Esmaspäev, märts 31, 2014

Pullerits: Miks enamik panustab rattasõidus valele tegevusele?

Laupäeval tuli aeg maha võtta. Kui ikka eksprofi Rene Mandri soovituste järgi Jõgeva rattaralliks ja samuti teisteks, vähemtähtsateks rallideks valmistuda, on väsimus kerge kuhjuma – seda eriti siis, kui tuleb teha hommikul kella kaheksast õhtupoolikul kella kuueni palgatööd, lisaks valmistada Tartu Ülikoolis tudengitele ette loenguid ning parandada nende kodu- ja kontrolltöid, blogi pidamisest rääkimata. Ja kunagi tahaks veidigi enda elu ka elada. Aga vaadake, kui suure osa nädalast võtab ainuüksi tudengite tööde parandamine: lähme eelmisest nädalast tagasi – 6:44, 6:10, 7:37 jne. (See aeg, rõhutan, ei hõlma loengute, kontroll- ja kodutööde ettevalmistamist ja muud säärast.) Mu tudengitele kulutatud aeg on suurem kui nädalas rattatrennideks kuluv aeg.

Nii siis tundsingi reede õhtul, et kergelt nõrk on olla.

Aga asja tuum ei ole selles. Tuum on sedapuhku hoopis selles, mis juhtus pühapäeval.

Pühapäeval tegin hommikupoolikul kerge sõidu. Pärastlõunal läksin tegema teist sõitu. Otsustasin, et erandkorras teen seekord kergelt, ristiinimestel ju puhkepäev. Ligi 20 km sai sõidetud, kui tagant jõudis järele endine koolivend Aivar Veri, Samsung Cupi kokkuvõttes kindlalt esisaja mees, umbes 50.-60. Liikusin pärituult kergelt 32-33 km/h, Veri aga tuli kiirusega 37-38 km/h, kusjuures mitte võidusõidurattal, nagu mina, vaid minu arust oli see mingi hübriid, porilauadki nagu nõukaaegsel Sputnikul peal.

Nüüd hakkame tuumale lähenema.

Tuum ei ole siiski see, miks Veri sõitis nii kiiresti – allatuult ju, põhjendas ta – ja mina nii aeglaselt. Eks igaüks vali endale pasliku ja ettenähtud kiiruse. Tuum on hoopis selles, mis koorus välja vestlusest.

Küsisin, kui palju Veri nädalas trenni teeb. Et kui palju treeningtunde tuleb? Ja teate, mis ta vastas?

Ta vastas, et ta ei tea. Ja jäi mulje, et ta isegi ei huvitu sellest.

Nüüd oleme juba tuumal täitsa lähedal. Ja tuum on selles, et pole tähtis igasuguste vidinatega aega mõõta ja andmeid fikseerida ning neid siis kodus arvutisse laadida ning seejärel jõllitada ja imetleda, et oi, kui ilusad värvilised jooned ja kastid ja sektorid ja mis iganes. Need ei aita absoluutselt tulemust paremaks teha. Ma ei vahi ka selliseid asju. Mandri soovitas juba hooaja algul, et unustagu ma need näitajad ära – need pole tähtsad, tähtis on hoopis muu. (Te ju teate küll, mis.) Ja ega mul ole ka vahendeid, millega andmeid fikseerida ja salvestada. Milleks?!

Mis on õppetund? Vaadake, Veri ei tea, mis on tema mingisugused näitajad. Aga ta paneb teile enamikule pika puuga, kusjuures ta ei ole mingi jalgrattur. Sel alal on ta isehakanu. Kui küsisin, miks ta sõidab mingi imeliku rattaga, mitte maanteerattaga, vastas ta, et nii on parem – sest nii on raskem.

Saate nüüd aru? Panna on vaja, jõuga ja hambad ristis. Mitte käia sõitmas seepärast, et vahtida mingite ultramoodsate seadmetega saadud mingisuguseid värvikirevaid andmeid. Nii et visake oma edevad nutitelefonid ja kosmilised pardakompuutrid minema – neist pole teile mingit kasu. Tehke parem trenni.
******
Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Pandivere rattaralli 2013. Fotode autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix 
Foto 3: Londoni olümpia naiste grupisõidu finiš. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Reede, märts 28, 2014

Pullerits: Talihooaja lõppakord - paljastame suusaäri vandenõu!

Mäletate, kuidas kaks kuud enne Sotši olümpiat sattus Soome suusakoondis rahalistesse raskustesse. Tegelikult on Soome koondis jõukas, sest tal on oma määrdebuss – luksus, mida Sotši olümpiaks suutsid endale lubada veel vaid seitsme riigi koondised –, aga hind, mida taliolümpia korraldajad küsisid selle parkimiskoha eest Krasnaja Poljana Laura suusakeskuse lähedal, lõi põhjanaabritel hinge kinni: 10 000 eurot kolme nädala eest.

Eesti koondisel seda probleemi polnud. Sest Eestil pole määrdebussi.

Tundide kaupa kestnud jahumine, kui kasutada EOK tippspordijuhi Martti Raju antud iseloomustust aruteludele, mis Sotši olümpia delegatsioonide juhtide koosolekuil määrdebusside ümber käis, on värskemaid näited, kuhu suusaspordis käiv võidurelvastumine on välja jõudnud. Kui meenutada kahte eelmist, Torino ja Vancouveri taliolümpiat, siis püüdis ka Eesti delegatsioon sportlaste arvu võimalikult suureks ajada, sest sedasi sai suurendada just suusakoondise hooldemeeskonna arvukust. Mida rohkem määrdemehi, seda suuremad lootused paremini esineda. Ega muidu olnud Norra koondisel Torinos kaasas tervelt kaks tosinat hooldemeest.

«Me tapame suusasporti!» ütleb seepeale Rootsis elav ja töötav venelane Leonid Kuzmin, uudse suuskade ettevalmistamise meetodi looja. Tema seletus oma väitele on selline, millest saab küllap aru igaüks, kes kasvõi harrastajana püüdlikumalt suusatanud: heaks tulemuseks on vaja üha rohkem suusapaare ning nende libisema ja pidama saamiseks on vaja kasutada järjest kallimaid ja ka tervisele ohtlikumaid määrdeid ning pulbreid. Seetõttu ei maksa imestada, kui vanemad ei taha lapsi suusatrenni panna – liiga kulukas! –, vaid saadavad nad parema meelega jalgpallitrenni. «Kui teha asi lihtsamaks, saaks suusatamise harrastajaid juurde,» lausub Kuzmin.

Üks oluline võimalus, kuidas suusatamist lihtsamaks teha, on kaotada vajadus suuski pidevalt parafiinitada ja määrida, kinnitab Kuzmin.

Stopp! Siin tuleb tunnistada, et Kuzminil võivad olla isiklikud ärihuvid mängus. Kaheksa aastat tagasi kaitses ta Rootsis Luleå tehnoloogiaülikoolis doktoritöö, kus tõestas teaduslike mõõtmiste ja arvutuste põhjal, et suuskade libisemispinna sikeldamine ehk töötlemine terasest valmistatud metallkaabitsa ja spetsiaalsete suurel kiirusel pöörlevate harjadega annab sama hea libisemise, nagu suusapõhjade töötlemine määrete ja pulbritega. Ta müüb omanimelist hooldekomplekti, kuhu kuuluvad kolme sorti siklid ehk metallkaabitsad ja samuti harjad.

Pole puudus neist, kes Baumani-nimelise Moskva riikliku tehnikaülikooli automatiseeritud juhtimistööde insenerina lõpetanud Kuzmini väljatöötatud meetodis kahtlevad või selle lausa tulutuks kuulutavad. Ühe esimesena ründas teda Toko brändimänedžer Ian Harvey.

Levinud vastuargument kuulutab, et juhul, kui Kuzmini meetod on nii hea, nagu ta väidab, siis miks pole keegi võitnud tiitlivõistlustel medalit sikeldatud suuskadega. Mille peale Kuzmin lausub: «Aga pole ju teada, mis vahendeid keegi suuskade ettevalmistamiseks kasutab – keegi ju ei avalda seda.» Enamgi veel: ta teab kinnitada, et Per Knut Aaland, kes tuli 1980. aastal Lake Placidi olümpial Norra meeskonnaga teatesõidus teiseks, oli juba kolm aastat enne seda võistelnud sikeldatud suuskadega ning 1982. aastal oli ta tulnud oma klubikaaslastega teatesõidus Norra meistriks – samuti määrimata suuskadega.

Just tol samal 1982. aastal avaldati Norras tööstusuuringute keskinstituudis teadustöö, mis Kuzmini sõnul kinnitab tema töö tulemusi. Tolle töö autorid on Doktor Waxiks kutsutud Leif Torgersen, Norra määrdefirma Swix vanemteadur, ja Dag Slotfeldt-Ellingsen. Töö tellijad on kolm Norra suusafirmat: Madshus, Landsem ja Åsnes. Kui Kuzmin püüdis 2000. aastate algul tolle tööga tutvuda, põrkus ta iga kord ületamatule takistusele – töö oli salastatud.

Ometi õnnestus Kuzminil kahe Norra teadlase töö viimaks kätte saada. Kavalusega, avaldab ta. Tõestuseks näitab ta oma sülearvutis norrakate teadustööst tehtud koopiaid. Ja osutab selles lõikudele, kus on esitatud samasugused järeldused – näiteks pooride täitumise teemal –, millele jõudis ka tema oma doktoritöös.

Kuzmini doktoritöö valmis Östersundis Kesk-Rootsi ülikoolis, kus on teiste hulgas õppinud ka Rootsi suusakuulsused Jerry Ahrlin ja Anders Södergren. Ülikooli rektor Thomas Lindstein on rääkinud, et sai kõne Swixist, kus helistaja väitis, et doktoritöös esineb tõsiseid puudusi, ning ähvardas hävitada kõrgkooli maine, kui Kuzmini tööd n-ö maha ei võeta. Lindstein, olles Kuzmini tööga seejärel põhjalikumalt tutvunud, leidis, et pole põhjust survele alluda.

Doktoritöö kaitsmisel Luleå tehnoloogiaülikoolis suure auditooriumi ees oli Kuzmini sõnul läinud kõik libedalt, ehkki laua taga istus hulk professoreid, kes olid ta tööd uurinud ja puurinud. Keegi ei üritanud seda põhja lasta. Ta ei usu, et oponendid olid liiga heatahtlikud. «Miks nad oleks pidanud mind toetama?» küsib Kuzmin retooriliselt. «Ma olen ju niigi seal Rootsis nagu migrant.»

Kuzmin väidab, et sikeldatud suusad libisevad eriti hästi just kevadisel mustal lumel. Tema abikaasa Antonina Ordina võitis 1995. aastal Kanadas Thunder Bays MM-võistlustel Rootsit esindades määrimata suuskadel pronksi nii 30 km kui teatesõidus, kusjuures teates läbis ta oma vahetuse isegi kiiremini kui võitjaks tulnud Venemaa naiskonna kuulsus Jelena Välbe.

Põhjus, miks tema väljatöötatud meetod pole suutnud suusamaailma vallutada, seisneb Kuzmini sõnul just suurte määrdefirmade ärihuvides. Ta lisab, et määrdeäri meenutab justkui narkoäri, kus tuleb luua turg ja tekitada nõudlus ning kasum muudkui tuleb. Ometi, märgib ta, minnakse alatihti määrdevalikuga alt. See omakorda tingib, et taustajõude tuleb veelgi suurendada, ning uute määrete ja pulbrite lisandudes on hooldemeeskondade töö, hoolimata kaitsemaskide kasutusele võtmisest, muutunud üha tervistkahjustavamaks. See jällegi tähendab, et võistluste korraldajad peavad kulutama järjest suuremaid summasid, et rajada kalleid, tehnoloogiliselt ülimoodsaid hoolderuume.

Kuzmin selgitab, et kui võistluste eel valmistatakse ette sadu paari suuski ning enamik nende põhjale kantud materjalidest kaabitakse maha, on paratamatu, et mürgised osakesed satuvad õhku, seda ventilatsioonist hoolimata, maanduvad lumele ning voolavad selle sulades veekogudesse ja põhjavette. Need osakesed võivad tulevikus tekitada vähki ja geneetilisi mutatsioone, väidab ta.

Kuzmini sõnul oleks lihtne teha sellisele üha kallinevale arengule lõpp, mis tuleks kasuks kõigile – odavam ja tervislikum –, kui kehtestada reegel, et võistelda tohib üksnes sikeldatud suuskadega. Kindlustamaks, et keegi sohki ei tee, piisab enne starti või pärast finišit suuskade kontrollimisest. «See ei ole sugugi nii kallis kui näiteks dopinguproovi tegemine,» lisab ta.

Ent realistina, teadlasena, annab Kuzmin aru, et arulage võistlus, kus on oma huvid nii määrdefirmadel kui üleilmsetel suusajuhtidel, läheb edasi nagu seniajani, sest kellelgi pole huvi seda peatada.
******
Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Maksim Võlegžanin (vasakul) ja eesti mehed Venemaa koondise teenistuses 2012. aasta jaanuaris. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Eesti koondise määrdemehed Sotši olümpial. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Leonid Kuzmin saabub Tartus mööda Gildi tänavat kohtumisele Priit Pulleritsuga, kaasas kohvri täis intrigeerivaid materjale suusatamise kohta. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Venelane Nikolai Zimjatov 1980. aastal Salt Lake City olümpial sõitmas 50 km võidu poole. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 5: Leonid Kuzmin (paremal) näitab oma sülearvutis Priit Pulleritsule norrakate salastatud teadustööd, mis seab kahtluse alla suuskade määrimise vajalikkuse ja kasulikkuse. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Järjekordsed uued tooted suusamäärete valmistajailt. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 7: Leonid Kuzmin ja tema huvitavaid andmeid sisaldav sülearvuti. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Neljapäev, märts 27, 2014

Pullerits: Milles mul jälle õigus oli?

Kahte asja olen ma siin kohe kindlasti korduvalt rääkinud ja argumenteerinud. Esiteks seda, et jalgpall ei ole õige ega arukas mäng; enamgi veel – see on mõttetu; et palju õigemad alad on näiteks rattasõit ja suusatamine ja jooksmine. Mille peale on paljud protestinud, et oi-oi-oi, ei saa spordialasid vastandada. Selle peale, ja seda teiseks, olen ma alati rääkinud, et saab küll. Ja peabki vastandama.

Ja taas, ikka taas, on elu näidanud, et jälle on mul olnud õigus. Mitte teistel.

Tänases Postimehes ütleb Eesti Rahvusringhäälingu esimees Margus Allikmaa Peep Pahvile Marko Kaljuveeri ametist kangutamise loos selge sõnaga: «Minu soov on see, et ERRis oleks spordi valik laiem. Praegu on kõik liiga jalgpallikeskne – samal ajal kui näitame aastas 110 jalgpallimängu, on meil probleeme kolme käsipalli- või võrkpallimängu näitamisega.»

Kui lugeda oskate, siis seal on kirjas täpselt see, mida olen rääkinud: jalgpalliga on Eestis arulagedalt liiale mindud. Seda esiteks. Ja teiseks, mis eriti oluline: jah, saab küll spordialasid vastandada – seda tehakse ja see vastandus ongi elu!

Mis me siit tõdeme? Aga seda, et taas kord on mul olnud tuline õigus, sest 1) ma kasutan kainet mõistust, 2) mul on kriitiline meel, 3) ma ei lähe kaasa massipsühhoosidega (nagu jalgpallihaigus), 4) ma julgen iseseisvalt ja (enamiku [väär]arvamusega võrreldes) vastuvoolu mõelda ja 5) ma ei ole sinisilmne, vaid vaatan asju nii, nagu need on, mitte nii, nagu ma arvan, et need võiksid olla.

Seda tasub kõigil mult õppida, kui soovite samuti elust adekvaatselt aru saada ja olulistes asjades kaasa rääkida, nii et te hääl ka midagi maksaks.
******
Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Marko Kaljuveer intervjueerib juunis 2011 Andrus Veerpalu, keskel teeb märkmeid Peep Pahv. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Margus Allikmaa (vasakul läkiläkiga) märtsi algul Estonia ees suusavõistluse stardis. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Teisipäev, märts 25, 2014

Pullerits: Kas võitlus dopingupättide vastu läheb teravamaks? Jah!

Kas teate, et Itaalias müüdi eelmise kümnendi lõpus ühel aastal kuus korda rohkem erütropoetiini ehk epot, kui diagnoosipõhiselt oleks pidanud müüma? Kas teate, et Türgis saab kasvuhormooni osta apteegist? Kas teate, et dopinguna kasutatakse sageli veterinaariaravimeid, sest need on eriti tõhusad? Te ju teate, kuidas veised ja sead kähku vastavasse kaalu aetakse. (Alberto Contadori tarvitatud klenbuterool on loomakasvatuses väga populaarne vahend.) Kas teate, et ROK lasi eelmise kümnendi algul testida umbes kuussada toidulisandit ning neist ligi sajas esines keelatud aineid?

Kui teate, siis jätke need teadmised meelde – sest edaspidi ei lähe elu kibedaks ainult neil, kes dopingut tarvitavad, vaid ka neil, kes ajavad asju nendega, kes puutuvad mingilgi määral kokku nendega, kes on dopingu vahendamise ja pruukimisega kuidagigi seotud olnud.

Ehk tähelepanu: kõik teie, kes te kasutate näiteks Argo Aderi nõuandeid või lasete tal endale treeningplaane koostada, mängite tulega. Selle eest, et te temaga pisutki kokku puutute, võite edaspidi saada diskvalifitseerimise.

Vaat, nii karmiks läheb dopinguvastane võitlus. Sest seni on see olnud hambutu, eriti Eestis, nagu kirjutan tänase Postimehe spordikülgedel suures loos. Kirjutan ka sellest, et edaspidi hakatakse dopinguvastases võitluses kasutama nn jõustruktuuride esindajaid, samuti tõendeid, mis on kogutud väljaspool rutiinseid dopinguproove.

Aga kõik lehte ei mahu, ja siin teile preemiaks minu blogi lugemise eest oluline teave: valmimisel on mustad nimekirjad dopinguga seotud tegelastest, kellega kokku puutumine läheb teile valusalt maksma. Minu reporteritöö andmeil on kavatsus nood patustanud tegelased kanda musta nimekirja vähemalt kuueks aastaks. Kusjuures sportlane peab selle eest ise vastutama, et tema abipersonali hulgas ei oleks tegelast, kes on mustas nimekirjas. Olgu lisatud, et nii palju kui tean, siis võib sportlasele saada saatuslikuks isegi telefonikõne, mille ta teeb mustas nimekirjas olijale, või temaga kaupluses vestlemine. Tuletan meelde neile, kes lehte ei oska lugeda, et edaspidi lähevad dopinguvastases võitluses käiku ka jälitus- jms meetodid, nii et kaevata pole teil kusagile, et teid jälitatakse ja jälgitakse.

Mulle see kõik meeldib. Kohe väga. Kui ise oled aus, siis loomulikult tahad, et kõik need, kes kas või pisut üritavad keelatud ainetest abi otsida, saaks karistada – ja täie rauaga.
******
GMC Terrain on Fisher Valley Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Dopingukontrolli koht Sotši olümpia murdmaasuusakeskuses. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Antidopingu laborile osutav tänavaviit Sotšis olümpia ajal. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Dopingukontrolli ruum Sotši olümpia ajal Roza Hutori ekstreemspordikeskuses. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix

Pühapäev, märts 23, 2014

Pullerits: Kuidas Tallinna maratoni nurjas ootamatu käik EMOsse?

Reede pärastlõunal, vaevalt veerand tundi pärast seda, kui olin viinud oma Atomicud Suusavendade määrdestaapi, et Jaanus Kunts need Tallinna maratoniks ette valmistaks, astusin Postimehe toimetuses Gildi tänaval kempsu, et n-ö muretumalt eesootavale intervjuule minna – ja väljusin sealt hoopis teistsuguse inimesena.

Mul tekkis hirm, et kukun kempsus kokku ja jäängi sinna lebama ning kuna uks on lukus, ei oska keegi mind ka otsida. Ühtäkki lõi alakõhtu, keskkohast veidi vasakule valu, mis läks üha teravamaks ja teravamaks. Järsku kattus kogu mu keha higiga: seda jooksis mööda selga, seda tilkus otsmikult. Mõlemasse kätte lõi sisemine surin. Tundsin, et võin valust nõrkeda.

Kuidagi ajasin end püsti. Hingeldasin.

Lasin end otsemaid Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda (EMO) sõiduta. Õnneks pääsesin kohe «letti». Pulss oli 75, vererõhk 154/81. Kiiremas korras pandi palatisse pikali.

Õde võttis vereproovi. Poolteise tunni pärast sain ultraheliuuringule.

Tasapisi valu taandus. Ultraheliga ei leitud midagi märkimisväärset. Kaks ja veerand tundi pärast saabumist sain välja. Küsisin enne arstilt, kas võin laupäeval Tallinna maratonile suusatama minna. Ta ütles, et ei soovita.

Nii laupäevane maraton mul sõitmata jäigi. Tartlane Kalle Kiiranen, kes Viru maratonil edestas mind rohkem kui viie minutiga ja läks laupäeval rajale rinnanumbriga 100 ning läbis 20 km ringi 1:24ga (ehk veidi kiiremini kui Peeter Kümmel), rääkis mulle pärast sõitu telefonis, et neljas-viies kohas tuli umbes 50 meetriks suusad alt ära võtta ning paaris kohas oli ta vanade suuskadega sõitnud sisuliselt metsaaluse pinnase peal. Aga kohati oli Kiiraneni hinnangul olnud rada ideaalne, nii et tal tekkis vahepeal kavatsus, et äkki sõidaks teise ringi ka. Ta siiski loobus sellest. Kui ta õhtupoolikul kella kuue ajal veebikaamerast maratoni stardiala vaatas, imestas ta, et lund polnud enam nähagi.

Aga rohkem, kui kellegi võimalik aeg ja potentsiaalne koht Tallinna maratonil, huvitab Eesti harrastusspordiavalikkust küllap see, mida näitasid minu vereproovid. Palun väga, siin need on!

Hemogramm
WBC 5,99 (3,5...8,8 E9/L)
RBC 4,58 (4,2...5,7 E12/L)
Hb 146 (134...170 g/L)
Hct 41 (40...50%)
MCV 90,4 (82...98 fL)
MCH 31,9 (27...33 pg)
MCHC 353 (317...357 g/L)
RDW-CV 12,5 (11,6...14%)
RDW-SD 41,2 (29...46fL)
Plt 203,0 (145...390 E9/L)

Kaalium 4,2 (3,4...4,5 mmol/L)
Naatrium 140 (136...145 mmol/L)
CRP <1 (<5 mg/L)
Glükoos 8,4 (mmol/L)
eGFR 63 (>90 mL/min/1,73m2)
Kreatiniin 108 (62...106 μmol/L)
Uurea 6,8 (<8,1 mmol/L)

Ma ei saa absoluutselt aru neist, kes leiavad, et terviseandmed on kuidagi sensitiivsed ja neid peaks varjama. Öelge, mida siin varajata on! Kas keegi saab sellest paremaks, kui ta teab, milline on mu hemoglobiinitase või kreatiniini sisaldus veres? See on arulage paranoia, mis valitseb terviseandmete osas, nagu võiks nende avaldamine kuidagi kahju teha. Kellele? Kuidas? Maailm on lolliks läinud!

Minu ettepanek: selleks, et vähendada igasuguseid dopingu- jm spekulatsioone, tuleks kõigi sportlaste, ka harrastajate verenäitajad ja vajadusel ka muud näitajad avalikuks teha. Minu andmete avaldamine siin on esimene samm sel teel – ja isiklik eeskuju kõigile.

Kas tõesti arvab keegi, et ma saavutan nende andmete avaldamise tõttu Jõgeva rattarallil kehvema koha või saab keegi neid minu andmeid teades seal parema koha? Ärge ajage jama!
******
Fisher Valley Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kõrvemaa radade silt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kõrvemaa rajad suvel 2012. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Jäneda suusa- ja matjarajad suvel 2012. Foto autor: Priit Pullerits

Reede, märts 21, 2014

Pullerits: Kas tõelised mehed koonduvad homme Tallinna alla?

Täna, reedel, helistasin päeval kella 12 ajal Jüri Voodlale, Tallinna maratoni peakorraldajale, et uurida, milline on rajal olukord. Ma ei hakka siin mingit stiilset lugu komponeerima, vaid ütlen otse, mida Voodla ütles: «Praegu on olukord veel kontrolli all.» Lumi on Aegviidu kandis ilusasti maas, ühtki musta kohta rajal pole.

Samas näitas termomeeter Aegviidu kandis kümme soojakraadi.

Ööl vastu tänast oli väike lumekiht juurde sadanud, kuid ühegi masinaga korraldajad rajale ei lähe, sest see tooks õhtuks kaasa ilmselt raja hävingu. Voodla ütles, et võib-olla, kui öösel pisut jahedamaks läheb, saadab ta hommikul meeskonna rada korrastama.

Kui küsisin, kas starti tuleks tulla vanema suusapaariga, vastas Voodla kindlalt: «Ja-ja-jaa!» Ja lisas: «Ekstreemsusteks tuleb valmis olla.»

Korraldajail on varuks kaks stsenaariumi. Esiteks, kui rajaolud muutuvad väga pehmeks, pole välistatud, et võistlus toimub üheringilisena ehk 20 km pikkusena. Ja teiseks, kui rajaolud lähevad ekstrahulluks, toimub lihtsalt rinnanumbritega suusasõit.

Voodla lubas, et püüab homme, laupäeva hommikul kella poole kaheksaks panna Estoloppeti koduleheküljele Tallinna maratoni kommentaaride rubriiki värskeima info selle kohta, mis on ees ootamas. Lugege sealt, enne kui kodunt välja sõidate!
******
GMC Terrain on Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Talviseid pilte Palamuse kandist, Jõgeva rattaralli raja äärest. Fotode autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, märts 19, 2014

Pullerits: Mis katsumused ootavad Tallinna maratonil?

Jüri Voodla, Tallinna maratoni peakorraldaja, tunnistas mulle, et närv on püsti. Mõned päevad tagasi, mäletate, ilmus teade, et talvel ära jäänud pealinna maraton toimub selle nädala laupäeval. Aegviidu kandis sadas maha tosin ja enamgi sentimeetrit lund, mis tegi võistluse läbiviimise võimalikuks. Selles võimalikkuses veendusin eile, teisipäeva hommikupoolikul, kui sõitsin rongiga Tallinna, kus käisin õhtul abikaasaga Linnateatris vaatamas uut näitemängu «Harakale haigus...», kus üht, ajaliselt küllap kandvaimat osa mängis Henrik Kalmet, kes kunagi, 2008. aasta suvel, töötas Postimehe sporditoimetuses reporterina – oli palju nalja saanud, nagu on mulle meenutanud toimetuse juhataja Peep Pahv, kes eile pidi alla neelama mõru pilli, kui Tartu Rock sai kodusaalis korvpallikaardil mõttetu Ungari klubi käest korraliku sauna. Südaöö paiku bussiga Tallinnast Tartusse naastes oli isegi ööpimeduses aknast näha, kuidas üle Eestimaa puistas valget lund. Voodla ütles mulle täna, kolmapäeva hommikul, et tema hinnangul lisandus seda Aegviidu kanti vähemalt neli sentimeetrit.

Aga kui Voodla vaatas eile, teisipäeval, ilmaprognoose, tabas teda tunne - nii ta mulle rääkis  -, et jätku või Tallinna maraton ikkagi pidamata. Sest reedeks lubas ilmaennustus pöörast sooja ja vihmasadu.

Ent täna, kolmapäeva hommikul, pärast eelmise öö lumesadu, vaatas Voodla nädalavahetuse suunas pisut lootusrikkamalt. Reedene masendav prognoos ei olnud enam nii masendav, nagu alles eile. Kuid närv on tal püsti sellegipoolest.

Voodla oli niigi toonud maratoni esialgu kavandatud pühapäevalt laupäevaks, sest varasemad prognoosid lubasid, et pühapäeval läheb ilm ekstrakevadiseks. Ent nüüd tuleb tal muretseda – ja seda ta aumehena ei salga, et muretseb –, kas ka laupäevane ilm ikka susatamist soosib.

Kui reedel suureks sulaks läheb, nentis Voodla, satub rada ohtu, sest rajapõhjad sulasid juba kaks nädalat tagasi – «Eelmine nädal võttis viimasegi ära,» lisas ta – ning uuele värskele lumele rajatud rada võib lihtsalt laguneda. Täna, kolmapäeva hommikul ta masinatega värskelt sadanud pehmele, märjavõitu lumele ei läinud, et seda kinni litsuda. Pressimistöö on kavas alles õhtupoole, kui ilm tõmbub ehk jahedamaks, ja sedagi siis saani taga veetava nn lohistiga, mitte rajatraktoriga. Õhus püsib väike lootus, et äkki lisandub lähiajal veel üks lumekiht.

«Praegune seis on hea,» rääkis Voodla mulle täna, kolmapäeva hommikul kella 11 ajal. «Aga kui ilm läheb käest ära, ei tea, mis saab.» Ta kinnitas minu täpsustava küsimuse peale, et jah, vähemasti praegu on rajal lumeolud paremad, kui olid Alutaguse maratonil. Ometi lisas ta: «Hea sõit ei saa olema. Soovitan tulla treeningusuusaga. Nautige seda, mis on, ei ole mõtet tulla eestlaslikult ära panema.» Ta ei välistanud, et laupäeval võib rajal tekkida olukordi, kus suuskade säästmiseks võib osutuda teatud lõikudel arukamaks need alt ära võtta. «Tuleb arvestada sellega, et ees ootavad igasugused katsumused,» sedastas Voodla.

Asja muudab komplitseeritumaks veel see, et ühte ja sama ligi 20 km pikkust ringi tuleb läbida kaks korda. See on sama rada, millel toimus jaanuarikuine RMK Kõrvamaa suusasõit, ütles mulle Voodla. Täpsemalt, võrreldes Tallinna maratoni tavapärase rajaga, jääb neljandal kilomeetril ära kaks tõusu; Venemäe juures, kust jääb ringi lõpuni 6 km, läheb rada samuti tõusudest mööda (üks lauge tõus jääb siiski sisse, märkis Voodla); ja ringi lõpuosa ei tule üle mägede, vaid mööda 3 km ja siis mööda 1,5 km ringi. Voodla kinnitusel on laupäevane rada profiililt lihtsam kui Tallinna maratoni rada tavaliselt, sest ringi peal jääb viis tõusu ära (kokku seega jääb ära kümme tõusu). «Inimesed ei ole harjutanud,» põhjendas ta raja lihtsustamist, «ei ole mõtet punnida.»

Kui uurisin meie vestluse lõpus Voodlalt, kui võimalikuks peab ta varianti, et satub reede õhtul silmitsi olukorraga, kus tuleb teatada laupäevase maratoni ärajäämisest, vastas ta: «Ükskõik mis on, teeme [maratoni] ära.» Ta avaldas lootust, et olukord ei lähe nii hulluks, et peaks maratoni ära jätma. Aga kui võimalik on see, pärisin, et kujunenud oludes muutub mõistlikuks loobuda kohtade selgitamisest, v.a näiteks 20 esimest, vastas Voodla, et eks seda otsusta kohtunikud enne võistlust.

Kas olete laupäevaseks Tallinna maratoniks valmis? Mul jääb viimane suusasõit 22. veebruarile. Kaks päeva hiljem, Eesti Vabariigi aastapäeval, istusin juba ratta selga – ega ole enam suusaradade poole vaadanudki. Aga ei maksa arvata, et mu elu on sellevõrra lihtne. Ei, näiteks täna pidin leidma aega, et minna Tartu Ülikooli senati saali väitlema professionaalsete väitlejatega teemal "Õpetajatel peaks olema õigus kasutada õpilaste suhtes rahalisi mõjutamisvahendeid", kusjuures pidin väitlema selle poolt. Mis järgmiseks ette lükatakse?
******
Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-4: Talviseid pilte Palamuselt, Jõgeva rattaralli raja äärest. Fotode autor: Priit Pullerits

Pühapäev, märts 16, 2014

Pullerits: Mida teha Venemaa sportlastega?

Uute arengute taustal ei ole teemaks mitte see, et lumi ja torm üritavad takistada rattasõitu ning valmistumist Jõgeva rattaralliks, kus ma olen juba stardinimekirjas koos Gert Jõeäärega, kes võitis hiljuti velotuuri Belgias, ja Janek Tombakuga, kes osalenud Sydney ja Ateena olümpial grupisõidus. Teemaks ei ole isegi see, mida rääkis mulle pikas, enam kui tunniajalises vestluses enne Eestist lahkumist Siim Kallas. Teema on see, kuidas me saaks anda oma panuse, et Venemaale ja venelastele aru pähe panna. (No ega seda teha saa, aga kui niisama vahtida ja mitte midagi teha, siis see on veelgi lamedam. Endal peab vähemalt südametunnistus puhtaks jääma, et midagigi sai ses suhtes püütud teha.)

Minu ettepanek on järgmine: Klubi Tartu Maraton üritustele, eeskätte kevadisele rattarallile ja nn jooksumaratonile (eks sügiseste ürituste osas selgu asjad lähikuudel), Filtri maanteekarikasarjale, Jõgeva rattarallile, Estoloppeti suusamaratonidele ega ühelegi teisele Eestis peetavale massispordiüritusele ei peaks lubama mitte ühtegi Venemaa esindajat.

Miks, küsite, karistada sportlasi ja harrastajaid selle eest, mida teeb nende riigi president Vladimir Putin? Pole midagi teha, nii see lihtsalt on – see on meie ainuke võimalus näidata spordi kaudu oma suhtumist sellesse, mida nad lasevad oma riigijuhil teha, ja karistus selle eest, et nemad ja nende kaasmaalased on lasknud sellisel mehel pukki saada – ja kas või vaikimisi talle kaasa kiitnud. Nüüd tuleb selle eest maksta. Liiati, kui muu maailm, nii Euroopa Liit kui USA nuputavad, milliseid sanktsioone Venemaa vastu rakendada – jutt käib peamiselt viisakeelust ning varade külmutamisest –, ei oleks sugugi liiast sanktsioneerida ka Venemaa sportlaste ja spordiharrastajate esinemist väljaspool Venemaad toimuvatel võistlustel.

Loomulikult peaks FIFA võtma Venemaalt ära jalgpalli MM-võistluste korraldamisõiguse. Vaevalt, et neist, kes seda võistlust endale tahaks, puudu tuleb.

Ja absoluutselt ei saa ma aru sellest, mida teeb BC Kalev/Cramo jätkuvalt korvpalli VTB Ühisliigas, mis, vaadakem tõele näkku, ei ole muud kui omaaegsete NSV Liidu meistrivõistluste taaskorraldamine pisut teistsuguses kuues. Ma ei saa aru, miks Kalev/Cramo, kes nende ridades kirjapaneku ajal mängib Ühisliigas Peterburi Spartakiga, nagu poleks mitte midagi vahepealseil nädalail juhtunud, seal liigast veel lahkunud ei ole.

Ju siis tuleb hakata sanktsioneerima ka neid, kes Venemaaga spordis veel koostööd teevad. Et kuidas? Lihtsalt: boikoteerides pealtvaatajana kõiki koduseid mänge, ükskõik millises liigas, kus Kalev/Cramo kaasa lööb.
******
Onion Creek Road and Onion Creek, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Talviseid pilte Jõgeva rattaralli rajalt. Fotode autor: Priit Pullerits

Neljapäev, märts 13, 2014

Pullerits: Eestis tuleb tippsport ära lõpetada!

Ajaliselt distantsilt vaadatuna tunduvad paljud asjad palju selgemad. Kindlasti saab peagi selgeks seegi, et Siim Kallase tõrjumine tagasi Brüsselisse ei olnud hea käik, kuigi praegu võivad mõned esitada seda oma suurvõiduna. (Ja ei, ma ei ole olnud juba mitut puhku Reformierakonna valija; ja ei, siin ei ole tegu hapude viinamarjadega, nagu kadestaks ma Eesti Päevalehe kolleege, et neil õnnestus Kallas «maha murda», aga Postimehel mitte.) Sotši taliolümpia aegu ja järel sai selgeks see, et tippspordi riiklikul, süstemaatilisel arendamisel ja rahastamisel pole Eestis mõtet. Ja nüüd, rohkem kui kaks nädalat pärast olümpia lõppu, on see saanud vaid veelgi selgemaks, et tippsporti pole Eesti riigil mõtet meie niigi vähest ühisraha matta.

Küsite, mis on seda veendumust tugevdanud. Mäletate, olümpia eel ja selle aegu kurdeti, et Eesti sportlased jäävad tagaotsa ega pretendeeri esikümnessegi. No ja mis siis? Mis sellest kokkuvõttes meie kõigi jaoks muutus? Kas me peame end seepärast kehvema rahvana tundma? Kas teised rahvad vaatavad meile seepärast halvemini? Kas Eesti langes mingis maailma olulises reitingus tahapoole? (Tuletagem meelde, et riikide medaliarvestus ei ole see, mille pärast olümpiamänge peetakse, vaid selle arvestuse puhul rõhutatakse koguni, et see on mitteametlik.)

Vastus kõigile neile küsimustele on: sellest, et Eesti ei saanud ühtegi medalit, et Eesti sportlased ei jõudnud esikümnesse, isegi mitte esimese kahekümne sekka, ei muutunud mitte midagi. Nüüd, kaks ja pool nädalat pärast olümpiat, me ei mäletagi seda. Elu läheb oma rada edasi, ja mingi olümpia medalisaak ei määra seejuures absoluutselt mitte midagi, kuidas meie elu edasi läheb.

Lühidalt: ma ei näe mitte ühtegi arukat argumenti, miks Eesti peaks riiklikul tasemel ja süsteemselt tippsporti raha matma. Sel teemal argumenteerisin nädala tagasi ka Tartu Postimehes ilmunud oma personaalses spordikolumnis. Tutvuge sellega, enne kui minu vastu sõna hakkate võtma.
*
Üks oluline lisandus siiski veel: eriti arulage, lausa idiootne on igasugune riiklik toetus, kas või stipendiumide võimaldamise ehk poollegaalse maksupettuse kaudu, Eesti pallimänguvõistkondadele, mille muudab ekstraidiootseks see, et sedasi toetame tippspordis mingeid suvalisi võõramaalasi - olgu nad neegrid või moslemid või lätlased, vahet pole -, kel pole Eestiga üldse mingit pistmist.
******
Onion Creek Road crossing Onion Creek, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Liis Treimanni kõnekas tabamus Sotši olümpia 50 km suusatamise finišialas: väsinud Aivar Rehemaa (vasakult) on jõudnud üle lõpujoone, kui Venemaa suusatajad Maksim Võlegžanin, Aleksandr Legkov ja Ilja Tšernoussov triumfeerivad pärast kolmikvõitu. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Teisipäev, märts 11, 2014

Pullerits: Kuidas vaigistada lainestardipedesid?

Eelmise sissekande diskussiooni osas käis üks teist välja hea väljendi «lainestardipeded». Tutvusin nonde argumentidega ja juurdlesin nonde kallal ning järeldus on üks, ent see-eest kindel: lainestart on tüüpiline nüüdisaja euroopalike dekadentlike suundumuste värvikas väljendus, kusjuures asja iroonia on selles, et selle pooldamine on looritatud demokraatia toetamise õõnsa sildiga.

Lubage mul olla konkreetne: mõned pooldavad lainestarti seepärast, et nad ei lihtsalt ei viitsi ennast liigutada, nad ei vaevu ennast arendama, nad ei taha pingutada ega enda kallal vaeva näha. Tuleb tuttav ette? Muidugi tuleb! Need on ju need pehmovennad, keda olete küll ja küll näinud, kusjuures asja teine iroonia on selles, et oma füüsilist suutmatust kompenseerivad nad – oojaa, kompenseerimises (sic!) on sellised tüübid «meistrid» – valjuhäälse jutuga, kuidas see, mida nemad pooldavad, on õige ja õiglane ja progressiivne ning kuidas kõik need, kes on selle vastu, on tagurlikud kivipead. Olete ju kuulnud seda juttu? Muidugi olete, tüdimuseni.

Mida peaks lainestardipeded tegelikult tegema? Trenni peaksid tegema. Enda kallal töötama. Vaeva nägema. Pingutama. Aga seda need «progressiivsed» ja «demokraatia toetajad» ju ei taha. Enamgi veel: nad põlastavad seda. Samas, pange tähele, on nad varmad nõudma endale samasuguseid tingimusi, nagu on neil, kes on vaeva näinud, ennast arendanud, pingutanud. «Meil peab olema sama mugav ja mõnus ja hea nagu noil, kes, kuradi raisad, stardivad esimesest ja teisest grupist!» On see õiglane? On see põhjendatud? Loomulikult mitte.

Siit vaatabki meile vastu nüüdisaja Lääne mugavusühiskonna kurbloolisus: kõik tahavad olla võrdsed. Oi, hullem veel: arvatakse, et kõik peavadki (sic!) olema võrdsed. Samas unustatakse ära, et võrdsus tuleb välja teenida, nagu kõik siin elus: haridus, töökoht, elamine, auto, puhkusereis, parem varustus... ja parem stardikoht. Mitte midagi ei pea kellelegi elus kandikul kätte tooma. Kahjuks, nagu me Lääne maratonidel näeme, on sealne nõrk ja jõuetu ühiskond – mille kujukaks väljenduseks on absoluutne hambutus Venemaa jõhkrutsemisele vastu astuda – nakatunud pehmolikest suundumustest ning pseudodemokraatliku lainestardi paljudel üritustel sisse viinud.

Lainestardipededes, vaadakem tõele näkku, pulbitseb täiesti äraspidine loogika. Selle asemel, et nõuda endale võrdseid tingimusi parematega, peaks nad – pange nüüd eriti tähele, lainestardipeded ja teised pehmod! – hakkama pingutama selle nimel, et endale paremate seas koht auga välja teenida. Siis ei ole vaja kurta, et oi-oi-oi, neljandas või kuuendas grupis startides pidi mitukümmend minutit tõusu all tammuma, küll oli külm jms. Liiati, edasiviivaks jõuks, mis paneb inimesi end tegelikult arendama, on just see, kui nad teavad, et jah, nad saavad ka paremate seast probleemitult startida, kui nad hakkavad selleks ükskord ometi ka vaeva nägema. Niisiis, lainestardipeded: vähem hala, rohkem trenni!

Ma loodan, et enamik eesti mehi ei ole siiski nii mandunud, nagu lääne mehed, ja hindab seda, kui endale soodne koht päikese all pingutades välja võideldakse, mitte ei ühine nende kisakõridega, kes tööd teha ei viitsi, aga võrdseid õigusi ja tingimusi nõuavad endale küll. Ja ma usun, et Eestis – seni kui ka minusugused mehed, erinevalt Läänest, kus kaine mõistuse hääl on juba ammu vähemuste diktaadi alla lämmatatud, saavad end kuuldavaks teha – ei lähe enamik ürituste korraldajaid, olgu näiteks Jõgeva rattaralli organiseerijad või Klubi Tartu Maraton juhid eesotsas Indrek Kelguga, selle pseudoprogressiivse lainestardihullusega kaasa.

Nüüd on kommentaariumis sõna teil: kumma, kas mass- või lainestardi poolt, olete teie?
******
Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Start laine alt - palun väga. Aga lainetena - milleks? Tõrva kolme järve jooksu ühisstart mullu sügisel. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 2: Jooksjad mullu sügisel Tallinnas maratoni stardi ootel. Ei mingeid laineid. Milleks?! Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Kes tahab võistlustel laineid, jooksku lipuga. Balti keti 24. aastapäeva jooks mullu Vilniuses. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Reede, märts 07, 2014

Pullerits: Kes väärib pilti olümpiaraamatu esikaanel?

Kui olin valmis saanud oma peatükid Sotši olümpia raamatust (vigur- ja mäesuusatamine, lumelauasõit ja lühirajauisutamine, Venemaa ameeriklane Vic Ivan Wild kui mängude üks kangelasi ja lisaks kommentaar uute alade pealetungi kohta) ning löönud oma töö tempoga kõiki teisi autoreid – ega vähemaga saanukski leppida –, tekkis peatükkide juurde pilte valides ka mõte, mis pildi ja kellest võiks panna raamatu esikaanele. Tavaliselt on olümpiaraamatu kaant ehtinud mõni Eesti medalivõitja, aga nüüd sellist polnud. Polnud isegi seda, kes jõudnuks teise kümnesse.

Mäesuusatamise pilte otsides leidsin Postimehe fotograafi Liis Treimanni fotoseeria Warren Cummings Smithist suurslaalomirajal (selle sissekande esimesed neli pilti). Esitasin raamatu toimetajale Gunnar Pressile oma argumendid, miks peaks just mõne neist piltidest panema raamatu kaanele. (Jah, eks neid tuleks püstiseks kadreerida.)

1. Neil piltidel on dünaamikat (versus staatilisus), on näha võistlusdraamat.
2. Piltides on saladuslikkust: kes see mees on, mis temaga juhtub, kas ta tõesti kukub?
3. Selline pilt olümpiaraamatu kaanel oleks ootamatu – ja paistaks raamatupoes muude kaanepiltide seas kindlasti silma.
4. Selline pilt iseloomustab tabavalt Eesti olümpiasportlasi Sotšis – tagumik käib vastu maad, mis on ilmne märk kõrbemisest. (Samas, kuna olümpiaraamat ilmub EOK egiidi all, võib see tõsiasi olla suurim vastuväide Smithi peaaaegu kukkuva pildi kasutamiseks – see osundaks liiga kujukalt Eesti sportlaste kehvale esinemisele.)
5. Mäesuusataja pilt saadab esikaanel sõnumi, et murdmaasuusatamine, meie rahvusala, on nüüdsest taandunud esiplaanilt.
6. Mäesuusataja pilt saadab esikaanel ka sõnumi, et aeg on hakata väärtustama teisigi talialasid, vaatemängulisemaid, mida soosib ka ROK.
7. Pannes kaanele Smithi, illustreeriks see tendentsi, mis hakkas vähemasti mulle Sotši olümpial teravalt silma (minu kajastatud alades oli selle kohta väga palju näiteid): globaalses maailmas ei ole sport enam nii riigi- ja rahvuspõhine nagu vanasti, sportlased ei ole kinnistatud ühe maa, sünnimaa lipu alla, vaid sport on muutunud palju internatsionaalsemaks. (Siin, olgu märgitud, pole küsimus selles, kas nimetatud tendents mulle meeldib või mitte.)
8. Last, but not least: Warren Cummings Smith oli Sotši olümpial slaalomis saavutatud 26. kohaga peaaegu et Eesti parim sportlane! Ainult iluuisutaja Viktor Romanenkov saavutas temast kõrgema koha. (Aga kuna Romanenkovi esinemine vabakavas oli selge ebaõnnestumine, siis oleks tema paigutamine kaanele põhjendamatu ja naeruväärne; Smith tegi aga tulemuse, mida võib igati pidada tema maksimumiks.)

Nagu nüüd teada, siis päris lõpuni ei õnnestunud mul toimetaja Pressi veenda. Aga täiesti prügikasti ta minu ettepanekut ka ei saatnud. (Eelmises lauses viidatud Delfi uudis eksib, märkides Smithi kohaks slaalomis 27.)

Mis pildi oleksite paigutanud Eesti olümpiaraamatu esikaanele teie?
******
Onion Creek Road, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-4: Warren Cummings Smith III Sotši olümpia suurslaalomirajal. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 5: Warren Cummings Smith III Sotši olümpiakülas. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Neljapäev, märts 06, 2014

Pullerits: Mida peab tegema löögi alla sattunud Jaak Mae?

Postimees: «Pahane Björgen: dopingufilmi autorid tuleks kohtusse anda».

Aga andku siis, mis ta teisi ässitab! Kui tundis end puudutatuna, eks siis mingu ise ennast kaitsma.

Björgeni jutt on nagu Eesti poliitikute jutt Venemaa-Ukraina vastasseisu taustal (sotside liider Sven Mikser oli üks sellistest): et Euroopa peaks ikka midagi tõsist tegema. Mis te kaagutate?! Miks te ise midagi ei tee? Ise ju olete uhkusega rääkinud, kuidas kuulute Euroopasse ja Euroopa poliitikasse. Tegutsege!

Näete, kuidas tegutseb Kristina Šmigun-Vähi abikaasa Kristjan-Thor Vähi. Toivo Tänavsuu kirjutab tänases Eesti Ekspressis, kuidas «Vähi puges oma mastaapse kinnisvaraära pankrotist elegantselt välja» ja kuidas pankrotivaraga toimunud tehingutes osales ka Šmigun-Vähi. Nemad on tegijad!

Suusatajad ja suusatamisega seotud inimesed on igast nurgast löögi all. Eelmisel nädalal helistas mulle Vahur Teppan, ilmselt üks väheseid järelejäänud ausaid (eks)suusatajaid üldse, ja kutsus mind laupäeval, 8. märtsil Tartu kesklinna paarissprindi võistlusele. Ja küsis, keda ma paariliseks tahan.

«Jaak Maed!» vastasin pikemalt mõtlemata.

Selle nädala alguses helistas Teppan ja ütles, et võtku ma vabalt. Et jääb ära. Et välismaa staarsuustajad, keda ta tahtis osalema kutsuda, ei saa MK-etappide ja muude võistluste tõttu Eestisse tulla ning ta ei taha võistluse taseme latti alla lasta, nii et pigem jätab sel aastal linnasprindi ära, kui et teeb poole teraga jõuproovi.

Nüüd on aga ka Mae pihtide vahele sattunud. Eile ja üleeile, kolmapäeval ja teisipäeval, jõudis Mae jagada oma ammuste verenäitude küsimuses intervjuusid nii lehtedele kui televisioonile.

Ma oleks talle paar head nõuannet jaganud, enne kui ta neid usutlusi andis. Mul ju vastavaid kogemusi ja teadmisi, kuidas esineda. (Meenutage kas või hiljutist «Vabariigi kodanike» saadet.) Mae ei ole paraku jätnud oma seletustes ja vastustes kõige veenvamat muljet. Aga mulje on tähtis, väga tähtis! Sest enamik inimesi ei saa kõigist tõsiasjadest nagunii aru, liiati ei ole kõiki tõsiasju isegi Rootsis linastunud tõsielufilmi autoreil, mis tähendabki, et otsustavaks muutub see, kui veenvalt ja usutavalt ja siiralt suudab löögi alla sattunu ehk Mae end kaitsta.

Kindlasti ei oleks pidanud Mae hakkama end kaitstes teravikku suunama küsimusele, kust küll rootslased tema verenäidud said. Selline põhiteemalt kõrvale kaldumine ja sekundaarse primaarseks tõstmine – paralleel: kui keegi on poest midagi varastanud ja vahele jäänud ja te selle kohta küsite ning inimene hakkab vastu küsima, kes teile sellest kõigest rääkis, kust te teate, siis millest see teile selle inimese kohta räägib? – on tüüpiline reaktsioon juhtudel, kui on millegi vastu patustamiselt tabatud. Ma ei ürita sellega öelda, et Mae on patustanud, vaid väidan, et tema vastukäik polnud kõige paremini valitud ja jätab mulje (sic!), et ta võis olla patustanud küll.

Edasi rääkis Mae, et palus filmitegijailt ametlikke dokumente, kust tema verenäidud on saadud, kuid neid talle ei esitatud. Taas sama ebaõnnestunud vastukäik, nagu eelmises lõigus kirjeldatud. Ega arvud sellest muutu – pole ju põhjust eeldada, et Maele esitati fabritseeritud andmed. Igal juhul oleks tulnud kommenteerida esitatud arve, mitte tõstatada vastu küsimust, et need pole ju pitsatiga paberil. (Paralleel: «Te ületasite kiirust, sõitsite 90 alas 120ga.» - «Jama jutt, ma pole karistuse otsust veel kätte saanud.» Keda usute?) Mael oli intervjuudes vaja veenda Eesti rahvast, aga sedasi vastates, nagu ta vastas, ei veena ta küll mitte kedagi.

Samuti avaldas Mae usutlustes pettumust, et filmis on valdav osa temaga tehtud telefoniintervjuust kasutamata jäetud. Seda oleks ta pidanud elu jooksul ajakirjandusele kümneid intervjuusid jaganud mehena küll teadma, et mitte kunagi ei avaldata kõike, mida inimene räägib. Lõppude lõpuks on igal filmil, saatel, lool oma maksimumpikkus, millest üle minna ei saa. See on algaja kurtmine, et näete, filmi läks vaid kaks küsimust, kus «olen kriitiliselt meelestatud ega taha teemat kommenteerida». Midagi pole teha: seda pidanuks Mae kohe algusest peale endale teadvustama, et montaažikäärid ei satu mitte mingil tingimusel tema kätte.

Nüüd on seis hapu. Miks? Sest Jaak Mae on saanud oma vastulaused ära öelda – et mitte öelda: ära raisata –, ning rohkem tema poole neis küsimustes ilmselt ei pöörduta. Sest ta on ju sõna saanud. Kuid need sõnad pole paraku olnud veenvad.

Mida siis teha, küsite. Lihtne on kritiseerida, aga andku ma nõu.

Palun väga, ma ei ole kitsi, eriti Jaak Mae vastu, kes on peaaegu alati, mõned meievahelised pingeajad välja arvata, olnud tore ja lahke vestluspartner ning mulle igati sümpaatne mees. Ta peaks kähku saatma signaali mõnele suure väljaande juhtivale spordiajakirjanikule, et soovib oma vere teemal anda pika ja põhjaliku ja üksikasjalise intervjuu, kus küsida võib kõike – ja tulebki küsida kõike – ja kus ta saab oma näitajaid rahulikult ja põhjalikult selgitada.

Niisama ajakirjanduses sipsimine, nagu kaks möödunud päeva näitavad, ei anna head tulemust.
******
Onion Creek, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Marit Björgen Sotši olümpia sprindivõistlusel. Foto autor: Lehtikuva/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi Vancouveri olümpial teel hõbemedali poole. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 3: Jaak Mae (nr 12) Libereci MMil 4x10 km teatesuusatamise avaetapil. Foto autor: Scanpix Sweden / Scanpix
Foto 4: Jaak Mae (paremal) 2005. aasta märtsis Holmenkolleni MK-etapil 50 km sõidus sakslase Jens Filbrichi järel. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix
Foto 5: Jaak Mae lõpetab 2009. aastal Libereci MMil 15 km sõidu Jens Filbrichi ja Andrus Veerpalu kannul. Foto autor: Reuters/Scanpix