Tänavune oli mulle kõige lihtsam ja meeldivam Vasaloppet neljast, mida olen sõitnud. Tervis oli pühapäeval nädala kõige parem. Kuna hakkasin stardist vaikselt minema, kohanes organism järjest paremini ära. (Fotol paremal Jaanus Laidvee Vasaloppeti stardi eel.)
Startisin kell kaheksa teise grupi (fotol all vasakul) üheksandast reast kõige parempoolsemast servast, silma järgi hinnates teise tuhande algusest. Kõigil eelmistel kordadel olin startinud vasakust äärest. Keskelt pole kunagi startinud, sest kui tekib mingi jama, jääd seal kinni. Kokku on stardis 49 rida.
Kuna esimese tõusu peale läheb peaaegu 90-kraadine paremkurv, tähendab vasakust äärest liikumine alguses kõige pikemat teekonda. Pluss on see, et seal on tavaliselt olnud vähem vett ja rada on seetõttu parem. Kuna ma seekord n-ö panema ei läinud, vaid tegin pigem eksperimentaalsõitu, siis otsustasingi, et proovin alustada paremalt.
Eelneval paaril nädalal oli ilm olnud kehv, aga kuna Vasaloppeti nädalal oli öösiti külmetanud, oli rajapõhi stardis ja igal pool kõva. Nendes kohtades, kus oli vahepeal olnud vesi, oli stardihommikul pinnas jääs. Rajamasin freesis selle ära, nii et midagi väga hullu ei olnud. (Fotol all paremal Jaanus Laidvee.)
Paremalt oli mõnus tõusust üles minna. Kõik sujus väga hästi. Kui eespool ka mingit koperdamist tekkis, pääses paremalt kohe mööda. Eelmine aasta see taktika ei toiminud, sest siis oli rada hästi pehme. Oli täissula. Hävisin siis tõusul, sest ei saanud lükata. Väga palju ei saanud ka jalgu hargitada, sest nii kitsas on, et pead paari lükkama. Aga kui sul on raja serv täiesti pudi ja pehme, läheb kepp nii sügavale, et tekib oht see ära murda. See aasta oli väga mõnus jäise tugeva lume peal tõugata.
Tõusu võeti viisakalt. Keppe lõhuti siiski päris palju. Nägin kahe ja poole kilomeetri pikkusel tõusul kepiotsi ja poolikuid keppe pea kümmekond. Õnneks keegi mulle eriti peale ei astunud, võib-olla korra või kaks. (Fotol all vasakul Laidvee ja Tiit Pruuli.)
Kui jõuad üles, umbes viiesaja meetri kõrgusele merepinnast, mis on raja kõige kõrgem koht, hakkad vaikselt platoo peal minema. See on Vasaloppeti kõige ilusam osa, 20 kilomeetrit rabade, järvede, metsade vahel. Just seal hakkas ka päike paistma. Prognoos oli lubanud suhteliselt kehva ilma, et võib kergelt sadada või pilves olla. Tegelikult oli stardis pluss 1,5 kraadi, finišis oli pluss kaheksa kraadi. Huvitaval kombel see sõidu esimeses pooles mingit mõju ei avaldanud: lumi oli kogu aeg miinuses, päris hea libisemisega. Võib-olla viimased 25-30 kilomeetrit läks lumi sulamaks, aga jäljepõhi säilis kõvana. Jutt, et Hannes Hermaküla ei saavutanud saavutusmedalit seepärast, kuna vajus läbi, ei ole kindlasti õige, sest ma olen ka raskem mees. Tänavu oli väga selgelt suurte meeste rada, said oma massiefekti ja hoogu ära kasutada. Väga hästi libises nii jäljes kui ka raja kõrval. (Fotol all paremal Laidvee stardiala.)
Mul oli kaasas neli paari suuski: sulailma ja külma ilma suusad,
zero suusad ja uisupaar. Nendest libisesid kõige paremini sulailma suusad. Need on ka varem sarnastes oludes väga hästi töötanud, nii Vasal kui Tartus. Lasin Skiwaxil teha nädala algul suusapõhjad ära. Kui stardieelsel päeval sai testiga parim paar välja valitud, tegi Alar Savastver neile õhtul pulbrite ja struktuuridega viimistluse. Väga kiidan! Mul olid superhead suusad. Ainult mõni üksik läks kogu sõidu jooksul mööda. Eks minu kasuks mängis ka kehakaal: kui 90 kilo paneb täie hooga mäest alla, siis 75-kilosel ongi raskem mööda minna.
Häid libisemisolusid näitab seegi, et 2023. aastal oli mu maksimaalne kiirus Vasal 49,5 km/h, 2024. aastal 50,5 ja sel aastal 54,5 kilomeetrit tunnis. (Fotol vasakul Laidvee.)
Kui päike tuli välja, oli emotsiooni pealt hea sõita. Esimesed 20 kilomeetrit pärast alguse tõusu on küllaltki lauged, aga ka neil osadel hakkasin teistest lihtsalt mööda libisema. Tempo oli selline, et pulss kordagi punasesse ei läinud. Vaatasin, et lähen isegi sellise lõdva minekuga teistest kiiremini. Sain järjest paremasse sõidurütmi sisse. Mitmel kohal tuli öelda endale, et kuule, Jaanus, tõmba natuke tagasi, täna ei ole see päev. (Fotol all paremal Alar Savastver.)
Enesetunne oli poolel maal päris hea, laktaati kätesse-jalgadesse ja kõhtu ei tulnud. Kui olin parasjagu mingi grupiga koos ja grupp pani natuke käiku juurde või kiirendas, siis tuli konkreetselt endale öelda, et ei, sa ei lähe sellega kaasa, sõidad oma tempoga edasi, ja kui tuleb järgmine grupp, sõidad nendega edasi.
Ühtlaselt selle tempoga sõites tõusin lõpuks umbes sada kohta.
Lõhutud keppe nägin hiljemgi veel, geele oli suvalistes kohtades räigelt maas, lagastatud oli päris korralikult. 30 kilomeetrit enne lõppu vedelesid maas ühed prillid.
Piltidelt on näha, et eestlastest parima, 134. koha saanud Andres Juursalu (fotol vasakul ja all paremal ees) nägu on verine. Ta oli 18. kilomeetril stardist hakanud laskumise peal jooma ning kepiots läks hooletult maha. Ta sai käepideme otsaga vastu põske ja silma. Selle käigus kaotas muidugi ka prillid ära. Käega katsus - saigi käsi veriseks, aga sa ei näe ju, kui palju või kust verd tuleb. Siis vaatas, et natuke küll valus on, aga mis seal ikka, pundist maha jääda ei taha, pani edasi. Järgmine päev oli tal nägu päris paistes.
Ikka uskumatuid kaerajaane näeb Vasaloppetil ka küllaltki eesotsas. Tahad oma sõitu teha omas tempos, aga kui kaerajaan vajub eespoolt sinu juurde, pead sellisest vennast kohe mööda minema, sest kui juba ei ole midagi juhtunud, siis järgmisel tõukel kindlasti mingi jama juhtub. Kehakeelest ja koordinatsioonist tunned sellise venna kaugelt ära. Niisiis, kui kaerajaan jäi ette, siis üks-kaks plaanivälist kiirendust tuli teha, et mööda saada. See lõi korraks pulsi natuke kõrgemale, aga kui sellise tüübi taha jääd, võib järgmisel laskmisel olla kahju suur.
Lõpus oli sooja seitse-kaheksa kraadi. Kogu aeg oli päike. Seetõttu läks viimasel 30 kilomeetril lumi natuke sulaks, aga jäljepõhi püsis ikkagi kõva. Loomulikult oli libisemine kehvem, aga see oli võrdselt kehvem kõigil. Tempo natuke aeglustus, aga rada pidas vastu, vähemalt eesmistel.
Nii palju kraavide ületamisi (fotol vasakul) nagu seekord ei ole ma pidanud Vasal veel tegema. Eelmisel nädalal oli suur sula, mitmed alad olid üleni vee all. Ei olnud teada, kui palju ära külmetab ja kas üldse stardihetkeks külmetab. Kui stardihetkel olnuks sula, siis olekski pidanud teatud kohtades, näiteks madalamatel rabalõikudel, põlvini vees sumpama. Nondel päevadel, kui vesi oli peal, oli seda ära juhitud kogu raja ulatuses risti tõmmatud, 15-25 sentimeetrit sügavate kraavidega. Need olid kümme-viisteist sentimeetrit laiad, nii et suusk läks ilusti üle.
Selliseid kraave oli üle saja kindlasti. Need olid ilusti ära kuivanud, jäiste servadega. Paaris kohas oli puhas jää, rada oli olnud vee all ja siis külmunud, aga hommikul oli freesimismasin üle käinud, nii et see ei olnud liuvälja jää. (Vasakpoolsel pildil ees Martin Nassar.)
Kõige suurem, Risbergi tõus, mis on umbes 30 kilomeetrit stardist ja kestab umbes viis kilomeetrit, oli eelnevatel aastatel tõmmanud mul hinge peaaegu paelaga kaela. Seekord läks Risberg kergelt. Tõusud tundusid väiksemad kui varem, aga eks see sõltub pingutamise astmest. (Fotol all paremal Suusasemud Vasaloppeti eel.)
Üks ärev hetk siiski oli, Evertsbergi laskumine, umbes 40 kilomeetrit enne lõppu. Seal on vasakkurv. Teadsin seda, põhilised kohad on varasemast meeles. Teadsin ka, et seal tuleb kallutada vasakule, eriti kui tuled hooga. Võib-olla olin natuke lohakas, ei viinud raskust liiga vasakule jalale, ja viskas lihtsalt jäljest välja. Kiirus oli tõenäoliselt üle 50 km/h. Paremal rajal oli teine vend, mingi soomlane. Ta oli ka suurem ja turskem, sai kohe aru, millega on tegu, pani oma vasaku käe vastu, mina panin oma küünarnuki vastu ja ta surus mind jõuga tagasi. Õnneks oli ta kiire reaktsiooniga ja tal oli ka piisavalt jõudu; oleks seal mingi tüdruk olnud kõrval, oleksin ta lihtsalt maha niitnud. Nüüd jäime mõlemad püsti. Pärast tänasin venda kõvasti, aga oli tunda, et ta on vana spordimees, ei hakanud rapsima ja ühtegi paha sõna ei öelnud, ütles, et paneme edasi. Kogu lugu.
Võtsin geeli igas energiapunktis ja jõin igas ametlikus joogipunktis. Enda geele oli igaks juhuks vöökotis neli tükki kaasas, aga need tõin kõik tagasi. Pingutus oli väiksem, energiat kulus ka vähem. Seekord ei olnud lõpu eel ka kofeiiniga geelide järele vajadust. (Fotol vasakul Jaanus Laidvee.)
Sõitsin oma parima aja 4:54.28, ületasin senise tippmargi 14 minutiga. Koht ei olnud parim. Lõpetasin 950ndana, meestest 893ndana. Medali piir, võitja aeg pluss 50 protsenti, oli 5:13 sellel aastal. Nii et nüüd on mul neli sõitu ja neli medalit.
Jaanus Laidvee muljed pani kirja Priit Pullerits.
Fotod Jaanus Laidvee arhiivist.
.JPG)
