Laupäev, november 30, 2013

Pullerits: Karm uudis – ränk trauma!

Ärme seekord asju ilusta. Seis on selline, mul: liikumisvõime on nullilähedane. Ilma käte abita, õigemini, muul viisil kui ainult käte jõul ma voodist välja ega püsti ei saa. Suuri vaevu suudan keha üldse püsti hoida.

Kõik algas teisipäeva hommikul jõusaalitrennis. Olin sõudeergomeetril end korralikult soojaks sõitnud, teinud kergeid jõuharjutusi – seljale ja kõhule üksnes kereraskusega – ja hakkasin ühel masinal istuvas asendis trossi enda peale tõmbama. Selleks pidin esmalt kõverdatud põlved sirgeks lükkama, ja kui seda tegin, siis jäi selg kumeraks – eks ta ole mul alati sellises olukorras kumer olnud, aga kunagi polnud midagi juhtunud – ja siis käis valu läbi. Mitte paralüseeriv, vaid kerge. Arvasin, et eks see, mis ära sai tõmmatud, vajub tagasi. Aga ei vajunud.

Kuna valu ei kadunud, vaid öösel segas isegi pisut kere pööramast, võtsin järgmisel päeval ühendust füsioterapeudi Margus Mustimetsaga, kes mind aastaid aidanud, sh pärast operatsioone jalule. Sain tema vastuvõtule. Ta oli umbes aasta tagasi teinud imet, kui likvideeris mul paaristõugetega tekitatud seljaspasmi üheainsa seansiga. Nüüdki saavutas ta kõigest poole tunniga tulemuse, et selja liikuvus paranes märgatavalt ja valu taandus peaagu täielikult.

Kuid paar tundi hiljem ununes keha süütus, argises olmeolukorras ette kummargile asendisse ja siis, kui end sirutama asusin, lõi meeletu valu ja kramp sisse, nii et pidin maha kummardama, et seljast igasugune koormus eemaldada – muidu oli pööraselt valus.

Niisiis olengi olukorras, kus iga vähemgi liigutus, mis nõuab selja kõige pisematki pingutamist, tekitab valu. Sedasi saan eksisteerida vaid käte jõul ja abil, muul moel mitte. Olen konsulteerinud nii füsioterapeut Mustimetsa kui dr Leho Ripsiga. Tegemist on selja süvalihaste põletiku ägeda faasiga.

Olukord on sant ja paistab lootusetu. Olen teinud nii, nagu targad ja kogenud nõuandjad, parimad, keda Eestis üldse saada, on soovitanud: teinud venitusharjutusi, liikunud, selga soojendanud, seljale rahu andnud. Siiamaani, ligi 45 tundi pärast valu ägenemist, ei ole enesetunde järgi midagi paremaks läinud. Pigem on selg muutunud kangemaks, puisemaks. Mingisugustki koormust ei kannata see absoluutselt.

On see kellelegi tuttav olukord?
*
Tänases Arteris soovitan soojalt lugeda lugu «Ameerika, siit me tuleme!» 25 aasta tagustest ajaloolistest, paraku unustusehõlma vajunud pretsedenditutest korvpallilahingutest USAga, millest, muide, ei teadnud seni isegi Postimehe korvpalliesiasjatundja Peep Pahv. (Hämmastav, et Postimees on pannud selle tasuta veebiküljele, sest minu teada laupäevaste mõnusa lugemise lugudega nii ei pidavat enam toimitama; liiati, selline põhjalik ja rohke reporteritööga lugu ei valmi kuludeta, selle tootmine maksab tegelikult vähemalt sama palju kui mõne mehe suusapaar; ainuüksi sellest, kuidas ma hankisin loo juurde fotod, võiks kirjutada omaette loo - see oli pikk protsess, mis nõudis mitme inimese pingutust ja vastutulekut.) Üle tüki aja, ütlen ausalt, et olen enda arvates valmis saanud igati tipptasemel tüki – või mis arvate teie? Sest lugejal on õigus, enamasti, kuigi mitte alati.
******
Jaanus Laidvee on Poison Spider Trail, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kiirabitöötajad tegutsemas. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Kiirabiauto kanderaam tagauksel seljavigastusega patsiendi tõstmiseks. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Seljatrauma ravi kõnnirobotil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Madison Square Garden, kuulsaim spordiareen New Yorgis. Esplaanil all paremas servas jalgratas. Pildistatud 27. juunil 2013. Foto autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, november 27, 2013

Pullerits: Kust saab hirmväärtuslikku spordinõu?

Olgu, olgu, annan ühes asjas teile alla. Kui teil on tõesti nii väga vaja jälgida treenides oma pulssi, kui te muidu kohe kuidagi ei saa, kui peate oma pulsitsoonidest raudselt kinni pidama, siis tehke seda – aga! Ja nüüd kahetsevad kõik pulsikellade maaletoojad, et nad ei ole siiamaani, tervelt seitsme aasta jooksul ära tabanud, kuhu tuleb oma reklaamiraha tuua (loomulikult siia, mulle): selleks, head inimesed ja sitked konkurendid, et pulsitsoone kindlaks teha, ei ole teil absoluutselt, kohe sugugi mitte vaja minna spordipoodi pulsikella ostma. Unustage pulsikell, sest saab ka ilma.


Ostke parem neljapäevane Postimees, sest selle vahel ilmub minu koostatud ja toimetatud järjekordne, järjekorras juba tosinas vastupidavusalade lisa Maraton (vt reklaam ülal; ei, selle reklaami eest Postimees ei maksa, see on nn omareklaami tasuta äratrükk siin blogis), kus Jarek Mäestu, Tartu Ülikooli spordibioloogia dotsent – seega teda võiksite ikka uskuda, kui mind ei taha või ei suuda! –, annab üksikasjalikke näpunäiteid, kuidas määrata oma pulsitsoonid ilma, et teil oleks pulsikella vaja. Lisaks on juures värvilised graafikud, mis asjast arusaamist lihtsustavad.

Aga see pole veel kõik. Sama sensatsiooniline on seegi, kuidas Mäestu selgitab ja põhjendab, et mugavustsoonis treenimine ei ole sugugi mõttetu. Teatud tingimustel on see vägagi otstarbekas, nagu tuleb välja.

Oh ei, seegi pole veel kõik. Maratoni eesotsas ilmub minu intervjuu Inglise endise keskmaajooksja Sebastian Coega, kelle nimele kuulusid üksvahe ühekorraga nii 800, 1000, 1500 meetri kui ühe miili jooksu maailmarekord. Tolles usutluses tuleb paljudele kindlasti šokina see, mida ütleb Coe pulsikellade ja muude tehnoloogiliste imevidinate kasutamise kohta. (Jah, tänapäeva noored mehed ei saa vist arugi, kuidas õnnestus Coe’l joosta nii silmapaistvaid tulemusi ilma, et ta oleks kasutanud Endomondot jms.)

Ei, ei, see ei ole ka veel kõik. Te ju teate, milliseid kuumi vaidlusi ja teravaid küsimusi tekitab sageli rahvaspordiüritustel stardigruppidesse määramine. Maratoni väljaandest saab teada, milliseid uusi meetodeid hakkavad spordiürituste korraldajad kasutama, et stardiga seonduv muutuks õiglasemaks ja veelgi põhjendatumaks. Esimesed uuendused, nagu selgub, on kavas juba Tartu maratonil (kui lund ikka tuleb; vist ei tule...). Boonuseks on lood sellest, milliseid ebaseaduslikke trikke on mõned osalejad kasutanud, et korraldajate stardipaigutust üle trumbata.

Aga lähme edasi! See, kes Tartu maratonil finišisse jõudnud, on seal aastaid saanud meeõlut. (Mina mitte!) Enamik arvab, ja mis veelgi hullem, usub, et õlu on pärast pikka pingutust hea taastusvahend. Võtsin asja uurida. Lasin Eesti teadlastel soovitada mulle rahvusvaheliselt tsiteeritud vastavaid uurimusi. Ja mis välja tuli?! Oh ei, ma ei hakka siin teile kõike ära rääkima – milleks siis mul muidu üldse Maratoni oli mõtet teha. Küll aga juhin tähelepanu, et tolles loos ei maini ma mitte kordagi seda õllefirmat, kes on Tartu maratoni õllega varustanud. Reklaami nad ei ostnud – ja ei hakka mina ka neile tasuta reklaami tegema. Nii nad siis anonüümseks jäävadki – kõik on õiglane. Ega mina ole nende PR-esindaja ega reklaamiagent.

Kõige lõpuks on aga maiuspala neile, kes, erinevalt minust, armastavad käia välismaratonidel. (Näete nüüd, ärge süüdistage mind egotsentrismis ja oma kitsastest isiklikest huvidest lähtumises!) Seekordsele Maratonile tõmbab joone alla lugu eksootilistest maratonidest Uus-Meremaal ja Austraalias. Kui Kangaroo Hoppetil on nii mitmedki eestlased käinud, siis Uus-Meremaa maraton on midagi päris uut. Ja see, olgu lisatud, ei ole sugugi ainus uus rahvusvaheline pikk suusavõistlus. Neid toimub mujalgi. Kus nimelt – eks Maraton annab teile õige suuna kätte.
**
Suur tänu Epp Paalile Klubist Tartu Maraton, kes lubas siin kasutada enda pilte Austraalia ja Uus-Meremaa maratonist!
******
Poison Spider Trail, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Merino Musteri suusamaratoni rada Uus-Meremaal. Foto autor: Epp Paal / Klubi Tartu Maraton / Worldloppet
Foto 2: Maratoni reklaam. (Suuremalt vaatamiseks klikkida reklaamile.) Kujundaja Andres Didrik, tekstid Priit Pullerits, foto Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 7: Kangaroo Hoppeti suusamaratoni rada Austraalias. Foto autor: Epp Paal / Klubi Tartu Maraton / Worldloppet
Foto 5: Epp Paal, inglitiibadega, Kangaroo Hoppeti suusamaratonil Austraalias. Foto: Epp Paal / Klubi Tartu Maraton / Worldloppet
Foto 6: Paralyzeri tõus Kangaroo Hoppeti suusamaratonil Austraalias. Foto autor: Epp Paal / Klubi Tartu Maraton / Worldloppet

Teisipäev, november 26, 2013

Pullerits: Kuidas ma avastasin spordis haiguse ravi (tervise hinnaga)?

Novembrikuus on harjutamine lähtunud justkui motost «Kuidas saada minimaalselt treenides maksimaalne tulemus». 45. nädal – neli trennivaba päeva; 46. nädal – kuus trennivaba päeva (tõsi, ühel neist trenažöride teatevõistlus); 47. nädal – kuus trennivaba päeva. Viimasel nädalal olnuks tulemus viis treeninguta päeva, aga laupäeval, kui tahtsin minna rattaga maanteele Chrysleri tuules kiirustrenni tegema, väntasin esmalt teise linna otsa A&T Spordi kauplusse, et seal rehvid täis löödaks (löödigi), ja kui tagasi koju sõitsin, kallas juba nii kõvasti, et asfalt ujus, mis tähendab, et Pacifica tuules oleksin saanud totaalse veesaju, pealaest jalatallani. Ja kuna kurk kipitas niigi, siis tõstsin ratta tuppa tagasi. Sama stsenaariumiga lõppes pühapäevane kavatsus sõitma minna – niipea kui olin riidesse saanud ja rattaga välisukse taha jõudsin, nägin läbi ukseakna, et vahepeal oli sadama hakanud, ja kuna kurgu kipitus polnud kadunud, vaid pigem süvenenud, ei saanud ratas isegi korraks värsket õhku nuusutada.

Selle asemel, arvestades lisaks, et uuest nädalast lubas ilmaprognoos miinuskraade, läksin pühapäeval Arena spordiklubisse. See, et sportimise eest tuleb kellelegi peale maksta, ei käi küll kokku minu filosoofiaga, sest sport võiks olla samamoodi vaba ja tasuta, nagu on internetis ajakirjandus (ja muusika ja filmid ka, nagu noored teavad, mina mitte), aga kuna Postimees lubas mul kulud hüvitada, siis see andis õigustuse iseendaga kompromissile minna.

See polnud üldse lõbus, mis Arenas vastu vaatas: keegi oli suusaergomeetri trossid puruks tõmmanud. Masin seisis seina ääres nagu hunnik õnnetust. Sain teada, et süüdi on need «härjad», kes suusalaadal olid sel ergomeetril 100 meetri kiirusrekordit üritanud. Milleks korraldada selliseid võistlusi, mis lõpevad teistele mõeldud treeninguvarustuse purustamisega?

Samal ajal, nii pühapäeval kui esmaspäeval, kurgu kipitus taandus, kuid asendus nohuga. Aga mis ma avastasin: treenimine pakub nohu vastu leevendust. Niipea, kui hakkad sõudeergomeetrit sikutama – alustasin tänavu eriti rahulikult, tegin 5x2000 meetrit 6.-8. käiku varieerides tempoga pisut alla 9.20 – ja teed sinna vahele mõned jõuharjutused, tunned, et nohu on kui peoga pühitud. Olen sama märganud, muide, ülikoolis loenguid ja seminare andes.

Suure tõenäosusega, oletan, peitub nohu kadumise põhjus selles, et organismi hormonaalses talituses toimuvad mingid muutused – pinge tõuseb, keskendud kogu täiega mingile tegevusele, ilmselt ka adrenaliini hulk suureneb – ning need sunnivad nohu «vaiksemalt võtma». Seega, et võidelda nohu vastu, on küsimus siis selles, kuidas hoida elus pidevalt pinget ja adrenaliini ülal.

Täna, teisipäeva hommikupoolikul, tabas aga «nohuvastast treeningut» tagasilöök. Üht üksjagu süütut tõmbamisharjutust tehes tundsin, et alaseljast, nimmepiirkonnas, lõi valu läbi. Küll ma venitasin ja painutasin, aga valu ei taandunud. Nii ei jäänud muud üle, kui tuli minna apteegist Olfeni plaastrit ostma (viis lehte seitsme euro eest, ühe lehe mõju kestab 12 tundi). Näis, kas need toovad leevendust.

Üks on selge: mida vanemaks saad, seda rohkem tuleb olla valmis, et siit või sealt hakkab miski rebenema, valutama, tunda andma. 20-30-aastased ei saa sellest loomulikult aru, neile ei ole mõtet rääkidagi. Nemad ei küüni tavaliselt kaugemale prõõkamisest, et näe, üks loll on end sandiks treeninud. Ka 30-40-aastased ei taha sest aru saada, kuigi paljud neist on ise samuti siit-sealt tervisega kimpus olnud – aga nad unustavad oma hädad kiiresti (sest kes neid ikka tahab meenutada) ja seetõttu kujutavad ette, et on terved kui purikad (enamik aega ongi). Aga need, kel vanust üle 40, üle 45 – neil pole pääsu tõdemusest, et keegi meist ei lähe nooremaks. Seda on hea ja kasulik meeles pidada, sest vastasel korral, meri-põlvini-eluhoiakuga, võib endale nii kõvasti liiga teha, et alles üksjagu vanemana, 60- või 70-aastasena saad aru (nagu see on juhtunud paljude tippsportlastega), kui loll sa olid, et oma tervist noorena ja keskeas spordi nimel mõtlematult põletasid.

Niisiis, pidage meeles suur moraal: 20-30-aastaselt oleme kõik veatud ja väledad, aga küsimus on selles, kas end ka 40-50-aastaselt 20-30-aastasena ette kujutades suudame 60-70-aastastena omal jalal liikuda ja hakkama saada!
******
Poison Spider Mesa jeep road, a sandy wash, Moab, Utah. 22. aprill 2012. (Leia pildilt Jaanus Laidvee!) Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sakslane Tony Martin pedaalimas tänavustel MM-võistlustel eraldistardist sõidu kuldmedali poole. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Sakslane Tony Martin ületamas tänavustel MM-võistlustel eraldistardist sõidu võitjana lõpujoont. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Tänavustel MM-võistlustel eraldistardist sõidu hõbemedali võitnud inglase Bradley Wigginsi stiilinäide. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Eraldistardist sõidu maailmameistri Tony Martini stiilinäide. Foto autor: AFP/Scanpix

Reede, november 22, 2013

Pullerits: Kuidas nädala sporditippuudis maha magati?

Küsib Priit Pullerits Tartust:
Öelge, palun, kas teie arvates on õiglane, et jätkub sportlastele nende töö eest stipendiumi maksmine ning Eesti riigil jääb sedasi maksutalu laekumata?

Vastab Jürgen Ligi, rahandusminister:
Ei. Ei.

Mida minister Ligilt veel küsisin – jah, ka spordist – ja mida ta vastab, seda saate lugeda laupäevases Arteris. Tilluke, juba rahvast ärritanud eelvaade intervjuusse peitub siin.

Kuid sama huvitav on see, et viimase nädala tormiliste ja murranguliste sündmuste varju on jäänud üks kodumaine spordiuudis, mis tegelikult, tunnistagem, läheb Eesti harrastusspordiavalikkusele rohkem korda kui see, kes juhib Sirpi (mida nagunii keegi ei loe – ka kultuuriinimestest, nagu ilmnes aastaid tagasi, kui Postimees palus nende arvamust ühe Sirbis ilmunud kirjutise kohta).

See uudis puudutab Rene Mandrit.

Rene Mandri (29) sai Londoni olümpial grupisõidus osalenud ainsa Eesti ratturina 50. koha. 2006. aastal võitis ta U-23 vanuseklassi EM-il hõbemedali. Täiskasvanute MM-il jäi ta parimaks tulemuseks 2007. aastal saavutatud 28. koht. Ta tuli tunamullu meeskondlikus mitmepäevasõidus Eesti meistriks. 2007 Hispaania velotuuril  ehk Vueltal sai ta üldarvestuses 24. koha ning lõpetas kolmel etapil esikümnes. Mandri on sõitnud aastail 2006-2012 profina meeskondades Auber 93, Ag2r Prévoyance ja Endura Racing.

Varsti võib siia loetellu, mis pole kaugeltki täielik, lisada veel ühe punkti: Rene Mandri on Priit Pulleritsu rattatreener. Esimese võistlusena on sihikul Jõgeva rattaralli.

Sellise uudise tõi lõppeval nädala üldsuseni Eesti rattaproffide veebikülg.

Eesti rattaspordis on keeratud täiesti uus ja värske lehekülg.
******
ATVs on Poison Spider Trail, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rahandusminister Jürgen Ligi (vasakul) alustamas tänavusel Melliste triatlonil rattasõitu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rene Mandri võitmas mullu mais Tartu GPd. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Rene Mandri kihutamas kõige eest tänavustel Eesti meistrivõitlustel grupisõidus. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Neljapäev, november 21, 2013

Pullerits: Kuidas spordis lähevad asjad minutahtsi?

Õnneks lähevad asjad elus selles suunas, nagu olen neid tõuganud. Mäletate, kuidas rohkem kui aasta tagasi sai kergitatud teema, et ETV peaks üle kandma Tour de France’i. Sai sel teemal mitut puhku sõna võetud ja selle küsimuse otsustamisega seotud inimestega räägitud. Ja ei läinudki palju aega mööda, kui ERR langetaski otsuse, et Tour de France, kus Rein Taaramäe saavutas tunamullu tubli, ütleks isegi, et fenomenaalse 11. koha, jõudis sel suvel ETV ekraanile. Puhas töövõit, kas pole?

Samal ajal sai korduvalt tõstatatud ka küsimus, miks kulutab ETV aega ja raha, et näidata jalgpalli MM-võistlusi. Seal puudub ju igasugune Eesti riiklik ja rahvuslik huvi. Jalgpalli MM-il ei osale ühtegi eestlast (ma ei räägi pealtvaatajatest ega turistidest ega ajakirjanikest, samuti mitte mõnest neljandajärgulisest ametnikust, kes ehk koridoridesse käima lastakse), mistõttu rahvusringhäälingu väärtusliku aja raiskamine sellele, kuidas Nigeeria mängib Paraguaiga või Costa Rica Iraaniga või Sloveenia Austraaliaga, on – ütleme otse! – arulage, mõttetu ja absurdne. Seda eriti veel nüüdisajal, kui telekanaleid on sadu ning igaüks, kel huvi, kas Kolumbia suudab ikka alistada Ghana, võib leida endale küllaga võimalusi, et seda olulist lahingut hinge kinni pidades, silmade põledes, pöialt mudides ja kaasa röökides vahtida.

Seetõttu oli südantsoojendav kuulda, et sel suvel tõotab see jalgpallibakhanaal ETVs ära jääda. Ehk siis on tõepoolest tekkinud lootus, et juhtub see, mille vajalikkusele olen korduvalt tähelepanu juhtinud. Mõelge ise: 600 000 eurot mängude ülekandeõiguse eest on ikka üüratu summa rahvusringhäälingule.

Naljakas on vaadata seda masendust ja hüsteeriat, millesse Eesti jalgpallifanaatikud on langenud – vt Ott Järvela üliemotsionaalne sõnavõtt Õhtulehes –, et äkki nad ei näegi kodumaisel ekraanil võõraste meeskondade väheviljakat ligi kahetunnilist ringisiblimist (aja sisse on arvestatud üleminutid, mängueelsed hümnid jms). Aga olgem sallivad! Nad on ju enamasti veel noored mehed, nagu Järvela, ja noorest peast tehaksegi igasuguseid lollusi. Ma ei kavatsegi salata, et omal ajal, koolipoisina, sai ka jalgpalli tiitlivõistlusi vahitud. Aga inimene areneb ja enamik meist muutub arukamaks, targemaks, kasvab lastehaigustest välja. Nüüd ei ole ma jalgpalli MMi ega EMi juba pikka aega enam jälginud. Mis see minu asi on? Mis see teie asi on? Mis see meie asi on? Mis vahet seal on, mis riik seal võidab ja kes kaotab?

Selles, et jalgpall on totter hüsteeria, veenabki kõige veenvamalt see, et jalgpallihaiged on läinud sõna otseses mõttes hüsteeriasse, kui läheb nii, nagu olen juba tükk aega soovinud – et ETV ei kulutaks meie raske tööga teenitud rahast neile eraldatud maksuraha, 600 000 eurot, välismaa ülemakstud enda-arust-ässade muruplatsil jooksmise näitamisele. Seda veel eriti olukorras – pangem asjad konteksti, sest siis hakkavad arvud eriti kõnekalt rääkima! –, kus samal ajal tuli uudis, et Eesti sport jäi ilma 250 000 eurost. Ühtäkki on kõik jahmunud: see on ju nii suur summa! Ja me räägime meie, Eesti sportlastest. Mis siis veel rääkida 600 000 euro kulutamisest sinna, kus Eesti pole kellegagi esindatud ega pole kunagi olnudki. See on ju üüratu summa sisuliselt mitte millegi eest, kas pole?

Paistab järjekordne töövõit.
******
Poison Spider Mesa jeep road, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Eesti tänavused meistrivõistlused jalgratturite grupisõidus. Paremal Rein Taaramäe. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Kõvad mehed omavahel: Tanel Kangert ja Rein Taaramäe Eesti tänavustel meistrivõistlustel jalgratturite eraldistardist sõidus. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe Pandivere rattarallil noorte fännide keskel. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Kes siin mängivad? Aga mis vahet seal on? Kelle asi see on? Keda huvitab? Foto autor: AFP/Scanpix

Esmaspäev, november 18, 2013

Pullerits: Kuidas ma võitsin Rein Taaramäed!

Oi, kui raskelt Rein Taaramäe väntas, kollased rattakingad jalas ja omanimelise klubi nokats peas. Jaak Mae, kes pedaalis tema kõrval (ei mingeid rattakingi ega nokatist), keris sama sagedusega, aga palju pingevabamalt. Näha oli, et Taaramäe kangutas, ja kõvasti.

«Jube kõvad vatid!» imestas Taaramäe näidu üle keegi kohtunike laua taga, kus oli monitorilt näha, kui palju võimsust suudab keegi veloergomeetril välja pigistada. Võimas! Ometi suutis Taaramäe seejuures sadulast veel naeratada.

Esialgu arvasin, et Mae läheb Tartu suure suusalaada trenažööride teatevõistluses sikutama suusatajate võistkonnas suusaergomeetrit nagu mullugi. Aga suusaergomeeter on salakaval riistapuu. Kõva harrastusrattur Peip Reedi rääkis mulle, et spordiklubide konkurentsis oli endine suusasprinter Kristjan Oolo – kes veel mõni aastat tagasi Eesti meistrivõistlustel sprindis Andrus Veerpalule nii palju tuska tekitas, et kahekordne olümpiavõitja üritas suusaga tema suusakeppi puruks lüüa (tulutult, ei saanud pihta) –, alustanud laupäevasel võistlusel oma 500-meetrist paaristõukevahetust pööraselt ulja hooga, aga umbes 200 meetrit enne lõppu kangestunud ja kustunud (etapi aeg 1.49). Sama, räägiti mulle, oli mullu juhtunud Maega, kui ta oli suusaergomeetri vinnamist alustanud nii rajult, et korraldaja Vahur Teppan pidanud puitkonstruktsioonist, mille külge oli ergomeeter kinnitatud, täiest jõust kinni hoidma, et Mae seda põranda küljest kruvidest lahti ei tõmbaks. Ka Mae oli, nagu räägiti, eelmine aasta oma vahetuse lõpus end kinni tõmmanud. Kui temalt nüüd enne võistlust selle kohta pärisin, vastas ta, et nii ikka ei olnud. (Kuna ise aasta tagasi ei osalenud, sest paar päeva enne võistlust oli dr Leho Rips teinud mulle põlvelõikuse, siis tuleb paratamatult loota teiste mälestustele, mis võivad olla vägagi vastukäivad.)

Kui Taaramäe oma vahetuse rattapukil lõpetas, saime pikemalt ja segamatult juttu ajada. Pärisin tervise kohta, rääkisime tema eelmiste hooaegade õppetundidest ja järeldustest, tema praegusest sportlikust seisust, jalgade seisundist, tema väljavaadatest Cofidise meeskonnas, rattamaailmas toimuvast, sh dopingust. Aga ma ei saa teile vestluse sisu reeta, sest see ei olnud ajakirjaniku intervjuu sportlasega; kui ma hakkaksin eravestluste sisu kogu maailmale teatama, siis ei soostuks varsti enam keegi minuga ühtki sõna vahetama. Ent kõik need, kes Taaramäed laupäeval pedaalimas nägid, said loodetavasti teha oma lootusrikkad ja positiivsed järeldused – kui nad võrdlesid kas või seda, millist enesetunnet ilmutas Taaramäe pärast 1500 meetri rattasõitu seekord ja eelmine aasta. (Taas, ise ei näinud, aga räägiti, et ta oli mullu ikka vaat et kümme minutit täitsa löötsakil olnud; kindlasti leidub palju neid, kes nägid nii Taaramäe kui Mae tänavust ja mullust etteastet ning oskavad siin tõe jalule seada.)

Kuid mul oli kavas ka üks konstruktiivne erakohtumine. Umbes nädal tagasi võttis minuga ühendust Rene Mandri, 2007. aasta Vuelta 24. mees ning Eesti ainus esindaja Londoni olümpia grupisõidus (50. koht). Tal oli üks huvitav idee. Nii siis leppisimegi kokku, et arutame seda suusalaadal, aga et mitte uudishimulike liigset tähelepanu köita, et mis teoksil, läksime MyFitnessi spordiklubi heledate seintega eesruumi. Üldjoontes saime plaani kondikava kiiresti paika. Mis täpsemalt kavas, selle kohta tuleb teil suurt teadet veel pisut oodata.

Suusalaada korraldajad eesotsas Eesti suusakoondise treeneri Vahur Teppaniga olid laupäevasele teatevõistlusele saanud osalema palju nimekaid tegijad. Näiteks kolmikhüppaja Kaire Leibak, Euroopa ja maailma juunioride meister ning Pekingi olümpia kümnenda koha omanik (tõmbas kergejõustliklaste võistkonnas sõudeergomeetrit ajaga 1.50). Ta rääkis, et tahab ikka tipptasemel sporti teha, kuid täishooga kolmikhüppel teeb üks jalg alt kanna kandist valu; ta lisas, et 6.10-6.30 tasemel kaugust hüpata pole küll mõtet. Tõkkejooksja Rasmus Mägile (sõitis kergejõustiklaste võistkonnas ratast 1.55ga, kaotades Taaramäele vaid kuus sekundit), kelle ühest viimasest otsustavast treeningust enne Londoni olümpiat kirjutasin reportaaži, sain mahti vaid tere öelda, nagu ka sõudmise olümpiahõbedale Tõnu Endreksonile ja tema kolleegile Andrei Jämsale, kes andsid sõudjate võistkonnas oma panuse vastavalt sõudeergomeetril (1.23) ja rattapukil (1.50).

Sõudjad saidki trenažööride teatevõistluses parima aja, 7.38. Neil oli tõesti tugev võistkond: 500 meetrit jooksu 15-protsendilise tõusuga lindil Kaisa Pajusalu (2.11), 500 meetrit suusaergomeetril Joosep Laos, 1500 meetrit rattapukil Andrei Jämsa, 500 meetrit sõudeergomeetril Tõnu Endrekson. Ka tippsportlaste arvestuses teiseks tulnud kergejõustiklastel oli tugev esindus (Kaur Kivistik [jooks 1.58], Marti Soosaar, Rasmus Mägi, Kaire Leibak), aga näiteks spordiklubide arvestuses oleks nad jäänud alles viiendaks. Suusatajate esindus, kuhu kuulusid näiteks Mae (sõitis ratas 2.01 ehk tosin sekundit Taaramäest aeglasemalt), Vahur Teppan (tõmbas suusaergomeetrit 1.32) ja Priit Viks, kaotas neile kolme sekundiga.

Postimehe võistkond, kus minu ülesanne oli suusaergomeetrit sikutada – viimati tegin seda kaks aastat tagasi –, sai meedia/prominentide võistlusklassis esimese koha 8.33ga. Tartu linnavalitsus kaotas meile 20 sekundit ja Sky Plus 38 sekundit. Tunnistan, et mulle oli see võistlus seotud ääretult suurte riskidega. Esiteks tuli jooksulintide saalist joosta mööda teravate servadega libedaid treppe alla esimesele korrusele ja siis mööda kurvilisi ning lävedega koridore Lõunakeskuse liuväljale suusaergomeetri juurde. Ma polnud pärast mullust põlveoperatsiooni teinud peaaegu ühtegi jooksusammu, mistõttu oli küsitav, kas jalg üldse vastu peab. Jooksin hästi ettevaatlikult, opereeritud jalga toetasin vaid pöiale. Jäin terveks.

Suusaergomeetril oli ohuks jätkuvalt valutav vasak ranne. Tõmbasin selle toetava sidemega tugevasti kinni, stabiliseerisin asendi. Stardile eelneva kolmveerandtunni jooksul olin korduvalt proovinud, millise raskuse ja kui suure sagedusega sikutada. Kõige esimesel korral panin peale kaheksanda käigu ning tõmbasin tempos 1.46-1.48 – ja tundsin, et saja meetri järel lõppes igasugune kergus. Jaak Teppan soovitas seitsmendat käiku. Uurisin kohtunikult, mis tempos on eelmised osalejad keskeltläbi tõmmatud, et end mitte üle küpsetada. Paistis, et keskmine tugev tulemus jääb 1.55-1.57 kanti. Seda siis algusest peale hoidsingi, kuigi viimased 200 meetrit läksid ka mul raskemaks ja tempo ilmselt langes. Kaotust linnavalitsusele oli teadet üle andes umbes sada meetrit.

Scanpixi Baltimaade juht Art Soonets sai ratta seljas just hoo üles, kui tema infotahvlilt kadus pilt. Mis nüüd?! Kuna Eesti Päevaleht oli jätnud starti tulemata, sai Soonets hüpata vaba ratta selga – aga ohh häda! Tol olid nii sadul kui käigud suvalises positsioonis. Püüdsime tal sõidu ajal sadulat kõrgemaks sättida, aga see õnnestus alles pika ponnistamise järel. Õnneks oli kõik komputeriseeritud, nii et korraldajad võtsid oma arvutist Soonetsi esimesel rattal läbitud maa ning arvutasid välja, kui palju tal tuleb veel teisel rattal lisaks läbida. Aga kuna Soonetsil endal mingit ekraani ees polnud, siis väntas ta n-ö üle – läks jupp aega, enne kui ta aru sai, et kohtunikud hüüavad talle, et aitab küll, 1500 meetrit sai täis. Selle tohuvabohu peale läks kümme kuni tosin sekundit kindlasti kaotsi.

Viimast vahetust sõudeergomeetril tõmbas Postimehe üks värskeid omanikke Meelis Luht, kelle poeg Karl, Eesti paremaid noorujujaid, asendas eelmisel aastal suusaergomeetril mind. Tartu linnavalitsus, peamine konkurent, oli teinud strateegilise vea – ei tohi panna naist kõige viimasesse, sõudeergomeetri vahetusse, sest see on kõige rohkem üldfüüsilist jõudu nõudev ala. Luht sai juba poolel maal linnavalitsuse naisesindaja kätte ning lõpp oli, nagu öeldakse, vormistamise küsimus (tema vahetuse aeg 1.41).

Aegade võrdluses selgus, et meie võistkond, kes oli ilmselt kõige vanem (keskmine vanus 45; meie noorim võistleja 43), oli hoolimata rattasõidu segadusest edestanud tippratturite võistkonda, kus esinesid Liisi Rist, Alo Jakin, Rein Taaramäe ja Oskar Nisu, kolme sekundiga. Uskumatu, aga tõsi.

Kui suurte võitudeni, isegi sõitudeni ei küüni, tuleb osata rõõmu tunda ka tillukestest kordaminekutest, olgu need pealegi teiste abiga saavutatud.
******
Poison Spider Mesa jeep road, a sandy wash, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Rein Taaramäe (ülal) ja Jaak Mae eelmisel aastal Lõunakeskuse suusalaadal trenažööride mitmevõistluses rattapukil. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe lõppenud suvel Pandivere rattarallil, kus ta sai 104. koha. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Rene Mandri lõppenud suvel Tour of Estonia proloogil Tallinna vanalinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Kaisa Pajusalu tänavu augustis treeningul Viljandis. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rein Taaramäe ootamas eelmisel aastal Lõunakeskuse suusalaadal trenažööride mitmevõistluses oma vahetuse algust. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Sõudjate edukas võistkond mullusel trenažööride mitmevõistlusel, vasakult Tõnu Endrekson, Kaisa Pajusalu, Joosep Laos ja Andrei Jämsa. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 8: Art Soonets eelmisel aastal Lõunakeskuse suusalaadal trenažööride mitmevõistluses rattapukil. Vasakul Meelis Luht. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 9: Lõunakeskuse suusalaada trenažööride mitmevõistluse tulemused. Foto autor: Tiia Luht

Reede, november 15, 2013

Pullerits: Kes sobib Eestit esindama?

Kui mäletate, oli see pisut rohkem kui kolm nädalat tagasi, mil Eesti vabanes siin jooksjate leeris paksu segadust ja suuri küsimusi külvanud Ibrahim Mukungast, Tiidrek Nurme sõbrast. Mõned juba kartsid – kui kohatu sõna siin, mis jätab mulje, nagu kartmine oleks kuidagi taunitav, kuid ei ole –, et äkki on Mukungal salakaval plaan end kuidagi Eesti eest võistlema sehkendada. Pidin koguni maad kuulama Nurme taustajõudude seas ning sain teada, et sellist plaani ei ole, ning enamgi veel: tema taustajõudude oluline esindaja ei pea vajalikuks Keenia meest Eesti eest võitlema meelitada, küll aga oli ta teistsugusel, vastupidisel arvamusel Eesti korvpallimeeskonna tugevdamise suhtes. (Nüüd võite muidugi alustada äraarvamismängu, kes see mees taustameeskonnast oli.)

Niisiis, Mukunga läinud, kuid loodus ju tühja kohta ei salli. Nüüd tahab Eesti eest võistlema saada mäesuusataja, Ameerika-mees Warren Cummings Smith III.

See asi ei kõlba juba nime poolest. Kunagi lugesin Ameerika ajakirjandusest pikka kriitilise alatooniga lugu, kuidas sealsed pered kasutavad Euroopa kuninglikele suguvõsadele iseloomulikku rooma numbrite süsteemi, et anda lastele juurde aristokraatlikkust. Eestis seda kommet ei ole.

Endine Õhtulehe spordiajakirjanik Märt Roosna teatas eelmise aasta algul, et Smith III, kes selleks ajaks oli Tallinnas käinud vaid korra, 2009. aastal, ei räägi eesti keelt. Eesti keel, olgu meelde tuletatud, on meil riigikeel. Ameerikas võid rääkida mis keelt tahes – seal, muide, kas teadsite, ei ole olemas riigikeelt.

Smith III on Eestis niivõrd olematu, et temast ei ole Scanpixi pildiarhiivis mitte ainsatki ülesvõtet. Nii et mul ei ole võimalik teile siin teda näidatagi!

Eestiga sidus teda varemalt vaid tõsiasi, et tema vanaema pages Teise maailmasõja aegu Eestist USAsse. Kas see teeb tõesti Smith III-st piisaval määral Eesti täisväärtusliku ja põhjendatud esindaja? Hmm. 1990. aastate lõpus elasin kahel korral pool aastat Washingtonis endise Valge Maja tippametniku, viie USA presidendi pressimeeskonnas (pidi olema USA ajaloo rekord) töötanud Joseph Laitini eramus Bethesda äärelinnas. Kord küsisin temalt: «Joe, how far back into history could you trace your ancestors?» ehk kui kaugele minevikku teab ta oma suguvõsa ajalugu. Ja teate, mis ta vastas? Vastas nii: «To Adam and Eve.» Geniaalne, vaimukas mees oli. Tema vastuse mõte: et me kõik pärineme lõppeks ühest esiisast ja esiemast. Ehk teisisõnu: kui teie leiate oma sugupuust, et teie mingi vanavanavanaisa oli saksa päritolu, kas te siis tõesti peate saama seetõttu kohe Deutschlandi esindajaks?

Niisiis, võtke või jätke, aga laias laastus pole Smith III-l ja Mukungal vahet. Ühtemoodi võõrad ja kauged on nad meile mõlemad. Nad ei ole kumbki osa meie ajaloost ega kultuurist, nad ei ole kumbki selline osa meie Eesti ühiskonnast, et nad oleks siin täielikult omaksvõetavad. Liiati, see kodakondsuse argument – Roosna artiklis kinnitab Smith III, et tal on nii USA pass kui Eesti kodakondsus (kuigi minu teada meil topeltkodakondsust ju ei lubata...) – on nõrk, sest see on pelgalt bürokraatlik märge kuskil registris. Kas on liiast oodata, et inimene, kes tahab Eestit esindada, püüab olla ka osa Eestist? Mäesuusataja Tiiu Nurmberg, mäletate teda, vähemalt rääkis eesti keeles (intervjueerisin teda korduvalt) ning elas-harjutas aastast ikka mitu kuus Eestis.

Seetõttu pooldan, et kui Eesti saadab Sotši olümpiale mäesuusataja ja on võimalus valida, keda saata, siis saadaks Eesti sinna pigem Tõnis Luige, mitte Smith III.
******
Poison Spider Mesa jeep road (on left) and Behind the Rocks Wilderness (in backgound), Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ibrahim Mukunga oktoobri keskel võitmas Viljandi linnajooksu. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 2: Ibrahim Mukunga ümbritsetuna Eesti naistest. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 3: Kanadast pärit Tiiu Nurmberg pingutas omal ajal kõvasti, ja edukalt, et saada osaks eesti rahvast ja Eesti ühiskonnast. Foto autor: Kalev Lilleorg, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Deyvid Oprja, viimane olümpial võistelnud Eesti mäesuusataja, Torino olümpia suurslaalomirajal. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Teisipäev, november 12, 2013

Pullerits: Kas olukord on hullem kui mullu? Või ei?

Kas olukord, vaadates talvise suusahooaja suunas, on parem kui mullu või halvem? Halvem, kui arvestada, et eelmine aasta olin samaks ajaks kogunud kahe nädalaga 144 km rullidel. Nüüd on see näitaja null. Aga parem, kui arvestada, et alanud nädala neljapäeval möödub täpselt aasta dr Leho Ripsi tehtud põlveoperatsioonist, millele järgnes... üheksa absoluutselt spordivaba päeva. Alles mullu 24. novembril hakkasin vargsi taas rullitama – algul kuus ringi ja järgmisel päeval kaheksa 0,85 km pikkust ringi Tähtvere spordipargis.

Seis on veelgi parem, kui arvestada, et ülemöödunud nädalal veetsin sportides seitse tundi ja 22 minutit. Selle ajaga läbisin maanteerattal viie päevaga 232 km. Nädala keskmine kiirus tuli seega 31,5 km/h. Niisugust mahtu, millist ei kogunenud isegi suvel ilusate ilmade ja päiksest pikemate päevadega, tuli eelmise nädala algul rahulikult seedida. Liiati tuli mul üle kuulata Jevgeni Ossinovski ning keerata pea peale Palestina küsimus (juuditar kritiseerimas juudiriiki - selle kohta veebist märget juba ei leia!). Ja kui ühel õhtul helistas ka valitsusjuht, kel oli paar küsimust ja tarvidus minuga mõnda asja arutada, siis saate isegi aru, et ega õhtul kusagile enam tühja tuult tallama jõua.

Aga eelmise nädalavahetuse eel hakkasin tasapisi taas toimetama. Tõstsin aegamööda rattasõidu mahtu, sest rahvasuu räägib, et suusatamiseks peab rohkem ja kauem liigutama. Reedel 1:40.30ga 52,7 km, laupäeval 1:49.30ga 57 km, pühapäeval 2:00.10ga 62 km. Kokku nädalalõpuga 171,7 km, rattasõiduaega 5:30.10.

Nüüd rõkkavad mõned mehed – ja mõned küsivad hämmeldunult –, et olen ju mahukultuse vastu sõna võtnud, miks siis nüüd ise mahumeestega ühinesin. Ega ikka ühinenud küll. Ma ei ole kiirust oluliselt alla lasknud. Nädala keskmine kiirus tuli 31,2 km/h. Seda külmas ja jahedas ja tuules. Ja ilma, et oleksin süüa-juua kaasa vedanud. Kõike on tehtud ikka oma isiklike nahaaluste varude arvelt.

Edasi järgneb taas puhkus. Sest sportlik areng, nagu teate, toimub just puhates ja taastudes, mitte mahtu, mahtu, mahtu kogudes.

Ja üleüldse, milleks tuimalt rullitada, kui saab jätkuvalt rattaga sõita?
******
Behind the Rocks area, Colorado River, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jalgratturid novembri algul Washingtonis Valge maja ees. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Maailmas sõidetakse ikka veel võidu! Abdoul Aziz Nikiema, 27. Tour du Faso võitja, startimas 3. novembril velotuuri viimasele etapile Ouagadougous. Foto autor: AFP/Scanpix

Neljapäev, november 07, 2013

Pullerits: Ja mis riiki esindate Sotši olümpial teie?

Mul on teist sügavalt kahju. Kõigist kohe. Näete kurja vaeva ja kogute mahtu, kuuldavasti on 400 tundi aastas miinimum, et ennast üldse kellekski pidada, aga kuhu te sellega niiviisi jõuate? Oleks teil siis vähemalt ambitsiooni. Näiteks olümpiale pääseda. Aga ei ole ju.

Kuulake nüüd ükskord ometi, mis ma teile räägin. Palun! Teema on selline: «Kuidas saab pääseda taliolümpiale? A crazy case study

Paar nädalat tagasi rääkisin ligi tunni Ameerika ärimehe, mitme veebifirma (Paragon 5, Meetro, Lefora) ja internetiettevõtlusfondi (neist tuntuim i/o Ventures) rajaja Paul Bragieliga, paljude maailma riikide valitsuste nõustajaga, kes on rahvusvahelises meedias ristitud Silicon Valley mitteametlikuks saadikuks ülejäänud maailmas. Meie vestlus keskendus sellele, kuidas pürgida vähem kui aastaga sportlasena Sotši taliolümpiale. (Bragieli suhtumine minusse oli ameerikalikult lahke ja sõbralik; ta rääkis konkreetselt, kiiresti, asjalikult – tal on jõulise ja otsusekindla mehe hääletoon.)

Tuleb välja, et olümpiale püüdlemine ei ole üldsegi võimatu. Ja mis peamine, olgu kohe rõhutatud: selleks, et pääseda olümpial starti – murdmaasuusatajana, muide! –, ei pea olema multimiljonär, nagu veenas mind Bragiel (sellest täpsemalt allpool). Oma ettevõtmisest räägib ta ise verivärskes videoklipis, millelt saate oma silmaga näha, mis inimesega on tegemist.

Niisiis, tänavu varakevadel jättis 36-aastane Bragiel (hääldada: breigiel) oma äriasjad tagaplaanile ning alustas aprilli algul treenimisega. Ta müüs oma elamise San Francisco Cole Valley linnaosas, kolis Soome ja palkas seal juhendaja, soomlase Heikki Haapamäki. Haapamäki oli jäänud nõusse pärast kümneminutilist vestlust, sest temas tekitas huvi, kas ta suudab kedagi nii lühikese ajaga olümpiasportlaseks treenida.

Esmalt tuli Bragielil kaalu vähendada. Ta polnud viis aastat aktiivselt sportinud ning kaalus 180 cm pikkuse juures üle 85 kilo. Nüüd kaalub ta 70,5. (Kas juba see pole näitaja, et kui mees tahab, siis mees suudab?) 15 km suusatamiseks, tunnistas ta mulle, kulus tal esimesel korral kolm tundi. (Nii et Tartu maratoni kuue-tunni-mehed, ka teist võib saada asja!) Tegelikult, lisas Bragiel, ei meenutanud ta kevadine suusatamine suusatamist, vaid pigem suuskadel kõndimist.

Samas ei maksa arvata, et Bragiel on mingi papist poiss. 2004. aastal väntas ta koos vennaga jalgrattal läbi Ameerika (üle 5000 km Eugene’ist Oregonis Atlantic Cityni New Jerseys) ning tunamullu tegi kanuuga 3700 km pikkuse kaks kuud kestnud retke piki Mississippi jõge (keskmine päevane läbisõit 60 miili). Sel suvel sõitis ta harjutama Austriasse Eesti suusatajailegi tuntud Ramsausse, samuti Austraaliasse ja Uus-Meremaale mägedesse. Tema eesmärk on pääseda kolme kuu pärast Sotši olümpial 15 km suusatamise starti.

Tegelikult polnud suusatamine sugugi Bragieli esimene valik, kui ta otsis ala, mille harrastajana Sotši püüelda. Esmalt kavatses ta olümpiale pürgida lumelauasõidus, ent see olnuks võimatu – sel alal pääsevad starti vaid maailma 30 parimat. Järgmine valik: bobisõit. Ta käis isegi Lätis maad kuulamas. Aga see on liiga kallis ning seal on vaja meeskonnakaaslast. Edasi: kelgutamine. See tundus liiga eluohtlik. Vancouveris sai ju Gruusia kelgutaja surma, meenutas ta mulle. Siis: mäesuusatamine. Ei, talle kui lumelauasõitu harrastanule on see võõras. Nii jõudis ta viimaks murdmaasuusatamise juurde.

Mõistagi ei jätnud ma uurimata, kui kõvasti Bragiel trenni teeb. Ta ütles, et hommikul kaks ja pool tundi, õhtupoolikul poolteist kuni kaks tundi. Tunnistas, et pärastlõunal peab taastumiseks magama.

Loomulikult pole lootustki, et Bragiel võiks pääseda USA olümpiakoondisse. Sedasi tuli tal leida riik, kes ta enda lipu all Sotšis starti lubaks. Ta pani oma sidemed mängu, saatis sadu e-kirju ning helistas tuttavatele üle maailma. Lõpuks pääses ta jutule viie riigiga. Uganda olümpiakomiteel, kes oli nõus asja vaagima, polnud aga riigi valitsuses piisavalt sidemeid, et Bragielile kodakondsust nõutada. Kambodža olümpiakomitee liige oli küll miskitpidi valitsusega seotud, aga kui ta asja ajama hakkas, ei jõudnud ta paraku Bragieli suusateemaga kusagile. Tansaania peaministrile oli Bragiel andnud varem IT-nõu ning valitsus oli valmis talle ka riigi kodakondsuse andma, aga ainult juhul, kui Bragiel loobub USA kodakondsusest. See variant ei tulnud kõne allagi, seletas mulle Bragiel, sest USA kodakondsusest loobumine teeks tal tulevikus rahvusvahelise ettevõtjana tegutsemise äärmiselt keeruliseks. Roheneemesaarte valitsus oli samuti valmis Bragieli oma kodakondseks võtma, ent seal ütles jällegi kohalik olümpiakomitee talle «ei».

Viies variant oli Kolumbia. Kurikuulus narkomaa, nagu Bragielile sedastasin.

Nüüd lugege tähelepanelikult, siis saate teada, kuidas teise riigi kodakondseks saada, sest, mööngem, on ikka väike tõenäosus, et keegi teist Eesti suusakoondisse pääseb.

Kuni tänavuseni oli Bragiel käinud Kolumbias vaid korra, eelmise aasta novembris puhkusel. IT-vallas teada-tuntud mehena said sealsed ärimehed teada, et Bragiel on Bogotas, ja küsisid, kas ta oleks valmis rääkima lõunasöögil Kolumbia ärimeestele ettevõtlusest. Ta rääkiski. Ja seejärel jätkas puhkust.

Kuid hiljem, siis, kui Bragiel oli juba treeninguid alustanud – ja e-kirjad kodakondsusteemal välja saatnud –, sai ta ühtäkki telefonikõne, et sõitku kähku Kolumbiasse suurele, 500 osavõtjaga konverentsile, kus esineb ka riigi president Juan Manuel Santos. Sõitiski.

President Santos rääkis konverentsil Bragieli järel. Ja Bragiel kasutas seda ära. Ta küsis oma sõnavõtus Santose poole pöördudes, kas too saab aidata tal täita tema unistust – enne seda oli Bragiel rääkinud, kuidas tema oli aidanud oma tegevusega täita teiste inimeste unistusi. «Surusin ta nurka,» tunnistas mulle Bragiel. Mõistagi ei saanud president anda oma sõnavõtus nii ootamatu küsimuse peale selget vastust. Aga pärast lausus Bragielile, et on valmis teda abistama.

Bragiel saatis vajalikud dokumendid Kolumbiasse ning sai mõni kuu hiljem, augustis, kutse Kolumbiasse lennata. Ta sõitis lennujaamast otse välisministeeriumi, andma Kolumbiale truudusvannet. «Ma isegi ei oska hispaania keelt,» avaldas Bragiel mulle, «aga õppisin selleks puhuks ära paar väljendit.» Paar päeva hiljem sai ta Kolumbia passi.

«My story is crazy and stupid!» ütles mulle Bragiel. Jah, on küll. Aga äge!

Tuleva nädala lõpus alustab Bragiel suusatajana oma võistlushooaega. Selleks, et olümpial starti pääseda, peab ta vähemalt viiel võistlusel tõestama, et ei kaota maailma eliitsõitjatele 15 km distantsil rohkem kui kümme minutit. Ehk 5-10 minutit tuleb tal oma suutlikkust veel parandada, prognoosib Bragiel.

Kui tõenäoline on see, et ta olümpiale pääseb?

«Kui üldse keegi, siis Paul teeb selle asja ära – see on ilmselge,» ütles mulle Kadri Ugand, Gamefoundersi ärikiirendi kaaslooja koos Bragieliga ja selle juht.

Kui küsisin Bragielilt lõpuks, kas niisugust hullumeelset olümpiale pürgimist saab ette võtta vaid see, kellel on miljonid pangakontol, vastas ta:

«One thing I would ask is that we don't focus too much on wealth or stuff like that... I think it takes away from my goal of inspiring people to get up and pursue their dreams.  In other words I don't want people saying the excuse «oh, well, I have no money... I can't do it»... because in reality this project is something I could have done 10 years ago before I made any money... I was just too scared to try.»

Kas pole inspireeriv lugu? Usun, et Bragiel on nõus vastama teie küsimustele, kui need siia kommentaariumi jätate. (Palun, käituge küsimusi esitades viisakalt! Võite küsida nii eesti kui inglise keeles. Tõlgin eestikeelsed küsimused talle emakeelde.)
******
Poison Spider Mesa jeep road, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod: Paul Bragiel suusatamas, treenimas, Kolumbia värske kodanikuna. Fotod Paul Bragieli erakogust