Neljapäev, veebruar 28, 2013

Pullerits: Kes tahab Tallinna maratonil teha Rehemaad?

Eile õhtupimedas tekkis Tartus dendropargis kahel suusatajal, kellest möödusin, küsimus. Küsimus kõlas, et miks ma nii kiiresti sõidan. Aga ma ei sõitnud kiiresti! Sõitsin mõnusalt keskmise kiirusega 16 km/h (lähitud vahemaa jagatud kulunud ajaga). Arvestades seda, mis suusad mul all olid, polnud see mingi märkimisväärne kiirus.

Jah, olete jälle tõele pihta saanud: mul olid all auguga vabatehnika-Fischerid. Aga nende juures oli üks oluline lisanüanss.

Neid suuski palus mult eilseks Tartu suusasprindi võistluseks Kristjan Oolo, Eesti üks nobedama jalaga suusatajaid, kes nüüdseks juba mitu aastat tippspordist eemal, aga kel suuski tegelikult küll. Kuid oma suusapargis leiduvale eelistas ta ometi minu auguga püss-Fischereid. Loomulikult laenasin need talle heameelega.

Kui eelsõidu järel toimetuse tööpostilt raja äärde helistasin ja Suusavendade hooldemeeskonna liikmelt Jaanus Kuntsilt küsisin, kuidas mu suusad Oolo jalas lippasid, kinnitas ta, et need olid selgelt üle platsi suusad. Lõpuks sai Oolo koos endise Eesti koondislase Kaspar Kokaga teatesprindis Siim Sellise ja Martti Himma ning Rasmus Pindi ja Avo Sambla järel kolmanda koha. Ega noorte meeste jõu vastu saa, nentis Oolo. Liiati on Kokk tema sõnul tänavu suusatanud vaid 300 km. Kui küsisin, kuidas mu Fischerid tundusid, kinnitas Oolo, et need on Eesti parimad suusad.

Aga võib-olla siiski ei ole. Võib-olla on need ikkagi paremuselt teised. Sest pärast eile saavutatud 7. kohta Val di Fiemme MM-võistlustel on suur tõenäosus, et Eesti parim uisusuusapaar kuulub siiski Aivar Rehemaale. Sest Rehemaa tunnistas ju teleintervjuus, et ta ei ole nii tugev sõitja, et kui tal ei oleks supersuuski, siis ta maailmas esikümnesse ei mahuks.

Igatahes läksin eile õhtul proovima, kuidas Oolol enda hooaja olulisimaks võistluseks ettevalmistatud suusad libisevad, ja veendusin, nagu ka mitmed kaassõitjad, et libisevad oi-oi-oi kui nobedalt ja vaevata.

Laupäevasel Tallinna maratonil on mu imesuusad täiesti saadaval. Ma ei tule Aegviidus stati. Et miks, kui kiirus on nii hea? Aga just sellepärast, et kiirus on nii hea! Ilmaprognoosi kohaselt läheb krõbedamaks, mis tähendab, et rada muutub jäisemaks. Ehk liiga kiireks. Teiseks, sõidetakse kahel ringil, mis tähendab, et ohtlikes, kurviga kohtades muutub rada eriti libedaks. Arvestades seda, et opereeritud põlv vajab endiselt aega täielikuks tervenemiseks, oleks lollus Tallinna maratonile riskima minna. Liiati küsisin mind opereerinud dr Leho Ripsilt üle, mida tema nädalavahetusel startimisest arvab, ja kuigi ta mind keelata ei saa, siis heaks ta seda mõtet ei kiitnud.

Seega jäävad auguga püss-Fischerid nurka seisma. On keegi huvitatud nende laenamisest? Olgu lisatud, et tasuta neid siiski välja ei anna. Tasu selgub läbirääkimiste käigus.

Kuid õhtune suusasõit ei olnud eile sportlikult siiski kõige huvitavam sündmus. Kell oli juba kümme läbi, kui sain rahvusringhäälingult sõnumi küsimusega, kas oleksin nõus täna, neljapäeval, minema «Kahekõne» saatesse. Paarkümmend minutit varem olin näinud ETVs eelreklaami, et «Kahekõnes» esineb Andrus Veerpalu advokaat Aivar Pilv. Kas siis Pilvel tuli midagi ette, mõtlesin. Ju vist. (Põhjus selgus täna hommikuks.)

Olen saanud suusatamisega seoses veelgi kutseid. Näiteks esmaspäevaks ühte erakanalisse, kuhu pidi minema ka Jaak Mae, et siis temaga väidelda. Kuid oma uue nädala plaane vaadates selgus, et esmaspäeval Tallinna paraku asja pole ning lühikese telesutsaka pärast sinna sõita oleks liiga suur aja-, raha- ja energiakulu.

Ega tänane «Kahekõne» ka mu plaanidesse hästi sobitunud. Hommikul Tartu Ülikoolis õppetöö, siis laupäevase Arteri lõplik kokkupanek, ja kui õhtul veel Tallinna sõita, oled nädalavahetuseks päris laip. Siiski on «Kahekõne» kvaliteetsaade ning ligi pool tundi eetriaega, kus sa ei pea stuudios teistega sõnaõiguse pärast konkureerima, lisaks kindlasti korralikult ettevalmistatud ja loodetavasti ka terav usutlus tundusid siiski apetiitsena. Aga ma ei ole inimene, kes kergekäeliselt lubadusi pillub. Teatasin, et kui neil kannatab oodata, siis neljapäeval kell 11 annan oma vastuse, ent soovitasin tingimata otsida ka teisi saatekülalisi.

Täna hommikul saingi rahvusringhäälingult teate, et nad leidsid teise külalise. Loomulikult, ega nad saa pikalt passida, mida ma ütlen – tegemist on otse-eetriga ja see ei saa tühjaks jääda. Sedasi siis istubki täna õhtul «Kahekõnes» usutletava toolile suusaliidu peasekretär Margus Hernits. Loodame, et tuleb intrigeeriv saade...

Minu kriitilisi mõtteid Eesti suusasprinterite kohta võite lugeda tänasest Tartu Postimehest.
******
A view from Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, over sandstone formations on Colorado River. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Petter Northug tuiskamas auguga Fischeritel 15 km vabatehnikasõidus maailmameistritiitli poole. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 2: Aivar Rehemaa (keskel nr 42) MMil suusavahetusega sõidus. Foto autor: Stanislav Moškov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Ei, see pole Petter Northugi kurvitehnika. Nii vajub ta pärast 15 km vabatehnikasõidus maailmameistritiitli võitmist lumme külili. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 4: Auguga Fischerite järjekordne pidupäev Val di Fiemme MM-võistlustel: (vasakult) 15 km vabatehnikasõidu hõbemedalimees rootslane Johan Olsson, võitja Petter Northug ja pronksmedalimees Tord Asle Gjerdalen Norrast. (Ka Priit Pulleritsul on lisaks auguga Fischeritele paar Atomice.) Foto autor: RIA Novosti / Scanpix 

Kolmapäev, veebruar 27, 2013

Pullerits: Kes peaks oma võimeid häbenema?

Eelmise sissekande kommentaaride osa lõpust leidsin arvamusavalduse, mis on selle autorit ja kõiki teisi suusaharrastajaid mahakiskuv. Alusetult mahakiskuv. Seal on kirjas nii:

«Me saame aru, et sind [P.P.] huvitavad AINULT need võistlused (ja ainult Eestis), kus sa oled kas esikolmikus või vähemalt esimese 10% sees. Kahjuks see ei ole taseme näitaja. Kui on vaja rinda pista tundmatutega, siis on asi juba keerulisem. Eestis on iga võistluse esiots enam-vähem teada, ümberpaiknemine konkreetsetel kohtadel on hetke vormi küsimus. Maailma tasemel maratonil või UCI Golden Bike[’il] (Worldloppeti vaste rattamaailmas) näidatakse tegelikku amatööride taset. Mine proovi ja siis ... P.S. Ise olen näinud ja proovinud. Häbi peeglisse vaadata.»

Arvan, ei – lausa usun, et tol kommenteerijal ei ole mõtet end häbeneda ega sundida teisi, sealhulgas ka mind, koos endaga häbenema. Tahaks kohe hüüatades küsida, miks too kommenteerija suhtub endasse ja teistesse minu- ja meiesugustesse nii halvustavalt!

Mõelgem nüüd rahulikult: mis näitaja see lõpuks on, et kusagil maailmas suudavad mingid ülipühendunud harrastajad võistelda peaaegu nagu poolprofid? Minu arust mitte mingi! Absoluutselt mitte mingi. Tubli, et nad seda suudavad – aga miks peaks keegi meist end seepärast alaväärtuslikuna tundma ja end häbenema? Elu ei alga sellest, ei lõpe sellega ega keerle selle ümber, kui kõvasti keegi võrreldes mingite maailma paadunud tippharrastajatega suusatab või ratast sõidab. Selle näitaja muutmine nii keskseks, et allajäämist tuleb häbeneda, on – ütlen selle otse välja – totakas ja arulage.

Huvitav, et leidub inimesi, kes näivad nende sõnavõttude põhjal otsustades arvavat, et kui te maailma tippharrastajatega võidu sõita ei suuda, siis olete mõttetu mees.

Mina küll nii ei arva. Ja olen õnnelik ja uhke selle üle, et nii ei arva.

Aga mida arvate teie?
***
Tartu dendropargi 19 km klassikalise suusatamise (eraldistardist, 4x4,75 km) jooksev edetabel:

1. Priit Pullerits 1:03.50
******
A view from Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, on Moab, Utah, and Colorado River. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Üks mereäärne suusarada saab kurvis ka midagi taolist pakkuda. Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 2: Tartu maraton. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pühapäev, veebruar 24, 2013

Pullerits: Miks järgnevad maratonid on mõttetud? Teeme ise võistluse!

Mis mõte on suusatamisega jätkata? Ma ei räägi Eesti suusatajatest, kes MMil kõrbevad; kes ei näita tulemustes mingit arengut, vaid näitavad pigem taandarengut. Neil pole tõesti suurt mõtet jätkata: nad suusatavad ju selleks, et head tulemust teha (tippspordis ei saa olla teist eesmärki), aga kui seda tulemust juba aastate kaupa ei paista, siis milleks ennast kurnata, kuna tippsport ei ole ühestki otsast tervislik? Räägin siin ikka oma- ja meiesugustest, kellel on palju realistlikumad eesmärgid kui kohalikel tippudel: saada mõnel maratonil paarkümmend kohta ettepoole või säilitada varasem tase või alistada parim naine või Pullerits.

Eestis loeb ainult ühe võistluse tulemus – see on Tartu maraton. Kõik muud jõuproovid, olgu Viru maraton või Haanja maraton, muudest väiksematest võistlustest rääkimata, on vaid eel- või järelmäng Tartu maratonile. Korraks, pärast finišeerimist, võid ju tunda rõõmu, kui said näiteks 98. koha, aga juba järgmisel päeval ei loe see mitte midagi. See ei ole tulemus, millega kellelegi oma taset tõestada. Kui tahad oma tasemest rääkida, pead ütlema, mitmes olid mis aastal Tartu maratonil ja mis oli aeg.

Niisiis, minu tase oli sel aastal 3:24.28,7 ja 380. koht. Mingisugune Alutaguse maratoni tulemus, olgu minu või teie oma, või Tamsalu maratoni tulemus või tulemusetus, on harrastussuusatamise tänavustes annaalides märkamatu tolmukübe.

Siit kerkib aga küsimus, mis mõte on tänavu edasi treenida, ja kas üldse on mõtet.

Ma ei teinud viis päeva pärast Tartu maratoni ühtegi trenni ega suusaliigutust. Ja pean ütlema, et väga mõnus oli. Ei olnud seda sundust, et tuled pärast vaimselt niigi väsitavat tööd koju – näiteks lõppeval nädalal oli mul Arteris tervelt kolm pikka lugu teha, neist intervjuud Mart Laariga soovitan soojalt kõigile, ehkki ajakirjanduslikult palju kõvem ja ajaloolisest aspektist paeluvam lugu on "Eesti tunnustamata abiline" – ja pead õhtupimedas kella seitsme ajal veel välja pooleteiseks-kaheks tunniks rassima suunduma.

Kuid mis parata, südametunnistus (või loll kohusetunne?) hakkas piinama ning laupäeval läksin siiski suusatama. Ilus päikseline ilm oli, peaaegu tuuletu. Ei toppinud endale dresse selga, vaid sõitsin Eesti koondise endise läikleva kombega, sellisega, millisega Andrus Veerpalu tuli Salt Lake Citys olümpiavõitjaks. Palju parem oli liigutada, kui paksudes Björn Daehlie kaubamärgiga dressides. Võtsin üles mõnusa, lõdva temposõidu kiiruse ning läbisin Tartu dendropargis neli 4,75 km pikkust ringi aegadega 17.00 – 16.25 – 16.25 – 16.15. Kokku 19 km 1:06.05ga. (Keskmine kiirus 17,25 km/h; Tartu maratoni keskmine kiirus oli mul 18,5 km/h.) Küll oli lahe! Sõitsin mööda Kalle Kiiranenist, oma vanuseklassis kindlasti Eesti ühest sitkemast suusatajast, kes nautis mäeharjal parajasti mõnusat ilma, ja hüüdsin talle, et «pagan, küll on ikka hea vorm!».

Aga see polnud veel viimane sõna. Pühapäeval oli sama ilus ilm nagu laupäeval ning esialgne aeglase sõidu kavatsus muutus dendropargis iseenesest taas mõnusaks temposõiduks. Sedapuhku tulid ringide ajad veelgi paremad: 16.25 – 16.00 – 15.47 – 15.38. Kokku 19 km 1:03.50ga ehk kaks ja veerand minutit kiiremini kui päev varem. (Keskmine kiirus 17,85 km/h.) Arvestades, et suvel saan juba 48, on see vanust silmas pidades päris korralik tempo, kas pole?

Võrdlesin seekordseid aegu jaanuari keskpaiga tempotrenniga samal ringil. Siis olid ajad 17.38 – 17.04 – 16.58 – 16.33. Mälu järgi pingutasin tookord palju rohkem. Samuti võrdlesin nüüdseid laupäevaseid aegu tavalise rahuliku sõidu aegadega dendropargis hooaja künnisel – siis on ringiajad jäänud 21-22 minuti vahele. Hooaja algul, mäletan, et sõitsin ühes pikas trennis mõnda aega omaaegse suusakoondislase Peip Reedi kannul, kes kihutas dendropargi ringi pisut alla 19 minuti – küll tundus see aeg tollal karm ja pingutus kõva!

Jah, ilmselt on hakanud hooaja lõpuks vorm kogunema, aga talv saab otsa ja tõsised võistlused on ammugi läbi. Seetõttu võib käia suusatamas niisama, endamisi ässamas, oma liikumisvõimest mõnu tundmas, ja on absoluutselt ükskamakõik, kas see kõik, mida trennis teen, on loogiline, on arendav või lammutav või puudub sel sootuks igasugune mõte. Kui on mõnus ja viitsid pingutada – siis pingutad. Kui ei viitsi, vaat siis naudid päikest ja kuulad, kuidas kevade mahlad liikvele lähevad. Aga mingi Tallinna või Haanja maraton – no öelge ausalt, mis tähtsus sel on, mitmendana seal lõpetada ja mis koht saada! Las esimesed tosin meest, kes sõidavad võidu peale, uhavad end poolpildituks, minu- ja meiesugustel ei ole seal küll mingit mõtet endale paela kaela tõmmata, ega ju?

Oma laupäevase ja pühapäevase sõidu järel kuulutan siin välja 19 km korrespondentsvõistluse Tartu dendropargi 4,75 km pikkusel ringil. Tingimused on, et neli ringi tuleb sõita klassikalises tehnikas, Tartu maratoni massilõikamist silmas pidades tuleb rõhutada, et rada lõigata ei tohi (olge head ja sõitke ka kurvid jäljes, mitte neid pooluisutades õgvendades), ja sõita tuleb ühe jutiga ehk mitte nii, et teete vahepeal puhkepause ja siis liidate nelja ringi ajad, ja mingit soojendust ka ei toimu – suusad parklas alla, liuglete dendroparki, ja läks! Esimene ring on teile soojenduseks ja lahtisõitmiseks (vt mu ajad).  Mõistagi eeldan, et võtate ka aega ausalt, seda enam, et ega siin mingeid medaleid tasuks tule. Praegu on dendropargi 19 km ehk nelja ringi rekord 1:03.50ga minu käes ja nimel. Kes kiiremini sõidab – ja loevad tulemused alates tänasest, varasemad ajad mitte –, pangu siin blogi kommentaaride osas oma tulemus nimeliselt kirja (anonüümsete resultaatidega ei ole midagi peale hakata – või on keegi näinud võistlusprotokolle, kus on kirjas mingid anonüümikud?), nii saab talve lõpuks edetabeli kokku. Teeme ise oma elu põnevaks, selleks ei ole vaja kalli raha eest teise Eesti otsa massidega maid jagama minna! Saab ka kodule lähemal ja igaühele sobival ajal võistluse korraldada. Rahva- ja kodanikualgatused on ju nüüd teretulnud.
******
Jaanus Laidvee pushing a bike uphill on Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits pidurdab hoogu pärast Tartu maratoni lõpetamist. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Hetk Tartu maratonilt. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits soojendusdressis enne Tartu teatemaratoni starti. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits pärast Tartu maratoni lõpetamist. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Reede, veebruar 22, 2013

Pullerits: Mille kohutavaga lõpeb kukkumine ehk mis juhtus Veikko Tääriga?

Vaadates eile telerist, kuidas lõpusirgel ülakehast kõikuv, tasakaalu kaotav ja aeglaste paaristõugetega Kein Einaste, kes päev varem oli ETV intervjuus enesekindlalt ennustanud, et kõik Eesti neli meessprinterit jõuavad MMil veerandfinaali, meenutab oma sõiduasendi ja stiiliga minusuguse harrastaja ponnistusi mingi pika maratoni lõpus, mõtlesin, et ei tea, kas ta on taas kuskil kukkunud, nagu juhtus temaga Vancouveri olümpia kvalifikatsioonisõidus, sest muud seletust, kuidas tippsportlane saab nii ilmetult ja tujutult liikuda, on raske leida.

Ei ole kuulnud, et Einaste oleks eile Val di Fiaskos, nagu Postimees tänase lehe esiküljel tabavalt kirjutas, külili lennanud.

Aga seda, et kukkumine lööb rivist, kohe valusalt, näitab näitleja Veikko Tääri juhtum Tartu maratonil.

Maratoni umbes 6. kilomeetril, pika ja kiire Poslovitsa laskumise lõpus, kui ta libises juba laugel osal, kihutas Täär kõige vasakpoolsemal rajal ohtlikult järele eessõitjale, ent ei suutnud tema kepiotstest haarata, et teda edasi tõugata. Sissesõidu vältimiseks paremale hüpata oli hilja ja riskantne, sest ta võis kellelegi ette astuda, mistõttu jäigi üle liikuda vaid vasakule, sinna, kus ühtegi rada polnud. Seal kukkus ta selja peale. «Õnneks kedagi teist kaasa ei tõmmanud,» rääkis Täär mulle. «Teised said mööda.»

Kui ta oli end püsti ajanud, tundis Täär, et enesetunne läheb kehvaks ja olemine muutub nõrgaks. Süda läks pahaks. Ta lasi tempot alla ja püüdis rahulikult edasi sõita. Ent peagi sai aru, et ega ta niru enesetunde tõttu eriti hästi ikka sõita saa. Ta jäi isegi seisma, tõmbas hinge. Enda sõnul jalutas ta edasi Matu TPsse ning suundus seal meditsiinitöötajate juurde. Nood olid teda pisut turgutanud, kuid andnud Tääri sõnul selgelt mõista, et seks korraks on tal maraton sõidetud. Seal siis Täär otsustaski, et igaks juhuks ta edasi ei sõida, ning sammus katkestajate bussi, kuhu viimaks kogunes umbes kuus osalejat. Mis noil oli juhtunud, sellesse ta ei süüvinud. Buss viis katkestajad Elvasse, kus Täär vahetas riided ja sai elada kaasa maratoni põnevale finišiheitlusele.

«Enda viga puhtalt,» resümeeris Täär.

Kas katkestamisest kahju ka oli? «Tühja sellest, küll maratone tuleb veel,» vastas ta.

Tääriga juhtunu meenutas mulle koheselt vennaga juhtunut, millest kirjutasin pühapäeval siin maratonireportaažis. Ta oli juba esimesel laskumisel kummalisel viisil kukkunud, venitades reielihast nii, et ei suutnud jalga puusast tükk aega ettepoole viia. Ka temal hakkas paha. Enda sõnul oli ta ligi 10 km rahulikult võtnud, siis hakkas enesetunne pisut paremaks minema.

Ja ühtlasi tuli meelde endaga juhtunu ühel viimastest Tallinna maratonidest, kus lendasin laugel rajaosal möödumisvõimalust otsides selili. Mäletan, et sellest matsust taastumine võttis samuti paar minutit, sest mulgi hakkas kergelt halb ja nõrkus tuli peale.

Huvitav, mis see on, mille tõttu suusatades kukkumine nii valusalt võib mõjuda? Ilmselt oli nii Tääril kui mul tegu põrutusega. Vennal aga tõsise lihasevenitusega. Tõenäoliselt võimendab neid vopse asjaolu, et organism töötab juba täistuuridel ehk teisisõnu: kas siin mängib mingit rolli niigi kiire südametöö ja mõningane hapnikuvaegus? On siin arste, kes asja seletada oskavad?

Millised on teie kogemused kukkumistega?
*
Neile, kes kukkunud pole ja kel kogemusi jagada seetõttu samuti mitte, teistsugune küsimus: kas sportlastel on rohkem vaja ajakirjandust või ajakirjanikel sportlasi?

Jaak Mae tunnistas teisipäevaõhtusel kohtumisõhtul Vilde tervisekohvikus, et sportlastel on ajakirjandust siiski rohkem vaja. Et miks? Aga seepärast, põhjendas Mae, et küll ajakirjandus leiab kellegi teise, kellest kirjutada, kui sportlane temaga koostööd ei tee. Sportlasele on aga ajakirjandus ainus juurdepääsutee pöidlahoidjate ja rahvani. Eriti, lisan omalt poolt, just suusatamises, mis pole Eestis publikurohkusega (kui pole tegu Otepää MK-etapiga) kunagi kiidelda saanud.
******
Jaanus Laidvee, Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, and La Sal Mountains, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kein Einaste suusaballett Vancouveri olümpia kvalifikatsioonisõidus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Veel on kõik hästi - Veikko Täär andmas Tehvandi staadionil intervjuud enne Tartu teatemaratoni starti. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Kein Einaste kukub Vancouveri olümpia kvalifikatsioonisõidus. Foto autor: AFP/Scanpix

Neljapäev, veebruar 21, 2013

Pullerits: Mis saab Tartu maratoni raja lõiganutest?

Massiivne raja lõikamine Tartu maratonil vana lasketiiru lähistel on tekitanud laiapõhjalise küsimuse, mis saab neist, kes sohki tegid. Helistasin Indrek Kelgule (sest olen ju ainus, kes siin reporteritööd teeb, mitte kuuldusi ei levita ega niisama lahmi), Klubi Tartu Maraton juhatajale, ja kuulsin järgmist.

Kelk rääkis lõikamise kohta, et kui kellelgi oleks tõendusmaterjali, mille põhjal tekitada antud küsimuses sügavam keskustelu, siis ta hea meelega vaataks seda materjali ning seejärel otsustaks. Paraku telepilt selle kohta, kes lõikas, infot ei anna, ja isegi kui kopteril asuv kaamera oleks sohitegemise jäädvustanud, siis seni, kuni lõikajate rinnanumber ei ole kopteripildilt tuvastatav, ei ole tolle materjaliga midagi peale hakata. Kelk avaldas kahetsust, et puuduvad faktilised andmed lõikajate kohta.

Kui suur oli lõikajate arv, selle kohta on levinud väited, et sadadest rohkem kui tuhandeni, ent tuhande lõikaja väite kohta märkis Kelk, et tõenäoliselt ei anna inimesed endale päris hästi aru, kui suur hulk on siiski tuhat inimest.

Kelk möönis, et kuna lõikamine läks massiliseks, siis ei saa välistada, et tagumised ei saanudki aru, kust tänavu rada läheb, ning pelgalt seetõttu võis osa eespool lõiganutega kaasa minna.

Kelk rääkis, et on eelnevatel aastatel teleülekandes näinud, kuidas umbes kümmekond avantüristi on püüdnud vana lasketiiru juures lõigata. Tema kolleeg Epp Paal oli mullu maratonil osaledes märganud, kuidas mõned sõitsid kõnealuses kohas otse, ent Paal oli Kelgu sõnul pidanud tookord peenikest naeru, sest lumi oli seal sedavõrd paks, et vaevalt nad midagi võitsid, pigem kaotasid.

Kui kõnealune koht on ka varem sohitegijaid ahvatlenud, siis on õigustatud küsimus, miks peab rada tegema kaare vasakule ega lähe otse, mis lõikamise probleemi lahendaks. Kuid asi on selles, seletas Kelk, et sinna, kust rada võiks minna otse, on rajatud snowtubingu park ning sealne maaomanik ei ole nõus, et maratonirada tema valdustest läbi läheks.

Igatahes lubas Kelk, et järgmisel aastal panevad korraldajad lõikekohta aiad ette ning saadavad kellegi sinna videokaameraga võimalikke sohitegijaid pildile jäädvustama.

Seekord oli Tartu maratoni raja ääres üheksa videokaameraga inimest, kelle ülesanne oli üles võtta uisutehnika kasutajaid. Küllap märkasite raja servas üksinda passimas kollastes vestides mehi – ilmselt nemad need olidki. Kelk ütles, et tänase seisuga ei ole kedagi uisutehnika kasutamise pärast diskvalifitseeritud, ent lisas, et kogu videomaterjal on veel läbi vaatamata.

Ühtlasi oli ta andnud raja julgestajatele ülesande, et kui need näevad mõnda suusatajat ebaloogilisest kohast rajale ilmumas, tuleb ta number kirja panna. See tähendab, et korraldajad olid valmis, et keegi võib püüda rada lõigata. Kelk tunnistas, et selline sohitegemine on seni olnud rohkem probleemiks rattamaratonidel, kus mõned osalejad on seepärast ka diskvalifitseeritud.

Kelk kinnitas, et valest stardikoridorist startimise tõttu pole seekord samuti kedagi kõrvaldatud. Vahepeal kerkinud küsimus, miks telemees Raivo Rimm startis numbriga 6231 palju-palju eespoolt, tulenes Kelgu sõnul korraldajate näpuveast, mistõttu õigel ajal registreerinud Rimm sai oma võimetele mittevastava lähtekoha. Korraldajate loal võis ta startida umbes 2000. koha kandist. Samasuguseid tegelasi, kes oma suure stardinumbriga korraldajate loal ettepoole pääsesid, võis Kelgu hinnangul olla paarkümmend. (Ilmselt seletab see ka selle, kuidas üks 5000+ stardinumbriga noormees minust juba enne rollerirajale keeramist mööda tuiskas.)

Tartu maratonil lasid korraldajad võtta kolm dopinguproovi, nii naiste kui meeste võitjalt ja ühelt osalejalt loosiga. Küsimusele, kas too loosiga kontrolli sattunu võis olla ka rinnanubriga 4000+, vastas Kelk eitavalt, lisades, et see piir, kustmaalt ei tasu loosiga dopinguproovi minejat tõmmata, oli tunduvalt eespool. Aga kus täpsemalt, seda saladust ei soovinud ta avaldada. Kas dopingukontrollijad võtsid ka omal initsiatiivil kelleltki neljandalt või viiendalt proovi, seda Kelk ei teadnud, nagu ei teadnud ta ka seda – sest see pole tema tööülesanne –, millal saabuvad dopinguproovide vastused. Ta oletas, et kuu-poolteist võib minna küll.
******
Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, and La Sal Mountains, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-4: Tartu maratoni start. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Kolmapäev, veebruar 20, 2013

Pullerits: Millega lõppes duell Mae versus Pullerits?

«Sport on üha rohkem meelelahutus,» tõdes Pärnu kolledži avatud ülikoolis ettevõtlust ja projektijuhtimist õppiv endine tippsuusataja Jaak Mae eilsel esinemisel Vilde tervisekohvikus Tartus.

Teie, osutas ta rohkem kui poolesajapealisele kuulajaskonnale, olete minusuguste sportlaste tööandjad.

Ja kahe ning kolmveerand tunni pikkuse esinemise lõpus tunnistas, et igas sportlases leidub üksjagu annust edevust.

Neis kolmes eelnevas lõigus sisalduv näitab, et minu/ajakirjaniku ja Mae/sportlase vahel ei olegi teab mis suuri erinevusi. Kui üldse.

Ka ajakirjanduse oluline (ei ütle, et peamine) ülesanne on pakkuda meelelahutust; ka ajakirjandus sõltub rahvast – kui palju inimesed seda tarbivad; ja ka ajakirjanikes on omajagu edevust (kuigi, kelles ei oleks? Miks muidu paljud kommenteerima tõttavad, olgugi et anonüümselt? Sest neid kõditab näha, kuidas teised nende väljaütlemisele reageerivad, ehkki, jah, julgust võiks rohkem olla, et oma mõtteid ei häbenetaks [aga kuna paljud-paljud kommentaatorite mõtted ongi häbenemisväärsed, siis on ju arusaadav, miks nad end nurga taha peidavad]).

Mae rääkis elust pärast tippsporti, oma tegemistest endanimelises suusakoolis (nimetades end ses kontekstis patrooniks ja maskotiks), seotusest ühe Tallinna spordipoega («Elus oleme, aga väga edukad ei ole. Jätkuvalt tegutseme, üritame edasi minna.»), osalusest FISi kalendrikomitees ja lootusest tuua Otepääle taas MK-etapp ning millest see sõltub. Rääkis sellest, kuidas ta tegeles oma karjääri lõpus enne võistlusstarte pidevalt enesepettusega, miks ta uisutehnika 2000. aastate algul lagunes, rääkis Rootsi ja Kesk-Euroopa (Prantsusmaa näitel) uisutehnika erinevusest, rääkis sellest, kes on Eesti parimad vabatehnikasõitjad (Raido Ränkel, Erkki Jallai), rääkis, et Tartu maratonil sõitis ta kokku 16 minutit üle anaeroobse läve, aga minu küsimusele, kui palju sõitis ta üle nimetatud läve tippvõistlejana, jäi vastuse võlgu (mõelge, miks! Sest ta ei kasutanud tippsuusatajana pulsivööd!), ehkki mainis, et iga tõusu otsas põhimõtteliselt finišeeris.

Mae küsis minult ajakirjanduse tegutsemise kohta temaga seotud sündmuste ja uudiste kajastamisel. Omakorda küsisin temalt sagedaste liigkõrgete hemoglobiininäitude kohta, teiste Eesti suusatajate (Kein Einaste, Algo Kärp) hemoglobiinitaseme ületuste kohta, astmaatikutest suusatajate esiletõusu kohta Norras, Eeti suusatajate kesiste tulemuste kohta, samuti selle kohta, kus ta oli, kui kuulis Veerpalu positiivsest dopinguproovist, mida siis mõtles ja kas ta tol teemal Veerpaluga ka lähemalt rääkis. Minu isikliku arvamuse kohaselt olid Mae vastused Veerpalu-teemaga seotud küsimustele kõige napimad ja jätsid vähemalt mulle pisut kõrvalepõikleva mulje, sest Mae alustas vastamist pikalt sellega, et kelle asi ja õigus on dopinguproovi positiivsusest teada anda, nii et pidin uuesti üle ksüima, kus ta ikkagi oli, mida tegi, mis mõtted läbi pea käisid, kui tulid Veerpalu uudised, ja kas ta teadis positiivsest dopinguproovist enne, kui see üldsusele ajakirjanduse vahendusel viimaks teatavaks sai.

Et millega kohtumine lõppes? Lõppes rahva nõudmisel minu ja Mae käesurumisega (mitte segamini ajada võistlusega, kes kelle käe laua peal maha surub). Selle vastu ei olnud meil kummalgi midagi. Minu arust ei ole me isiklikult tülis olnudki. Nagu ma oma lõppsõnas mainisin: «Nothing personal, just business.» Mae ei vaielnud sellele põrmugi vastu.
******
Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, and La Sal Mountains, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Jaak Mae valmistumas Tartu maratoni stardiks. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Jaak Mae on lõpetanud Tartu maratoni. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Teisipäev, veebruar 19, 2013

Pullerits: Kas Jaak Mae räägib lõpuks kõik ausalt ära?

Küsimus laiale ringile: kelle pildid ilmusid Eesti ajakirjanduses seoses Tartu maratoniga nii päev enne kui päev pärast Tartu maratoni?

Lihtne küsimus ju tegelikult, eks ole. Minu pilt ilmus laupäevase Postimehe spordirubriigis ja Jaak Mae pilt Arteri maratoniküljel ning esmaspäeval ilmus nii Mae kui minu pilt Tartu Postimehe maratonikülgedel.

Kes vähegi elu tunneb, see teab, et niisugused kokkusattumised ei juhtu juhuslikult. Siin peab olema mingi suurem, laiem ja sügavam tähendus. Loodetavasti saavadki need müstilised niidiotsad esmalt lahti ja seejärel kokku sõlmitud täna, teisipäeval kell 19.45 Tartus Vilde tervisekohvikus.

Nagu juba eelmisel nädalal teada andsin, tuleb Mae sinna rääkima loengusarja «Treenime mõistusega» raames. Kuid nagu vähegi tõsised spordisõbrad mäletavad, siis mullu lahvatas suur skandaal pärast seda, kui Mae andis ERRi spordiportaalile intervjuu, kus selgitas muude asjade seas seda, miks ta mind Otepää MK-etapile nn tähtede võidusõidule ei kutsunud. Vastasin sellele oma blogis kirjatükiga «Miks Jaak Mae mulle avalikult kallale tungis?».

Aga palju teravaid küsimusi on jätkuvalt õhus, ja ega toogi juhtum on lõpuni selgeks rääkimata. Näiteks, kui suur roll minu mittekutsumises oli koondise endise peatreeneri, Eesti suusatamise halli kardinali Mati Alaveri survel, oli see siis otseütlev või mõistaandev? Mis rolli mängis see, et ajakirjandus tundis teravat huvi – ja ega minagi seda teemat maha maganud –, miks kadusid Otepää MK-etapi korraldajate eesotsast Alar Arukuusk ja Tiit Pekk ning mis asjaoludel tuli Arukuuse asemele Mae?

Loomulikult ei ole küsimusi ainult mul, vaid küsimusi on ka Mael mulle. Näiteks, miks ajakirjandus kajastab asju nii, nagu ta kajastab? Kas see on õiglane? Kelle huve ajakirjandus teenib? Kes on lugenud mu reportaaži Tartu teatemaratonilt ja mäletab loo pealkirja, see võib õigustatult küsida, miks ma väidan, et Jaak Mae sai alistatud, kui a) mina teda ei võitnud ja b) Mae sõitis hoopis mul eest ära. Või kes on lugenud ka Tartu maratoniks ettevalmistavat lugu, võib pärida, miks oli loo juhtlõigus Mae nimi, kuigi järgnevalt ei esinenud ta tekstis enam kordagi.

Aga täna saab neile küsimustele vastuse. Ja vastuse saab ka paljudele teistele küsimustele, sest saan aru, et nii nagu mul on tagataskus palju küsimusi Maele, on küsimusi mulle hulganisti tagataskus ka Mael.

Valged kindad võetakse käest, see on selge. Täna ei ole karta mingit ebasiirast ega nurgatagust ümarat juttu. Asjad tuleb lahti harutada ja selgeks rääkida.

Aga millised on need küsimused, mida teie tahaksite Maele esitada? Teeme koos ühe intrigeeriva spordiõhtu!
******
A Hummer on Hell's Revenge Jeep Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae Tartu maratoni stardi ootel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Leongusarja "Treenime mõistusega" plakat. Edastaja: Vahur Teppan
Foto 3: Jaak Mae lähenemas Tartu maratoni lõpujoonele. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pühapäev, veebruar 17, 2013

Pullerits: Miks Tartu maraton lõppes meditsiinipunktis?

Umbes poolel maal kadusid jalad ühtäkki alt. Radade vahel käis tihe sõelumine, et leida kurvides lühimat trajektoori, ja ühel hetkel haihtus tasakaal. Prantsatasin kahe raja vahel külili. Esimese asjana mõtlesin, et koristan kiiresti suusad ja kepid teistel eest, eks siis näis, mida edasi saab. Jäin mõnusast viie-kuue-liikmelisest grupist maha.

See oli siiski tühi asi võrreldes sellega, mis juhtus mu Rootsis arstina töötava vennaga juba esimesel laskumisel. Tal jäi vasak jalg kusagile kinni ning ta lendas samuti pikali. Aga ohh hullu: kui ta end püsti ajas, ei lasknud vasak jalg ennast ette liigutadagi. Kuradi palju on veel sõita jäänud, käis vennal kergelt ahastav mõte läbi pea. Lisaks läks tal süda pahaks – kukkumise sagedane kaasnähe. Aga ta üritas ikka jätkata. Proovis tasapisi, mis liigutusi jalaga teha annab. Mõnikord lõi nagu noaga vigastatud reielihasesse. Alles 10. kilomeetril sai enam-vähem normaalselt liikuma hakata.

Mul vedas rohkem. Viimasena möödus minust, kui end püsti ajasin, Tartu Suusaklubi vormis sõitja, number 220. Sain ta peagi kätte. Tutvustasin ennast ja küsisin, et Tartu mees ju, kes ta on. Selgus, et Mathias Juust. «Oi, siis oled küll kõva sõitja!» hüüdsin heameelest. Kuid ta lisas kohemaid, et lõpetas aasta tagasi tippspordi. Sellegipoolest küpses mul kiiresti plaan: sain tema liikumisest aru, et ega ta seda maratoni surmtõsiselt ja elu eest võta. Niisiis tegin ettepaneku, kas ta aitaks mind tasapisi gruppi tagasi vedada. Ta oli lahkelt nõus. Võtsin talle sappa ja reguleersin tagant kiirust: nii, nüüd on paras... nüüd võiks natuke juurde panna. Selline maraton hakkas juba päris meeldivaks muutuma. Umbes kahe-kolme kilomeetriga saime eessõitjad kätte. Kahjuks astus ta seejärel kõrvalrajale ja lasi tempo alla. «Vaatan, mis tagapool toimub,» põhjendas ta.

Suur aitäh, Mathias Juust!

Siit kõigile minu ettepanek: kui keegi teid aitas, miks mitte talle siin avalikult tänu avaldada? See tuleb sportliku õlg-õla-kõrval-tunde arendamisele üksnes kasuks.

Juba ammu enne starti oli selge, et tuleb tihe võistlus. Läksin viis minutit enne stardikoridoride avamist 301-500 väravasse – ja sain sealt suurest summast koha alles kolmandasse ritta. Kui kaks minutit enne starti koridoride vahelt võrgud eest võeti, jäin vöökoti kallal kohmitsema, kui teised ettepoole liikusid, ja kohe põikas üks mullu minust rohkem kui sada kohta tagapool lõpetanud mees tagant kõrvalrajalt minu ette. Järeldasin: selge, täna armu ei anta.

Minu arust keerati isegi kolmandas stardigrupis gaas koheselt põhja. Hea märk oli see, et määrdemees Jaanus Kunts Suusavendade meeskonnast oli valmistanud ette igati eeskujulikud suusad: tundus, et enamiku omadest libisevad need paremini, ja mis samuti tähtis – pidasid ideaalselt.

Seda, et algtempo oli kõva, tõestab kas või tõsiasi, et Matu ajavõtupunktis kaotasin liidrile kõigest viis ja pool minutit, samas kui nädal tagasi teatemaratonil venis kaotus üle seitsme minuti. Nüüd jõudsin klassikastiilis Matuni minut ja veerand kiiremini kui teatemaratonil uisutehnikas, ja tookord olin seal lõpetades omadega üksjagu kustunud.

Harimäele lähenedes sõitsin mööda ühest teise stardigrupi mehest, kes tegi kohutavat häält. Ähkis ja puhkis nagu künnihobune. «Nagu Šarapova!» pakkusin tema valjude häälitsuste peale võrdluse. Ta ei kostnud musta ega valget, ähkis hirmuäratava häälega edasi.

Tunamulluste mälestuste ajel pelgasin pisut Harimäe tõusu. Tookord tikkus selleks ajaks pidamismääre juba kaduma. Ent seekord toimisid suusad ideaalselt. Siiski hoidsin tagasi, sest meelde tuli seegi, kuidas mullu oli Eesti suusakoondise endine arst Tarvo Kiudma seal minust möödunud ja pärast lausunud, et jätsin üpris koomas mulje. Ega ta eksinud. Nõnda siis proovisin seekord säästlikumalt sõita.

Millegipärast tundus Harimäelt laskumine sedapuhku eriti pikk – ei lõppenud ega lõppenud. Kuigi algul sattusin ebasoodsasse jälge, sest libedaim rada oli hõivatud, ei kogunenud kaotust võrreldes teistega peaaegu üldse. Veelkordne märk Suusavendade meeskonna heast tööst.

Kummatigi üllatas tõsiasi, et üksjagu tihti tuli tagantpoolt minu stardinumbrist palju suuremate numbritega mehi, kes sõitsid muudkui mööda. Mul puudus igasugune ettekujutus, millisel kohal ma liigun, sest infoga, kui palju ma kaotan liidrile, mida paaris kohas hõigati, ei ole nii taga küll midagi peale hakata.

Distantsi keskel hakkas aga piinavalt tunda andma probleem, mis on varemgi teravalt häirinud. Vasaku käe ranne jäi hoolimata spetsiaalsest toest üha valusamaks. Valu oli koguni nii lõikav, et lõi randmest õlga. Esimest korda suusavõistluste jooksul soovisin, et tuleks rohkem tõuse, mida enamik üldiselt ei armasta – arusaadav, need ju kurnavad. Aga tõusudel sai sõita vahelduvate tõugetega ning töötada tugevamini jalgadega, mis tähendab, et ranne võis puhata. Proovisin survet vasaku käega vähendada ja töötada rohkem paremaga, aga ega sest eriti abi olnud – iga tõuge tekitas ikkagi valu.

Ja mis eriti halb: ajapikku hakkas valu tegema ka parem ranne.

Kummalisel kombel, mida rohkem randmed valutasid, seda paremini tundis end organism. Ei tea, kas seepärast, et pidin alateadlikult tempot veidi alandama? Kentsakas oli see, et kui tulid kilomeetrimärgid, et lõpuni jääb pisut üle 20 km, tundsin hoolimata tuikavatest randmetest, et pagana kahju, et see sõit peagi läbi saab. Sest enesetunne oli fantastiline. Ausõna, tundsin, et mootori poolest võiks sõita 70 või 80 km vähemalt.

Kui aastaid tagasi rõõmustasin Palu TP-s, et raja raskem osa on läbi ja edaspidi saab hakata paaristõugetega lükkama, siis nüüd ei teinud Palu TP järgsed lauged lõigud põrmugi heameelt. Iga kepitõuge oli valus, vastikult valus. Nägin enda ees vähem kui saja meetri kaugusel vähemalt 30-40-liikmelist gruppi, mida aastaid tagasi oleksin neil lõikudel üritanud kindlasti püüda, kuid nüüd polnud selleks mingit lootust. Hämmastav, et too grupp mul suurt kaugemale eest ei liikunud.

Palu TP järgsed lõigud olid ka esimesed, kus suusatajate kett viimaks tükkideks lagunes. Seni oli kogu võistlus kulgenud hanereas, ja sageli koguni kõrvuti haneridades. Ühtviisi tegi vahede kärisemine olukorra rahulikumaks, sest möödujaid jäi vähemaks, teisalt kadus aga konkurentide tiivustav mõju.

Endale üllatuseks leidsin pärast viimast, Hellenurme TP-d endas kasutamata reserve. Proovisin randmevalu unustada ja hakkasin kiirust lisama. Sain ridamisi meestest mööda, eriti just tõusudel. Sellegipoolest säilis kerge tunne. Kui fotograaf 5 km enne lõppu raja ääres kiitis, et tubli, Priit – ja üleüldse suur-suur tänu kõigile kümnetele inimestele [üksvahe mõtlesin – ja ärge pidage, palun, seda uhkustamiseks –, et ega vist rajal polnud palju neid, keda minust rohkem nimeliselt oleks tiivustatud], kes mind raja ääres ergutasid (nimeliselt tean tänada telereporter Tarmo Tiislerit Kuutse TP-s), see andis palju jõudu (ja ilmselt motiveeris ka teisi, kes said teada, et mina olen nende kõrval [no see sai küll viimaste aegade keerulisim lause, aga näitab, et ega maraton vaimu krussi ole keeranud]) –, siis jõudsin fotograafiga talle tänutäheks kiituse eest isegi patsi lüüa.

Seda, et jõudu jätkub ja suusad peavad suurepäraselt – kuigi Kunts oli avaldanud kahtlust, et ega need päris lõpuni äkki kesta –, näitas kohvipunkti eelne tõus, kust sain rahulikult jäljes üles ja ega see mind hingetuks võtnud. Kohvi jätsin seekord rüüpamata, sest olin keskendunud pikale lõpukiirendusele. Mitu meest oli mulle sappa haakinud, kasutades mind vedurina. Kui kolm neist 2 km enne lõppu mööda hakkasid minema, arendasin nendega isegi sõbralikku vestlust – jah, jaksu jagus. Küsisin naerdes, et noh, kas nüüd hakkate paugutama. Püüdsin omakorda neile sappa haakida. Kiire pilk üle õla reetis, et järgmised on ligi poolsada meetrit tagapool, mis näitas, et ega mu tulemus suurt enam kannatada tohiks saada.

Aga mis juhtus järgnevalt! Sadakond meetrit enne s-kurvi sisenemist nägin kümmekond meetrit eespool ajaloolast Pärtel Piirimäed, kes oli koos endise Eesti suusakoondislase Peip Reedi ja paljude teistega möödunud minust umbes Peebu TP kandis (kui õigesti mäletan). Loomulikult andis Piirimäe nägemine lisaindu, nagu ilmselt annab minu nägemine lisaindu kümnetele teistele. (Piirimäe tunnistas hiljem, et talle küll andis.) Nüüd tuli oma šanssi targalt kasutada, sest viimastel aastatel kõva arenguhüppe teinud Piirimäed ei ole enamikul kerge alistada.

Edasine käis nii. Kuna Piirimäe liikus minust parempoolsel rajal ja s-kurv keerab kõigepealt vasakule, tuli rünnata täpselt enne kurvi sisenemist, et hoida teda väljaspool ja saavutada sellega edumaa. Nii ka toimisin. Sain mööda ja tõukasin mäest alla. Kuna mäe all järgneb pööre paremale, tuli all, oletatavasti suurima kiiruse peal, rada vahetada. Ma ei näinud, kui kaugel minu taga on Piirimäe, ja sööstsin üle radade paremale. Järsku kuulsin, kuidas Piirimäe hüüdis, et «Priit, nii ei tehta!». Pärast väitis ta, et olin oma suuskade tagumiste otstega läinud üle tema suuskade esiotste.

Kuid tõusul sai ta mulle kõrvale. Niisiis jäi arvete klaarimine lõpusirgele. Teadsin, et oluline on väiksel laskumisel saada üles võimalikult suur hoog, sest siis on finišisirgel kiirust kergem hoida. See plaan töötas. Õnnestus Piirimäed edestada pooleteise sekundiga.

Piirimäe oli pärast mu peale pahane, et see võis küll olla minu taktika, aga olin oma suuskade tagaotstega sõitnud ikkagi üle tema suusaninade, ja ütles, et kui blogis vabandust ei järgne, siis...

Palun vabandust, Pärtel! Aga see oli selles mulle füüsiliselt valusas sõidus üks väheseid kirkaid võimalusi ja mitte ei saanud seda kasutamata jätta. Kinnitan, et ei arva, et olen tänu sellele võidule sinust parem suusataja. Ei ole!

Pärast küsisin Reedilt, kas ta suusatamise reegleid tunneb. Ta ütles, et mingil määral. Kirjeldasin talle olukorda. Küsisin, kas rikkusin reegleid. Reedi avaldas arvamust, et mitte. (Jah, ma olin ju eespool, ja eespool sõitjal ei pea olema silmi kuklas.)

Veel kord: tunnistan, et mu manööver võis tunduda pisut jõuline, aga see toimus ikkagi finišiheitluses, kus käib tulemuse viimistlemine, ja jääb kehtivate reeglite raamesse. Distantsil, usun, ei ole küll kellelgi mu vastu kaebusi, sest enamikul kordadel, kui rada vahetasin, püüdsin kiigata üle õla või anda käega oma rajavahetuse suunast märku.

Kartsin, et kokkuvõttes saan košmaarse koha, sest rajal leidus oi kui palju 500st ja isegi 700st suuremate numbritega mehi, kes minust mööda tuiskasid. Seda suurem oli üllatus, kui võistluskeskuse printeris trükitud diplomil oli kohaks 380.

Jah, see on mu viimaste aastate kõige kehvem koht. Kõigest paar aastat tagasi sõitsin kahel korral teise saja keskpaika. Nüüd on konkurents nii tihe ja terav, et enam ei maksa sellest unistadagi. Kuid aeg oli elu parim, 3:24.28,7. Tervelt kaheksa ja pool minutit kiirem kui mullu (3:33.05, 326. koht)! See on seda hinnatavam, et tänavune võitja sõitis rohkem kui poolteist minutit aeglasemalt kui aastatagune võitja. Ja ei maksa unustada, et veel aasta lõpus ei maksnud mul Tartu maratonil asjalikust sõidust üldse unistadagi – parem põlv oli ju värskelt opereeritud ja selle kõhres haigutab siiamaani ning jääbki sinna haigutama suur auk. Vähemalt nn ühejalgsete sõitjate konkurentsis tegin küllap üsna arvestatava tulemuse.

Ilmselt tuleb väike mõru pill alla neelata dr Holdeni ehk Ain-Ivar Tupi fännklubil, kes lootis, et nende lemmik näitab mulle Tartu maratonil koha kätte. Kuigi dr Holden tunnistas finišis, et oli saanud rajal infot, kui kaugel ma olen – ja mitte kaugel, nii umbes 45 sekundit –, siis järele ta mulle siiski ei jõudnud. Minut ja pisut üle 15 sekundi jäi meie vahele (tema koht: 415.). Loomulikult vabandab seda allajäämist tema võistluspäevaeelne suur töö suuskade määrijana. Kuid ärgem unustagem minu opereeritud põlve ja hirmsalt valu tegevaid randmeid, mille tõttu seadsin kohe pärast lõpetamist sammud meditsiiniteenistusse. Lootsin, et ehk saan sealt leevendust, teevad süsti või kasutavad mõnda muud imevahendit. Paraku tunnistasid nad, et nii hullu trauma vastu neil abivahendeid pole.

Üldse tundub, et konkurentsi teravnemine toimub paljude tervise arvelt. Veikko Täär pidi tervise tõttu katkestama. Minu teatevõistkonnakaaslane tunnistas, et pool võistlusmaad olid tal käelihased pööraselt valusad. Scanpixi siinne boss Art Soonets sai sootuks maksakrambi. Üks mees, kes minust 2 km enne lõppu möödus, tunnistas, et tal teeb küünarnukk kõva valu.

Tore võistlus oli, aga kas konkurentsi tihenemine ei too kaasa liiga suuri ohvreid?
******
Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits umbes 50 minutit enne Tartu maratoni starti Tehvandi staadioni serval. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu maraton käib täie hooga. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tartu maratoni start on antud, keskel laskumisasendis sinises võitlusdressis, musta mütsi ja hallide suusasaabastega Priit Pullerits. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Tartu maratoni liidrite grupp. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tartu maratoni suusatajate massi esimene ots. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tartu maraton käib täie hooga. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Hetk maratonirajalt. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 8: Hetk maratonirajalt, keskel kollases liidrisärgis Eveli Saue. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 9: Priit Pullerits ja Pärtel Piirimäe arutavad pärast Tartu maratoni lõpetamist Pulleritsu möödumismanöövrit finišieelses s-kurvis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 10: Priit Pullerits on kutsunud pärast Tartu maratoni lõpetamist lepituse märgiks Pärtel Piirimäe ühispildile. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Foto 11: Priit Pullerits lõpetab naerusuiselt Tartu maratoni. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Laupäev, veebruar 16, 2013

Pullerits: Kuidas veeta otsustavad tunnid enne maratoni?

TÄIENDATUD LÕPUS VÄRSKE MÄÄRDEINFOGA!
Eile nõudsid mitmed lugejad, kus on maratonieelne sissekanne. Mis sissekanne?! Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv helistas juba neljapäeva hommikupoolikul ja esitas tellimuse, et tulgu laupäevasesse lehte vähemalt 3500-tähemärgiline lugu, mida stardieelsel päeval teha ja kuidas toimida. Täna, nagu näete, on mu lugu lehes. Ülevaade tervele Eesti rahvale, mitte lihtsalt mingi sissekanne.

Aga ei maksa lasta paista end egotsentrikuna. Nädala keskel helistasin üheksale tuntud inimesele (jah, ka eelmise Tartu maratoni eestlastest kõige viimasena lõpetanu on tuntud, sest ta on krooniline tagaotsamees ja pälvinud just sellega tähelepanu, mullugi pääses ta näo ja sõnadega ühte mu lukku) ning pärisin neilt aru, mis nad maratoninädalal teevad ja kui palju on saanud talvel trenni teha. Sellestki on täna lugu, Arteris.

Üldiselt on lugu pöörane ja pinge kruvitud lakke. Näiteks tänase Postimehe juhtkiri - no vaadake ise, millega see algab! Ootused on krutitud palju kõrgemale kui mingitel siinsetel suusatajatel seoses mingi Val di Fiemme MMiga.

Eile õhtupoolikul tegin viimase suusasõidu, uisu-Atomicel lausikul 10 km 40.30ga, hoidsin sellist tempot, et ei läheks higiseks ega hakkaks hingeldama. Nägin ka Scanpixi Baltimaade juhti Art Soonetsit ja mu põlve opereerinud dr Leho Ripsi viimaseid maratonieelseid klassikasamme tegemas. Tunnistasin dr Ripsile üles, et käisin pühapäeval vastu tema soovitusi Tartu teatemaratonil ja sõitsin 12 km vabatehnikas ning lõigatud põlv ei läinud sugugi kehvemaks. «Vedas!» nentis dr Rips. Kolmapäeval tegin 48 minutiga ligi 12 km. Need kaks sõitu ongi kogu maratoninädala suusatamine.

Lõin täna hommikul talve suusakilomeetrid kokku. Sain 1094,5. Hiljuti Õhtulehest lugesin, et peaminister Andrus Ansipil tuleb kilometraaži 1005.

Eile õhtul viisin oma klassika-Fischerid Suusavendade hooldemajja. Töö käis armutu. Vahur Teppan oli oma uue suusabussi parkinud hooldemaja ette ja töötles suuski seal. Hooldemaja ees oli valgustusega varjualune, kus mu suusad vastu võeti. Sain 155. numbri. Maksin raha ka ette ära. Panin kirja, et soovin suuski stardis kätte saada. Kiikasin hoolderuumi: Jaanus Kunts ja Kristjan Oolo vehkisid tööd teha, mõlemal respiraator hingamisteede ees. Polnud neil mahti minuga pea sõnakestki vahetada.

Küll on hea, kui ise ei pea oma väärt energiat igasugusele rahmeldamisele ja sahmerdamisele kulutama. Veelgi parem, et ei pea ka vaimu kulutama ehk mõtlema ja juurdlema ja ümbermõtlema, mida ja kui palju ja kuidas ikkagi suuskadele alla panna.

Jah, harrastussport on muutunud väga professionaalseks. Tuleb harrastaja starti nagu mõni maailma äss ja võtab ettevalmistatud suusad. Ja õige ongi: igaüks jäägu oma liistude juurde. Kelle asi on suuski määrida, määrigu suuski, ja kelle asi suusatada, see suusatagu. Kahe nii erineva asja ühitamine nüüdisajal enam jõu- ja võimetekohast tulemust ei anna.

Küsimus on selles, kas energiageele tasub homme rajale kaasa võtta. Sporditraumatoloog Mihkel Mardna soovitab e24 (mitte ajada segamini elu24ga) küljel, et ega eriti tasu. Aga millal siis tõsine ja ennastsalgav harrastussportlane iga arsti iga sõna kuulab – olgu ütlejaks dr Rips või dr Mardna.
***
Suusavendade määrdemeeskonna liikmed käisid täna, laupäeva hommikul koguni Harimäel määrdevariante testimas. Nende esindaja sõnul olid nad leidnud väga hea variandi. Ta kinnitas, et samas suuski testinud Vene tippmeeste ja samuti United Bakeriesi ässade suusad polnud oma libisemisega ligilähedalegi pääsenud. Täna pärastlõunaks oli pisut üle 170 maratonilise usaldanud oma suuskade ettevalmistamise Suusavendade meeskonnale.
******
Jaanus Laidvee, Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu 2. teatemaratoni avavahetuse sõitjad stardi ootel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (nr 147) on lõpetanud Tartu 2. teatemaratoni. Nr 60 endine Eesti suusakoondislane Kaili Sirge. Foto autor: Aldo Luud
Foto 3: Peaminister Andrus Ansip Tartu maratoni avatud raja sõidu finišisirgel Elvas. Foto autor: Raivo Tasso, Maaleht/Scanpix

Reede, veebruar 15, 2013

Pullerits: Kas tõesti tuleb kümnendi megaduell Jaak Mae versus Pullerits?

Pärast seda, kui olin jaanuri lõpus käinud Eesti endise suusakoondislase Vahur Teppani kutsel rääkimas Tartus Vilde tervisekohvikus oma vürtsikatest kogemustest Eesti (suusa)spordi telgitagustes, kandsid salaallikad jalamaid ette, et kuuldavasti oli olümpiapronksi- ja MM-võistluste hõbemedalimees Jaak Mae tahtnud samuti kohale tulla, et mind kogu Eesti ajakirjanduse tegude eest liistule tõmmata. Aga ilmselt tulid tal muud asjatoimetused vahele.

Niipea, kui see info minuni jõudis, valisin Mae numbri ja nõudsin aru, milles küsimus.

Vestluse käigus koorus päevavalgele, et Mae peab järgmise nädala teisipäeval, 19. veebruaril minema samuti Vilde kohvikusse rääkima teemal «Elu pärast tippsporti». Ütlesin Maele, et ma ei taha tema šõud röövima minna ega tema aupaistel peesitama samuti mitte, aga kui tal on mulle küsimusi, siis hea meelega ilmun kohale ja räägime rahva ees asjad sirgeks.

Mael ei olnud kuuldavasti selle vastu midagi.

Möödus ligi kaks nädalat. Kui selle nädala kolmapäeva õhtul, olles lõpetanud Tartus Tähtvere spordipargis ühe Tartu maratoni eelsetest viimastest treeningutest, mille sisse mahtus päris mitu 200-300 meetri pikkust vabatehnikas 80-90-protsendilise pingutusega sõidetud lõiku (lisaks kolleeg Jaan Olmaru klassikatehnika sättimine; teise kolleegi Jüri Saare klassikatehnikat olin sättinud nädal varem), trehvasin Suusavendade staabi ees Vahur Teppanit. Teppan oli saanud just uue suusabussi, mida ta mulle hea meelega näitas. Siis tuletasin talle meelde, et kaks päeva pärast Tartu maratoni peab tema spordiloengute sarjas esinema Mae, ning mainisin, et Mae oli mõnda aega tagasi päri, et arved minuga tuleb avalikkuse ees ära klaarida.

Teppan võttis taskust nutitelefoni ja helistas paugupealt Maele, kuigi kell oli juba üheksa ringis õhtul.

Mae teatas, nii palju nagu Teppan oma vestlusest temaga mulle edastas, et lepe meie vastasseisu korraldamisest on jõus. Ent Mae ei olnud unustanud lisamast, et trumbid olla seekord siiski kindlalt tema käes.

Paistab, et teisipäeva õhtul läheb Vilde tervisekohvikus n-ö andmiseks. Millised on ootused ja lootused, mis küsimused nõuavad lahendamist?
******
Priit Pullerits, Abyss Canyon, Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Jaanus Laidvee. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae Alutaguse maratonil. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 2: Priit Pullerits (nr 147) on lõpetanud Tartu 2. teatemaratoni avaetapi ja andnud kiibi üle Indrek Teppole (esiplaanil kummargil). Nr 60 endine Eesti suusakoondislane Kaili Sirge. Foto autor: Aldo Luud

Neljapäev, veebruar 14, 2013

Pullerits: Kuidas Estoloppetil sohki tehakse?

Passis fotograaf Riho Lüüs, siinse sissekande fotode autor, Alutaguse maratonil 4-5 km enne lõpujoont pika, võrdlemisi järsu tõusu otsas ja klõpsis pilte. Vaatas ja nägi, kuidas esimeste seas tulid mitmed sitked mehed, kes tõusust paaristõugetega vapralt üles lükkasid. Siis tuli hulganisti neid, kes pidamatute suuskadega kääri üles jooksid (näiteks mina), ja mõned sellised, kellel suusad siiski pidasid ja kes kauni sammuga üles sõitsid, näiteks Eveli Saue ja Hannes Veide (kujutan ette, et ka dr Holden ahk Ain-Ivar Tupp). Keda Lüüs enda hinnangul esimese 300 sõitja hulgas ühtegi ei näinud – need olid uisustiili kasutajad.

Ent siis tulid mehed, kes sõitsid Lüüsi tunnetusliku arvepidamise järgi kohtadele pärast kolmesajandat, ja pilt muutus. (Lüüsi pilte Alutaguse maratonist ja ka teistelt spordiüritustelt saate vaadata ja osta siit.)

Lüüs nägi enda sõnul pärast 300. kohta sõitvate meeste seas vähemalt 15, kui mitte 20 osalejat, kes kasutasid tol tõusul julmalt uisusammu. Lüüs rääkis mulle, et enamasti alustasid nad uisutamist tõusu jalamilt, kui algas selle järsem osa, ning uisutasid tippu välja. Ta kinnitas, et tegu oli ilmselge uisutehnika kasutamisega (Lüüs on ise varem suusatamisega tegelenud).

Lüüs hüüdis uisutajatele, et uisusamm on keelatud. Ta rääkis mulle, et mõned üksikud vahetasid seepeale uisusammu klassikasammu vastu. Aga neid, kes Lüüsi märkuse peale sammu korrigeerisid, oli tema hinnangul kõigist uisutajatest vaevalt kolmandik. Eenamik, lisas Lüüs, ei teinud tema manitsust kuulmagi ning jätkasid uisutehnika kasutamist. Lüüs ütles mulle, et ta ei juhtunud kuulma, et teised osalejad oleks uisusammu kasutajaid korrale kutsunud.

Kuidas sellesse suhtuda? Minu tulemust need uisutajad ei mõjutanud, nagu nad ei mõjutanud kokku umbes kolmesaja kiirema osaleja tulemust. Sellest vaatevinklist võiks öelda, et mis see minu ja paljude teiste asi on.

Kuid keelatud sõidutehnika kasutamine, olgu kas või võistluse keskmistel või tagumistel kohtadel, on ilmselge võistlusreeglite rikkumine (millega võrreldes minu tulemuse mittevõtmine Tamsalu maratonil ei ole üldse teema, sest ma ei rikkunud mitte ühtegi võistlusreeglite punkti). Olles sõitnud Tamsalu maratonil koos viienda ja isegi kuuenda saja võistlejatega, võin kinnitada, et ka nende hulgas käib tõsine pingutamine. Ja kui nüüd näiteks 320. koha mees kasutas pikal tõusul uisusammu, siis oli see kõigi talle järgnenute suhtes jõhker, ilmselge ebaõiglus ja sohi tegemine.

Lõppude lõpuks, ka mul ei olnud tol tõusul 4-5 km enne finišit kerge. Suusad ei pidanud absoluutselt, isegi kääri joostes lipsasid tagasi. Saue ja Veide sõitsid minust mängeldes mööda. Aga mul, nagu ka sadadel teistel, kel suusad ei pidanud, ei tulnud ilmselt mõttessegi (vähemalt mul küll mitte kordagi), et peaks raskuste ületamiseks kasutama uisusammu. Kui keegi püüab uisusammu kasutamist kohtadel 300. ja tagapool õigustada, siis mõelge, miks tõmmata see suvaline joon 300. või 400. või 500. koha järele? Miks mitte tõmmata seda 150. või 100. või 80. koha järele?

Tahan sellega öelda, et reeglid kehtivad ühtmoodi kõigile ja kõik need, kes kasutasid uisusammu, olgu või 800. kohale sõites, käitusid teiste suhtes sigatsevalt.

Mida teie arvate?
******
Slickrock Bike Trail, Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1, 2 ja 4: Priit Pullerits (nr 128) Alutaguse maratonil 4-5 km enne finišit. Fotode autor: Riho Lüüs
Foto 3: Eveli Saue (ees) ja Hannes Veide (tema kannul) võtavad Alutaguse maratoni üht viimast tõsisemat tõusu 4-5 km enne finišit. Foto autor: Riho Lüüs