Pullerits: Miks Eesti tippsportlaste ridu tuleb harvendada?

ETV spordisaade sai jälle rõkata, kui teatas, et Rene Zahkna (fotol paremal) tõusis viimatisel laskesuusatajate MK-etapil jälitussõidus 26 kohta ja sai lõpuks 30. koha ehk teenis MK-sarjas punkte.

Huvitav: ETVs on nii palju kogenud spordiajakirjanikke, ent objektiivsest mõõdutundest jääb ikkagi puudu. Kuidas on võimalik rõõmustada Zahkna 30. koha üle?! Mees on juba 30 aastat vana, osalenud MK-sarjas 10 aastat ja endiselt peab rahvusringhääling tema tulemust kolmanda kümne lõpus reipa äramärkimise vääriliseks. Või peab rahvusringhääling tema 30. kohta tõesti tähelepanuväärseks edasiminekuks, arvestades, et eelmisel hooajal olid tema parimad kohad MK-sarjas 33., 34., 36. ja 39.? Aga üle-eelmisel hooajal oli ta etappidel 17. ja 19....

Zahkna iseloomustab Eesti spordis ilmingut, mida on hakanud lõpuks kõrvaldama EOK uus juhtkond, kes harvendas paar päeva tagasi Team Estonia ridu, heites sealt välja teiste hulgas sprinterid Karl Erik Nazarovi ja Õilme Võro (fotol paremal) ning maratoonar Tiidrek Nurme.

EOK otsus on täiesti põhjendatud ja õigustatud. Kuid poolik. Tuleks palju kriitilisemalt vaadata, kui vanad on Team Estoniasse kuuluvad sportlased, kui mitu aastat on nad tipptasemel võistelnud ning milline on nende viimaste aastate tulemuste areng. Kui vanust on kahekümnendate teises pooles, kui tipptasemel võisteldud juba kolm-neli hooaega, kui tulemused pole selle ajaga märgatavalt paranenud, vaid seisavad paigal, siis ei maksa sportlast enam toetada.

Team Estonia eesmärk ei saa olla kellegi lemmikharrastuse kinni maksmine. Team Estonia peaks hoolitsema selle eest, et toetada neid, kelles on perspektiivi: kes on veel noored, kes teevad tippspordis alles esimesi samme, kes näitavad arengut. Ja muidugi toetada neid, kes juba on maailma tipptasemel. Kõigile teistele tuleb otse ja selgelt öelda, et kuna areng on seiskunud ning maailma paremate tasemeni veel mitu pikka sammu puudu, siis Team Estonia enam ei aita – küll aga võib igaüks, kui talle ala nii väga meeldib, sellega omal käel jätkata. Vabanenud raha saab suunata neile, kellest võib Eesti spordis loota tulevikutegijaid.

Lihtne ja loogiline, kas pole?

See on tegelikult heategu, kui sportlase, kel perspektiivi pole, saab suunata elus aegsasti talle kasulikumale ja perspektiivikamale alale. See muutus tuleb elurajal ükskord nagunii teha, nii et parem teha seda varem, kui liiga hilja. Toon konkreetse isikliku näite.

Kui sain tulema okupatsiooniarmeest, jooksin 800 meetrit suure surmaga 2.10ga. Enne sinna minekut jooksin 1.58 algusse. Aasta pärast naasmist, ülikooli teise kursuse järel, jooksin 800 meetrit kahe minuti algusse – nii valusa jälje jättis kaheaastane paus – ning kolmanda kursuse järel tegin isikliku rekordi 1,55,9. Neljanda kursuse järel jäi parimaks tulemuseks 1.56,0. Ja kuigi see aeg tuli palju kergemini kui aasta varem joostud isiklik rekord, sai mulle selgeks, et olen oma võimete lae enam-vähem saavutanud. Edasi treenida ei olnud mõtet. Või kui oleksingi treeninud, siis vaevalt ma üle kahe sekundi oma tippmargist oleks kärpinud, mis suures plaanis ei muutnuks mu taset.

Lõpetasin jooksutrennid viienda kursuse sügisel ning keskendusin edasisele elule. See oli õige otsus panustada õppimisse – tegelikult olin panustanud õppimisse kogu ülikooliaja jooksul –, sest professor Marju Lauristin hankis võimaluse saata üks üliõpilane New Yorki Columbia ülikooli ajakirjanduskooli (fotol paremal), väidetavalt maailma parimasse omasuguste seas. Ta otsustas saata minu.

Millistest võimalustest jätavad end ilma Zahkna ja paljud teised, kes jätkavad viljatuid ponnistusi spordis midagi korda saata?

Foto 1: Laskesuusataja Rene Zahkna 31. oktoobril 2022 Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Õilme Võro treenimas tänavu 13. märtsil Tartu Ülikooli spordihoones. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 3: Laskesuusatajad Rene Zahkna ja Tuuli Tomingas 31. oktoobril 2022 Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Rene Zahkna 13. märtsil 2022 Otepääl paarissegateate võistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Üliõpilased New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskooli esistel treppidel. Küsimus: kelle ausammas seisab ajakirjanduskooli ees? Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kelle ma valisin Eesti aasta parimateks sportlasteks?

Naissportlased
1. Eneli Jefimova
2. Nelli Differt
3. Irina Embrich

Differt sai küll olümpial kõige parema koha, neljanda, aga neljas koht on ju jama, nagu teame. Oleks ta tulnud kolmandaks, oleksin pannud ta esimeseks. Jefimoval on ikkagi MMilt ja EMilt medal ette näidata ja see maksab. Differtil on vastu panna vaid ühe MK-etapi 3. koht. Tegelikult oleks põhjust vaagida, kas ka Embrichi ei peaks Differtist ettepoole panema, sest tuli ju temagi Euroopa meistriks, nagu Jefimovagi. Jetisportlane Jasmiin Üpraus tuli koguni kahekordseks maailmameistriks, kuid tegemist on siiski nišialaga. Ka Kristin Lätt ei pääse vaatamata kaheksale turniirivõidule ja MMi 3. kohale minu valikusse, sest hoolimata suurest kärast, mis on Eestis suudetud discgolfi ümber luua, on see seni siiski harrastus- või hobisport. Võib-olla on Lätt ajast ees ja kaheksa aasta pärast on discgolf olümpiaala ning siis võiks ta tänavuste saavutustega pretendeerida ka esikohale, aga kuna praegu on tegemist ikkagi maailmaareenil marginaalse alaga, ei saa tema kordaminekuid ületähtsustada. 

Meessportlased
1. Johannes Erm
2. Kristjan Ilves
3. Kregor Zirk

Siin ei ole midagi arutada, kindel number üks on Erm. Edasi läheb juba keerulisemaks, sest järgnevate saavutusi on raske üksteisega võrrelda. Panin teiseks Ilvese tänu sellele, et ta näitas läbi eelmise hooaja stabiilsust, jõudis viiel MK-etapil esikolmikusse. Jah, kahevõistluse harrastajate arv pole suur, kuid tegemist on iidse olümpiaalaga. Üksinda nii kaugele jõuda näitab noore mehe sisu. Kolmandaks panin Zirgi, kes on samuti visalt vaeva näinud. Olgem ausad, tema jõudmine olümpiafinaali oli tugev eneseületus hooaja tähtsaimal võitlusel, kus Eesti sportlased paraku nii tihti alt tikuvad minema. Kahjuks on võimalik kokku panna vaid parimate esikolmik, aga kui peaks panema ka kolm järgmist kohta, siis oleks minu silmis seal pretendendid Janek Õiglane, Aleksandr Selevko, Marten Liiv ja Madis Mihkels. Mihkelsi šansse kahandab tuntavalt see, et ta jättis Rahinge järve äärsel lõigul minu tulemuse ületamata. Nii ei saa Eesti parimaks kandideerida! 

Treenerid
1. Holger Peel
2. Henry Hein
3. Helen Nelis-Naukas

Ausalt öeldes ei ole siin midagi kommenteerida, see valik sellises järjestuses on nii ilmselge, ainuvõimalik ja loogiline. Jätsin välja välismaa treenerid ja välismaalasi treenivad Eesti treenerid, sest peaksime ikka valima parimat Eesti treenerit ning samuti treenerit, kes annab oma panuse Eesti sportlaste tulemustesse. 

Võistkonnad
1. Kurlingupaar Marie Kaldvee - Harri Lill
2. Rallipaar Ott Tänak - Martin Järveoja
3. Eesti laskesuusanaiskond

Tänak ja Järveoja ei saa kuidagi olla esimesed, kui nad ei tule maailmameistriks. Kurlingust ei tea ma midagi, aga Kaldvee ja Lill on lihtsalt hästi sümpaatsed sportlased, ajavad vaikselt oma asja, näivad lahked ja sõbralikud (olen kummagagi telefonis rääkinud korra). Muidugi on peamine see, et nad võitsid MMil hõbemedali ja juhivad maailma hooaja edetabelit. Ja nagu näete, ma ei ole sugugi kade tunnustama Eesti laskesuusanaiskonna neljandat kohta MMil. Kuid see ei muuda minu seisukohta, et laskesuusatamist on Eestis, eriti ETVs mõõdutundetult palju. Eesti discgolfi koondis tuli küll maailmameistriks, aga nagu eespoole ütlesin: ala on veel liiga noor ja pole saavutanud üleilmselt mõõdet, nagu näiteks kurling, et MM-tiitlist liiga vaimustuda. 

Noorsportlased
1. Eneli Jefimova
2. Aleksandr Selevko
3. Karmen Bruus

Tunnistan, et noorsportlaste valimine oli kõige keerulisem. Kahe esimese, Jefimova ja Selevko asjus ei tekkinud kahtlust, aga kolmanda koha saajat oli objektiivselt raske määrata. Lõpuks otsustasin panna kolmandaks Bruusi ja peaasjalikult sellepärast, et kui sulle on kaks aastat kaikaid kodaratesse loobitud, üritatud sind maha teha, isegi tühistada – ja seda omaenda alaliidu poolt! –, siis on 3. koht juunioride MMil tõele au andes väga kõva saavutus. Bruusi peab toetama kas või sellepärast, et anda talle jõudu ja meelekindlust tippspordiga jätkata.

Mida mu valikust arvate? Minge ja langetage oma valik siin!

Foto 1: MM-il pronksmedali võitnud ujuja Eneli Jefimova vastuvõtt Tallinna lennujaamas 6. detsembril. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kümnevõistleja Johannes Erm pressikonverentsil 6. novembril Tallinnas. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Holger Peel tutvumas 1. augustil Pariisi olümpiastaadioniga. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Marie Kaldvee ja Harri Lill 18. detsembril Tondiraba jäähallis. Foto autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix
Foto 5: Juunioride MMil pronksmedali võitnud Karmen Bruusi saabumine Tallinna lennujaama 2. septembril. Foto autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks tippspordi arendamisele tuleb tõmmata karmid piirid?

Teatavad asjaolud on mind pannud viimasel ajal mõtlema sellele ja teadvustama seda, et tippsport on väga kahjulik. Ennekõike tervisele. Paradoksaalne, lausa kurblooline on see, et samal ajal käib tippspordi soosimine riiklikul tasemel: selleks et ajada taga mingit MMi või olümpiamedalit, kulutab Eesti riik niigi nappivaid ressursse – ja mõelda vaid, seda selleks, et suunata noori tegelikult ennastkahjustavale teele. Ma ei ürita väita, et tippsport tuleks ära keelata. Ei, kes tahab, tehku, aga tippsport ei saa olla eesmärk omaette, eriti veel riikliku ja rahvusliku uhkuse asi.

Siin on midagi ka riiklikul tasemel siiski muutumas, kas olete märganud? Näiteks EOK tegevuse osas on kerkinud küsimus, kas fookus peaks olema tippsport või harrastussport ja liikumine. Nagu ütles mulle endine lootustandvaks peetud kergejõustiklane: „Medalid aitavad harrastajaid sportima tuua, aga see efekt ei ole nii tohutu, et noori peaks tippsporti suunama. Tippsport võiks olla ikkagi geneetiliselt ja psühholoogiliselt andekate pärusmaa. Tippspordi poole võiks pingutada need, kellel on eelduseid midagi saavutada. Kui on selge, et medaleid 15-aastane noor kunagi tooma ei hakka, ei ole mõtet tal ennast lõhkuda. Säästame raha ja toodame riigile sellega rohkem makse, kui eeldusteta noor hoopis tööle asub.”

Täitsa nõus! Kui noormees on kuus-seitse aastat trenni teinud, aga pole isegi Eesti paremikku jõudnud, on talle viimane aeg öelda, et kuule, poiss, vali nüüd endale muu tegevus, ära raiska aega ja lõhu tervist. Paraku on süsteem selline, et ükski treener ei taha kedagi ära saata, sest siis kaob pearaha ja mis kõik veel, kas pole nii?

Üks tippspordi ületähtsustamise põhjusi on ka selles, et spordi kajastamine ajakirjanduses on peaaegu eranditult orienteeritud tipptulemustele. Vaadake „AK” õhtust spordisaadet, vaadake lehtede spordikülgi – peaasjalikult ainult tulemussport. See näitab, mida tuleb spordis väärtustada; see loob ootuse, mis spordis maksab. 

Kuid peaaegu üldse ei käsitleta seda, mis endistest tippsportlastest saab. Jah, veidi on juttu sellest, kuidas tagada üleminek tavaellu pärast tippspordikarjääri lõpetamist, kuid see on probleemi kergem pool. Tõelised probleemid ilmnevad mõnekümne aasta pärast, kui kõik need suured koormused, tervise põletamine, kulutatud liigesed ja saadud traumad endast märku hakkavad andma. No mõelge, kas saab olla tervisele kasulik 180-kilose kangiga kükkimine jõu arendamise eesmärgil või 12x400 m lõigutrenn laktaadi tekke edasilükkamiseks?

Siin oleks väärt uurimisteema, mis on saanud näiteks olümpial käinud Eesti sportlastest 20 ja 30 aastat pärast tippspordist taandumist. Tasuks vaadata nende haiguslugusid ja neid intervjueerida ning püüda selgitada, millised hädad on suure tõenäosusega tingitud tippspordist ning millised on lihtsalt vanusega kaasnevad probleemid. Tulemused võiks tulla väga huvitavad – ja arvatavasti kainestavad.

Niisiis, kokkuvõtvalt: tippsporti tohiks riigi toel lasta teha ainult nendel, kes on selleks ilmutanud noorteklassi lõpuks geneetilisi ja psühholoogilisi eeldusi ning kelle puhul on tõesti põhjust uskuda, et nad suudavad rahvusvahelisel areenil võidelda medalite eest. Kõik need pikki aastaid karjääri pikendavad 30.–50. kohtadel võistlusi lõpetavad sportlased tuleks tippspordipajukilt maha võtta. Sest mis tippsport see on?! Tippspordi eesmärk olgu medaleid tuua, aga kui medaleid ei tule ega tule, pole mingit ratsionaalset põhjendust kellegi hobile peale maksta. Liiati pole nende nn elupõliste tippsportlaste tegevus muud kui üldrahvaliku ressursi raiskamine: esiteks kulutavad nad raha ettevalmistusele, teiseks kulub raha nende mööda maailma võistlustele vedamisele ning tagatipuks laastavad nad enda tervist, mis ei lase neil täisväärtuslikult ühiskonnale tagasi anda, vaid hoopis kulutavad hiljem spordihädade mahendamiseks veelgi raha.

Endine lootustandev kergejõustiklane resümeeris asja ühe lausega: „Tippsport ei too riigile midagi sisse, rahva üleüldine tervis aga säästab otseselt eurosid.”

Ja kõige lõpuks vaadake kas või seda ja te näete, et ise mittetippsporti tehes saab palju suurema emotsiooni, kui teiste tehtavat tippsporti vaadates.

Foto 1: Tuuli Tomingas USAs Utah's Soldier Hollow suusakeskuses Midways pärast MK-sarja 7,5 km sprindivõistluse lõppu 8. märtsil 2024. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Johanna Talihärm 17. veebruaril 2024 MMil Nove Mestos Eesti naiskonna viimase vahetuse sõitjana. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Naislaskesuusataja Hiinas tänavu veebruaris. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 4: Tuuli Tomingas 12. jaanuaril 2024 Saksamaal Ruhpoldingis MK-sarja 7,5 km sprindivõistlusel. Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 5: Tuuli Tomingas MK-etapil Austrias Hochfilzenis 9. detsembril 2023. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kas Livignos treenijad pakuvad koormustega üle?

VÄRVILINE VIDEO.

Avalikud andmed näitavad, et Jaanus Laidvee (fotol paremal) pigistas reedel Livignos endast kõik mahlad välja. Tegi klassikatehnikas 60-kilomeetrise intervallsõidu, keskmine kilomeetri aeg 3.50. Päev varem oli teinud 45 kilomeetrit vabatehnikas keskmise kiirusega 4.21/km. Kõige halvem selle suure töö juures on see, et pole üldse kindel, et korralikku suusatalve tuleb. Üheks järeleproovitumaks ja ennast tõestanumaks prognoosi tegemise mõõdikuks on tõsiasi, et kui enne jõule saab Tartus looduslikul lumel suusatada, siis saab suusatalvest asja. Praeguse seisuga ei paista sellist lumesadu küll kusagilt.

Laidvee on jaganud mõningaid pilte Livignost (fotol vasakul), kus on üksjagu palju päikest, kuid neid vaadates  pidin tõdema, et värve on ikkagi vähe. Kohe väga vähe. Pildid on valdavalt sinivalged. Võrrelge seda näiteks minu lühikokkuvõttega ühest sügisesest matkast, mis peaks purustama ka kõige suuremate skeptikute arvamuse, et Utah on kuiv ja elutu piirkond. Ent peamine, mida sealt näete: värvide mäng nagu pesuehtsas kitšis. Livignos ei mäe midagi ligilähedastki isegi suvel, olgu seal päikest palju tahes.

See the difference? 

Fotod 1 ja 2: Jaanus Laidvee Itaalias Livignos suusatamas. Fotod Jaanus Laidvee erakogust

Pullerits: Miks ma pean Kelly Sildaru edukat naasmist tippsporti ebareaalseks?

Kelly Sildaru (fotol vasakul), nagu teame, on avaldanud tugevat soovi naasta pärast järjekordset vasaku põlve ristatisideme vigastust tippsporti. Soov võib olla suur, sportlasel peabki olema, kuid selle soovi täitumise tõenäosus on väike.

Muidugi on igaühe trauma, olgugi samas kohas, mõneti erinev, nagu kohtab erinevusi ka vigastusest taastumise protsessis, kuid mõned asjad on siiski üleüldised ning neid ei saa ignoreerida. Uurisin teemat ja mis välja tuli: mitmed uuringud on näidanud, et naissportlastel on suurem risk vigastada ERSi (ingl k ACL) kui meessportlastel; naistel on see risk koguni kuni kaheksa korda suurem kui meestel.

Tõsi, vaatame Sildaru vigastuste ajalugu. 2017. aastal vigastas ta Uus-Meremaal vasaku põlve ristatisidet, mistõttu jäi tal osalemata Pyeongchangi taliolümpial. Taastuda tuli peaaegu aasta. 2023. aasta jaanuaris vigastas ta parema põlve ristatisidet ning meniskit. Muidugi, tema ala ongi vigastusteohtlik, kuid lisaks, nagu eelnevalt viidatud, ei saa vaadata mööda tõsiasjast, et ta on naissoost.

Miks tüdrukud ja naised vigastavad ERS-i rohkem kui poisid ja mehed? Vastus, nagu lugesin, peitub anatoomias, hormoonides ja isegi geneetikas. „Naistel on laiemad puusad, mis võib mõjutada nende põlveliigese joondumist maandumisel, ja nad kalduvad maanduma püstisemas asendis, mis seab nende põlved sirgemasse asendisse,” lugesin Datalysi spordivigastuste uurimise ja ennetamise keskuse presidendi Christy Collinsi (USA) seletust. „Uuringud on ka näidanud, et kollageeni elastsus põlves võib menstruaaltsükli ajal muutuda.”

2020. aastal ajakirjas Journal of Orthopedic & Sports Physical Therapy avaldatud uuringus jõuti järeldusele, et sportlastel, kes naasevad sporti enne üheksat kuud, on suurem risk saada veel üks ERS-i vigastus.

Teadlased on ka leidnud, et pärast ERS-i operatsiooni võivad patsiendid kannatada vaimse tervise probleemide käes, nagu depressioon; ühe uuringu järgi diagnoositi 42% patsientidest pärast ERS-i rekonstrueerimist depressioon.

PubMedi artiklikogumikust leiab 2022. aasta teadustöö, mis järeldab, et tulemus pärast ERS-i rekonstrueerimist valmistab üldiselt pettumuse, kuna sportlaste arv, kes ei naase vigastuse-eelsele tasemele, on suur, samuti on suur korduvvigastuste hulk, ühtlasi esineb osteoartriidi varast arengut. Kuigi artikkel nendib, et pärast ERS-i traumat on sportlastel ootus sporti naasta suur, siis ERS-i vigastuste ravi ja traumast taastumine seda soovi ei toeta. Seetõttu on ka pärast ERS-i vigastust naasnud võistlussporti vaid 55% sportlastest.

Lisaks mainib sama artikkel, et võistleval noorel sportlasel (artikkel räägib küll alla 20-aastastest; Sildaru on 22), kes jätkab pärast ERS-i vigastust sportimist, on suur risk sama trauma korduseks. Teaduskirjanduse järgi tuleb nende noorte hulgas ERS-i vigastuse kordus ette 29–40% juhtudest.

Kuid mitte miski ei keela Sildarul püüda tõestada, et teadusartiklid tema kohta ei kehti ja mina siinkohal eksin. Kui eksin, annan siinkohal lubaduse seda avalikult tunnistada.

Foto 1: Kelly Sildaru 28. oktoobril 2024 Tallinnas Harju maakohtus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kelly Sildaru 10. oktoobril 2023 Red Bull Soundclashi soojenduskohtumisel (mis iganes see on...) Tallinnas Ülemiste keskuse poes Ballzys. Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kelly Sildaru spordiaasta tähtede 2022 galal Alexela kontserdimajas 30. detsembril 2022. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kelly Sildaru 17. detsembril 2022 USAs Colorados Copper Mountaini MK-etapil rennisõidu finaalis. Foto autor: AP/Scanpix (AP foto kirjelduses on Sildaru päritolumaaks kirjutatud Hispaania)

Pullerits: Kas kõrvalised tegevused juhivad sportlase allakäiguteele?

Sattusin hiljuti arutellu, mis oli ajendatud Kelly Sildaru (fotol paremal) tabanud põlvetraumast, ning pärast seda jäin mõtlema, et tõepoolest: on, mille üle mõelda. Rekonstrueerin selle, sest olen kindel, et siin on ainet aruteluks teistelegi.

Küsimus, millest kõik algas, oli see, et kui sportlane hakkab liiga palju meedias kõrvalistel teemadel figureerima, kas siis tema sportlaskarjäär hakkab seetõttu kannatama ja liikuma lõpu poole. Näitena kõlas just Sildaru nimi, sest kui vaadata, kui palju on ta figureerinud Elu24 uudistes võrrelduna spordirubriigiga, siis kõmu- ja seltskonnakülgedel, tundub, on temast tõesti rohkem pilte ja lugusid. Nii kuulutaski üks vestluses osalenu: „Sildaru on ammu juba pildis muude teemadega. Sport on läbi.”

Aga ta ju lubas traumast hoolimata ikkagi jätkata, kõlas vastuargument.

„Muidugi on psühholoogiliselt sportlase olemuses proovida viimase hetkeni,” sai ta vastuseks.

Siis tõmmati arutellu Elina Nechayeva (fotol vasakul) nimi. Temaga seoses meenutati, et kui ta oli aastate eest rahvale lauljana rohkem tuntuks saanud, eeskätt tänu esinemisele Eurovisiooni konkursil, ilmusid mõne aja pärast meediasse ridamisi ka tema bikiinipildid reisidelt, ent samal ajal hakkas ta lauljana järjest harvem kõneainet andma. Kõlas isegi arvamus, et tema peamiseks kvaliteediks on kujunenud võõramaine eksootika ja pilkupüüdvus, mis on saanud domineerivaks selle üle, kui hea ja arvestatav on ta ikkagi artistina. La Scalas ja Metis ta ju esinenud ei ole.

„Ooperidiivad ei ole bikiinidega meediapildis ja olustik on lugupidav, maitsekas,” tõdes üks vestleja. 

Kuna muusika polnud vestluses osalejate trumpteema, läks diskussioon tagasi Sildarule (fotol paremal), kelle kohta toodi välja, et välise pildi järgi on suur osa tema energiast läinud viimasel ajal kohtus käimisele ja samuti põhialaga mitteseotud üritustele ning sotsmeedias enda presenteerimisele. Need kõik nõuavad aega ja pühendumist; neid asju ei saa teha möödaminnes.

„Fookus on paigast ära!” hüüatas keegi. „Tippsport nõuab ikka 100% fookuse seadmist.” 

Mis saab, kui täielik pühendumine kaob, selle kohta toodi näiteks Andrus Värnik (fotol vasakul). „Ta oleks head aastad veel saanud kaugele visata,” väitis mees, kes tegelenud heitealadega, „aga kui fookus kaob ja puhkus läheb pikale, siis kaob vana rasv ka lõpuks ära.” Ta kuulutas, et Värnik oli selgelt 95 meetri potentsiaaliga mees. „Kui Magnus Kirt on selline nokitseja, siis Värnik oli ürgmees,” lausus ta. „Tohutult võimas. Võinuks veel ka Pekingis kulda püüda, kui pidutsemine ja muud teemad nii tähtsad ei oleks olnud.”

Teatavas mõttes on Sildaru (fotol vasakul) ja Värnik väga sarnased juhtumid, pakkus endine heitemees. Esiteks sellepärast, põhjendas ta, et mõlemad olid oma alal tipus, absoluutses tipus. Teiseks sellepärast, et pärast eredamaid aastaid tekkisid mõlemal muud fookusteemad, millest meedia ei väsinud kirjutamast. Kolmandaks, mõlemad tegid veel pärast suurima hiilguse kustumist pikemat aega sporti; Värnik viskas oda veel 2009 ja 2010. Ja neljandaks, ei saavutanud Värnik oma endist hiilgust ja tõenäoliselt ei saavuta ka Sildaru, mida näitasid tema viimased tulemused enne taaskordset vigastust.

„Erinevus on peamiselt vanus, mis ei oma tähtsust,” lisas eksheitemees. „Noorest peast allakäiku kogeda jätab palju tugevama jälje.”

Erinevad on siiski ka nende alad. Odaviskest saavad kõik aru, vigursuusatamisest ei saa peaegu keegi aru, kuidas ja mille eest need punktid tulevad. Eestlane fännab pigem tooreid alasid, kus on higi ja pisarad. Millest järeldub, et ühiskondlikult ei muuda Sildaru suurt midagi, kas ta jätkab sporti või mitte. „Draamaga on ta rohkem pildis, kui suusatamisega,” kõlas nending. „Nüüd on temast saanud spordistaari asemel seltskonnastaar. Paljud inimesed ei teadvusta teda kui suusatajat. Kunagi räägiti temast kui noorest ja andekast suusatajast, täna huvitab rahvast rohkem kohtuasi. Ta pakub publikule meelelahutust edasi, aga mitte spordis.”

Väga huvitav ja õigustatud oli tähelepanek, et Eestis napib sportlaseid ja samuti artiste, kellel oleks olemas müstiline X-faktor. See on nagu karisma – sul kas on seda või ei ole. Kohe kindlasti ei olnud seda Gerd Kanteril. Ei ole seda ka näiteks Ott Tänakul ja Heiki Nabil. Samuti mitte Kelly Sildarul. Paljud lepivad sellega ja on, nagu nad on, teised püüavad üle oma varju hüpata, tekitada igasuguseid teemasid eikusagilt, et vaid pildile pääseda. Aga see kõik käib sportlase põhitegevuse arvelt.

„Sotsmeediasse panevad pilte ikkagi need isikud, kellel on tähelepanuvajadus,” nentis vestluses osaleja. „Nad teavad väga hästi, et kollane ajakirjandus hakkab kinni. Need, kellel on X-faktor olemas, ei vaja tähelepanu ega pea selle nimel pingutama.”

Seejärel hakkas seltskond arutletu illustreerimiseks uurima Sildaru Instagrami kontot.

„Milleks need pardihuuled haiglapiltide vahel?!” röögatas keegi.

Foto 1: Kelly Sildaru 24. oktoobril 2024 Tallinna Kultuurikatlas Tallinn Fashion Weeki 3. päeval. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 2: Elina Nechayeva 10. mail 2022 Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kelly Sildaru ja Mihkel Ustav 31. mail 2024 Tallinnas Kroonika meelelahutusauhindade galal Kruiisiterminalis. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 4: Andrus Värnik 1. mail 2024 üritusel "Ekstreemselt Long Drink" Tartu Ülikooli staadionil. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 5: Kelly Sildaru 28. oktoobril 2024 Tallinnas Harju maakohtus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kelly Sildaru ja haski Kira 23. novembril 2023 Tallinnas. Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix
Foto 7: Kelly Sildaru (paremal) ja Mihkel Ustav 20. augustil 2022 Tallinnas presidendi vastuvõtul roosiaias. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix

Pullerits: Kas viietunnine matk trumpab üle kahetunnise suusasõidu?

Nüüd, mil Jaanus Laidvee teeb Itaalias Livignos (fotol vasakul) suuskadel juba kahetunniseid trenne – neljapäeval vabatehnikas 31 km tempoga 3.52/km ja reedel peaaegu sama palju klassikatehnikas tempoga 4.05/km –, kerkib õigustatud küsimus, kas nelja-viietunnised matkad on toimelt nondega võrreldavad või mitte.

Eriti kui võrrelda ka tõusumeetreid. Laidveel tuli neil reedel ja laupäeval vastavalt 543 ja 357, aga vaatame nüüd minu ligi viietunnist matka džiibi(!)kujulise hiigelaugu juurde püstises seinas, mida saate oma silmaga kontrollida siit – kas leidsin nüüd lõpuks jõulise ja inspireeriva muusika taustaks? –, siis pool sellest oli puhtakujuline, peaaegu lakkamatu tõus: 1200 meetrilt 1504 meetrini ehk kolme ja pool kilomeetriga 304 meetrit. (Kõvadele, kuid lahtise peaga meestele ülesanne: kui suur oli keskmine tõusuprotsent?)

Samas, olgem ausad, räägib Laidvee kasuks see, et tema suusasõidud Livignos (fotol paremal ja all vasakul) on tehtud 1800 meetri peal, mis läheb kindlasti arvesse keskmäestikutrennina. Erinevalt minu matkast, mis selleks ju ei kvalifitseeru, ega ju? Aga kas see ongi nii suur kaotus arvestades, et keskmäestikus luuravad omad ohud, et seal näiteks n-ö üle ei pane? (Ohud minu matkal: puumad, lõgismaod.) Mida Laidvee Livignos kindlasti ei saa, erinevalt minu matkast, on D-vitamiin, mille tähtsuse kohta meestele kaitses eile, reedel Tartu Ülikoolis doktorikraadi dr Leho Rips, kelle päästvat tööd on küllap saanud kogeda igaüks, kes lõuna pool Mäo risti vähegi tegija on. Palju õnne doktor Ripsile, nüüdsest PhD-le!

Suusatamine nõuab mõistagi tugevaid ajusid. Selles mõttes, et etteantud vähestel radadel sõitmine hakkab pikkamisi ajudele, mis on ka küllap üks põhjusi, miks Laidvee ja teised laagerdajad üle kümmekonna päeva ühes kohas vastu ei pea. Ja ei ole põhjus see, et töö ei võimalda! Kuidas ei võimalda? Ma olen käinud oma seikluslaagrites kaks ja pool nädalat, isegi kolm nädalat. Kõik on võimalik, kui tahta! Kas mulle ei ole ajudele hakanud?

Ei ole. Mitte kunagi. Asi on variatiivsuses. See rada, millest tempoka lühivideo kokku panin, on üks mu lemmikradasid (fotol paremal) – mõõdukalt raske, kohati keeruline, looduslikult võimas ja unikaalne –, aga kui peaksin seda kümne päeva jooksul kas või kolm-neli korda kõndima, hakkaks see igal juhul ajudele. Juba kolmadal korral. Uudsus ja põnevus kaoks, sellepärast. Ja sellepärast eelistan käia kohtades, kus iga päev näen midagi uut.
*
Üks mõte veel. Lugesin täna hommikul lugu Kon Tiki Reiside põhjaminekust. Seal oli juttu mehest-naisest, kes maksid reisi eest Sansibari saarele 4320 eurot. Ja jäid sellest ilma, sest raha maksid küll ära, kuid reisi ei toimunud. Mõtlesin, miks annavad inimesed heauskselt teistele raha, et nood neile midagi korraldaksid.

4320 eurot on peaaegu sama palju, nagu läks maksma mu hiljutine reis koos abikaasaga Edela-Ameerikasse. Kusjuures meie kulutuste hulgas oli ka rendiauto, ja sugugi mitte tavaline auto, vaid luksusmaastur (fotol vasakul ja all paremal). Kõik organiseerisin ise: lennupiletite ostu, ööbimiste broneerimised, auto rentimise, marsruudi, päevaplaanid. Siis sain ka olla kindel, et kõik on tehtud; ei pea uskuma ja usaldama võõraid inimesi, kes, nagu näha, lõpuks millegi eest ei vastuta. Hoopis panevad su raha tont teab kuhu. Reisi kavandamine, nagu on öelnud ka reisi- ja rännumees Hendrik Relve, on oluline osa reisist. Ja tal on tuline õigus!

Liiati, kui minna kellegi teise korraldatud reisile, oled justkui tema pantvang. Liikumis- ja otsustusvabadust on minimaalselt. Kui te läheks näiteks Ameerikasse grupireisile, siis on teil päevaplaan ees. Olen neid plaane vaadanud, ja need on masendavad. Teid viiakse turistikohtadesse; kohutavalt palju aega kulub sõidule ühest kohast teise. Aga kui korraldad reisi endale ise, saad minna sinna, kuhu tahad (fotol ülal paremal teel Little Finlandi Nevadas), millal tahad, mis tempoga tahad ja kui teed piisavalt eeltööd, näed ägedaid kohti, kuhu turistid eales ei satu – nagu me äsjasel reisil.

Kes tahab lisaks visuaal-muusikalisele elamusele teada saada, mis džiibikujulise augu juurde matkates juhtus, saab selle kohta tekstilise pildi siit. Et kui otsustate kunagi samasse kohta minna, et proovida omal jalal järele, milline on üks mu lemmikmatku, siis oleksite paremini ettevalmistunud.

Laidvee, muide, tegi täna, laupäeval Livignos taas 30 km vabatehnikas, sedapuhku ajaga tosin sekundit alla kahe tunni, keskmine kiirus 3.58/km.

Foto 1: Jaanus Laidvee Itaalias Livignos. Foto autor: Jaanus Laidvee
Fotod 2 ja 3: Livigno suusarajad. Fotode autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Jeep Arch. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Infiniti QX80 Utah's Ran Rafaeli jõe orus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Infiniti QX80 teel Little Finlandi Gold Butte'i looduskaitsealal Nevadas. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Millega üllatas mind talihooaja künnisel Vahur Teppan (ja üks veelgi kogenum suusamees ka)?

Üleeile õhtul, kui väljas oli juba pime, helistas järsku Vahur Teppan (vasakpoolsel fotol). Küsis, kus ma olen, ja ütles, et ta tuleks korra läbi. Andsin aadressi. Viie-kuue minuti järel oligi ta ukse taga.

Ta tuli otse Käärikult, nagu selgus. Kääriku on vana kõva suusabaas, kui nooremad mehed ei tea. Olin seal kooliajal igal talvevaheajal laagris ja kevadvaheajal ka, kui siis veel lund jagus. Päeva esimeses pooles suusatamine, teises pooles pallimängud. Mulle meeldis see, et Kääriku saalis sai ka kõrgust hüpata – kruttisin seal õhtuti isiklikku rekordit, sain selle viidud 1.45ni. 

Nüüd oli Käärikul toimunud üks konverents, mida näitas õhtustes spordiuudistes isegi ETV. Seal istus laval Teppan ja tema kõrval paljukogenud suusaõppejõud Kaarel Zilmer (vasakpoolsel fotol), kel on, muide, saamas selle kuu keskel täis 55 aastat ülikoolitööd. Kui Teppan mulle helistas, mainis ta, et tal on mulle üks asi edasi anda.

Tasapisi hakkas mulle koitma, mis asi.

Teppan tuligi, välismaiste embleemidega tumesinine jope seljas ja kaval naeratus näol, lasi korraks, vaevumärgatavalt, pilgul ruumis ringi käia ning ulatas siis mulle selle, mida oli tulnud tooma. See oli Zilmeri trükivärske „Juku suusakooli” raamat.

Mulle meenus, kuidas veidi enam kui kümnendi, võib-olla lausa pooleteise kümnendi eest võttis minuga ühendust üks kirjastus – ausõna, nime enam ei mäleta – ja soovis kokku saada. Kui kokku saime, tehti mulle ettepanek, kas ma ei tahaks kirjutada üldpopulaarset suusaraamatut. Mu suusateemalised kirjutised siin blogis, samuti Postimehes ja Postimehe vahel ilmunud Maratoni lisas olid kirjastuse mõtted ses suunas liikuma pannud. Nad palusid seda ideed salajas hoida.

Ütlesin pikemalt mõtlemata ära. Esiteks ei ole ma mingi suusaspets. Ma võin küll kirjutada enamikust huvitavamalt ega pelga ka reporteritööd, kuid selleks, et panna kokku õpikuna võetav raamat, on ikka rohkemat vaja. Vaja on suusatamises asjatundlikkust ja laia publiku silmis erialast autoriteeti. Kumbagi neist ei tundnud ma endas piisavat.

Õige inimene, kelle poole kirjastus pidanuks pöörduma, olnuks Kaarel Zilmer (vasakpoolsel fotol paremal). Tal on suusatamise teemal kogemusi, lugusid, tarkusi mitu seljakoti täit.

Kui mõni väidab, et tal juba on kodus „Juku suusakool”, siis küllap see nii ongi – selle nädala algul ilmunu on õpiku juba kolmas trükk. Mõistagi täiendatud. Esimene trükk ilmus 30 aastat tagasi. 

66-leheküljelise raamatu alguses on juttu hüpekast (pildil paremal) ning kohe meenus, kuidas isegi sai lapsepõlves selleks igasugu kohti otsitud. Kus Tartu vana lauluväljaku nõlvadel oli võimalik hüpata, sealt sai ka hüpatud. Isegi laululava kõrgetest astmetest sai alla sõidetud ning umbes meetrikõrguselt lavalt siledale platsile maandutud. Üks magus hüppekoht oli dendropargis – seal, kust nüüd läheb 5 km ringi neljas tõus – üle suure halli kivi. Ka Käärikul mäletan vähemalt kahte hüpekat. Ühel sai isegi talvevaheaja laagris võistlus korraldatud. Kolm meetrit hüppasime kindlasti.

Nüüd küll enam selliseid asju teha ei julge. Ja ega paista, et ka noored poisid, vähemalt Tartus, hüpekaid otsiks ja prooviks.

Värske raamat on igati moodne, sest seal saab QR-koodide abil vaadata, millest jutt. Kontrollisin: asi töötab. Vaatasin Ryoyu Kobayashi maailma pikimat, 291-meetrist õhulendu. Seda oli filmitud tema selja tagant drooniga. Minu arust oli see küll ohtlik. Ta kaldus juba lennu algfaasis paremale ning tekkis tunne, et kui lend samamoodi jätkub, maandub ta väljaspool maandumisrada. Ju ta siis oskas sättida, et nii ei juhtuks.

Zilmeri (fotol vasakul) sõnul sai ta „Juku suusakooli” kokku pannes innustust Põhjamaadest, täpsemalt 1980. aastate lõpus Soomest, kui nägi, milliseid lastele mõeldud suusamaterjale on seal välja antud. Raamatu esmatrükile aastal 1994 järgnes teine trükk aastal 2006 ja nüüd siis kolmas trükk, kuhu on oma panuse andnud ka Vahur Teppan ja Ave Ojasoon, kes, nagu Zilmer tõdeb, teavad oma praktilise kogemuse põhjal väga selgelt, kuidas mingi materjal ning just selline trükis lapsi kõnetab ja kuidas nad sealt leitava teabe kaudu saavad ise suusa- ja sportimise asju digitaalselt edasi uurida. Zilmer peab oluliseks, et endiselt illustreerivad raamatut tuntud aabitsakunstniku Ülle Meistri lapselikult rõõmsad pildid, kuigi Meister „on kahjuks taevaste joonistuste juures”.

Lõppu üks küsimus ka. Kes on see Eesti tituleeritud suusataja, kelle nime on raamatus mainitud tervelt seitse korda, aga kelle pilti seal ei ole, kuigi fotodel on ka vähem tituleeritud suusatajaid? Vihjeks: üks tema tiitlivõit on märkimata jäänud.

Foto 1: Vahur Teppan mullu 28. novembril Tartus Tähtvere spordipargis Limpa suusakooli esimeses tunnis Miina Härma gümnaasiumi õpilastega. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Kaarel Zilmer 2019. aasta 19. jaanauril Otepääl FISi MK-sarja sprindietapil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: "Juku suusakooli" kolmanda trüki esikaas. Pildi edastas Kaarel Zilmer
Foto 4: Rahvusvahelise suusaliidu (FIS) suusalaager Otepääl 2004. aasta juulis. Pildil Saksamaa suusaliidu tehniline direktor Georg Zipfel (vasakul) koos Eesti suusaliidu juhatuse liikme Kaarel Zilmeriga. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Fotod 5 ja 6: "Juku suusakooli" kolmanda trüki peatükk "Hüpekas" ja raamatu sisukord. Pildid edastas Kaarel Zilmer
Foto 7: Kaarel Zilmer millalgi 1990. aastatel. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix

Pullerits: Millest kergejõustikuliit targu rääkimata jättis ehk kas Teigamäe päevad on loetud?

Veidikese avaliku tähelepanuga, kuid mitte liigselt huvi tekitades said tänavu teatavaks aasta kergejõustikuauhindade võitjad. Et mitte tõmmata huviorbiiti seda, millele/kellele võib-olla liigset tähelepanu tõmmata pole vaja, sest tekivad küsimused.

Räägin konkursist, kus aasta parima naiskergejõustiklase tiitli sai takistusjooksja Laura Maasik (fotol ülal vasakul), kes hoiab sel alal maailma hooaja edetabelis 90. kohta. Kahtlemata tubli saavutus, et hiljuti 31-aastaseks saanud jooksja EMile jõudis, aga et Eestis pole valijate hinnangul temast paremat naiskergejõustiklast, näitab paraku Eesti täiskasvanute kergejõustiku kurba seisu.

U20 vanuseklassis sai parima tiitli Karmen Bruus ja U23 vanuseklassis Elisabeth Pihela (fotol paremal), mis on igati õiglane valik, kuid raskem on seletada, miks said Euroopa Kergejõustikuliidu treeneritöö auhinna Piret Tamm ja Tõnu Kaukis. Kaukise saavutused treenerina jäävad ikka eelmisse ja üle-eelmisse kümnendisse. Tamme kohta, erinevalt Kaukisest, pole isegi ESBLi artiklit (ja pole temast pilti ka Scanpixi pildipangas), nii et raske on hinnata, milles tema silmapaistvad teened seisnevad. Söandan väita, et neid on vähem kui näiteks Kersti Virul, kelle õpilastest valiti tänavu parimaks veel teinegi, U16 vanuseklassis Diana Johanna Vanamb, ja kelle kohta on lisaks ESBLile artikkel ka Eesti entsüklopeedias. Hakkasin kokku lugema, kui mitu tema ja tema treenerist abikaasa õpilast on võitnud rahvusvahelistel tiitlivõistlustel medali, jõudsin kümne ligi, siis läks sassi. Kas keegi oskab nimetada Tamme mõne tituleeritud õpilase?

Aga kõige huvitavam on see, mida ei kajastata. EKJLi pressiteates on kirjas, et kergejõustikuliit tänas oma pidulikul üritusel särava ja eduka karjääri eest ka neid sportlasi, kes tänavu teatasid spordiga lõpparve tegemisest. Need on Magnus Kirt, Ksenija Balta, Kaur Kivistik, Grit Šadeiko ja Tähti Alver. Aga targu on jäetud mainimata, et Anti Veermaa sõbraliku šarži koos Kristel Berendseni kallistusega sai ka EKJLi president Erich Teigamägi. Et mille puhul?

Teigamäele ulatatud pildile on kirjutatud „Aitäh, Erich Teigamägi!”. Tal saab märtsis ametiaeg presidendina otsa. Järelikult ta edasi ei kandideeri, kuid kuuldavasti soovivat ikkagi jääda juhatusse, et ohjad päris käest ei läheks, sest mõned asjad, nagu karistusoperatsioon Mehis Viru vastu, Teigamäe viimaste aastate kahtlemata suuremaid ettevõtmisi Eesti kergejõustikujuhina, on ju pikaks ajaks toppama jäänud.

Huvitav, kas Teigamägi valib/nimetab ise endale mantlipärija, nagu seda teevad autokraatlike riikide juhid, või näeme kevadel demokraatlikku protsessi, kus kandidaate astub areenile mitu?

Foto 1: Laura Maasik 7. septembril Tallinna sügisjooksu 10 km distantsi finišis. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Elisabeth Pihela 6. augustil Pariisi olümpia kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Erich Teigamägi ja Kersti Kaljulaid 11. oktoobril Tallinnas Hiltoni hotellis Eesti Olümpiakomitee 50. täiskogul, kus EOK presidendiks valiti Kaljulaid. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix