios». Ka Jüri Ratase (vasakpoolsel fotol paremal), kes on muutunud viimastel päevadel, ajakirjanduse surve all, palju selgemaks ja konkreetsemaks. Ja toon välja isegi Mihhail Kõlvarti kolmapäevases «Esimeses stuudios», kes ütles väga tabavalt, kui Johannes Tralla teda järjekordselt ei kuulanud, vaid oma joru ajades vahele segas, et kui te tahate mind kuulata, siis peate andma mulle veidi aega ka vastata. Pärast seda võttis Tralla vähemalt tagasi.

Kõrvalt jälgides on olnud eriti reljeefselt näha, kuidas ajakirjandus on tegelenud hüsteeria ja vaenu õhutamisega – selle üle arutlesime täna hommikul ka Tartu Ülikooli ajakirjandus- ja kommunikatsioonitudengitega –, mitte ühiskonnas pingete maandamisega, mis võiks olla endast lugupidava ajakirjanduse eesmärk; ja mille peale ei jäänud Indrek Neiveltil hiljuti muud üle, kui soovitada veebiuudiste jälgimisest loobuda.

Huvitav, kust on tulnud see agressiivne vaenulikkus ja kurjus? Miks ajakirjanduse mõned esindajad arvavad, et see on õige ja väärikas? Kas nad tõesti ei ole tulnud selle peale, et kui vastaspool säilitab rahu – nagu on enamik poliitikuid õppinud vaenuliku surve all säilitama –, siis paistab nende lõrisev-urisev hagijalikkus (fotol vasakul hagijas) eriti hästi silma – ja hagijalikkus ei ole küll see, mis inimestele, ajakirjanduse tarbijatele, võiks meeldida.

Veel üks asi, mis on ajakirjandusele viimasel ajal omaseks saanud: pidev vastandamine. Selle üheks näiteks oli neljapäevane «Esimene stuudio», kus vastakuti läksid Taavi Rõivas ja Janek Mäggi, ning loomulikult on selle näiteks olnud kõik need Mihkel Raua «Kolmeraudse» valimiseelsed intervjuud. Pole siis ime, et rahva seas on nii palju vaenulikkust, ärapanemist ja üksteise vihkamist, sest mida külvad, seda lõikad.

Teine küsimus on teemade arutu ülevõimendamine. «Pealtnägija» tegi eelmisel nädalal loo Eesti suusatajate suurelt kõikunud vere hemoglobiini näitudest. Mis seal siis nii erilist on? Mulle rääkis täna ülikoolis üks kauane kolleeg, keskeas naisterahvas, et tema on pikki aastaid verd andnud ja seetõttu on ka alati mõõdetud tema hemoglobiini sisaldust. Olgu öeldud, et ta pole mingi sportlane ega vormi ajastaja. Ja ta ütles, et tema hemoglobiini näitaja on kõikunud iseeneslikult 12,4 ja 15,6 vahel. Kuulge, see on ju rohkem kui 20 protsenti! Eilses «Pealtnägijas» näitas Jaak Mae (fotol ülal paremal) oma vanu treeningpäevikuid, kus oli arstide väljastatud dokumentidest näha, et tema vere hemoglobiini näit oli kõikunud kõvasti juba noorusajast peale. Lühidalt: teemat pole.

Ja siis muidugi see mõõdutundetu enesereklaam. Viimane «Radar» lubas, et toob televaatajateni uued faktid sajandi suurimast dopinguskandaalist (sõnastus Kanal 2e pressiteatest). Palun aidake nüüd mind, millised olid need uued faktid! Kas see skeem, mille Pavo Raudsepp (vasakpoolsel fotol vasakul) tahvlile joonistas? Või see umbmäärane jutt ühe omaaegse Eesti naissuusataja ootamatust positiivsest dopinguproovist Venemaal? Seda juttu tean ma juba üle kümne aasta, seda teavad kõik spordist kirjutavad ajakirjanikud, ja tean, et Peep Pahv on tolle endise suusatajaga ka rääkinud ja tema eitas kõike. Või mis oli seal uut? (Hüva, võib-olla tulid uued faktid saate viimases kolmandikus, mida me ei näinud – justkui saatuse vingerpuss ja hoiatav meeldetuletus, et ära puhu asja asjatult suureks, siis variseb kõik kokku.)

Nüüd küsite ja imestate, miks olen kriitiline. Võib-olla osalt sellepärast, et olen sel nädalal saanud ajakirjanike tegemisi kõrvalt jälgida ja see annab teistsuguse, kainema pilgu, kui päevast päeva asja sees olles. Olen hommikuti suusatanud ja päeval tegelenud ettevalmistustega kevadeks, legendaarne mehaanik Kodanik Männik on minuga päris palju vaeva näinud. Tänagi viisin talle Cube’i tagasi, et ta ühe vana vea lõplikult kõrvaldaks. Ja teiseks, kui ajakirjandus tahab ühiskonda ja poliitikuid ja sportlasi kontrollida, siis kes kontrollib ajakirjandust? See, mis ajakirjandusest viimastel päevadel ja ka nädalatel vastu vaatab, ei ole ilus – kardetavasti ei ole selline, mis tekitaks ajakirjanduse vastu usaldust ja poolehoidu. Ma oleksin südametu ignorant, kui ma selle pärast ei muretseks ja oma muret siin ei väljendaks.

Närvide rahustamiseks tulge ja tehke siin minuga koos üks jalutuskäik - ei ole kindel, et elu teid kõiki lähiajal sinna viib.

Foto 1: Karel Tammjärv ja Anti Saarepuu 1. märtsil Seefeldis suusatamise MMil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jüri Ratas 12. märtsil kohtumisel võimalike koalitsioonipartneritega. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Hagijas veebruari lõpus Viljandimaal rebasejahil. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: Jaak Mae Tehvandi mäel. Foto: Arvo Meeks, Lõuna-EEsti Postimees / Scanpix
Foto 5: Pavo Raudsepp (vasakul) veebruari algul valimisdebatil Lääne-Virumaal Kadrina raamatukogus. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Margus Sirvel kolm kevadet tagasi rattavõistlusel Palermo terviseradadel. Moabis Utah's on enamik rattaradasid sellised. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix

Teisipäev, märts 12, 2019

Pullerits: Suusatamise elav õppetund enne Alaveri kallale asumist

Emotsioonid on liiga lõkkele puhutud. Nii poliitikas, kus Keskerakond on tegemas Reformierakonna elu hirmus kibedaks, kui spordis, täpsemini suusatamises, kus Mati Alaver on võetud liiga valusate pihtide vahele, ehkki seni teadaolevalt ei teinud ta muud, kui vahendas ja jagas kontakte, mida meie ajakirjanduses teeme iga päev, et õigete inimesteni jõuda. Selles ei näe küll midagi kriminaalset. Järjekordne ülepingutamine ja jõudemonstratsioon?

Sellisel ajal tuleb võtta rahulikult. Mitte miski ei aita paremini külma närvi säilitada, kui panna suusad alla ja minna suusatama. Seda enam, et praegune ilm soosib seda. Täna, teisipäeva hommikupoolikul läbisin Tartus Tähtvere spordipargis ja dendropargis 1:16.30-ga 21,4 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks 16,7 km/h. Vahepeal lõi kampa ka Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse ja spordididaktika osakonna talispordialade õpetaja Allar Kivil, kelle võtsin endale tempomeistriks ja tehnikaguruks. Teie õnneks saate teiegi tema tehnikatunnile kaasa elada – jäädvustasin selle tema kannul sõites kaameraga ning küsisin luba, kas võin selle ka teistele vaatamiseks üles panna. Ta oli nõus. Nii et siin see on. Nautige!

Täna õhtul kella kaheksa ajal aga ärge magage maha «Radari» saadet Mati Alaverist. Saates räägivad Kanal 2-e pressiteate andmeil tema pooldajad, tulihingelised vastased ning inimesed, kelle tervis on väidetavalt tema töö tõttu igaveseks rikutud.

«Ta on tootnud meile ühe olümpiavõitja ja 300 last kasti tootnud. Viimase 30-40 aasta jooksul on tema kätte viidud 300-400 last ja ta on need ära käkerdanud,» ütleb näiteks Pavo Raudsepp.

Saade püüab tuua valgust küsimusse, mis on see, mis on Alaveri nii kaua Eesti suusatamise tipus hoidnud ja inimesi silmi kinni pigistama pannud isegi siis, kui faktid ja info must valgel vastu vaatavad ja doping on päevakorras olnud juba aastaid?

Endine suusakoondise peatreener Jaanus Teppan ütleb: «See on selline söögiahel. Paljude jaoks oli lihtsalt, kartsid kaotada mingeid finantse ja lootsid saada oma õpilasele paremat kohta ja nii see ongi.»

Aga see kõik on ikkagi puhas spekuleerimine, sest ega Alaveri sisse näe nagunii keegi. Kindel on ainult see, mida näete mu tänases lumivärskes videos.

Foto 1: Mati Alaver headel päevadel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Pavo Raudsepp «Radari» saates. Foto: Kanal 2
Foto 3: Karel Tammjärv ja Algo Kärp vastamas «Radari» ajakirjaniku Piia Osula küsimustele. Foto: Kanal 2
Foto 4: Anti Saarepuu vastamas «Radari» ajakirjaniku Piia Osula küsimustele. Foto: Kanal 2

Esmaspäev, märts 11, 2019

Pullerits: Kas nüüd alles läheb suusatamiseks?

Mõned imestavad, miks vahepeal oli vaikus. Aga seepärast, et reedel oli mul tähtis kohtumine. Väga tähtis. Ja salajane. Nii salajane, et sellest ei tea mitte keegi. Kestis ligi poolteist tundi. Ja kuigi ma pole andnud lubadust, et sellest teistele rääkida ei tohi, käib selliste kohtumiste juurde niisugune konfidentsiaalsusnõue endastmõistetavalt. Arvatavasti sai see, kellega kohtusin, vajaliku informatsiooni, mille põhjal edasi talitada.

Laupäeval ja pühapäeval lootsin, et tuleb külma ja saab suusatada. Ei tulnud. Pidi suusatama vesistes ja tuulistes oludes. Laupäeval oli Tähtvere spordipargis minek nii kitine, et sain Atomicega keskmiseks kiiruseks vaid 13,15 km/h, ja seda kõigest 11 km pikkuse sõidu kohta. Pärast olin nii rampväsinud, nagu oleks 80 km sõitnud. Pidin tegema pärastlõunal lausa uinaku. Vaat, kuidas mõjub see, kui pead rügama ja lennukust ei ole. Pühapäeval panin alla siiski auguga Fischerid ja kohe oli minek parem, keskmine kiirus 15,55 km/h, kogu distants 17,2 km.

Täna, esmaspäeva hommikul kella poole 11 ajal võtsin taas Atomicud, sest oletasin, et Tähtvere spordipargi rada võib olla jäine ja see kriibib Fischerid liiga ära. Kuid rajatraktor oli teinud hommikul head töö. Pühapäevane lumi, mis oli must, täis oksa- ja lehepuru, oli kõik tagurpidi keeratud ning vastu vaatas vaat et lumivalge rada. Sõitsin 17,6 km keskmise kiirusega 16,4 km/h. Aitas küll, sest ega nüüd käi enam millekski valmistumine. Käsil on lihtsalt talve pikendamine.

Kuid kevadele peab ka hakkama tasapisi mõtlema. Selleks tuleb üldfüüsilist vormi hoida, sest igaks juhuks tasub end valmis panna nii mõnekski ettevõtmiseks, mis loodetavasti tuleb palju aktiivsem kui see, mis sai sügisel ette võetud ja lühidalt jäädvustatud. Millised teie plaanid on?

Fotod 1 ja 2: Ambla spordiklubi suusatajad 7. märtsil. Fotode autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 3: Suusatajad Tähtvere spordipargis 25. jaanuaril. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Neljapäev, märts 07, 2019

Pullerits: Kas suusatamisega on nüüd tõesti selleks korraks lõpp?

Vahur Teppan, Hiina väike punalipp jope rinnal, olnuks saabunud dopingupesast Seefeldist selle nädala alguseks paariks päevaks Eestisse justkui ainuüksi selleks, et Lemeksi suusasarja kõige viimasel, seitsmendal etapil minu sõitu kommenteerida. Igatahes niipea kui ta Lähte suusastaadionil mikrofoni enda valdusse sai, puges ta peitu ajavõtu-Subaru taha, milles istus ja näppis arvutit tema vend Jaak, ajavõtu pealik, ning lasi aga hoogsalt tulla kõigel, mis tal vahepeal ajal mulle ilmselt ütlemata jäänud. Isegi minu USA koondise võistlusvorm ei pääsenud tema hambust: sellele heitis ta ette, et see on paari aasta vanune.

Ütlesin ta vennale, et huvitav, kui mind siin ei oleks, mida Vahur küll siis kommenteeriks. Ta vastas, et eks ta teeb tagasi seda, mida kõike ma aegade jooksul temast kirjutanud olen. Mille peale vastasin, et oma teada olen küll kirjutanud ainult kiitvat ja head. Sellega oli Jaak Teppan nõus.

Seekord, kolmapäeva varasel õhtupoolikul, ei lasknud enne starti suuski määridagi. Andsin need võistluspaigas lihtsalt Guido Soodla kätte ja palusin Kuzmini harjadega põhjad puhtaks lüüa. Seda teinud, tõstis ta ühe suusa nagu püssi vastu valgust palgesse ja tõdes: nii hästi pole mu suusad veel mitte kunagi läikinud.

Panin alla, sõitsin neli kilomeetrit, proovisin järele, kuidas pikal ja kiirel ning kahe kurviga laskumisel tegutseda – ning siis starti.

Lähte kahekilomeetrine ring on salakaval, seepärast alustasin rahulikult (fotol paremal). Salakavalus seisneb selles, et tõus ringi teisel poolel on kolmeetapiline: esmalt umbes sajameetrine kergemat sorti tõus, mis algul enamikule sõidetav tempovariandiga; seejärel pärast väikest laskumist ja tasast osa paisjärve kaldal järsult algav tõus, mis lööb tempo kohe alla ning lõpus ajab «nuki» veel pisut püsti; ning lõpetuseks pikkamisi laugelt algav, kui üha ülespoole kaarduv tõus – nii et kui lõpuks päris otsa oled jõudnud, näed, et isegi kõvadel sõidumeestel pole enam särtsu, et end sealt hooga pikale uisutatavale laskumisele tõugata. Seetõttu on loogiline esimesel ringil tagasi hoida.

Kui avaringilt saabusin (fotol vasakul), lasi Vahur Teppan jälle juba kaugelt kriitika valla. Küll ei meeldinud talle minu kurvitehnika, nii et soovitas Limpa laste suusakooli tundi tulla, küll hindas mu kätetöö nõrgaks, soovitades Allar Kivili (fotol kõige all vasakul) juurde trenni minna. Võtsin kurvi ära, suundusin teisele ringile ja näitasin talle oma selga ning pükside tagaosa, kus vasaku sääre allservas seisavad uhkelt tähed USA. Ja oleks ta veel näinud mu suusasärgi krae alla, mis seal kirjas on! Sinna on kirjutatud-trükitud: «You are representing the United States of America.»

Siis sain aru, milles vist asi: Teppan esindab ju mingit puna-Hiinat, mina aga võimsat Ameerikat. Muidugi paneb ju keelt teritama, kas pole nii?

Kaks ringi ehk neli kilomeetrit jääb mõistagi lühikeseks. Selle maaga ei teki õiget võistlustunnetki. Nii saidki distants ja sõit otsa enne, kui õige hoog üles sai. Aeg tuli üle 40 sekundi parem kui jaanuari lõpus samal võistlusrajal: 10.42,1. Kummatigi andis see eile omas vanuseklassis alles seitsmenda koha. Mis tähendas paraku seda, et Lemeksi sarjas kukkusin seni hoitud kolmandalt kohalt viiendaks.

Tegelikult, hoolimata Teppani kommentaaridest, mida ma, muide, ei pidanud ses sarjas kuulama sugugi esimest korda, on Lemeksi sari üks kuldaväärt ettevõtmine. Kiitus korraldajatele eesotsas peakohtunik Ergo Kuke, sekretariaadi juhi Eike Laidveri ja ajavõtu ülema Jaak Teppaniga, kes liiati lasi tänavu palju talutavamat taustamuusikat kui mullu, mil see tekitas lausa peavalu. Ja ega tegelikult Vahur Teppani kommentaaridel ka viga olnud, eks seal oli mingi osa tõttki (aga ainult mingi osa!), kuigi enamasti keeras ta ikka kõvasti vinti peale. Aga see-eest oli lõbus – loodan, et mitte ainult mul, vaid teistel ka.

Kahju, et sari otsa sai.

Foto 1: Lähte suusaraja pika tõusu viimane nukk. Foto autor: Ergo Kukk
Foto 2: Mihkel Renning, M16 vanuseklassi kolmas Lähte pikal tõusul. Foto autor: Ergo Kukk
Foto 3: Priit Pullerits stardib ajavõtu-Subaru kõrvalt 4 km sõidule. Foto autor: Ergo Kukk
Foto 4: Priit Pullerits lõpetamas Lähtel 4 km sõidu esimest ringi. Foto autor: Ergo Kukk
Foto 5: Erki Parri, meeste põhiklassi 16., Lähte suusastaadionil. Foto autor: Ergo Kukk
Foto 6: Allar Kivil, M40 klassi võitja Lähtel. Foto autor: Ergo Kukk