Kolmapäev, august 29, 2018

Pullerits: Mis tähtsus on sportlase homoseksualismil?

Kaks päeva enne seda, kui olin avaldanud absoluutse hittloo nüüdsest täiesti mittelahedast põlvkonnast, millega suutnuks lugejate arvult ühe kogenud lehetoimetaja hinnangul konkureerida vaid mõne verinoore beibe kirjutis, kuidas ta annab oma emaka kahetoalise korteri eest rendile, püstitas Joosep Susi laupäevase Postimehe spordirubriigis küsimuse, kellele kuulub sportlase keha kui kunstiteos.

Seal oli mitmeid vastu vaidlema ärgitavaid kohti, nagu näiteks tsitaat endiselt võrkpallurilt Anna-Liisa Sutilt (fotol vasakul): «14–18aastased tüdrukud on väga-väga tundlikud kaalu teema osas. Meid reastati ka järjest kaalu peale ja öeldi, et sina pead maha võtma ja sina pead maha võtma ja sul on sealt natuke üle.» Sellest rääkis Sutt mõistagi hukkamõistval toonil. Mille peale ei saanud ma kuidagi alla suruda mõtet, et mis lumehelbesportlase jutt nüüd see on. Loomulikult, kui sa tahad korralikul tasemel trenni teha ja võistelda, pead jälgima toitumist ja kehakaalu, sest kui sul on 60 kilo asemel 75 kilo, siis esiteks hüppad sa võrgu kohale palju madalamale ning teiseks suureneb vigastuste oht, sest maandudes põrutab 75 kilo kahtlemata rohkem kui 60 kilo. Ja heita treenerile ette, kui ta ütleb, et tuleb alla võtta, näitab antud juhul seda, et esiteks on sportlane lasknud end käest ning teiseks, et temas pole tegelikult sportlase ainest, kui ta niisuguse asja peale solvub. Mis järgmiseks? Kas järgmiseks jookseme kitule, et näe, vastik ülemus vaatas me töötulemusi ja ütles, kes peab paremini tööd tegema? Või ma tulen siia pisaraid valama ja solvumist näitama, et näete, Vahur Teppan vaatas mu suusasõite ja ütles, et pean hakkama aeglasemalt harjutama, et kihutan liiga palju?

Susi loo lõpp läks aga eriti kummaliseks. Ta pani kirja kaks punkti, mida ta nimetas tabudeks, «millega spordilembesed inimesed peavad edu saavutamise puhul juba lapsest saati kokku puutuma». Neist teine oli noorsportlaste ahistamine ja väärkohtlemine, millega olen päri, et sellised teod on lubamatud. Aga kas nende sooritajad lüüakse alati risti? Las ma olen enesekriitiline: kas ma ise olen ühe endise kuulsa sportlaste väidetava ahistaja nime, mida tean juba kümmekond aastat või enamgi, avalikkuse ette toonud? Ei ole. Miks ei ole? Sest mul pole vettpidavaid tõendeid, kuna naised, kes mulle sellest rääkisid, tegid seda üksnes tingimusel, et ma nende nimesid mängu ei tooks ja asja suure kella külge ei paneks. Niisiis, see on nende otsus, et omaaegseid valusaid kogemusi enda teada hoida, ja pole minu asi veenda neid süüdistustega lagedale tulema (mille tõestamiseks neil vaevalt et endalgi mingit tõendusmaterjali leidub), sest ma ei ole ju uurimisorgan. Seesuguste asjade avaldamine ja mitteavaldamine on iga kannatanu enda otsus. Liiati, see, mida me Eestis kõige vähem vajame, on ameerikalikult arulage ja soppa loopiv MeToo kampaania, kus piisab kellelgi ainult kisada, et näe, keegi kunagi ahistas, ja ilma, et too süüdistus saaks mingigi tõenduse, on teise inimese elu hävitatud. Aga võib-olla oli see väidetava kannataja alatu kättemaks? Sest kahe inimese suhtes, kus kolmandaid pole tunnistajaks, on väga raske kohtumõistjaks hakata – mis on, muide, ka põhjus, miks Eesti valge ajakirjandus ei kirjuta lahkuminekute puhul suhete klaarimisest, sest võta seal kinni, kes on tegelik süüdlane ja kes tegelik kannatanu.

Aga kummastavalt kõlas Susi loo teine nn tabuteema. Ta kirjutas: «Tippsportlane ideaalkehana on heteroseksuaalne. (Nõus! – P.P.) Maskuliinses ruumis on mitte heteroseksuaalsetel sportlastel harukordselt keeruline, iseäranis meestel. Kujutan ette, et mõne aasta pärast näeme esimest juhtumit, kui näiteks naiste jalgpallikoondislane avalikult teatab, et on homoseksuaalne. See oleks normaalne ja vajalik.»

Mis mõttes on mõne sportlase homoseksuaalsusest kuulutamine vajalik? Mis see sporti puutub? Mis tähtsus sel on, kas sportlane on nii- või naasugune? Tema ainus väärtus ja peamine kvaliteet seisneb tulemuse tegemises, vastaste alistamises ning medali võitmises. See, kas ta on omasooihar või mitte, on sama vähe tähtis kui see, kas Tanel Kangert annab Eesti Laulu konkursi hääletusel hääle Ivo Linnale või Liis Lemsalule. Kinnituseks, et seksuaalne orientatsioon pole oluline, on näiteks kaks 800 meetri jooksjat, ameeriklane Nick Symmonds (fotol ülal vasakul punases võistlusvormis) ja lõunaaafriklane Caster Semenya (fotol all paremal valges särgis). Keegi ei ole teinud numbrit sellest, et Symmonds on homo ja Semenya abiellus naisega. (Tehkem vahet: Semenya puhul on probleemiks tema enda tegelik sugu, mitte see, kas ta abiellus naise või mehega.) Teame maailma spordis teisigi homosid, alates tennisistidest Billie Jean Kingist ja Martina Navratilovast kuni vettehüppaga Greg Louganiseni, aga mida me ei tea, on see, et nende homoks olemine on kuidagi nende sportlike tulemustega seotud ja et see on spordiareenil üldse tähtis. (Nojah, HIV-positiivse Louganise puhul siiski pisut oli: mäletate, ta sai hoolaual verise trauma ja veri valgus basseini ning tekkis mure, kas ta võis niiviisi teisi sportlasi nakatada; kuid siin on küsimus tema HIV-positiivsuses, mis, jah, oli seotud tema homoseksuaalse praktikaga, mitte homoseksualismis kui sellises.)

Seega, kainelt mõeldes on võimatu leida tugevat argumenti, miks peaks spordis kellegi homoseksualismist tegema tähtsa asja, nagu tahab seda Susi. Või on siin asi selles – mõeldes, kuidas igasugused vähemused teinekord käituvad –, et kui teatad avalikult, et oled homo, ja siis jääd koondisest välja, on sul hea, mugav ja lihtne võtta ohvripositsioon ning hakata taguma trummi, et sind tõrjutakse ja diskrimineeritakse ja jäeti koondise ukse taha seetõttu, et oled homo?

Jah, järele mõeldes on see tõesti ainus käik, millega end homoseksuaalina avalikustanud sportlane saab homoseksualismist teha spordis kõneka argumendi. Paraku oleks selline käitumine üdini ebasportlik. 

Foto 1: Naiste rannavõrkpallis on napid rõivad kohustuslikud. Foto autor: imago / Beautiful Sports / Scanpix
Foto 2: Anna-Liisa Sutt koos Brasiilia võrkpallitreeneri Bryan Romano Faraniga viis aastat tagasi Pärnus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ameeriklannad tähistavad võitu rannavõrkpalliturniiril Moskvas. Foto autor: Sputnik/Scanpix
Foto 4: Blogi heteroseksuaalsed lugejad ja kommenteerijad on valmis kandma vene popartisti Njušat kätel, nagu teevad seda noormehed kontserdil Moskvas. Foto autor: Sputnik/Scanpix 
Foto 5: Ameeriklane Nick Symmonds (keskel punases võistlusvormis) võidab Londoni olümpial 800 meetri eeljooksu ajaga 1.45,91. Venelane Juri Boržakovski (vasakul teiseks tulnud Kanada esindaja Geoffrey Harrise taga) jääb viiendaks, aga pääseb tänu ajale 1.46,29 siiski järgmisse ringi, poolfinaali, mis jääb hoolimata seal joostud hooaja tippmargist 1.45,09 Londonis tema laeks. Londoni olümpia 800 meetri eeljooksudes saavad neli meest kehvema aja, kui on Priit Pulleritsu 800 meetri rekord 1.55,9. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Lõunaaafriklane Caster Semenya (800 meetri isiklik rekord 1.54,25) Teemantliiga etapil Monacos. Foto autor: Reuters/Scanpix

Esmaspäev, august 27, 2018

Pullerits: Minu geniaalne ettepanek, kuidas Eesti tippsporti raha juurde tuua!

Mehed, mul on idee ja ettepanek, kuidas lahendada Eesti andekate tippspordihakatiste edasise sporditee rahastamise küsimus! Ja see on lausa nii hea ja kaasav idee/ettepanek, et ka teie saate selle elluviimiseks oma panuse anda.

Kust tuleb selliste rahastamisküsimuste lahendamiseks eeskuju võtta? Ikka sealt, kus sedasorti küsimusi on pikka aega lahendatud, ja edukalt, kasudega. Seega: tuleb vaadata uue majanduse ettevõtete rahastamise skeeme. Seda enam, et tippspordihakatised on väga sarnased uue majanduse ettevõtetega: mõlemas nähakse potentsiaali, aga nad mõlemad vajavad potentsiaali rakendamiseks investeeringut. Mõistate?

Kui ei, siis kiirkursus teile. Ütleme, et teil on idee, kuidas mingi uue majanduse alla liigituva ettevõtmisega raha teenida (kuigi on äärmiselt ebatõenäoline, et teil see idee on – aga kujutleda võib ju kõike). Kuid oh häda: teil on vaja ettevõtte käivitamiseks ja laiendamiseks suuri summasid. Pank teile laenu ei anna, sest teil pole midagi ette näidata. Siis pöördutegi erainvestorite ja riskikapitalistide poole. Teete neile uhke esitluse sellest, mis on teie idee, kuidas see on unikaalne, mis moodi see inimestele korda läheb ja kuidas see hakkab raha teenima. Kindlasti mitte kõik investorid ei nooguta teile entusiastlikult kaasa, aga tavaliselt leidub ikka mõni, kes leiab, et te ideel paistab jumet, ning on valmis teile mingi summa andma. Ja kui selle summaga õnnestub teil tõepoolest ettevõte käima lükata ning mingeidki positiivseid arengumärke tekitada, võite teha järgmise investorite leidmise raundi. Siis on loota, et neid, kes on nõus teile raha andma – ja andma esialgsest juba tunduvalt suuremaid summasid –, ilmub juba märkimisväärselt rohkem. Ja nende abil saate oma ettevõtet veelgi suuremaks kasvatada.

Täpselt sama võiks teha spordis. Kujutame ette 17-aastast andekat noorsportlast, kes seisab peagi valiku ees: kas minna ülikooli ja teha tippspordipüüdlustega lõpparve või jätkata siiski maailma tippu pürgimist. Enamik valiks edasi õppimise, sest pole raha, mis aitaks tippsporti edasi teha. Kuid siin tulebki neile appi minu idee ja ettepanek.

Niisiis võiks noor andekas sportlane panna kokku 5-10-minutilise esitluse, nagu panevad kokku uues majanduses rahastuse taotlejad. Seal näitab noorsportlane ära oma senise sportliku arengu: kui palju on treeninud, mis tulemusi on saavutanud, millised on maailmas tema tugevamate konkurentide tulemused, milline on arenguvaru, millisest potentsiaalist räägivad tema füsioloogilised näitajad (maksimaalne hapniku tarbimise võime, maksimaalne kiirus, pulsisagedused jms), millise hinnangu on andnud tema võimekusele treenerid, arstid jne, jne.

Võimalikud investorid siis kuulavad ja mõtlevad. Kujutame ette, et kaks-kolm neist leiavad, et noormehes on ainest, ning otsustavad temasse panustada igaüks näiteks 5000, 10 000 või 20 000 eurot. Selle summa eest saavad nad sportlases kokkulepitud osaluse – täpselt samamoodi, nagu riskikapitalistid saavad oma panuse järgi osaluse uue majanduse ettevõttes. Ehk teisisõnu: kui sportlane võidab tulevikus auhinnaraha, siis vastavalt investeeringu suurusele läheb protsent võidetud rahast investoritele. Näiteks 5% 5000 euro panustajale, 10% 10 000 euro ja 20% 20 000 euro panustajale.

Küsite, et mis juhtub siis, kui sportlane saab vigastada või lõpetab muul põhjusel oma pürgimused. Sel juhul, kahju küll, on investorid oma rahast ilma (kui nende leping sportlasega ei sätesta kuidagi teisiti). Aga täpselt samamoodi jäävad riskikapitalistid oma rahast ilma, kui uue majanduse ettevõttest, kuhu nad on raha paigutanud, asja ei saa. Iga investeeringuga kaasneb ju risk.

Loomulikult on siit põhjust kõvasti edasi mõelda. Näiteks kas mingist hetkest, kui sportlane on talle antud 5000 või 10 000 eurot ja teatud kokkuleppelise kasumi investorile tagasi teeninud, saab ta kohustustest investori ees priiks või jääbki investor sportlase karjääri lõpuni tema osanikuks (kaasomanikuks). Sportlane võib jällegi hakata kurtma, et liiga suur osa preemiast läheb teistele ning talle jääb vähe järele, ent sel juhul tasuks tal siiski meeles pidada, kes need üldse olid, kes riskisid ja panid oma raha mängu, et anda talle üldse võimalus tulevikus võiduraha teenima hakata.

Kindlasti tekib niisuguseid küsimusi ja poleemilisi aspekte veel mitmeid, kuid minu meelest on siin kõige tähtsam mitte takerduda tulevikuprobleemidesse, vaid selle asemel mu idee/ettepanek kiiresti ellu lükata. Probleemidega, mis hiljem kerkivad, tasub tegeleda nende tekkimise järjekorras. Seni kui nende üle ehteestlaslikult vaidlema hakata, jõuame kaotada mitmeid andekaid sportlasi, kes kaovad areenilt, sest Pulleritsu ettepanek ja idee Eesti tippspordi rahastamiseks takerdus aastateks teoreetilisse tähenärimisse ja nääklustesse. Sellest oleks kahju.

Foto 1: Lugejate soovil pilt pealtvaatajatest Venemaa jalgpalli meistrivõistlustel. Foto autor: Sputnik / Scanpix
Foto 2: Lugejatele: Grid Girls Moto GP etapil Austrias. Foto autor: imago / Eibner Europa / Scanpix

Neljapäev, august 23, 2018

Pullerits: Kuidas ma leiutasin rattasõidus uue treeningmooduse

Kuidas teie alustate oma rattatrenni? Kas samamoodi nagu mina, et võtate hoo üles, milleks on vaja sadulast püsti tõusta?

Peaküsimus on hoopis selles, mis saab siis, kui hoog on sisse võetud.

Huvitav vastus on selline: sadulasse ei maksa tagasi istudagi.

Just seda ma eile tegingi. Et vaadata, mis saab siis, kui teha terve trenn püstiasendis.

Mõned nüüd imestavad: mida pekki, mis ma jälle välja mõtlesin!

Aga kui vaatate neid kümneid ja kümneid, kes sõidavad maanteel, istudes õdusalt sadulas, siis kas teil ei teki küsimust, mis on nende mugavusliikumise mõte? Mida nad ikkagi treenivad? Kas nad üldse midagi treenivad?

Minu arvates kulutab enamik neist lihtsalt aega. Ja kulutab palju aega, sest sadulas on ju nii vahva istuda, et seal võib vändata kaks, lausa kolm tundi jutti. Ent lõpuks on nad sunnitud imestama, miks nad pärast noid pikki mugavaid sõite end sugugi võimekamana ei tunne.

Pole seal midagi imestada, sest koormust ju sisuliselt pole.

Ent nüüd mõelge sellele, mis tunne on sadulas pikalt püsti sõita. Olete seda mõnikord (!) ikka proovinud, eks?

Loomulikult on see raske. Sest ülekanne on tavalisemast raskem, kuna keha ja käte suurem rakendamine võimaldab pedaalidele suuremat survet ja samuti pedaalidega jõulisemat tõmmet.

Aga selles just asi ongi! Esiteks: saate rakendada peale jalgade ka muid kehaosi. Ja teiseks: lisandub üldkehaline suurema jõu rakendamine. Kui need üks pluss üks kokku panete, saate vastuse, mis on seesuguse sõidu üüratu kasutegur.

Jah, ma tean, et enamik ei suuda püstises asendis sõita järjest rohkem kui paarsada meetrit.

Kuid tegelikult te ainult arvate nii, et ei suuda. Suudate küll! Selleks tuleb kasutada... pead.

Just, pead. Täpsemini: aju. Te ju teate, kui võimas tööriist on inimese aju? Kõik käsklused, mida te kehaga teete, tulevad sealt. Ja selleks, et suuta sõita püsti rohkem kui paarsada meetrit, rohkem kui kilomeeter, rohkem kui kolm-neli kilomeetrit, rohkem kui kümme kilomeetrit, kas või kakskümmend kilomeetrit, tuleb anda ajust vastavaid käske. Lihtne ju!

Tunnistan, et ka mul tekkis eile hetki, kui tundsin, et istuks väsimusest sadulasse. Seda enam, et kohe jõuliselt sõitma hakates olin tekitanud endale pooleteise kilomeetriga hingamisteedes ja kopsudes tunde, mis on sarnane sellega, kui oled alustanud võistlust tugeva pika kiirendusega. Aga ma võtsin kontolli oma aju üle enda kätte. Lasin ajul endale öelda, et ei istu sadulasse, et sõida aga püsti edasi.

Algul oli see pisut raske, sest keha refleksid ja mugavusihalus meelitasid püstisest asendist loobuma. Aga kui keha instinktiivse tahtmise oma aju saadetud signaalidele allutasin, sain keha soovidest võitu ning suutsin püstiliselt-jõuliselt edasi vändata.

Miks just nüüd sellist trenni teha? Aga seepärast, et tulemas on Tartu rattamaraton (fotol paremal), kus jõulise väntamise osakaal on palju suurem kui maanteesõitudel, kus on vaja püstises asendis kiirendada ja rassida. Millal veel seda harjutada, kui mitte nüüd?

Ent siin käib kindlasti «spetsialiste», kes on oma kivistunud arusaamadest lähtuvalt kahtlemata surmveendunud, et teen jälle midagi valesti. Eks käigu siis oma vastuargumendid välja! Kuid ärgu tulgu pärast Tartu rattamaratoni kurtma, kuidas nad tõusudel ja seal, kus vaja püsti rügada, minust maha jäid.

Foto 1: Samuel Mugisha Team Rwandast üles pressimast mäest Ruanda velotuuril Kigalis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Mugavusrattur USA pealinnas Washingtonis Kapitooliumi ees. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Briti triatleet Alistair Brownlee EM-võistlustel ratast sõitmas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Šveitsi triatleet Nicola Spirig võistlustel Lausanne'is mäest üles rassimas. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Mulluse Tartu rattamaratoni start Otepääl Tehvandi staadionil. Foto autor: Ragnar Vutt / Klubi Tartu Maraton

Teisipäev, august 21, 2018

Pullerits: Tohoh hullu! Kas Euroopa kergejõustikus jätkub mustade ekspluateerimine?

Arvamuskirjutiste eesmärk, nagu ehk teate, pole inimesi ühes või teises suunas mõjutada – see on väga raske ülesanne –, vaid nende eesmärk on panna kaasa mõtlema. Ja Postimehe arvamustoimetaja Taavi Minniku selle kuu algul avaldatud «Rassistlik Nobel» pani hiljutiste Euroopa kergejõustiku meistrivõistluste valguses mõtlema, kui rassistlikud on spordis riigid, kes jutustavad rassilisest tolerantsist.

Alustame sellest, et tippsport on raske ja kurnav ja sageli ka tervist kahjustav tegevus. Olete nõus? Kui ei, ei tea te spordist tuhkagi. Valge inimene, kes on jõudnud suurele heaolu tasemele, ei taha ju ennast kurnata, piinata ega sandistada. Valge inimene peab olema õnnelik, talle on pingutus vastukarva, sest see segab teda rahul ja õnnelik olemast. Seda näitab valgete taandumine näiteks kergejõustiku raskeimatel, jooksualadel.

Teiseks, tippsport on ju riskantne bisnis, sest ega kunagi tea, kas aastaid ennastsalgavat tööd ka kunagi üldse ära tasub. Võib-olla saad enne tähtsat võistlust vigastada või jääd haigeks – ja kõik lendab vastu taevast. Palju kindlam on tulevikku kindlustada sellega, et lähed õppima arstiks või juristiks, finantsistiks või ärijuhiks, nagu teevad valged inimesed. Seal ei teki vigastusi, seal on võimalus püünele jõuda tuhandetel, mitte ainult üksikuil.

Aga samas medaleid ju tahaks. Tahaks seepärast, et endale vastu rinda taguda ja hõisata, et meie, näiteks sakslased või hollandlased või inglased või prantslased oleme ikka kõvad tegijad. Seega on vaja kedagi, kes need medalid koju tooks.

Pole probleemi! Selleks on ju meil riigis mustanahalised. Ja kui ei ole, siis toome neid mujalt sisse. Neile jäägu must ja ropp ja laastav ja ohtlikki ning üldsegi mitte garanteeritud tulemusega treeningtöö.

Sellise hoiaku väljendust nägime värvikalt Berliinis EMil. Eriti hästi väljendus see teatejooksudes, kus tuleb riiki esindama saata neli, isegi viis või kuus sportlast. Ja me nägime, et vanu Euroopa riike esindasid neil aladel valdavalt mustanahalised ehk mitteeuropiidset päritolu sportlased.

Ma võiks siia lisada suure pildigalerii teatejookudes medalile tulnud võistkondadest ja see saaks äärmiselt tume ehk mitteeuropiidne. Aga ruumi ei ole. Seetõttu vaid loetlen, et meste 4x100 meetrit võitnud Suurbritannia (fotol vasakul) eest jooksid neli musta ja üks iraani-maroko päritolu mees (Adam Gemili), teiseks tulnud Türgi eest kaks musta, kolmandaks tulnud Hollandi eest neli musta; meeste 4x400 meetris teiseks tulnud Inglismaa eest jooksis kolm musta. Naiste 4x100 meetris võidutsenud Suurbritannia eest (fotol ülal paremal) jooksid kõik mustad, muud medalid saanud Hollandi ja Saksamaa eest kummalgi üks must. Naiste 4x400 meetris teiseks tulnud Prantsusmaad esindas neli musta (ja üks valge) ning kolmandaks jäänud Suurbritanniat kolm musta.

Siin ei ole põhjus see, et valged ei suudaks kiiresti joosta, mispärast mitmed riigid panustavadki aafrika päritolu jooksjatele. Nii et pange tähele: see pseudo- ja libapõhjendus ei ole mingi tõsiseltvõetav õigustus ega põhjendus. Sest nii meeste kui naiste 4x400 meetri teatejooksu võitsid võistkonnad, kus polnud ühtegi musta – vastavalt Belgia ja Poola (fotol paremal ja all vasakul ja all paremal). (Belgia ainus teistest veidi tumedam jooksja Jonathan Sacoor on pooleldi belgia ja pooleldi portugali-india päritolu.)

Kokkuvõtteks: jutud valgete inimeste suutmatusest kiiretel jooksualadel ei pea paika; põhjus, miks Euroopa riike esindavad üha rohkem aafrika ja muud päritolu jooksjad, on pigem selles, et heaolustunud eurooplased ei viitsi enam ränka trenni teha, ilmselt on kaotanud ka eneseusu (mis soodustab veelgi allakäiku) ning lasevad endale kuulsust tuua sissetulnuil, -tooduil ja -rännanuil. Kõik on tõlgendamise ja vaatenurga küsimus, nagu väidavad tänapäeval igasugu relativistid, ja sedasi on ka mujalt, vaesematest (!) maadest tulnute saatmine enda kodumaa kuulsuse eest riskantsesse ja ohtlikku tulle – mida nüüdisaja tippsport ju on! – tõlgendatav rassismina (mõiste, mille tähendus on tänapäeval meeletult avardunud ja sedasi hägustunud, nii et sellega kõlbab vehkida igas olukorras!). Või tõlgendatav vähemasti mustade ekspluateerimisena. Kas pole?

Küsite ehk, miks ma seda nii tõlgendan. Aga seepärast, et mulle meeldib võtta malakas, millega osad valimatult vehivad ja teisi tümitavad, ning lasta sel malakal tantsida nende enda turjal – mis võib olla neile päris üllatav ja valus, sest nad on ju nii kuratlikult veendunud, et see, kuidas nemad asju näevad ja tõlgendavad, on nii ainuõige. Aga näete, ei ole!
*
Suve lõpetuseks üks kommenteeritud sõit piki maailmakuulsat The Stripi Las Vegases - siit saate hea ülevaate, kus peatuda, kui järgmine kord sinna lähete!

Foto 1: Berliini EMil nii naiste kui meeste 4x400 meetri teatejooksu võitnud Suurbritannia. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Itaalia naiskond Berliini EMil 4x400 meetri teatejooksus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Berliini EMil naiste 4x100 meetri teatejooksu võitnud Suurbritannia. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Berliini EMil meeste 4x100 meetri teatejooksu võitnud Suurbritannia. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Berliini EMil naiste 4x400 meetri teatejooksu võitnud poolatarid. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 6: Poole 4x100 meetri teatenaiskond Berliini EMil. Foto autor: imago/Newspix/Scanpix
Foto 7: Poolatarid võidavad Berliini EMil naiste 4x400 meetri teatejooksu. Foto autor: AFP/Scanpix

Reede, august 17, 2018

Pullerits: Nurme versus Kirt - ala harrastajate arv ei määra ala tipptaset!

Äsjasel EMil Berliinis Magnus Kirdi saavutatud odaviske pronksmedalit ja Tiidrek Nurme (fotol vasakul) 9. kohta maratonis võrreldes on oma arust tarkpead löönud lauda enda arvates kõva väite, et mis viga odaviskes medalit võita, kui selle ala harrastajaid on palju vähem kui maratonijooksjaid. Kui nii, siis oleks ju loogiline, et lõpetame Eestis maratonijooksjate igasuguse ettevalmistamise ning hakkame ainult odaviskajaid treenima ning küll medalid tulevad. Aga ei tule.

Ei tule sellepärast, et ükskõik mis alaga tegu, maailma tipp on ühtviisi ülitugev, olgu ala harrastajaid miljoneid või ainult paarkümmend tuhat. Ehk teisisõnu, eelmise sissekande kommentaaride osas tõstatatud teema jätkuks: see, kui palju on alal harrastajaid, ei määra selle ala tipptaset.

Tipp on alati igal alal, mil vähegi traditsioone, ülikõva. (Erinevalt näiteks naiste vigursuusatamise pargisõidust, mis on noor ala ja alles areneb.) Nii odaviskes kui maratonijooksus on pikad traditsioonid, mis tähendab, et nende alade harrastajad on viinud nende alade tipptaseme nii kõrgele, et sealt edasi on äärmiselt raske minna, sest inimvõimete piirid tulevad ette.

Teeme sellise hüpoteetilise oletuse, et paneme Eestis maratoni jooksma senisest kaks korda rohkem inimesi. Kas te tõesti arvate, et maratoni Eesti tipus sellest midagi muutuks? Lihtsalt alla kolme tunni kulgejaid saaks mõne juurde, eriti suur juurdekasv oleks aga 4-5 tunni kulgejate seas. Ma ei näe kuidagi, kuidas nende kulgejate juurde tekkimine tipptaset kõrgemale nihutaks. Sama odaviskes: pange või iga viies-kuues eestlane oda viskama, ega Eesti rekord sellest parane.

Sest harrastajate arv ei loe, loeb nende tehtava töö kvaliteet. Ja kvaliteet sõltub omakorda know-how’st. Aga kui palju on meil Eestis seda võtta? Kus on meil Eesti maailmatasemel tipptreenerid, taastumispetsialistid jne? Isegi Mati Alaveril, näib, et tuli sein ette, kuigi ta on ilmselt end kõige visamalt täiendanud treener.

Edasi: vaadake, kui palju on Kirt pidanud selle nimel tööd tegema, et oma nüüdse tasemeni küündida – pikki aastaid! Jah, kui iga viies-kuues eestlane viskaks oda, võiks me saada juurde terve pinu täie 50-60 meetri viskajaid, aga kuidas see Eesti odavisketaset kergitaks? Et nende hulgast tuleks äkki mõni 95 meetri viskaja? Jah, võib-olla, võib-olla... aga pigem ülisuure tõenäosusega siiski mitte. Enamik lõpetaks ponnistamine 60 meetri peal, sest edasi tuleb teha roppu tööd ja peab olema tark ja tervis peab olema tugev ja peab kannatama ja endasse uskuma ja tegema tööd, kui vilju isegi ei paista jne – need on n-ö pisiasjad, mis hakkavad tipus üha rohkem määrama. Ja neid pisiasju on üliraske kontrollida, enda kasuks kallutada.

Mingem isiklikumaks. Kindlasti teate, et jooksin nooruses 800 meetrit 1.55,9-ga. No olgu, oletame, et oleksin teinud rohkem trenni kui ainult kaks aastat, siis oleks ehk saanud aja alla 1.50. Aga sealt edasi? Isegi enda võrdlemisi ideaalilähedaste 800 m jooksja eelduste puhul sain aru, kus on minu piir: kiirust pole siiski piisavalt, vastupidavust ka mitte, sest nooruspõlves jäi akumulatsioon tegemata, tervis ei peaks mu ilmselt tundlike liigestega suurtele koormustele vastu, treeneritarkusest jääks vajaka jne, jne. Ei ole nii, et otsime Eestist kokku kümme Pulleritsu ja küll mõni jookseb 1.45. Ei käi need asjad nii lihtsalt.

Need 10-20, kes on omal alal maailmas tipus, on ikka imeinimesed. Nemad tegutsevad nii või naa inimvõimete piiril, kust, pange nüüd tähele, pole võimalik enam eriti kõrgemale minna - mis tähendabki, et tipp on maailmas traditsioonidega alade puhul alati absoluutne inimvõimete tipp. Mõelge: pole ju võimalik, et seitsme miljardi inimese hulgas ei leidu kedagi, kes jookseks 100 m alla 9 sekundi. Aga näete, ei ole sellist. Isegi kui panna kõik inimesed maailmas 100 m jooksma, ei viiks see tipptaset 9 sekundi piirile.

Kunagi tõestati seda võiduajamishobuste puhul, miks nad ei suuda joosta miili teatud piirist kiiremini – sest seal tulid füsioloogilis-anatoomilised piirid ette. Samamoodi on piir käes enamikul aladel inimeste puhul (olgu see odavise või maratonijooks) ja nüüd on küsimus vaid selles, kes suudab sellele piirile lähemale saada.

Kirt (fotol vasakul) on odaviskes inimvõimete piirile lähemale pääsenud kui Nurme maratonijooksus – see on fakt. Ja pole absoluutselt tähtis, kas ühte või teist ala harrastab kümme miljonit või kümme tuhat inimest – tipus on alati ülitihe, tipp on alati väga terav ja tippu jõuavad vaid üksikud. Kirt on jõudnud, Nurme mitte. Nii on. Mis ei tähenda, et Nurme poleks tubli mees. On. Aga Kirt on oma saavutuste poolest veelgi tublim.

Fotod 1 ja 2: Tiidrek Nurme ja Roman Fosti jooksmas maratoni Berliini EMil. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Magnus Kirt (paremalt teine) oma meeskonnaga pärast EMil pronksmedali võitmist Tallinna lennujaamas. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 4: 800 meetri jooks Berliini olümpial 1936. Juhib Philip Edward Kanadast, võitjaks tuleb John Woodruff USAst (liidri taga kõige välimisel rajal) ajaga 1.52,9. Edwards tuli kolmandaks. Vaadake, kuidas starditi ja kust starditi! Foto autor: akg-images/Scanpix
Foto 5: Kas tunnete ära? Kes on need kolm meest, kes jagavad omavahel Berliini EMil 800 meetri jooksu medalid? Foto autor: imago / Beautiful Sports /Scanpix
Foto 6: Magnus Kirt Berliini EMil oda viskamas. Foto autor: Reuters/Scanpix

Teisipäev, august 14, 2018

Pullerits: Kas Tiidrek Nurme kiirustas enda maratonimeheks kuulutamisega?

Tiidrek Nurme kiirustas liialt. Kiirustas sellega, et kuulutas pärast Berliini EMil Eesti kõigi aegade teise maratoniajaga 2:15.16 saavutatud 9. kohta end maratonijooksjaks.

See on veidi ennatlik kuulutus.

Et minust valesti aru ei saadaks: pean Nurmest väga lugu. Raskest noorusest edukalt välja tulla, kolm last, usklik meel (mitte mingi tänapäevane kergats) on minu silmis kõik kiiduväärsed näitajad. Kõige kiiduväärsem on aga see, kuidas Nurme oli ligi neli aastat tagasi ainus, kes julges riigikogulaste poolt Eesti rahvale agressiivse homolobi takkakiitmisel kurgust alla surutavale kooseluseadusele vastu hakata, seistes üksinda protestiva plakatiga riigikogu hoone ees (fotol all vasakul) – see on tegu, mida söandab teha vaid sirge selja ja vankumatu meelega, kahtlemata ka rahvuslikult meelestatud spordimees. Selliseid on Eestis kahjuks vähe. Mitte ainult spordimeeste, vaid üldse meeste hulgas.

Aga see ei tähenda, et ta võiks end sama kindlalt, nagu ta seisis vastu Eesti rahvale näkku sülitamisele, kuulutada end ka maratonijooksjaks.

Selgitan oma seisukohta.

Nurme äsjane maratonitulemus 2:15.16 annab IAAFi punktitabelis, mis lubab omavahel võrrelda kergejõustiku eri alade resultaate, 1070 punkti. Kahel peamisel keskmaaalal, 800 ja 1500 meetris, tuleb selle punktisumma teenimiseks joosta ajad vastavalt 1.48,48 ja 3.42,77. Nende tulemustega ei jõua aga isegi Euroopa meistrivõistlustel mitte kusagile, koguni eeljooksust edasi mitte. Kuidas saab siis Nurme aeg 2:15.16 anda alust kuulutada end maratonijooksjaks (ja Nurme pidas kahtlemata silmas seda, et ta on professionaalne maratonijooksja, kelle põhiala ja põhitöö on maratonijooks, mitte pole mingi asjaarmastajast maratoonar)?

Nurme võimsaim tulemus klassikalisel jooksualal on ikkagi Pekingi olümpial joostud 1500 meetri Eesti rekord 3.38,59 (fotol paremal), mis annab IAAFi tabelis 1125 punkti. See on tulemus, millega võib vähemalt EMil loota finaali jõuda. Maratonis peab sellise punktisumma teenimiseks saama aja 2:12.05. Ehk teisisõnu: Nurme pidanuks jooksma Berliinis üle kolme minuti kiiremini, et lüüa üle oma parim keskmaatulemus.

Maratonijooksja oli kahtlemata Pavel Loskutov, kelle Eesti rekord 2:08.53 annab 1182 punkti. Vaat see on korralik maratoni aeg! 800 meetris tuleb selle punktisumma saavutamiseks joosta 1.44,73 ja 1500 meetris 3.34,49 – ajad, mis on olnud kaugelt kättesaamatud ükskõik kellele Eesti jooksjatest.

Vaatame huvi pärast ka Nurme teisi tulemusi, et mis laadi jooksjaga on ikkagi tegu. Tema 800 meetri rekord 1.52,25 on IAAFi punktitabeli järgi üsna kesine – väärt vaid 963 punkti. (Maratonis võrdub see poolamatöörliku ajaga 2:21.39.) Selge, et Nurme pole kiiruslikult kuigi võimekas jooksja. Paneme tema rekordid ritta, alustades lühematest aladest:

800 m 1.52,25 – 963 p
1500 m 3.38,59 – 1125 p
1 miil 3.59,74 – 1078 p
2000 m 5.06,02 – 1074 p
3000 m 7.48,24 – 1126 p
5000 m 13.31,87 – 1096 p
10 000 m 28.59,88 – 1041 p
Poolmaraton 1:03.13 – 1062 p
Maraton 2:15.16 – 1070 p

Näeme, et IAAFi tabeli järgi on Nurme tugevaimad tulemused 3000 ja 1500 meetri jooksus, seejärel 5000 meetri jooksus. Mis näitab, et Nurme on pigem vastupidavuseeldustega keskmaajooksja. Maratonis peab ta oma rekordit veel vähemalt kolm, parem isegi kui neli minutit kärpima, et võiks kuulutada end maratonijooksjaks ning jätta lõplikult möödanikku mälestus endast kui keskmaajooksjast.

Fotod 1 ja 6: Tiidrek Nurme jooksmas maratoni Berliini EMil. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tiidrek Nurme protestimas 2014. aasta oktoobris riigikogu hoone ees kooseluseaduse läbisurumise vastu, nõudes plakatil rahva arvamuse austamist. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tiidrek Nurme jooksmas Pekingi olümpial 1500 meetris uue Eesti rekordi 3.38,59. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tiidrek Nurme vedamas 2009. aastal Eesti meistrivõistlustel 800 meetri jooksu Nikolai Vedehhini ja Roman Fosti ees. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 5: Eelmise sissekande lugejate nõudmisel aplodeerib siin Berliini EMil neljanda koha saanud Leedu kõrgushüppaka Airine Palšyte. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pühapäev, august 12, 2018

Pullerits: Lihtne seletus, miks Eesti sportlased ei suuda üle oma varju hüpata (kuigi usuvad, et suudavad)

Tänasest täpselt 29 aastat + 1 päev tagasi, 11. augustil 1989 toimusid Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlused kergejõustikus – ja toimusid uudse süsteemi järgi: jooksualadel hommikul eeljooksud ja pärastlõunal finaal, sest nii olla olnud tol ajal suurtel võistlustel tavaks. Aga see tähendas, et mul tuleb 800 meetris panna kõik ühele kaardile – eeljooksule. Sest kolmest või neljast eeljooksust sai finaali minu mäletamist mööda vaid võitja, ülejäänud pääsesid edasi aegade põhjal.

Kohaga finaali saamise lootust mul polnud, sest minu eeljooksus osales Raivo Mägi, kes oli viinud Eesti rekordi 800 meetri jooksus 1.47,33-lt 1.46,19-ni. Tähendab, tuli panustada kiirele jooksule.

Arvestades minu taset olid nood Eesti meistrivõistlused minu jaoks kindlasti tähtis jõuproov, võrreldav ikkagi suurvõistlusega, nagu on enamikule Eesti sportlastele nüüdne EM Berliinis, kuhu paljud läksid ilmselt lootusega, et äkki õnnestub teha kõva tulemus ja sellega finaali pääseda.

Aga ei käi need asjad nii lihtsalt. Suurvõistlused oma tavapärasest teistsuguse konkurentsiga jätavad oma jälje.

Teiseks, peale vahetu konkurentsi Raivo Mägiga, oli probleem see, et eeljooksud toimusid hommikul vara, kella üheksa ja kümne vahel. Nii vara polnud ma kunagi võistelnud. Seega polnud ma üldse kindel, et end käima saan.

Esimeses eeljooksus ei näidanud kaks parimat, Raivo Raspel ja Valdek Apivala sugugi ulmekiirust. Raspel võitis 1.55,43ga, Apivala oli 1.55,59ga teine. Minu isiklik rekord oli aasta tagasi sealsamas Kadrioru staadionil Tallinna-Tartu maavõistlusel joostud legendaarne 1.55,9. Käesoleva hooaja varasemad tulemused andsid igatahes lootust midagi korda saata, nagu andsid nüüd ilmselt nii mõnegi Eesti sportlase tulemused lootust neile enne Berliini EMi. Kaks ja pool nädalat enne Eesti meistrivõistlusi olin jooksnud Käärikul TRÜ ja Moskva ülikooli maavõistlusel hämmastavalt kergelt 1.56,0 ning viis päeva hiljem TRÜ staadionil Kalevi meistrivõistlustel 1.56,79. Ehk teisisõnu: jookse vähem kui sekund senisest kiiremini ja oledki finaalis. Tehtav, kas pole?

Nii haarasin avakurvist väljudes kohe juhtohjad ning läbisin esimesed 200 meetrit 27,3ga. See polnud paraku kuigi kiire algus. Mäletan, et hommikul puudus lennukus. Aga lootsin, et äkki saan ikka hoo sisse ning jätkasin vedamist. Juhtisin ka teisel ringil tagasirgele väljudes. Siis pani Raivo Mägi tempot juurde ning läks oma pikkade sammudega minust mööda – ja loomulikult võitis eeljooksu. Jõudsin 600 meetri märki tagasihoidliku 1.28,7ga, mis tähendas, et kõva aega siit ei tule. Ei tulnudki. 1.59,21ga jõudsin viimasena B-finaali.

Kui nüüd Eesti sportlastest eeskuju võttes statistikapõhiselt arutleda, võib nende kombel vabalt väita, et põhimõtteliselt olin kindel A-finaali mees. Meenutame veel mu kahte meistrivõistluste-eelset aega: 1.56,0 ja 1.56,79. Ja nüüd vaatame, milliste tulemustega jõuti A-finaali. Kiireimaiks jäidki Raspeli ja Apivala ajad, aga ülejäänud finalistid jooksid kõik minu tasemel: Riho Tipp, kes tuli õhtupoolikul üllatuslikult Raivo Mägi ees Eesti meistriks, sai eeljooksus aja 1.56,61. Andry Prodel sai paremuselt neljanda aja 1.56,86. Ülejäänute tulemused küündisid üle 1.57, mis oli mulle tollal argiresultaat: Urmas Sadam 1.57,04, Taivo Mägi (Rasmus Mägi isa) 1.57,13, Jevgeni Ikko 1.57,15 ja Raivo Mägi 1.57,63.

Mis me siit siis näeme? Esiteks seda, et tiitlivõistlustel – ja mulle olid Eesti meistrivõistlused tiitlivõistlused – ei maksa arvestada, et suudad ennast ületada. Ei suutnud, ja osalt ei suutnud seepärast, et olud olid võõrad ja harjumatud. Teiseks, et paberil võid küll tulemusi omavahel kõrvutada ja võrrelda, kuid see ei maksa midagi. Loeb mees mehe vastu võitlus konkreetsel päeval, ja seal on alati eelis nendel, kelle keskmine tase on kõvem kui sul. Nii oli: kõigil, kes finaali pääsesid, oli isiklik rekord tunduvalt tugevam kui minul.

See õpetlik mälestuskild möödanikust seletab, miks lootus üle oma varju hüpata, isegi kui see mõtetes tundub võimalik, mitte kunagi ei õnnestu. Nagu ei ole õnnestunud Eesti kergejõustiklastel Berliini EMil.

Foto 1: Poolakas Adam Kszczot (paremal) võidab Berliini EMil 800 meetri jooksu poolfinaali. Foto autor: Cal Sport Media / Sipa USA / Scanpix
Foto 2: Norra vennad Ingebrigtsenid juhtimas Berliini EMil 1500 meetri jooksu finaali. Foto autor: imago / Andreas Gora / Scanpix
Foto 3: Rootslane Andreas Kramer (paremal) võidab Berliini EMil 800 meetri jooksu poolfinaali. Foto autor: Cal Sport Media / Sipa USA / Scanpix
Foto 4: Norra vennad Ingebrigtsenid juhtimas Berliini EMil 1500 meetri jooksu finaali, kõige ees võitjaks tulnud 17-aastane Jakob. Foto autor: EPA/Scanpix 
Foto 5: Poolakas Adam Kszczot võidab Berliinis EMil 800 meetri jooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6 ja 7: Vennad Jakob (ees) ja Henrik Ingebrigtsen saavad Berliini EMil 5000 meetri jooksus kaksikvõidu. Fotode autorid: EPA ja AFP / Scanpix

Reede, august 10, 2018

Pullerits: Miks spordiajakirjanikud (minuga võrreldes) nii rängalt eksivad?

Umbes kaks aastat tagasi kutsus Eesti jalgpalliajakirjanike ühendus mind esinema oma kokkusaamisele Tallinna vanalinna ühes kõrtsis. Sinna tuli kohale ka Eesti koondise uus peatreener Martin Reim. Tegin korraliku eeltöö ja panin kokku faktipõhise esitluse, kus näitasin, et jalgpalliajakirjanikud ei ole pahatihti ajakirjanikud, vaid fanaatikud. See joonistus eriti selgelt välja siis, kui vaadata, mida nad kirjutasid enne Eesti koondise järjekordset mängu. Pealkirjad kuulutasid, et Eesti läheb lahingut andma ja Eesti läheb võitu noolima ja Eesti viigiga küll ei rahuldu jms, tagudes uljalt sõjatrumme. Kuni tuli järjekordne hale laks 0:3 või 0:5, misjärel needsamad ajakirjanikud, kes olid puhunud hurraapatriootlikult sõjapasunaid, hakkasid imestunult uurima, kuidas ikka taas kaotus tuli, ja veel nii masendav. Nagu nad poleks suutnud elult üldse midagi õppida: esiteks, et Eesti kaotabki enamiku mänge, ja teiseks, et võidulootust ei paista enamasti kuskilt.

Miks ma tüütan teid siin jalgpalliga? Seepärast, et enne äsjast kergejõustiku EMi nägime samasugust arutut eelkajastust, mille naelaks ja krooniks oli pealkiri «Kas kergejõustiku EM tõotab Eestile medalisadu?». Optimistid lugesid kokku, et Eesti võiks saada Berliinist neli medalit. Mille peale ma kostsin siin oma blogis selle nädala algul nii:

«Kuulake mind nüüd kordki: meie ainus medalilootus on Kirt. Ta saab hõbeda. Uibo saab miski nulli. Mägi jääb neljandaks-viiendaks. Kanter ja Balta rabelevad 12 hulka pääsu nimel, üks neist sinna ei jõua, aga seda ma veel ei tea, kumb.»

Päris täpne, kas pole? Kirt sai ainsana medali, hõbeda asemel siiski pronksi. Uibo sai nulli? Sai. Mägi võinuks tulla neljandaks-viiendaks, kuid jäi siiski kuuendaks. Balta sai napilt 12 hulka? Sai, kümnendana. Ainus, keda alahindasin, oli Kanter, aga pole ka ime – Kanter on nii kogenud sportlane, et tema oskab ka vähelubavast olukorras maksimumi välja pigistada.

Mida me siin aga näeme, on see, et minu kui kergejõustiku- ja spordidiletandi arvamus oli täpsem ja adekvaatsem kui ükskõik millise asjatundjast ja professionaalist spordiajakirjaniku arvamus. (Neli medalit...!) Kuidas on see võimalik, küsite imestunult.

Väga lihtsalt: seetõttu, et ma olen realist ja et mul on elukogemust ja elutervet skepsist.

Millega tahan ka öelda, et igasugused prognoosivad eellood, olgu jalgpallist või kergejõustikust, on puhas bullshit, jama ja bluff, millel on tegelikkusega palju vähem sidet kui minusuguse suvalise profaani n-ö lambist võetud prognoosil.

Ja nüüd veel ühest kurvast asjast. Rasmus Mägi saatusest. Mäletate, kuidas Mägi jäi neli aastat tagasi Zürichi EMil favoriidina teiseks ja oli väga kurb ja pettunud? Mäletan, kuidas nii mõnedki ütlesid, et pole hullu, Mägi veel noor mees, tal on tulevikus ees mitmeid EM-e ja MM-e, kus võita. Mille peale ma laususin: aga mis siis, kui see Zürichi jooks jäigi ta elu ainsaks ja parimaks šansiks?

Kas jälle oli mul õigus?

Foto 1: Rasmus Mägi EMi finaalis kahe favoriidi vahel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Magnus Kirt EMil Berliinis. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rasmus Mägi jääb EMil Berliinis paraku medalita. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, august 08, 2018

Pullerits: Millele küll loodavad Eesti sportlased, kes on saavutanud oma tulemuste lae?

Mäletate, rääkisin siin blogis juba pikki aastaid, et Eesti suusatajailt ei maksa vastupidi nende enda lootusele tulemust oodata, sest kui seda ei ole siiani, pikkade aastatega tulnud, siis kust peaks ühtäkki tulema arenguhüpe, et mehed, kes sõitnud parimal juhul 30. koha piirimaile, hakkaks järsku heitlema kohtade nimel esikümnes. Ja nagu me nüüd tänaseks kõik väga hästi teame, siis seda ei juhtunudki.

Miks ei juhtunud? Sest ma sain kõrvalseisjana ideaalselt ja suurepäraselt aru sellest, millest nemad ise asjas sees olles ei tahtnud või ei suutnud aru saada: et kui arengut ei ole kaks-kolm hooaega toimunud, siis kust see areng ühtäkki peaks tulema? See ei ole lihtsalt võimalik. Sest nad on saavutanud oma võimete lae.

Samasugust võimete lage näeme mujalgi Eesti spordis. Alustades kaugemalt, siis Kaia Kanepi võimete laeks jäigi Suure slämmi turniiridel parimal juhul veerandfinaal. Senised märgid näitavad, et ka Anett Kontaveiti kummitab oht sinna tasemele pidama jääda. Kuid tühja naissportlastest. Räägime meestest.

Võtame Eesti spordi medalimasina Gerd Kanteri (fotol ülal vasakul). Ta on arukas mees ning on vähemasti aru saanud, et tema võimete lagi jääb aastate taha ning mõistab, et sinna ta enam ei küüni. Sealtpeale on ta tulemused ainult allamäge läinud, millest, nagu ka ütlesin, ta aruka mehena endale aru annab. Millest on raskem aru saada, on see, kas ka Martin Kupper on saavutanud juba oma võimete lae ning alustanud samuti vähikäiku. Tema lagitulemus 66.67 pärineb aastast 2015. Aasta hiljem heitis ta samuti sinnakanti, 66.61, aga kahel järgmisel hooajal on jäänud noist tulemustest kolme-nelja meetri kaugusele.

Kurb, aga siia lae saavutanute ritta tuleb kanda ka Rasmus Mägi (fotol vasakul). Tema laeks on jäänud 48 ja pool sekundit. Ta jooksis aja 48,54 juba neli aastat tagasi. Aastaid ei ole ta sellelt tasemelt edasi läinud, tänavu ei ole enne EMi selle taseme ligigi küündinud. Rio olümpial parandas ta küll oma isiklikku marki 14 sajandikuga, aga see ei tähista ju kvalitatiivset edasiminekut. Nüüd jooksis Berliinis 48,80. Isegi kui ta peaks Berliinis jooksma finaalis üle kahe aasta taas aja 48 ja poole sekundi kanti, isegi kui ta peaks selle ajaga saama koha esimese nelja-viie hulgas - parimal juhul on saadaval pronks, aga ka selleks tuleb kõvasti pingutada -, on fakt, et ta ei ole aastaid edasi läinud. Aga mitmed konkurendid on.

Sama, kui põigata korraks tagasi naiste sporti, käib ka kaugushüppaja Ksenija Balta (fotol vasakul) kohta – samuti lagi käes. (Tõsi, teda on seganud vigastused – aga kas pole needki märk, et lagi on käes ja sealt edasi pingutamine on viljatu? Ta hüppas 6.80 juba aastal 2006, 2010 hüppas 6.87, mis on ta margiks jäänud tänini.)

Üks väheseid, kes edasi liikunud, on odaviskaja Magnus Kirt (fotol paremal). Ta on arenenud peaaegu iga aastaga, tänavu eriti jõudsalt. Tema tulemuste areng aastatst 2011: 70.07 – 76.97 – 79.82 – 79.70 (esimene seisakuaasta, aga ainult aasta!) – 86.65 – 84.47 – 86.06 (seega kaks seisakuaastat) ja nüüd tänavu 89.75. Siin on näha enam-vähem pidevat edasiminekut, kas pole? Sedasi saab öelda, et Kirt on suurima potentsiaaliga Eesti sportlane, kellelt on lootust edaspidi häid tulemusi oodata, sest tema ei ole jäänud oma senisesse lakke «kinni», nagu enamik teisi.

Mõni tahab nüüd ilmselt Kaur Kivistiku (fotol vasakul) äsjase 3000 meetri takistusjooksu Eesti rekordi purustamise valguses teda ka arenejate nimistusse tõsta. Kahjuks on see alusetu. Berliinis joostud 8.28,84 on tegelikult väga väike edasiminek võrreldes kahe ja kolme hooaja taguste tulemustega 8.33,75 ja 8.32,23. Jah, nüüd jooksis ta nonde tulemustega võrreldes ligi viis sekundit kiiremini, kuid viis sekundit kolme aastaga 3000 meetri takistusjooksus – eriti veel kaheksa ja poole minuti tasemel – ei ole selline ajaparandus, mida võiks pidada kvalitatiivselt uuele tasemele küündimise märgiks.

Kõige selle taustal huvitab meid aga tegelikult peaküsimus: kas jalgrattur Tanel Kangert (fotol paremal) on samuti oma lae saavutanud – ta ei ole ju küündinud suurtuuridel kokkuvõttes enam 13. koha kanti nagu varasemalt – või on maanteesõit tänu sellele, et seal pole võimalust tulemusi nii selgelt võrrelda nagu odaviskes, kettaheites või 400 meetri tõkkejooksus, selline nn amorfne ja suhteline ala, kus saab nii ennast kui publikut illusioonidega petta/«petta»?

Aga filosoofilis-eksistentsiaalne küsimus kõlab: millele loodavad need Eesti sportlased, kelle tulemused ei ole juba kolm-neli hooaega paranenud, ja eriti veel juhul, kui nende saavutatud tulemuste lagi ei taga ka rahvusvahelistel võistlustel medalit?

Foto 1: Tony Nõu jookseb Berliinis EMil 400 meetrit ajaga kõigest 47,19 ja lõpetab oma jooksu alles seitsmendana. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Gerd Kanter heitmas end Berliinis EMil finaali. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rasmus Mägi võidab Berliinis EMil 400 meetri tõkkejooksu teise poolfinaali. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Ksenija Balta hüppamas kaugust kevadisel sise-MM-il Birminghamis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Magnus Kirt viskamas oda Eesti meistrivõistlustel Kadrioru staadionil. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kaur Kivistik ületamas Berliinis 3000 meetri takistusjooksus Eesti rekordit püstitades veetakistust. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 7: Tanel Kangert laskumas Tour de France'i 19. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix

Esmaspäev, august 06, 2018

Pullerits: Ootamatu lugu – ma sain võistluskeelu!

Viimane võistlus, nagu teate, oli mul Elva rattamaratonil, kus sain 50 km sõidus igati tummise ja tuumaka 55. koha. Pärast seda läks kõik tavapäraselt. Miski ei ennustanud lähenevat katastroofi. Ei Elva sõidule järgnev esmaspäev ega teisipäev.

Aga kolmapäeval kiskus asi ärevaks. Kohe oli tunda, et lugu pole õige. Siin on mängus mulle allumatud ja vaenulikud jõud, järeldasin.

Võtsin vaikselt ühendust Art Soonetsiga, sest tema on mees, kes tunneb peaaegu kõiki ja ilmselt teab, kuidas ootamatuid olukordi siluda. Pealegi on ta selline, kes vähemasti minu silmis pole kunagi ähmi täis läinud, vaid on alati suutnud säilitada kaine pea.

Kujunenud situatsioon, nagu Soonetsist aru sain, polnud talle üdini võõras ega senikuulmatu. Aga selle lahendamine jäi väljapoole isegi tema võimekust. Kuid ta teadis, kellele mul tuleks helistada. Ja teadis ka seda, et too, kellele mul tasub helistada, on viimast päeva Eestis enne, kui läheb tükiks ajaks välismaale.

Niisiis tuli asuda kiiresti tegutsema, et olukord päris hapuks ja käest ei läheks.

Oma üllatuseks sain Soonetsi soovitatud tegelase koheselt telefoni otsa. Palusin ruttu, kas tal on mõnikümmend sekundit, et mind ära kuulata, ja avaldasin lootust, et ehk oskab ta siis soovitada, kes on see kõige õigem inimene, kelle poole tuleb pöörduda.

Mu vestluskaaslane kuulas mind ära. Peamine, et rahulikult. See andis usku, et küllap ta teab, mis «kange» ja «nuppe» tuleb mul järgnevalt liigutada, et asjad siiski joonde saada. Ja ma ei pidanud temas pettuma. Ta ütles, et teeb paar kõnet ja helistab siis mulle tagasi.

Umbes veerand tunni pärast helistaski. Ütles, et võtaksin pastaka ja paberi ning paneksin nime ja numbri kirja. Vastasin, et seda ei ole mulle vaja isegi öelda – olen valmis kirjutama. Ja ta ütles, et helistaksin kohe. Ning lisas, et järgmised sammud, mis mulle soovitatakse, ei ole just tavapärased, kuid midagi peljata pole vaja.

Niipea kui olin oma kõne lõpetanud, võtsin kõne üleskirjutatud numbril. Midagi polnud oodata ega passida, enne kui lahvatada ähvardav probleem liiga suureks paisub. Siis on seda juba hulga keerulisem üldsuse eest peita ja lahendada.

Kõne vastuvõtja oli juba asjast informeeritud. Meil jäi üle vaid kohtumine kokku leppida. Ta andis esimesed direktiivid, kuhu mul tuleb sõita, ja ütles, et siis helistaksin, kui sinna jõuan. Konspiratsioon näis viimistletud ja täiuslik.

Sõitsin kokkulepitud kohta. Helistasin. Sain uued juhised. Sõitsin sinna. Helistasin. Sain jälle uued juhised. Sõitsin sinna. Helistasin.

Lõpuks jõudsin kohale. Seal, kuhu jõudsin, võisin end tõepoolest turvaliselt tunda, ei ühtki kõrvalist silmapaari ega kõrva.

Vestlus ei kestnud kaua, oli konkreetne. Lõpuks ei olnud mul midagi vaielda ega vaidlustada. Jäi nii, nagu mulle öeldi: kaks nädalat võistluskeeldu. Sh trennikeeldu ka.

Näis, kui esialgne keeld läbi saab, kas see läheb pikendamisele – kindlasti, kui peaksin üritama keeldu rikkuda – või tühistamisele.

Foto 1: Chris Froome pärast dopingutestis põrumist detsembris 2017. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Benjamin Cohen (Šveits), International Testing Agency (ITA) juht. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Chris Froome'i vastane plakat Tour de France'il. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Sky meeskonna ratturid möödumas Tour de France'i neljandal etapil dopingusüstlaga tähistatud kohast. Foto autor: AP/Scanpix