Neljapäev, juuli 30, 2020

Pullerits: Mida kinkida vastastele oma sünnipäeva puhul?

Kui on sünnipäev, nagu täna, siis tuleb ikka välja teha. Miks mitte isegi neile, kes siin ei jäta sageli kasutamata võimalust, et konkurendina, kel ramm minust üle ei käi, vähemasti verbaalselt hambaid näidata. See on suuremeelsuse tunnus, kui suudan sellest üle olla. Ja suudan.

Niisiis, kõigile, ka vastastele ja vaenlastele, minu tänase sünnipäeva puhul üks väike rattasõit Eestimaal, kus mitte keegi teist ei ole sõitnud. Üllatus, kas pole!

PS: Aga Mulgi rattamaraton? Tasub minna? Milline on sealne rada võrreldes Rakke rajaga?

Foto: Luidja rand Hiiumaal. Foto autor: Priit Pullerits

Pühapäev, juuli 26, 2020

Pullerits: Kuidas ma Rakke rattamaratonil oma trumbid välja käisin

Minu süütu ja tegelikult heatahtlik kommentaar Rakke rattamaratoni põhisõidu esimese pika kruusalõigu lõpus võis ligi kümnepealist punti vedavale mehele olla küll moraalselt väga külm dušš.

Kolmandast sajast startides oli tükk tegu, et viimaks oma võimete kohaselt sõitma saaks hakata. Esimesed kilomeetrid kitsal rajal ohtralt möödumisvõimalusi just ei pakkunud. Tasapisi nihkusin siiski ettepoole, ent visalt. Kuid teadsin, et kui tulevad kruusalõigud, saan täiskäigu lõpuks sisse panna. Aga ei saanud!

GoPro Black7 kaamera ütles taas üles! Ühelegi nupuvajutusele ei reageerinud. Lasin kruusateel suuremal grupil koguni eest minna, sest soovisin, et kaamera ikka töökorda saaksin. Pärast on ju kõigil huvitav vaadata. Kuid nuppudega «mängimine» ei andnud mingit tulemust. Uhiuus, vaevalt kaks kuud tagasi ostetud kaamera lihtsalt keeldus töötamast. Juba teine kord. Esimene kord oli Elva rattarallil. (Siiski saate siin vaadata esimeste kilomeetrite sõitu!)

Jätsin kaamera siis sinnapaika ja asusin eessõitjaid püüdma. Üks mees, kellest möödusin, haakis sappa. Aga ma ei kavatsenudki talle priiküüti pakkuda. Tegin neli-viis põiget vasakule-paremale, et ta tuulest maha raputada. Võte toimis. Umbes sadakond meetrit eespool liikus rivis kümnene seltskond. Asusin neid jälitama. Sain kätte, aga ei võtnud sappa. Sest kui sain kätte, ju suudan ka mööda sõita. Mida tegingi. Pilk üle õla reetis, et keegi ei püüdnud minuga kaasa tulla.

Kuid ilmselt minu möödumine ikkagi ärritas neid ning nad asusid samuti kõvemini pedaalima. Mõne aja pärast said nad mu peaaegu kätte. Ja kui nägin, et olen neil käeulatuses, ajasin tagumiku sadulast püsti, et uuesti eest spurtida. See võiks ju olla konkurentidele demoraliseeriv? I love this game!

Kuid grupi kaks vedajat olid ilmselt motiveeritud, et mind mitte eest lasta, ja vedasid «rongi» mulle peagi taas järele. Olgu pealegi – võtsin kõrvale, et mingu ja tehku siis ees ka tööd. Veidi tegid, aga mitte kõvasti. Liikusin neile kõrvale ja ütlesin naeratades: «Teil läks vahepeal ikka väga mugavustsooniks kätte ära!» Pidasin silmas seda, et alles siis hakkasid nad tõsisemalt pingutama, kui ma tagant tulin ja mööda läksin.

Ja mis te arvate, mis mulle vastuseks tuli? Mitte midagi. Ei ühtki sõna. Siis heitsin pilgu kõrvale ja sain aru, miks ei tulnud: mehed olid näost tulipunased, higi tilkus nina otsast, silmad prillide taga küllap grillis, kogu olemine tulipunases. Panin hoogu juurde ja tõmbasin jälle vahe sisse. I love this game, really!

Emumäe otsa vändates võtsin rahulikumalt. Loogiliselt võttes ei ole mingit mõtet seal endal hinge paelaga kaela sõita, sest isegi kui võidad 50 või 100 meetrit, on energiakulu selleks liiga suur; pigem säästa jaksu kiireteks lõikudeks, kus need 50 ja 100 meetrit siis palju väiksema vaevaga kergelt tagasi teha.

Esimest korda raja keskosas asfaldile tulles seda teooriat tõestasingi. Võtsin hästi madala asendi, asetades käevarred leistangile, tõmbasin maantee vasakusse serva, et keegi kohe tuulde ei istuks, ning raputasingi mitu senist kaaslast maha. Vaid üks tuli sabas järele. Proovisin tema vastu korduvalt vasakule-paremale tõmbamise trikki, aga see ei aidanud. Ta reageeris hästi ja «istus» tuules ära. Kui viimaks kruusateelt taas metsa alla keerasime, ütles ta: «Sa oled kruusal väga hea!» Ja lisas, et metsa all mitte nii hea, nagu tema. Ega ma vastu vaidlema hakanud, kuna polnud mingit põhjust.

Sest kaks korda ikkagi kukkusin ka. Korra seal, kus rada keeras nõlvast alla ilmselt kõige liivasemale ja lohkudega laskumisele. Tõenäoliselt liiga suure hooga keerates läks ratas alt ja maandusin vasakule küljele. Kolm meest said kerge vaevaga minust mööda. Teine kord kukkusin järsul tõusul, kus tempo rauges, esiratas hakkas tasakaalu hoidmiseks ees vänderdama ja maandusin paremale tuharale. See andis veel õhtulgi üksjagu tunda.

Tunnistan, et korra kasutasin ka konkurendi abi. Pikal kruusasirgel, mis eelneb pikimale asfaldilõigule, möödus minust pikemat kasvu võistleja, kel pükstele kirjutatud viitna.eu. Haakisin talle sappa, sest olin eelnevalt ise pikalt ees tööd rüganud. Tema pakutud tempo rahuldas mind täielikult. Seetõttu tegin asfaldil tema tuules ka lõunapausi, kui pigistasin suhu ainsa geeli. Asfaldilõigu lõpus asetasin viitna-eu-mehele käe sõbralikult seljale ja tänasin teda hea vedamistöö eest.

Aga tuli välja, et kruusal oli minust kõvema jalaga mehigi. 5 km enne lõppu läksid kaks sellist mööda. Ent ma ei erutunud selle peale. Jätkasin oma tempoga, sest teadsin, et ees ootab üle põllu pikk-pikk lauge tõus, kus, nagu senise võistluse põhjal aru olin saanud, olen kõvem kui enamik teisi, kes minuga enam-vähem samas tempos sõidavad.

Ja ma ei eksinud. Põllutõusul sain hiljuti möödunud mehed kätte ja läksin möödagi. Veel neli meest püüdsin kinni ja jätsin selja taga pikal tõusul 2,5 km enne lõppu. Edasi sai kulgeda kindlalt ja rahulikult finiši poole. Protokolli läks 140. koht ajaga 2:36.41. Aasta tagasi olin 144.  – seega selge edasiminek.

Foto 1: Priit Pullerits registreerimislaua ees. Foto autor: Art Soonets
Foto 2: Põhisõidu osalejad stardi ootel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Mehed uudistavad Priit Pulleritsu ratast. Kas tunned, kes need on? Foto autor: Art Soonets
Foto 4: Priit Pullerits söömas enne starti banaani. Foto autor: Art Soonets
Foto 5: Priit Pullerits küsib Ain-Ivar Tupilt, miks peab rada alalõpmata puude vahel vingerdama. Foto autor: Art Soonets
Foto 6: Priit Pullerits pärast sõidu lõppu Saaremaa kohukest söömas. Kas tead, kelle mütsi ta kannab? Foto autor: Art Soonets
Foto 7: Priit Pullerits arutamas põhisõidu võitja Taavi Kannimäega (paremalt teine) võistluse üle. Foto autor: Art Soonets
Foto 8: Priit Pullerits kõrvuti põhisõidu võitja Taavi Kannimäega. Foto autor: Art Soonets
Foto 9: Priit Pullerits pärast võistluse lõppu. Foto autor: Art Soonets

Reede, juuli 24, 2020

Pullerits: Kas Hiiumaal õnnestus teha Eesti meistrivõistlusteks piisav ettevalmistus? Eks vaadake üle!

TÄHELEPANU: ESIALGU LISATUD VIDEO ON NÜÜD TÄIENDATUD!
Pühapäeval Rakkes siis Eesti meistrivõistlused maastikurattasõidus. Panin ka end kirja, kuid mitte pikemale distantsile, sest seal on vähe osalejaid; suurim osalejate arv on ikkagi 48-kilomeetrisel põhisõidul.

Viimased kaks nädalat, nagu teate, olen veetnud Hiiumaal. Seal sõitsin keset saart kohaliku tähtsusega ehk ilma üleriigilise tähtsuseta kruusateid, sekka ka mõned metsaalused lõigud, et harjutada keha ka millegi muu kui asfaldiga. Tegelikult, tunnistan ausalt, ei olnud see mingi treeninglaager, ammugi mitte valmistumine Eesti meistrivõistlusteks, vaid lihtsalt Hiiumaa vähekäidud paikade avastamine.

Nagu minu tehtud videost näete, on tegemist kohtadega, kus teisi inimesi peaaegu et ei käi. Seega on need paigad, kust läbi sõitsin ja mida teilegi lahkelt näitan, enamikule teist tundmata ja külastamata. Igatahes näete seda, et metsa on Eestimaal küll ja veel. Kogu Hiiumaa keskosa, mis on valdavalt soise pinnasega, on kaetud paksu metsaga. Seda jätkub seal aastakümneteks, nii et lüüa alarmi, nagu Eestimaa metsad raiutaks maha, on päevselge liialdus.

See ring, mida näitan, algab Laukalt ning kulgeb sealt edasi marsruudil Metsaküla-Hüti-Puski-Villamaa-Pärnaku-Luijda-Kõrgessaare-Lauka. Kokku on ringi pikkus 46,7 km ning selle läbimiseks kulutasin 1:40.10, mis teeb keskmiseks kiiruseks 28 km/h.

Nüüd on teie kord öelda hinnang, kas see rada on huvitavam kui Moabi rajad Utah’s!

Foto 1: Priit Pulleritsu ratas Luidja rannas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Chrysler Pacifica metsateel Mangu randa. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tee Tahkuna poolsaarele läbi ilusa männimetsa. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tormine Luidja trand nädala algul. Foto autor: Priit Pullerits

Neljapäev, juuli 09, 2020

Kodanik Männik: Kõik ratturid liikluseksamile ja kõigile kiivrid pähe!

Pärast seda, kui Tartus hukkus teisipäeval elektritõukerattaga sõitnud 49-aastane kiivrit mitte kandnud mees, kes pidurdas järsult, ent paiskus sellest hoolimata vastu kaubiku tagaratast, tahtis Hawaii Expressi nimekas rattamehaanik alias Kodanik Männik öelda kõigile järgmist.

Nimelt meenus talle seoses Tartus juhtunud õnnetusega üks enda äsja kogetud insident:

«Tulin Velospetsi poest Riia tänaval ja pöörasin paremale Decora/politseimaja parklast linna poole. Järgmises ristis, Riia-Raja ristmikul, pöörasin vasakule. Roheline tuli lubas sõita otse ja teha vasakpööret, samas oli roheline tuli ka jalakäijatele. Mõtlesin just tol hetkel, et liiklus on tihe, ja lootsin, et selja tagant ei tule elektrirattaga lollakas.

Tühjagi! Pöörasin vasakule ja nägin juhipoolsest aknast murdosa sekundi vältel, kuidas tuleb lennuga elektriratas, Tartu linna oma. Sellisel momendil ei jää muud üle, kui pedaal põhja vajutada. Muidu oleks ta end lihtsalt vastu tagumist vasakut ust sodiks sõitnud.

Pärast endamisi mõtisklesin, et tore küll, kui on roheline liikumine jne, aga tegelikkuses on see saamas probleemiks, kuna iga lammas lihtsalt rendib tõuksi ja ei vaata ette. Ettevaatamine tähendab ettevaatlikkust!»

Ta jätkas: «Läksin 1992 jalgrattatrenni ja 1993 pidin õppima liiklusreegleid ning sooritama eksami. Olin siis 12aastane. Enne ei tohtinud iseseisvalt rattaga trennibaasi ega koju sõita. Ratta saime baasist ja pärast trenni jätsime baasi. Pidime treeneri valvsa pilgu all trenni tegema Tähtvere pargis. Ja kui mindi maanteele, oli treener alati kaasas.»

Ja veel: «Elektriratas, mis arendab kiirust 25 km/h, ei tohiks üldse jalakäijatega ühel teel olla. Elektritõuksi kiiruse võiks piirata kuni 15km/h maksimaalselt. Sest see ületab niigi kolm korda jalakäija kiirust.»

Kodanik Männiku resümee: «Kõik eksamile ja kiivrid pähe!»

Foto 1: Päästetöötajad puhastamas Tartus Karlova linnaosas Salme ja Savikoja tänava ristmikul kohta, kus teisipäeval hukkus elektritõukerattaga sõitnud mees. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Elektritõukerattaga sõitvad naised mullu sügisel Tallinnas. Fotode autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, juuli 06, 2020

Pullerits: Kuidas mu viimaste aastate olulisim lugu mõjutas tulemust Elva rattarallil?

See ei ole vabandus, vaid fakt: nii ei saa hooaja avastardile vastu minna! Üle-eelmisel nädalal ei saanud teha ühtegi rattatrenni. Mitte ühtegi. Eelmisel nädalal sain teha ainult ühe: neljapäeval 26 km 50 minutiga, sealhulgas üheksa 350-450-meetrist kiirendust. Ja sellise ettevalmistuse pealt läksin pühapäeval Elva rattaralli lühema, 43,6 km sõidu starti.

Ega see olnud mu elus eelmisel nädalal ainus oluline ettevõtmine. Veelgi tähtsam oli tuua selgust rahvusooper Estonia peadirektori Aivar Mäe ümber lahvatanud skandaali, sest kaks nädalat tagasi teda süüdistav lugu Eesti Ekspressis on Eesti ajakirjanduse totaalne häbiplekk. Korraldada anonüümsete allikate abil avalik hukkamine, ilma et süü oleks kuidagi tõendatud – kus on selle ajakirjaniku, Greete Lehepuu mõistus ja südametunnistus? Võtsin eesmärgiks tungida tegeliku kallaletungi põhjustele lähemale, teha seda vähemalt kaks korda põhjalikuma reporteritööga kui Eesti Ekspress (minu 21 allikat nende kümne vastu) ning mitte tuua loosse anonüümseid allikaid, kes saavad vastutusest oma sõnade ees varju pugeda. Tulemus on siin!

Elvas startisin teisest grupist kõrvuti Margus Merisaluga. Ei salga, et algul oli väike hirm, sest asfalt oli märg. Aga stardist mindi täiesti talutava kiirusega, vist oli asi selles, et rada läks pikalt ja laugelt ülesmäge ning puhus küljelt vastutuul. Hoidsin vasakule, tuule poole, sest seal oli rohkem ruumi, kuid sellest hoolimata õnnestus nihkuda üha ettepoole. Vähem kui kilomeetri järel märkasin, et suure grupi esiots ei olegi teab kui kaugel, ning proovisin leida kohta teiste varjus, ent see polnudki kerge.

Teisel kilomeetril hakkas rivi pikemaks venima ning kõik nihkusid tee paremasse äärde. Ilmselt magasin midagi maha, sest ühtäkki märkasin, et minu ette oli tekkimas tühik. Ja see hakkas kärisema.

Kuid ma ei paanitsenud. Ma polnud tulnud sõitma mõisa peale. Teadsin, et pole kaks nädalat peaaegu midagi teinud, ning pigem arvestasin, et kiiremad jätavad mind kunagi nagunii maha. Ja ausalt, märjal asfaldil ning võistluskogematuna – viimane võidusõit oli mullu suvel Ülenurme rattarallil – tundsin, et ehk ongi targem jääda teise gruppi, kui esimese grupi palju suurema ja ohtlikuma kiirusega kaasa minna.

Niisiis, minu nina alt sõitis suurem grupp, umbes poolsada ratturit ühtekokku startinud 145st minema.

Tükk aega väntasin üksinda ning tegelesin leistangile kinnitatud GoPro kaamera uurimisega, sest see ei andnud enam piiksatustega märku, et oleks nupule vajutustele reageerinud. Uurisin selle esipaneelil ikoone, nägin seal suurt mutrivõtit, millest järeldasin, et ju on tänu vihmale midagi vussi läinud. Proovisin veel erineva tugevusega nuppudele vajutamist ja kuulatasin kõrvaga, kas piikse tuleb – sest tuul ulus kõvasti, et kõike kaugemalt kuulda –, aga ei tulnud.

Sedasi ongi mu videos viimane kaader sellest, kuidas Jevgeni Garmash (nr 334) minust mööda sõitis ja ette vedama läks. Hästi vedas. Sain paar kilomeetrit tal tuules istuda ja aeg-ajalt ka kaameraga tegeleda. Aga seal, kus tuli esimene pikem kiire laskumine, vajus ta oma massiga mul eest. Jäin taas üksi. See noormees, kes minust tõusul möödus, jäi järgnenud lausikul taas mu selja taha.

Puhjal tuli tagant Ilmar Vähi (nr 105), kannul Anre Nõmme (nr 28), kel parema jala säär turvisega kaitstud. Vähi hüüdis, et võtku sappa. Aga ta tuli nii suure hooga, et oleks peaaegu mööda kihutanud. Siiski õnnestus tuulde hüpata. Ja kui Puhjas Viljandi-Tartu maanteele keerasime, läksin järgneval laugel tõusunõlval ise ette tempot tegema. Selleks ajaks tundsin end märksa paremini, kui Elvalt Puhja suunas sõites.

Pilk selja taha ütles, et kogunenud oli rohkem kui tosinapealine punt. See tegi sõidu juba huvitavamaks. Suure grupis on lihtne kuskil taga koht sisse võtta ja lasta end ülejäänutel kaasa vedada. Aga väiksemas grupis õnnestub ka ise midagi korraldada, mis teebki rattasõidu huvitavaks.

Kavilda ürgorust üles sõites ootasingi poole tõusuni ja siis läksin kõige ette, et tempot üles tõmmata ja mis seal salata, teistele haiget teha. Tõusul, millele järgneb ligi kilomeeter pikka sirget laskumist, läksin taas kord vedama, aga maha raputada tagant kedagi ei õnnestunud. Edasi hoidsin end pidevalt teisel, kolmandal või neljandal positsioonil, et olla valmis, kui keegi mingi mineku korraldab. Aga mindi ühtlases tempos. Väiksel tõusul kilomeeter pärast Elva jõe ületamist sikutasin tõusul pisut veel korra, ent nagu arvata võis, ega see tulemust andnud. Kuid endal oli huvitav sellegipoolest.

Rõhult Elva poole pöörasin esimesena ja sain kohe aru, et nüüd, vastutuules, tuleb lasta teistel ka ees rohkem punnida. Ega neid tahtjaid palju olnud. Ikka ühed ja samad, kes enamasti ees. Üks pikemat kasvu oranžikas särgis mees sai isegi kelleltki märkuse, et mis ta passib kogu aeg tuulevarjus, mingu ette vedama ka. Ei läinud.

Teel Tõravere poole ilmnes täiesti uus ja ootamatu häda. Mõlemad sääremarjalihased hakkasid krampi kiskuma. Kunagi varem polnud midagi sellist juhtunud. Ei jäänud muud üle, kui surusin kandu allapoole, et lihaseid venitada, ning ajasin ka tagumiku korduvalt sadulast püsti, et venituse amplituudi veelgi suurendada. Aega võttis, aga aitas. Kuid mõne aja pärast tuli häda uuesti tagasi ning pidin taas vastuprotseduure tegema.

Umbes 9 km enne lõppu otsustasid kolm meest proovida eest sõita. Saidki paarikümnemeetrise vahe sisse. Ma jäin passima nagu teisedki, sest ega uskunud, et nad eest saavad. Ei saanudki. Vähem kui kilomeetri pärast olid nad grupis tagasi.

Seitse kilomeetrit enne lõppu, vahetult enne pikka paremkurvi Tõravere peale, kus tuule suunalt kaitses puudega aed, üritasin ise gruppi proovile panna. Tõmbasin vasakule ning tegin pooleldi kiirenduse. Vaatasin õla taha, kas keegi järele tuleb. Ei tulnud. Siis lasin jala sirgu. Sest oli selge, et tuule suunda arvestades ma kuskile ei lähe. See atrõõvi üritus, tõesõna, oli ikkagi mäng, mitte midagi tõsist.

Vapramäe kandis, kui suund oli juba Elva peale, mõtlesin tõusul umbes 4 km enne finišit, et prooviks veel midagi ette võtta, ent ei lasknud emotsioonidel võimust võtta. Lõpuosa oli ju vastutuult ning mõttetu olnuks end tõusul kurnata. Tõsi, Garmash saigi seal minema ning suutis edumaad hoida lõpuni. Seda, et tal on jalges piisavalt võimu, nägin juba siis, kui ta alguses mind pikalt vedas.

Viimastel kilomeetritel hoidsin taas rivi etteotsa, teisele-kolmandale positsioonile. Poolteist kilomeetrit enne lõppu viimaks ründasin, tõmbasin kõige ette, tagajärgedele mõtlemata. Ega sõit käinud ju medalitele. Tahtsin lihtsalt näha, mis edasi saab. Sai see, et kõik haakisid mulle sappa ning viimasel tõusul tulid sealt välja ning läksid möödagi. Vale liigutuse tegin, nagu selgus – ses mõttes, et ei õnnestunud eest saada. Aga vähemasti proovisin.

Üle lõpujoone veereti rahulikult, keegi tõmblema ei hakanud, enamik säilitas selle koha, millega ta mäe otsa jõudis ja ringteele keeras. Protokolli läks 62.-76. koha jagamine, aeg 1:09.26 tähendab, et keskmiseks kiiruseks kujunes 37,67 km/h.

Pärast võistlust sõitsin autoga kiirelt koju, kus kella kaheksaks pidin lõpetama loo Estonia skandaalist, mida olin teinud eelnevad neli päeva jutti.

Minu koht Elva rattarallil on väheoluline. Aga see lugu, mille kirjutasin Postimehes, aitab kindlasti veidigi seda arutut lintšimist ühiskonnas tagasi tõmmata ja õiglust jalule seada.

Foto 1: Priit Pullerits (vasakul) mullusel rattarallil Elvas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 2: Priit Pullerits maikuu viimasel päeval 119 km pikkusel treeningsõidul. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pühapäev, juuli 05, 2020

Pullerits: Kas teate, mis on ohtlikemad spordialad?

Milline üllatus! Tuleb välja, et maratonijooks on eluohtlikum kui jalgratta maanteesõit! Oleks arvanud ikka kindlalt vastupidist. Aga palun väga: lugege siit!