Laupäev, detsember 30, 2017

Pullerits: Kingitus uueks aastaks – tere tulemast Moabi rattaekspeditsioonile!

Tundub, et mõned mehed on hakanud aru saama, et mõne asjaga läheb kiireks. Nimelt kuulsin sügisel, pool aastat pärast seda, kui ühe reisifirma plaan viia suvalised rattasõiduhuvilised Utah’sse Moabi, maailma maastikuratturite paradiisi ja mekasse, oli vastu taevast lennanud, sest kõvasid kulusid arvestades jäi osalushuvi leigeks, et siiski leidub mehi, kellel on saanud Itaalias ja Hispaanias laagerdamisest villand ning kes mõlgutavad mõtteid kaugemast ja eksootilisemast paigast, nagu seda on Ameerika. Iseasi, kas nad teavad, mida maksab unistuse elluviimine.

Jõulude ajal avaldasin siin küllap paljudele šokeeriva ja entusiasmi jahutava üksikasjalise ülevaate, kui palju maksab neljale inimesele veidi rohkem kui kahe nädala pikkune reis Edela-Ameerikasse Colorado platoole (seal asub Moab geograafiliselt). Kuid on siiski vaks vahet, kas teha perekondlik autoreis või võtta ette individuaalne rattaekspeditsioon. Kuluartiklid kujunevad üksjagu erinevaks.

Aga miks siis asjaga kiireks läheb? Küsimus ei ole üksnes ja põrmugi selles, et Moabi ümbrus on looduslikult pööraselt ilus ja imeline (küsige teistelt, kes seal käinud on, nagu Pärtel Piirimäe, Silver Eensaar, Jaanus Laidvee, Kristina Herodes). Asi on hoopis selles, et on karta, et Moab siseneb peagi buumitsüklisse. Viimati, nii tänavu suvel kui mullu kevadel, nägin seal nii uute ööbimispaikade kui uute elamute ehitamist. Kevadel 2016, kui korraldasin Moabi ligi kahe ja poole nädala pikkuse rattaseikluse, nägin, kuidas paljud ratturid ööbisid lageda taeva all telklates. Esiteks seepärast, et nii saab hinda alla lüüa, ja teiseks seepärast, et kevadel on sealkandis igasugu seiklejate tippaeg ning ööbimispaiku lihtsalt napib.

Näiteks soovisin saada majakest ühes elupaigas, kus olin ööbinud kevadel 2012, kui käisime sealkandis luureekspeditsioonil Jaanus Laidveega, aga kolm kuud varem, kui 2016 kevadel tolle kohaga ühendust võtsin, sain vastuse, et nad on kogu kevadeks juba reserveeritud. Õnneks oli mul tagataskus varuvariant ning seal näkkas. Muidu tulnuks hakata ööbimiskohta otsima Green Riveris, mis jääb Moabist 84 km kaugusele, sest eramajutajad küsivad Moabis lausa sada dollarit öö eest, paljud palju rohkemgi. Aga eks sõitke iga päev tund ja rohkem ühes ja siis jälle teises suunas – ära tüütab ja väsitab ning väärt aega röövib.

Lisaks tuleb enne Moabi minekut aegsasti arvestada, et sa ei läheks sinna Easter Jeep Safari ajal, mil linn on täis sadu maasturifänne ja -hulle ning kõik ööbimispaigad on nende poolt hõivatud. Tänavu toimub Ameerika vägevamaid maasturiüritusi märtsi viimasel nädalal (24. märts kuni 1. aprill), aga 2016 toimus 19.-27. märts. Tookord saabusin Moabi 28. märtsi õhtuks.

Saan aru, kui te kannatus kipub juba katkema, ning palute nüüd, et lööksin faktid letti. Palun väga! Siin on Eesti, kindlasti kogu Baltimaade, tõenäoliselt terve Euroopa, aga võib-olla kogu maailma parim ja põhjalikem ülevaade, mida maksab rattaekspeditsioon maailmakuulsasse Moabi. Igaks juhuks olgu liiga kiirete ja ekslike järelduste ennetamiseks siinkohal rõhutatud, et lennupiletid olid tasuta - need kinkis vend 50. aasta juubeliks. Siiski jätan avaldamata, mis on see kõige soodsam ööbimispaik, ning samuti ei avalda rattasõidupäevade marsruutide ülevaadet, sest need teadmised on n-ö ekstrainfo (nüüdisajal öeldaks, et see info jääb paywalli taha).

Niisiis, tere tulemast Moabi rattaekspeditsioonile!

26. märts: lend Tartu-Helsingi-Göteborg
27. märts: lend Göteborg-London-Los Angeles-Las Vegas
28. märts: autosõit Las Vegas-Moab (735 km)
29. märts kuni 13. aprill: 16 päeva rattasõitu Moabis
14. aprill: autosõit Moab-Las Vegas
15.-16. aprill: lend Las Vegas-Los Angeles-London-Göteborg
17. aprill: lend Göteborg-Stockholm-Tallinn

Autosõit GMC Terrainiga kokku 3007 km, sh Moabis ja selle ümbruses 1443 km
Keskmine auto läbisõit päevas 158 km
Bensiini kulu 282,5 liitrit (74,6 gallonit)
Keskmine galloni hind 2.124 dollarit (1.93 eurot)
Keskmine liitri hind 0.51 eurot
Kütusele kulus kokku 144.10 eurot (158.52 dollarit)
Auto keskmine kütusekulu 9,4 l / 100 km 

Rattaga läbisõit Moabis 733 km
Päeva keskmine läbisõit rattaga 45,8 km
Rattasõitudel veedetud koguaeg 99:51
Rattaga puhas sõiduaeg 65:59 ehk keskmiselt 4:07 päevas
Keskmine kiirus 11,1 km/h

Ööbimised
17 ööd Moabis
Ühe öö hind Moabis 32.22 eurot (35.50 dollarit)
2 ööd El Cortezi hotellis Las Vegases
2 ööd Göteborgis tasuta
1 öö lennukis 

Toidukulu 19 päevaga 282.18 dollarit ehk keskmiselt 14.85 dollarit (13.47 eurot) päevas.

Kõik kulud

Lennupiletid: tasuta
Autorent (koos kindlustusega) 19 päevaks - 585.40 eurot (653.44 dollarit)
Auto kütusekulu - 144.10 eurot (158.52 dollarit)
Ratta transport lennukiga tagasisuunal - 133.95 eurot (150.00 dollarit)
Tervise ja ohtliku spordiala kindlustus - 87.65 eurot
Ööbimine Moabis (17 ööd) - 547.75 eurot (603.62 dollarit)
Ööbimine Las Vegases (2 ööd hotellis) - 63.90 eurot (70.84 dollarit)
Ratta pakkimine ja lisavarustus - 70.00 eurot
Toit - 256.06 eurot (282.18 dollarit)
Rattasõidu topograafilised kaardid - 23.44 eurot (25.86 dollarit)
Parkide pääsmed ja load - 30.85 eurot (34.00 dollarit)
Esmatarbekaubad jms - 34.06 eurot (37.54 dollarit)
Raamatud - 42.77 eurot (47.13 dollarit)
Kingitused - 130.97 eurot (144.33 dollarit)
Bussipilet Tallinn-Tartu - 12.00 eurot

Kokku 2162.90 eurot
Foto 1: Hurrah Passil Chicken Corners Roadi algul, taamal Colorado jõgi.
Foto 2: Monitor Butte'i taustal.
Foto 3: Determination Towers.
Foto 4: Maantee 191 läbi Moabi.
Foto 5: Maastur Wipe-Outi mäel Merrimac Butte'i taustal.
Foto 6: Ratturid alustamas tõusu Shaferi teel.
Foto 7: Ratturid õhtupoolikul pärast lörtsisadu Circle O rajal.
Foto 8: GMC Terraini maastur Navajo Rocksi rattaradade võrgustiku parklas Lone Mesa taustal.
Foto 9: Vaade Bartlett Overlookilt Hidden Canyonile.
Foto 10: Liivakivimoodustis Hurrah Passi lähistel.
Kõigi fotode autor Priit Pullerits; fotod tehtud 2016. aasta kevadel

Reede, detsember 29, 2017

Pullerits: Kas pehme ROK hakkab Venemaa ees juba koogutama?

Alles see oli, kui ROK ajas rinna kummi ja kaela õieli, et ei mingit Venemaa lippu Pyeongchangi olümpial. Aga nüüd saame teate, et ROK tegi Venemaale juba möönduse, lubades Gangneungi rajatavas Venemaa ametlikus fännimajas Venemaa embleeme kasutada. Kuid see pole veel kõik.

Kuu algul jäi suurema tähelepanuta uudis, et kui Venemaa käitub korralikult, siis lubab ROK tal Pyeongchangi olümpia lõputseremooniale marssida oma lipu all. Unustades, et see, kes Venemaa käitus olümpial korralikult, võib selguda alles paari aasta pärast.

Kogu selle suure Venemaa keelamise kisa-kära taustal on mul jäänud tähelepanuta, mistõttu palungi teie juhatust, et kas ja kuidas ikkagi suudab ROK tagada, et Venemaa sportlased ei võistle Pyeongchangi olümpial hetkegi Venemaa lipu all. Küsimus on nimelt selles: mis saab siis, kui olümpialipu all võistlev Venemaalt pärit sportlane tuleb näiteks suusatamises lõpusirgele ning olgu ta esimesel, teisel või kolmandal kohal, haarab pealtvaatajate tribüünilt Venemaa trikoloori ja sõidab seda lehvitades uhkelt kogu maailma pilkude all üle lõpujoone?

Kas keegi teab, kas ja kuidas selline võimalus on välistatud? Kas ähvardusega, et kui Venemaalt pärit sportlane seda teeb, siis ta diskvalifitseeritakse? Muud võimalust ma küll ei näe. Samas pole kuulnud, et ROK oleks selle kohta mingid juhised väljastanud.

Kes teab?

Ja kes ei tea, lugegu mu tänast kommentaari aasta sportlase valimise teemal!

Foto 1: ROKi ja Venemaa lipp kõrvuti Sotši olümpial. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix
Foto 2: Venemaa fännid kevadel jäähoki MM-võistlustel. Foto autor: TASS/Scanpix

Kolmapäev, detsember 27, 2017

Pullerits: Kas Pulleritsu maratonireegel ennustab taas maratonivaba talve?

Selleks, et järeldusi teha, on vaja fakte. Faktid on järgmised.

Laupäeval, 23. detsembril sõitsin Tartus Tähtvere spordipargis ja dendropargis maastikurattaga 1:21.35 (keskmine kiirus 21,1 km/h).

Pühapäeval, jõululaupäeval sõitsin Tähtvere spordipargis vanade hallide Fischeri universaalsuuskadega 1:00.25 (keskmine kiirus 13,2 km/h). Läbisin seitse omanimelist ovaali, mis oli jäine, neli sprindiringi, kus tõusud olid samuti jäised, ent kohati ka mullased, ning kaks nn Lauri ringi, mille spordipargipoolsed osad oli täitsa hästi sõidetavad, aga dendropargipoolne osa oli mullane ja konarlik.

Esmaspäeval, esimesel jõulupühal sõitsin Tartus Tähtvere spordipargis samade vanade hallide Fischeritega, mil oli endiselt all suvemääre (või äkki selle jäänukid?), kaheksa omanimelist ovaali, kud oli tänu öösel lisandunud imeõhukesele lumekihile parem kantimine kui eelmisel päeval, ning tervelt tosin Lauri ringi, mille spordipargipoolsel osal andis ilusasti, isegi ilma keppideta «uisutada», kuid mille dendropargipoolne osa oli eelmisest päevast palju hullem – lisaks mullale ja konarustele ning jääle ka tuule tekitatud oksarisu paksult täis. Poole trenni ajal tuli rajale üks Merida kirjaga särgis mees, kes aitas tempot tõsta – lõpuks koguni nii palju, et jätsin ta ajapikku selja taha, kuni tuli üks kollaste Fischerite ja punase (kui õigesti mäletan) mütsiga mees, kes tänu oma palju parematele suuskadele näitas omakorda mulle selga. Suusatasin kokku 1:22.00, mis ajaga läbisin Endomondo järgi 19,5 km (keskmine kiirus 14,2 km/h).

Täna, kolmapäeval, on, nagu rahvasuu ütleks, mätas haljas ning kui tuul ja päike usinasti töötaksid, saaks pärastlõunal ehk koguni maanteerattaga sõitma minna.

Aga kuidas jääb sel juhul suusahooajaga?

Selleks tuleb appi võtta Pulleritsu maratonireegel. See reegel tugineb viimase kümnendi faktidele. Reegel lähtub sellest, mis seos on suusakõlbliku lume lõplikul saabumisel Tartu piirkonda Tartu maratoni toimumisega, ja ütleb faktide põhjal: Tartu maraton toimub neil aastail, kui Tartus on saanud hiljemalt jõulude eel suusatada. 

Oluline on silmas pidada, et esitatud seaduspärasuses ei lähe arvesse need lühiajalised jõulueelsed lumekihid, mis on mõnda aega suusatada lubanud ning seejärel sooja ilma käes hävinud, sest neil pole talvele ega suusatajate treenitusele kestvat mõju. Samuti ei lähe arvesse kunstlumerajad, sest Tartu maraton toimub looduslikul lumel, mitte kunstlumel.

Kas tänavu sai jõulude eel Tartus korralikult suusatada? Ega saanud – esitasin äsja selle kinnituseks isiklikult kogutud faktid. Kas jõulude ajal sai suusatada? Jah, kuidagi sai – aga ärge unustage, et lühiajalised, mittepüsivad lumekihid ei mõjuta Pulleritsu maratonireegli kehtivust! –, aga see polnud korralik suusatamine. Nüüd ei tasu Tartus ja selle lähiümbruses suusatamisest unistadagi. Nagu ütlesin: aeg on taas rattaga sõita.

Niisiis järeldus: lähtudes Pulleritsu maratonireeglist järgmisel aastal Tartu maratoni looduslikul ja traditsioonilisel rajal ei toimu. Mis ei tähenda, et korraldajad ei või taas pakkuda välja poolikut varianti, nagu mullu Tehvandi ringil, või lausa mõnda muud võimalust, nagu ühel aastal oli mõni aega kaalumisel Tartu maratoni korraldamine Võrtsjärve jääl ning, kui mu mälu nüüd alt ei vea, vist oli kunagi arutlusel ka Tartu maratoni läbiviimine Haanjas (igatahes toimus seal avatud raja sõit) – parandage, kui eksin!

Aga praegu, kolmapäeva hommikupoolikul, nautigem ilusat ilma ning unistagem imelistest sõitudest imetabases looduses – inspiratsiooni pakkumiseks see lõik, sugereerivuse lisamiseks varustatud teemakohase meloodiaga.

Fotod 1-3: Suusatajad teisel jõulupühal Pärnumaal Tahkuranna vallas Jõulumäe kunstlumerajal. Fotode autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Fotod 4-6: Lumi esimesel jõulupühal Jõgevamaal Mullaveres. Fotode autor: Priit Pullerits

Laupäev, detsember 23, 2017

Pullerits: Kas nüüd läheb Eestist suuremat sorti Moabi vallutamiseks?

LISATUD OLULINE PARANDUS KOONDSUMMAS
Kuu aega tagasi teatas mees, kes võitnud maailmas võistlustel kulda ja karda, et mõte läks liikuma. Sest nägi variante. Ikka päris soodsaid, kui pisut kombineerida. Ja kui ta kombineeris, olgu Salt Lake City, Las Vegase või Denveri kaudu – aga ma ei ütle teile nimme, milline variant on lühim! –, siis ikka viisid kõik ta teed koos oma seltskonnaga Moabi. Ja ta on kõva mees!

«Ma täitsa hakkasin mõtlema sellele…» tunnistas ta mulle.

No kes ei hakkaks?! Moabis paar nädalat rattaga ringi rännata – see oleks iga normaalse rattamehe eluunistus. (Kui ta muidugi vaid teaks sellest unistada ega oleks oma paekaldale või soodesse liiga kinni jäänud.) Või kui rattaga ei julge, siis kõlbab ka maasturiga – vaadake, kuidas ma seda tegin.

Hüva, Moabist mõelda on lihtne. Teostada mõeldut aga palju keerulisem.

Ja siin tulengi appi mina. Kes siis veel?! Ma olen ju sealkandis küllaga rännanud ja imelisi kohti uurinud - tõestuseks kas või see värske video.

Küsimus on eelarves ja logistikas. Palun väga, siin see on! Sellesuvine veidi rohkem kui kahenädalane nelja inimese reis läbi Ameerika edelaosa Moabi:

Tallinn-Stockholm-Göteborg-London-Los Angeles
ja Las Vegas-London-Göteborg-Stockholm-Tallinn

Kulud kokku eurodes (ja dollarites)

ESTA ehk USAsse sissesõidu luba - 12.73 (14.00)
Reisikindlustus (SEB kaudu kahele inimesele aastaks) - 69.00
Rongi- ja bussipiletid Tartu-Tallinn-Tartu (4 tk) - 64.64
Lennupiletid Tallinn-Göteborg-Tallinn (4 tk)* - 363.00
Lennupiletid Göteborg-USA-Göteborg (4 tk)** - 1543.02
Autorent (Jeep Cherokee, Alamo; 24.6.-9.7.) - 625.68 (635.47)
Bensiin - 208.42 (229.89)
Ööbimine - 1845.34 (1997.90)
Söök - 418.35 (461.44)
Rahvusparkide jm pääsmed*** - 120.58 (133.00)
Parkimine - 33.40 (37.00)
Priidu riided - 134.49 (148.34)
Raamatud - 96.23
Suveniirid ja kingitused - 53.45 (58.95)
Magnetid (23 tk) - 72.59 (80.07)
Muu - 6.37 (7.03)

Kokku 5667.29 eurot (varasem väiksem summa 4717.29 eurot sisaldas teatud mahaarvutusi ja tasaarveldusi lennupiletite koondhinnas; teisisõnu: ma ei hakka siin tüütama lugejaid sellega, kes maksis mille eest ja kui palju)

Kui oleksin reisinud üksinda, oleks kulunud 2032.94 eurot, lisaks ööbimised (mida on raske jagada lähtudes nelja peale kulunud summast ühe inimese kohta).

Autoga läbisõit 3962 km.
Keskmine läbisõit päevas (16 päeva) 247,6 km.
Bensiini kulu 335,8 liitrit (88,7 gallonit).
Keskmine bensiini kulu 100 km kohta 8,47 liitrit.

Keskmine toidu kulu päevas (15 päeva) 27.89 eurot ehk 30.76 dollarit.
Keskmine toidu kulu päevas ühe inimese kohta 6.97 eurot ehk 7.69 dollarit.
Külastatud toidukohad: hiina – 5; mehhiko – 3; burgerid – 2; itaalia – 1; IHOP – 1.
Moabis City Marketi kliendikaardiga toidu pealt kokku hoitud 46.20 eurot ehk 50.96 dollarit.

Ööbimised eurodes (ja dollarites)

23.6. Göteborgis tasuta
24.6. Royal Century Hotel, Inglewood - 71.44 (78.80)
25.6. Travel Inn, Los Angeles - 77.51 (85.50)
26.6. Economy Inn, Kingman (2 tuba)- 71.26 (78.60)
27.6. Yavapai Lodge, Grand Canyon - 167.24 (179.92)
28.6. The Cliff Palace, Blanding - 74.03 (81.65)
29.6.-6.7. 3378 La Camino, Moab (maja, 7 ööd) - 1092.01 (1190.89)
6.7. The Noor Hotel, Torrey - 86.65 (88.58)
7.7. Sands Motel, St. George (2 tuba) - 76.31 (79.56)
8.7. Fremont Hotel & Casino, Las Vegas (2 tuba) - 128.89 (134.40)
9.7. lennukis
10.7. Göteborgis tasuta

Ühe öö keskmine hind 123.03 eurot ehk 133.19 dollarit.

Dollari kurss Eestis 1,103 eurot (1 euro=1,103 dollarit).
* Rootsi kroonides nelja pileti maksumus 3538 SEK, sh osa hinnast makstud lennupunktide eest.
** Rootsi kroonides nelja pileti hind 15 104 SEK, lisaks 10 eurot pangaülekande tasu.
*** National Parki aastapääsme hind 80 dollarit.


Head kalkuleerimist kõigile jõulude ajaks!

Fotod Moabi ümbrusest
Foto 1: Vaade Dead Horse Point State Parkist Colorado jõele ja Canyonlandsi rahvuspargile. 
Foto 2: Jeep Cherokee Onion Creek Roadil.
Foto 3: Vaade Shafer Trailile Canyonlandsi rahvuspargis.
Foto 4: Park Avenue Archesi rahvuspargis.
Foto 5: Jeep Cherokee Hurrah Pass Roadil.
Foto 6: Vaade Moabile lõuna suunas.
Foto 7: Vaade Monument Basinile Canyonlandsi rahvuspargis.
Kõik fotod Priit Pulleritsu erakogust.

Neljapäev, detsember 21, 2017

Pullerits: Plahvatusohtlikud küsimused. Kas keegi julgeb vastata?

Mõni info, mida mustalt turult kogutud, on nii plahvatusohtlik – nagu pommi valmistamise materjal –, et seda on targem käsitleda äärmiselt ettevaatlikult, kui viga ei taha saada. Seepärast olgu see info siin käideldud ääri-veeri.

Mis rolli mängib Tartu Ülikoolis õppinud Aldis Cirulis Eesti teatava spordiala ja maailma rattaproffidele teada olevate tulemuse parandamise võtete kommunikeerimise ahelas? Cirulis töötas sajandi algul Deutsche Telekomi profimeeskonna arstina ning on tihedates sidemetes Briti terava jalaga sprintija-spurtija Mark Cavendishiga.

Kas ühe Eestile palju kuulsust toonud spordiala eestvedajal õnnestus eelmisel aastal saada side sakslase Helge Riepenhofiga, kes on olnud pikka aega selliste profitiimide, nagu Team T-Mobile, Team Columbia-Highroad ja Team HTC arst, samuti Saksa olümpiakoondise arst Pekingi ja Londoni olümpial ning kes nüüd on AS Roma jalgpallimeeskonna arst?

See ei ole ju ometi tõsi, et Eesti spordiski on ühe nimeka sportlase puhul kasutatud samasuguseid puhastusvõtteid, nagu nüüd teame, et kasutasid ühel hiljutisel olümpial ühe teise riigi sportlased?

Kas see võib olla tõsi, et kui Eesti teatud spordialal oli vaja hankida teatud sorti hormooni, siis seda aitas hankida üks tuntud arst (ei, jutt pole Bernadskist, sest Bernadski pole tuntud)?

Kas tõesti on tõsi, et üks Eesti talispordiala esindaja sai olümpiale suuresti tänu sellele, et kui ta poleks saanud, siis oleks tema toetajate ringist üks tulnud lagedale infoga, mis oleks kogu talvemuinasjutu klosetist alla lasknud?

Kas tõesti tõmbas WADA Andrus Veerpalu liistule seetõttu, et tema treener Mati Alaver oli astunud läbirääkimistesse Venemaa koondisega, aga skandinaavlased poleks seda saanud lubada, et Alaveri teatud oskusteave, mille väljapaistvaim tulemus on väga täpne ja jõuline tippvormi ajastamine, oleks rännanud sedasi Venemaale, mida näiteks Norra poleks saanud endale lubada?

Alt kolmanda küsimuse vastus on: ei, ei ole tõsi. Kahe allika teineteisest sõltumatu jutt, et ta oli seda teemat puudutanud saunalaval praalides, on tõsi, aga ühe allika sõnul selle nüansiga, et ta olla tegelikult öelnud, et kasutab oma erialases töös samasuguseid aineid, mida mõned sportlasedki; teine allikas oli tõlgendanud noid sõnu valesti, nagu oleks ta öelnud, et varustab sportlasi ainetega, mida kasutab argitöös. (Ja tagatipuks on käinud infoallikate jutust tähenduslikult läbi teatud värvi MB, mis, olgu täpsustatud, ei ole seotud antud juhtumi keskmes oleva arstiga.)

Niisiis, lähtudes eelmisest lõigust peame siinkohal õigluse huvides uskuma, et ka ülejäänud küsimustele on vastused, mis näitavad, et need küsimused on alusetud. Või arvate teisiti, et siiski ei ole?

Ütleme nii: ma ei tea enam, keda uskuda ja keda mitte. Mul on ainult küsimused. (Küsimine pole ju kuritegu.) Küsimused, mis tulevad infost, mida mulle on viimastel päevadel toodud. Ma ei ütle, kes on toonud. Mitte mingil juhul. Aga olen püüdnud infot kontrollida.

Foto 1: Belgia rattaäss Eddy Merckx 1969. aasta 4. juunil hotellitoas pärast seda, kui ta on Itaalia velotuuril andnud positiivse dopinguproovi. Foto autor: TopFoto.co.uk/Scanpix
Foto 2: Saksa DV 400 meetri tõkkejooksjad Birgit Uibel (vasakul) ja Petra Pfaff enne finaaljooksu starti 1982. aasta EM-võistlustel Ateenas. Hiljem selgus, et Uibel oli SDV ametliku dopinguprogrami ohver. Talle oli keelatud aineid antud 15. eluaastast. Foto autor: picture alliance / Wolfgang Weih / Scanpix
Foto 3: Soome suusatajad (vasakult) Janne Immonen, Harri Kirvesniemi, Sami Repo ja Mika MyllylŠä pärast esikoha võitmist 4x10 km teatesõidus 2001. aasta MM-võistlustel Lahtis. Immonen andis positiivse dopinguproovi ja Soome nelik jäi kuldmedalitest ilma. Foto autor: Lehtikuva/Scanpix
Foto 4: USA profirattur Lance Armstrong väljub 2002. aasta Tour de France'i 16. etapi järel dopinguproovi andmise bussist. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5. Soome suusataja Jari Isometsä võistlemas 2004. aasta veebruaris, esimest korda pärast positiivse dopinguproovi andmist. Foto autor: Scanpix Sweden / Scanpix

Kolmapäev, detsember 20, 2017

Pullerits: Kuidas sundida dopingu pruukimisest teadjaid vaikima?

Kas te ei ole mõelnud, et juhul kui Chris Froome (fotol keskel) kasutas dopingut, millest me teame vaid väikest kildu, siis mis moodi on võimalik, et see, mis kõrvaliste pilkude eest kaitstuna toimub, kogu täiega välja ei leki? Lance Armstrongi puhul ka tükk aega ei lekkinud. Kuidas saavutavad asjaosalised selle, et kõik peavad suu?

Hammustasin selle läbi. Ja teen teile näitlikult selgeks.

Oletame – tõepoolest, pelgalt oletame, igasuguseid teadaolevaid fakte eirates, lihtsalt teema emotsionaalselt lugejaile lähendamise nimel –, et Eesti sportlane Andres Viirsalu (täiesti suvaline nimi, ei mingit seost Andrus Veerpaluga!) on aastaid lõiganud kasu HGF-1st. Kes sellest teavad? Lisaks sportlasele treener ja arst ning ilmselt ka teadlane, kellelt on küsitud nõu, ja varustaja, kes on hormooni hankinud. Seega kuulub teadjate ringi vähemalt viis inimest.

Aga me teame, et piisab ainult kolmest inimesest, et asi võiks hakata lekkima. Kui Taavi Rõivas kaldus Malaisias tantsides külmkappide vahele, siis see, mis seal toimus, on teada ainult kahele inimesele. Kui Rõivasel oleks jätkunud närvi ja ta oleks öelnud, et midagi polnud ja midagi ei juhtunud, oleks sama hästi võinud uskuda, et väidetava kannatanu jutt on meelepete, luul ja laim. Aga kui seda, mis kappide vahel toimus, oleks näinud kolmas isik, olnuks senisel süüdlasel keerulisem vastu väidelda, et ta käed ei läinud rändama allapoole partneri vööd.

Kuid meie kujuteldavas olukorras on kokku vähemalt viis inimest...

Ja kindlasti ei ole neid ainult viis. Kahtlemata on neid rohkem. Konstrueerime veel paar tegelast lisaks, nagu näiteks sportlased Tiit Parusk, Aigar Vehemaa, Ahti Kaarepuu. Kas te usute, et nad tõesti asjast midagi ei tea? Eriti Jaan Pae (veel üks väljamõeldud tegelane teistele lisaks), kes võistelnud ja treeninud Viirsaluga sama treeneri käe alla juba noorusajast saadik? See on ju ohtlik, kui nad teavad asjust, millest nad teadma ei pea. Sest neil võib tekkida soov: tahan ka HGF-1e, sest tahan samuti paremaks saada ja võitma hakata! Mis jääb üle?

Kui tiimi pealik on nutikas – ja seda ta on, sest muidu poleks ta pealik, liiati edukas pealik –, siis haarab ta ka teised kampa. Annab noile samuti oma jao väärt kraami. Ehkki teab, et ega see noid aita – nad pole nii andekad ja töökad, kui tiimi esinumber. Kuid kodurahu huvides on parem, kui kõigil on tunne, et kõiki koheldakse justkui võrdselt.

Aga pealik näeb kaugemale ette. Ta teab, et kui kõik on saanud võluravimit proovida, pole karta, et keegi läheb suud pruukima. Sest nad on ju ise samuti «määritud». Osalised vandenõus. Milline sportlane läheks kuulutama, ükskõik kui pahane ta pealiku peale pole, kui too teda näiteks teatemeeskonda ei pannud või mõnele tähtsale võistlusele kaasa ei võtnud, et kõik on dopingupatused, kui ta ise on seda samamoodi? See tähendaks ju enda sportlikku enesetappu. Koguni topeltmõrva. Esiteks nulliks ta iseenda ja teiseks saaks tema peale metsikult vihaseks nood, kelle võiduka iidoli ta sopaga üle valas. Temast saaks ühiskonnas paaria.

Ent oletame, et kõik ikkagi ei saanud väärt kraami proovida. Sest seda ei jätkunud või polnud mõtet seda koondise liidrist vähemvõimekate peale raisata või oli targem riske vähendada – sest mida vähem on koondises keelatud aineid pruukinuid, sest väikem on tõenäosus, et keegi mingi tööõnnetuse tagajärjel sisse kukub. Kuid samas suureneb oht, et kellelgi, kes koondise köögipoolt näinud, hakkab kunagi südametunnistus piinama ning ta otsustab – tegelikult ükskõik mis põhjusel – kõik, mida teab, välja laduda. Mis moodi sellistel suu lukku panna?

Meil ei ole ju mingi maffiariik ega Venemaa, kus see, kes sõna võtab, leiab õnnetu otsa. Pole veel kuulnud ühestki suusatajast, kes oleks kodus kukkunud suusakepi teraviku otsa, nii et kepp lõu alt läbi kolba tungiks, ega jalgratturist, kes rattaketti pestes oleks end sellega kogemata üles poonud.

Vaikima panna saab leebemal moel. Me ju teame neid mooduseid. Tuleb koondise kõigi liikmete eest ühtviisi hästi hoolitseda, et nad tunneks ja teaks, kui hästi nad tegelikult tavainimestega võrreldes elavad. Korralik sponsorraha. Isiklik nimeliste kirjadega sõiduauto. Hea maine ajakirjanduse vahendusel rahva silmis ja üldsuse tähelepanu. Need vähem ja rohkem materiaalsed tõsiasjad aitavad kindlasti südametunnistuspiinu leevendada.

Meil väikses Eestis see nii muidugi ei käi. Aga kes usub, et see ei käi niimoodi näiteks rikastes rattatiimides, kus sõidab ka paljastatud inglane Froome?

Foto 1: Chris Froome (keskel) tänavuse Tour de France'i lõpuetapil Pariisis. Foto autor. PA Wire / PA Images / Scanpix
Foto 2: ROKI president sakslane Thomas Bach. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Venemaa kelgutamisföderatsiooni president Natalja Gart Moskvas Venemaa olümpiakomitee hoone ees. Foto autor: TASS/Scanpix
Foto 4: Venemaa olümpiakomitee president Aleksandr Žukov. Foto autor: TASS/Scanpix

Teisipäev, detsember 19, 2017

Pullerits: Püha müristus, kui see kõik vastab tõele!...

See kõne tuli out of blue. Täiesti ootamatult. Pole ju loogiline, et kell on õhtul veerand üheksa ja teile helistab täiesti võõras number. Kohe selline, mis ei tule kuidagi tuttav ette. See saab enamasti olla vaid eksitus, valenumber.

Aga see ei olnud seda. Helistaja küsis, kas ta räägib Priit Pulleritsuga.

Ta hääl oli mulle täiesti tundmatu.

Ta ütles, et tahab minuga rääkida. Et tal on olulist informatsiooni, mis võiks mind huvitada. Et see informatsioon tõukub sellest, mida olin kirjutanud seoses Chris Froome’i ja dopinguga.

Tervitasin kõrva. Ja silmi ka. Sest olin parajasti teel Tallinnast Tartusse ning väljas valitses pilkane pimedus. Pole ju lund, mis veidigi valgust heidaks.

Helistaja küsis, kas olen parajasti üksinda.

Jah.

Ta ütles, et tahab jääda täiesti konfidentsiaalseks.

Selge, kui see on tingimus – nagu tavaliselt säärastel puhkudel, kui tuleb sensitiivset telgitagust infot –, tuleb sellega nõustuda. Ja kuidas ma saakski sellega mitte nõustuda, kui ma ei teadnud, kellega räägin. Pärast konfidentsiaalsusnõuet ei hakanud ka küsima. Muidu, kui tuleb tundmatult numbrilt kõne, küsin peaaegu esimese asjana, kes helistab. Sest ega aeg ole raisata ning ei saa lasta end eksitada.

Mu esimene reaktsioon, kui kõne tuli, oli muidugi, et raske, ka ohtlik, on sõidu ajal rääkida. Esimese hooga oleksingi palunud hiljem tagasi helistada, aga kuna kõne oli alanud pinevust loova sissejuhatusega, sain aru, et nüüd tuleb tähelepanu maksimaalselt keskendada.

Järgnev jutt, tuleb tunnistada, mõjus vägagi informeeritu ja asjatundlikuna. Rääkija nimetas nimesid, mille hiljem üle kontrollisin – esitatud faktid vastasid tõele. Kordasin neid nimesid, kui ta neid ütles, et need paremini meelde jääksid. Mul polnud ju võimalik neid kusagile kirja panna. Küsisin isegi üle nimede õigekirja.

Helistaja seletas, miks ta mulle helistab. Ütles, et näin jagavat asja ega lase end mõjutada sellest, kustpoolt tuul puhub. Sellega ajas ta muidugi lati hirmus kõrgele.

Infot tuli palju. Liigagi palju. Ütlesin, et mul on raske seda kõike meelde jätta. Küsisin, kas võin homme tagasi helistada. Sain vastuseks, et ei ole mõtet, sest ta ei võta vastu. Ütles selgelt ja konkreetselt, et see on ühekordne kõne, et rohkem ta ei helista, jätku ma kõik meelde.

Et öeldu kinnistuks, tegin pärast seda, kui olin kõik räägitu mällu talletanud, sellest suulise kokkuvõtte ja küsisin, kas kõik on nii, nagu parafraseerisin.

Jah, kõlas vastus, ja ta soovis edu. Kõne lõpp.

Holy shit!

Kuidas seda kõike tõestada?
*
Õhtul koju jõudes leian oma meilikastist kirja, mis algab nii:

Valutan südant spordi pärast ning kiitsin teie intervjuud Vikerraadios. Ometi ka üks ajakirjanik, kes tahab teada tõde...

Foto 1: Chris Froome (keskel) treenimas eelmise nädala neljapäeval Sky meeskonnaga Mallorcal. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Chris Froome lehvitamas eelmise nädala neljapäeval Mallorcal. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Chris Froome spurtimas tõusul tänavuse Vuelta 18. etapil. Goto autor: imago/Sirotti/Scanpix

Esmaspäev, detsember 18, 2017

Pullerits: Miks maailma parimat rattaproffi tuleb karistada täie rangusega?

Pulleritsu blogi anonüümne kommentaator: «Nulltolerants saab tähendada ainult tervete arstimeid mittetarbivate sportlaste osalemist võistlustel.»

Täiesti nõus kommenteerijaga! Ja nüüd võtame selle valguses liistule Chris Froome’i. Mehel oli lubatud kopsurohu doos kaks korda üle lubatu. Kaks korda!!!

Teeme teile asja lihtsalt arusaadavaks. Kujutage ette, et arst ütleb teile, et võite võtta kümme ühikut ravimit, see limiit on saanud igalt konsiiliumilt heakskiidu, ja te teate, et kui võtate rohkem, satute intensiivi ja võite ära surra. Kas te võtate kakskümmend ühikut, isegi kui teile tundub äkki, et võib-olla on enesetunne ühel päeval kehvem kui tavaliselt, et äkki paneks omast tarkusest kaks korda suurema doosi sisse? Okei, võtate 11 või 12 ühikut, loodate, et ehk see ei tee hullu. Kuid kaks korda rohkem!?!

Aga näete, Froome, nagu teame, võttis kaks korda rohkem.

Sellised asjad ei juhtu juhuslikult. Kindlasti leitakse mingi hädine vale ja õigustus, aga ainult lollid ja lihtsameelsed usuvad toda. Sest kahtlemata pidi Froome teadma, tema tööandja Sky meeskond pidi teadma, et tal on lubatud võtta vaid kümme ühikut, et edasise puhul satub ta «reanimatsiooni» (range uurimise alla) ja «võib ära surra» (sportlasena võistluskeelu saada). Lõppeks on Froome ikka professionaalne sportlane, ja mitte algaja proff, vaid kogenud. Ja kahtlemata on Sky meeskond äärmiselt professionaalne, kus igasugune rumal isetegevus peab olema välistatud – seda enam, et kõik ju teavad, kuidas jalgrattaspordis on dopingukasutajaid jahitud, ja kindlasti jahitakse edasi.

Ja nüüd on maailma parimal tuurisõitjal ning maailma parimal rattameeskonnal sellised arstid ja nõuandjad, kes lubavad sportlasel võtta lubatust kaks korda suurema doosi, eirates teadmist, et see on dopingureeglite rikkumine!? Sellised nõuandjad ei tuleks mitte ainult vallandada, vaid neilt ka tsiviil- või mis iganes muu hagiga ka kõva valuraha sisse nõuda. Kui Skys on nii lollid nõunikud ja abimehed, oleks nad võinud palgata kas või mind nõuandjaks, ma oleks öelnud ka ilma erilise ettevalmistuseta, et ei tohi rohkem rohtu võtta, kui on lubatud, ammugi ei tohi kaks korda rohkem rohtu võtta, kui lubatud. Mis siin keerulist on?! Kõik on üliselge. Siin mindi teadlikult petmise ja sohi tegemise teed. See on ebaaus kõigi teiste ratturite, Froome'i konkurentide suhtes.

Lisaks, nagu teame, vastutab sportlane ise selle eest, mis sodi ja kui palju sodi talle sisse satub. Siin ei ole midagi arutada. Siin tuleb raiuda Froome’ile range ja karm disklaff – edaspidiseks teistele õpetuseks. Kui nulltolerants, siis nulltolerants. Siin ei ole midagi õigustada. Kas keegi tõesti usub, et Froome ei teadnud, mida ta teeb või mida arst teeb? Selliseid asju ei tehta umbluu.

Aga ma pole veel lõpetanud.

Teiseks, kui Froome vajab rohte, et võistelda, siis palun – koligu invasportlaste klassi. Ei ole nii, et näe, mul sai poole mäe peal hapnik otsa, järelikult on mul tervis ohus, niisiis pean lisaaineid juurde võtma, et hapnikku ikka peale tuleks. Kui ei jõua, siis ei jõua – ja ongi kõik. Astu maha ja tunnista, et võimed enamat ei võimalda. Ma ka ei jõua endast kõvematega ratta seljas ega suusatades kaasa minna, mul ei tule ka piisavalt hapnikku peale; aga ma lepin sellega, mitte ei lähe õiendama ja nõudma, et kuna Vahur Teppanil või Rein Taaramäel järel ei püsi, siis pean aineid saama.

Kuradi seakari, mitte tippsportlased. Kui oled haige või puudega, siis ära roni tervetega võidu kihutama, eriti veel siis, kui tahad selleks ajada endale sisse keemiat, mida teised ei tohi ajada. Võib-olla mõnel on kahju, et oled astmaatik, aga kui oled astmaatik, pole sul vastupidavussporti asja. Nagu kätetul pole asja tõstesporti. Või nagu mul kui lühinägelikkusega inimesel pole asja piloodiks. Mul ei ole Froome’i suhtes küll mingit kaastunnet. Kas teil on?

Rahustuseks minu teine video maailmakuulsa Suur kanjoni servalt: hommikupoolik Grand Canyon Village'ist ida poole sõites.

Foto 1: Chris Froome võidukana tänavu juulis. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix
Foto 2: Chris Froome eelmise aasta suvel Sky meeskonna vormis. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix
Foto 3: Chris Froome ja Sky meeskond treenimas Mallorcal. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Chris Froome Vuelta ehk Hispaania velotuuri võitjana. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Chris Froome lööduna Rio olümpial. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix

Laupäev, detsember 16, 2017

Pullerits: Miks lõppes armastatud näitleja avastart Tartu maratonil fiaskoga?

Raivo E. Tamme debüüt Tartu maratonil ligi 35 aastat tagasi ebaõnnestus: ta sai enda mäletamist mööda ligi seitsme tuhande osaleja hulgas koha kuskil tagaotsas. Süüdi oli tema väitel kooli kehalise kasvatuse õpetaja, kes oli määrinud ta suusad nii halvasti, et need võtsid klombid alla. «Kraapisin vihaga määret taskunoaga vähemaks, osa plastikut tuli ka alt ära,» meenutab ta.

Osa süüd lasus küllap siiski ka tal endal. Ta oli Gruusias ekskursioonil käies ostnud Thbilisi turult võlts-Adidase nailondressid, Tamme sõnul õhukesed nagu sokid. Ometi otsustas ta nendega Tartu maratonil starti minna, ehkki külma oli umbes 15 pügalat. Tagantjärele võrdleb ta rajal tekkinud tunnet, justkui oleks ta paljaste säärtega sõitma läinud.

«Laskumistel tekkis jalge vahele jäine tuulekoridor ja oli tunne, et minu suguvõsa lõpeb nüüd minuga ära,» kirjeldab ta. «Ka kintsud jäätusid ära.» Ta üritas järgmistel laskumistel kätega kõige õrnemat kohta varjata, kuid sai kõrvalradadelt kõva häälega sõimata: «Korista oma laiali kepid eest ära!»

Teeninduspunktis võttis ta suusad alt ning läks meditsiinimasinasse, rohelisse UAZikusse. Seal olid abivalmis noored tüdrukud. Just seepärast ei julgenudki Tamm neile öelda, kust delikaatsest kohast külm kõige valusamalt näpistab. Kurtis vaid reite pärast.

Medõed andsid vatti ja piiritust, et ta oma jalgu hõõruks.

Aga niipea, kui õed olid selja pööranud, kasutas Tamm juhust ja pani peoga pudelist piiritust ja vatti ka sinna, kus kõige teravamalt külmetas.

Lõpuks läks seisund nii palju paremaks, et ta sai edasi suusatada. Kuid ajapikku vajus vatt kintsude pealt järjest allapoole, kuhjus põlvede ümber. «Nagu oleks mul elevantsustõbi,» sõnab Tamm.

Sellegipoolest suutis ta lõpukilomeetreil nii mõnestki, kes talle vahepeal tigedalt kandu näitasid, mööda pressida.

Sport polnud Tammele keskkoolis võõras, kuid ega ta sellega liiga sinapeal ka olnud. Ta oli käinud järjekindlalt orienteerumisneljapäevakuil. Sai seal isegi medali. Aga mitte selle eest, et oleks pjedestaalile küündinud. Hoopis visadus viis sihile. Medali sai ka see, kes kõik 20 korda kaasa tegi. Tamm tegi. «Ma nii hirmsasti tahtsin seda medalit,» mäletab ta.

Samuti osales ta keskkooli ajal klassiga sõjalis-sportlikus mängus Kotkapoeg. Ja edukalt: tuli enda mäletamist mööda nii Tallinnas kui vabariigis teiseks. Ehkki tegelikult imestas, et ta üldse kampa võeti, sest enda hinnangul oli ta küllaltki ebasportlik. Aga kui ta võistkonda pääses, ei tahtnud ta kaaslasi alt vedada ning hakkas jooksmas ja talvel suusatamas käima. Lõpuks sai ta piisava füüsilise vormi, et teha kaasa ka Tallinna-Keila ja Aegviidu suusamaratonil, esimesel Paide-Türi rahvajooksul ning vana-aasta õhtul Pirita-Kose ringil 9,8 km pikkusel jooksul.

Siiski, tunnistas mulle Tamm, olid need sportimised episoodilised.

Ja peagi jäi sportimine sootuks soiku. Kui ta astus Tallinna tehnikakooli, et õppida autoremondilukksepaks, hakkas ta suitsu tegema ja viina jooma. Ja hiljem, lavakasse õppima asudes, polnud spordist enam mingit juttu, avaldas mulle Tamm.

Põhjalikumalt saate Raivo E. Tamme sportimisest lõppeval aastal lugeda minu sulest laupäevases Arteris. Samas on ka Eesti ühiskonna kriitiline intervjuu kirjanik Mart Kivastikuga ning paljastav lugu sellest, kuidas reklaamijad ja turundajad te lastele pehmelt öeldes kärbseid pähe ajavad, otse öeldes aga nende maailma uppi löövad. Samuti leiate laupäevases Postimehes mu kommentaari sellest, kuidas Venemaa on suutnud häbiväärse dopinguga sissekukkumise loo tagajärjed pöörata enda suuremeelsuse väljendamiseks.

Teistele, kes lugeda ei viitsi väike ülevaade mu käigust maailmakuulsa Grand Canyoni äärde.

Foto 1: Raivo E. Tamm (paremal) oma treeneri Ain-Alar Juhansoniga tänavu augustis. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Raivo E. Tamm läheb juuli algul Tartu Milli triatlonil rattadistantsile. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Raivo E. Tamm treenimas tänavu mai lõpus Rakveres. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Raivo E. Tamm 15 aastat tagasi Pärnu lennupäevadel. Foto autor: Henn Soodla, Pärnu Postimees / Scanpix

Neljapäev, detsember 14, 2017

Pullerits: Kas Urmas Sõõrumaa peaks EOK presidendi kohal asendama Gerd Kanteriga?

Vaatame esmalt, kuidas reageeris EOK president Urmas Sõõrumaa (fotol all vasakul) ROKi otsusele Venemaa sportlaste kohta peagi algaval taliolümpial. Postimehe spordireporter Viljar Voog vahendab seda nii: 

«Eks ta üks kahetsusväärne asi on kogu selles spordipoliitikas,» ohkas Sõõrumaa vastuseks küsimusele, kas tegu oli hundid-söönud-lambad-terved lahendusega, kus karistada sai Venemaa spordisüsteem, aga mitte sportlased. «Meil (EOK-na) ei ole siin väga palju kommenteerida, sest Rahvusvaheline Olümpiakomitee on meie katuseorganisatsioon ja nende poolt tehtud otsused on praktiliselt ka meie otsused. Ja dopingusse suhtumist ehk nulltolerantsi oleme me juba sadu kordi korranud. Siin järeleandmisi teha ei saanud.»

Kas näete: ohkas... peab seda kahetsusväärseks... ei taha kommenteerida...

Ma ei näe siin printsipiaalse ja selgrooga mehe hinnangut. Ma loen siit välja pigem kahetsust, et Venemaa sai ROKilt karistada.

Sedasi tekib mul küsimus: kelle poole hoiab EOK president Sõõrumaa oma südames? Miks ta ei suuda avaldada mehist ja jõulist seisukohta? Miks peab ta hakkama pugema järgmise teema taha (taas Voogi vahendusel):

Sõõrumaa rõhutas, et tema isiklik soov on kogu saaga juures jäänud samaks: et süütud sportlased kannatama ei peaks.

«Ju siis neil on infot piisavalt palju, et selliseid otsuseid teha. Mul ei ole ning jääb üle vaid seda aktsepteerida, mida suured isad otsustavad, ja olla sellega nõus,» naasis Sõõrumaa määratud karistuste juurde. «Mõnes mõttes on kahju, sest mulle lähevad eriti korda noorte- ja lastesport. Nemad vaatavad seda kõike ju täiesti arusaamatu pilguga, et meie omasid pekstakse. Nemad ei saa aru, mis tegelikult toimub ja selle tõttu on võib-olla natukene mõjutatud ka nende tulevik.»

See on Venemaale kaasatundjate ja samuti Venemaa enda retoorika: muretsemine süütult kannatada võivate sportlaste pärast. Hea ja mugav on teravas teemas teravik nende peale suunata: kaastundele rõhumine on teadagi tõhus võte, kui tahetakse kelleltki kriitikateravikku eemale juhtida. Miks Sõõrumaa seda teeb? Lihtsalt sellepärast, et talle lähevad korda noorte- ja lastesport? Antud juhul mage põhjendus.

Sõõrumaa eelviidatud avalduste valguses ning nendest avaldustest kumavat hoiakut ning nähtuvaid hinnanguid arvestades on mul küsimus, kas Sõõrumaa, kes näib väga selgelt tundvat kaasa rahvusvahelises spordimaailmas paaririigiks saanud Venemaale, ikka sobib EOK presidendi ametikohale.

Mul on ettepanek: vahetada Sõõrumaa välja EOK presidendi kohal ning tuua tema asemele EOK sportlaskomisjoni esimees ning Euroopa Olümpiakomiteed sportlaskomisjonide juht Gerd Kanter (fotol vasakul). Kanter läbis esimese avaliku testi suurepäraselt, kui ütles ETV spordisaates selgesõnaliselt, et Venemaa koondise eemalejätmine PyeongChangi olümpiamängudelt oli õige otsus.

Kanter lisas: «Siinkohal tasub Rahvusvahelist Olümpiakomiteed kindlasti usaldada, sest selle otsuse taga on olnud väga põhjalik analüüs. Siin pole mõtet poliitikast midagi väga rääkida.»

Kes on minu ettepaneku poolt? Või on teil pakkuda mõni teine sobiv kandidaat?

Foto 1: Urmas Sõõrumaa Kaia Kanepi elulooraamatu esitlusel. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees/Scanpix
Foto 2: Urmas Sõõrumaa spordiajakirjanike Marko Kaljuveeri (vasakul) ja Jaan Martinsoni vahel Kaia Kanepi elulooraamatu esitlusel. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees/Scanpix
Foto 3: Gerd Kanter Londonis MM-võistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Teisipäev, detsember 12, 2017

Pullerits: Miks suusatamisesse ei tasu panustada? Epistel tarbijaloterii mängijatele

Olen arusaaja inimene. Ega muidu saakski ajakirjanikuna töötada. Näiteks kui kõik jooksevad Laura Kõrgemäed peksma, saan rahulikult ja kainelt mõeldes aru, et see, mis tema tegi (või ei teinud), pole tegelikult üldse selge ega kindel, küll aga on selge ja kindel see – igasuguste anonüümsete tüdrukute sõnavõttudest –, et nood ise olid saamahimu peal väljas, valmis vahetama oma väärikuse mõne mobiiltelefoni või muu nänni vastu, ja seega on ise selles süüdi, mis nendega juhtus (liiati veel kõik ise täisealised ja seega vastutussuutlikud). Samamoodi saan aru nendest, kes tormasid oma kibestumust ja solvumist kuulutama pärast eelmist sissekannet (vt kommentaarid), kus näitasin, et Tartu maratonile esimeses voorus registreerimine on liiga suure riskiga ettevõtmine, millega ei maksa tormata, vaid tasub oodata seni, kui asjaolude vahekord pöördub korraldaja kasu poolelt rohkem osalejate kasu poolele – sest ärgem unustagem, et ega spordiüritust tee korraldaja korraldajatele, vaid ikkagi korraldaja teeb osalejatele. Küllap oleksin ise ka kibestunud ja solvunud ja löödud, kui oleksin 55 eurot välja käinud ürituse eest, mille toimumise kohta ei ole mingit garantiid. See on ju sama, kui kontserdikorraldaja müüks teile talvel 55-eurose pileti kontserdile Haapsalu linnuses, ehkki teate väga hästi, et on vähemalt 50-protsendiline tõenäosus, et artist suvel Eestisse ei jõuagi – kas ostaksite pileti või ootaksite suve alguseni, et maksta rohkem, kuid olla selle-eest kindel, et tuur on ikkagi käivitunud ja artist ei ole vahepeal narkosõltuvusse langenud, hulluks läinud või ära surnud?

Nii et, jah, arusaaja nagu ma olen, saan aru, et tulite siia välja elama oma pahameelt ja solvumist, et miks ma pole erinevalt teist veel 55 eurot välja ladunud ja end kirja pannud ehk miks ma pole ühinenud nendega, kes on teinud vägagi riskantse panuse. See on inimlikult täiesti arusaadav, et kui oled võtnud tarbetu riski – näiteks lolli peaga ostnud pankrotti kukkunud firma aktsiaid ja n-ö mööda pükse saanud –, kergendab valusat lööki pisutki see, kui tead, et sajad teised on teinud sama; järelikult pole sa ainsana tünga saanud. Ja loomulikult oled siis hinges vihane nende peale, kes veidi rahulikumalt talitasid, ažiotaažiga kaasa ei läinud ning oskasid ettevaatlikuks jääda. See on sisuldasa täpselt sama klassiviha, miks vaesemad inimesed vihkavad rikkaid inimesi (millega ma ei ürita väita, et keegi valesti ei tõlgendaks, nagu oleks mina mingi rikas ja teie vaesed – kaugel sellest).

Aga nii nagu enne aktsiaostu tuleb teha eeltööd, tuleb teha eeltööd ka enne suure riskiastmega üritusest osavõttu investeerimist. Või te tõesti tormate mingit aktsiat ostma lihtsalt seepärast, et paljud seda teevad? (Just seetõttu mullid lõhkevadki.) Või leiate tõesti, et on teie kohus paigutada mingist abstraktsest, enda mõtlematu tegevuse õigustamiseks väljamõeldud heategevuslikust solidaarsusest Eesti inimese keskmine päevapalk ettevõttesse, mille tegevuse tulemuslikkuses ei saa kindel olla? Olgu, loomulikult on teil õigus teha oma rahaga seda, mida tahate. Nagu mul on õigus mitte teha oma rahaga seda, mida ma teha ei taha. Aga kui nüüd kainelt mõtlete, siis saate ju aru – kuid hull on lugu nendega, kes seda endale isegi vaikimisi tunnistada ei suuda –, et iga mõistlik inimene kaalub enne raha paigutamist selle paigutuse tõhusust ja mõttekust. Ei usu, et isegi need, kes on rikkad, pilluvad 50-euroseid vasakule ja paremale. (Mulle rääkis ühe Eesti tuntud spordipoe esindaja, et mida rikkam inimene, seda rohkem pidavat ta võrreldes tavainimesega hinna alla löömise nimel kauplema.)

Lühidalt: iga mõistlik inimene teeb enne suure väljamineku tegemist eeltööd.

Aga kui paljud teist seda tegid? Kui paljud vaagisid peas neid variante, mida lahkasin eelmises sissekandes? Tunnistage: te tegite oma investeeringu emotsiooni pealt. Aga milline on kõige halvem rahapaigutus?

Kõige halvem rahapaigutus on see, mis on tehtud emotsiooni pealt.

Vähemasti nii palju oleks ju saanud teha, et vaadata ilmaolusid ja -prognoose. Siis oleksite näinud, et järgmise nädala alguseni püsivad endiselt heitlikud ilmad, temperatuur on nulli ümber, kui sajab, siis kas lörtsi või vihma, tuul on tugev. Ja kindlasti oleks võinud loobuda haugi mälust. Kas on meelest läinud, kui heitlik oli eelmine talv, kui heitlik oli suvi? Ma ei ole mingi inimtekkelise kliimasoojenemise teooria pooldaja, kliima on kahtlemata palju keerulisem ja komplitseeritum nähtus, kui teadlased, kes rahastamise nimel on valmis maalima apokalüptilisi ennustusi, seda lihtsustatult esitavad, kuid praegused kliimailmingud viitavad selgelt sellele – ja selleks ei pea olema n-ö raketiteadlane –, et ilm saab meil ka edaspidi olema äärmiselt heitlik ning pigem soojem, kui mitu head aastat tagasi.

Seda kõike kinnitas eelmise nädala lõpp. Neljapäeval olid olud veel sellised, et sain Tähtvere spordipargis täitsa korralikes oludes suusatada pisut rohkem kui tunniga tosin ja pool kilomeetrit. Aga juba laupäevaks olid olud muutunud nii palju, et sain rahulikult maastikurattaga asfaldile sõitma minna. Väntasin 1:25.40ga kodu juures neli 9,2-kilomeetrist ringi ehk kokku 36,8 km. Vaid mõnes kohas oli asfalt märg. Kuid pühapäeval olid tingimused juba sellised, et sealt sai teha n-ö sammu edasi. Kõigepealt sõitsin maastikurattaga linnas 15,5 km ning kui veendusin, et libedust ei ole ja lompe ka mitte, ajasin sama hästi kui talvekorterisse tõstetud maanteeratta taas välja. Ja õigesti tegin: 10. detsembril 2017 sai maanteel sõita maanteerattaga nii, et polnud ainsatki libedat ega ohtlikku kohta, asfalt oli kõikjal kuiv. Ratas ei saanud ainsatki poripritset. Tegin 1:34.50ga ligi 46-kilomeetrise ringi. 10. detsembril 2017 – mõtelge! Sama saanuks olude poolest teha ka eile, 11. detsembril.

Huvitav, kas selle nädala pühapäeval saab teha midagi samasugust?

Fotod 1 ja 2: Tartu maraton aastal 1985. Fotode autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 6: Tartu maraton aastal 1984. Fotode autor: A. Kivistik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ameerika mäesuusataja Lindsey Vonn oma koeraga. Avaldatud siin lugejate soovil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Tartu maraton aastal 1984. Foto autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix