Esmaspäev, märts 30, 2015

Pullerits: Millega üllatada Raio Piiroja?

Raio Piiroja, äsjalõppenud talve suusakomeet Eestis, pälvis Õhtulehelt oma homse lahkumismängu eel tervelt kaheksaleheküljelise erilehe. Kõige suurem pilt seal oli – millest?

Ei, kõige suurem pilt ei olnud Piirojast kui jalgpallurist. Kõige suurem pilt oli Piirojast kui suusatajast, tehtud pärast Tartu maratoni lõpetamist.

Mäletatavasti saatis Piiroja talvel mulle postiga oma Viru maratoni numbri, kui oli mind Viru maratonil edestanud.

Küsimus 1: mille saatsin mina suusahooaja lõpus Raiole? Abiks vastajaile nii palju, et Piiroja kirjutas mulle seepeale, et «suur tänu ilusa kingituse eest», ja lisas, et «oli lahe suusahooaeg ja on, mida meenutada». Täitsa nõus!

Seejärel küsis Piiroja mult omakorda: «Milles suvel võistlema hakkame?»

Küsimus 2: mida vastasin Piirojale?

Küsimus 3: mida vastaksite teie Piirojale?
******
Jaanus Laidvee climbing over chokestones in a narrow canyon on Joint Trail to Chesler Park, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Raio Piiroja 23. märtsil Pärnus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Raio Piiroja tänavuse Tartu maratoni stardi eel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Laupäev, märts 28, 2015

Pullerits: Mis mind seoses jalgpalliga tegelikult vihastab?

See ei ole enam naljakas, isegi kurbnaljakas; see ei ole ka pelgalt kurb. See, mida me eile õhtul Luzernis nägime, oli hale ja häbiväärne. Eesti jalgpallikoondisest ei olnud Euroopa keskmikule Šveitsile mingit vastast. Eesti koondise mäng oli nüri, hambutu, nõrk – ei, hullem veel: see oli alla igasugust arvestust. Ent mille peale ma tegelikult pahane olen, isegi vihane, on see, kuidas Eesti ajakirjanikud – jah, minu kolleegid – meid jalgpalliga lollitavad (ja see on nende tegevuse kohta veel pehmelt öeldud).

Neil peaks ju olema Eesti jalgpalli kohta minust rohkem teadmisi ja kogemusi. Ongi – selles pole kahtlust ega küsimust. Aga välja see ei paista. Milles avaldub nende pimedus ja lühinägelikkus? Aga selles, et neil puudub ajakirjanikule nii vajalik, lausa hädavajalik, ent samas niivõrd elementaarne omadus, nagu kriitikameel. Kui neil seda oleks, siis nad tajuksid paremini asjade tegelikku seisu ja konteksti.

Aga nad ei taju. Nad lasevad emotsioonidel kasvada üle pea. See on lapsik.

Isegi iga jalgpallidiletant, nagu mina, saab ju Eesti koondise viimase aja esituste põhjal aru, et koondis teeb vähikäiku, on minetanud peaaegu igasuguse rünnakuvõime. Jalgpallis on aga selleks, et võita, vaja lüüa väravaid. Eesti koondis on alates mullu septembrist peetud üheksas mängus löönud kõigest kolm väravat. Ühe värava kolme mängu kohta. Ei pea olema professionaalne jalgpalli- või spordiajakirjanik, et saada aru: Eesti koondisest pole asja. Ja sellele, mis oli enne mängu Luzernis juba päevselge, saime Luzernis 90 minuti jooksul taas veenvat kinnitust.

Niisiis, teades, et Eesti koondis on rünnakuvõimetu ja sedasi ka võiduvõimetu, ning teades, et hea ajakirjanik ei kaota kriitikameelt, ning samuti teades, et hea ajakirjanik suudab protsessid ja sündmused panna konteksti ehk ei ülekajasta ebaolulist, vähetähtsat, perspektiivitut jms, pole pääsu ühest kriitilisest küsimusest: kunas laskuvad Eesti spordi- ja jalgpalliajakirjanikud ükskord ometi maa peale ning jõuavad arusaamiseni, et nende teostatud päevade pikkune Eesti koondise mängude eelkajastus, sellele pühendatud aeg ja ruum on arulage, mõõdutundetu, põhjendamatu, lausa infantiilne?

Ma saan aru, et endast suurematele Euroopa riikidele, kus jalgpall, erinevalt Eestist, on ka populaarne – no ei ole Eestis jalgpall populaarne, kui vaatate kas või meistriliiga mängude külastatavust, ükskõik kui palju ERR kohalikku jalgpalli oma ekraanil ka tagant ei õhuta –, pole Eestil võimalik vastu saada. Eesti tase on nii kesine, nagu see on, ja sinna pole midagi parata. Samas, mul on olnud Eesti jalgpalluritega väga meeldejäävaid ja meeldivaid kohtumisi, kui olen pikalt intervjueerinud Ragnar Klavanit, Mart Poomi, Indrek Zelinskit, Marek Lemsalu – ja ärme unusta siinkohal Raio Piirojat, kellest sai eelmisel talvel, nagu üks blogilugeja tabavalt märkis, justkui me kõigi ühine väimees või poeg. Aga millest ma aru ei saa, on see, miks ei suuda Eesti spordi- ja jalgpalliajakirjanikud Eesti jalgpalli adekvaatselt hinnatata ning seda kaine mõistuse proportsioonidest lähtudes kajastada.

Veel otsemalt öeldes: mind ei solva Eesti jalgpallikoondise vilets mäng, vaid mind solvab kolleegide mõõdutundetu, ülepakutud, labase ažiotaaži õhutamiseni küündiv tegutsemine.
******
Joint Trail to Chesler Park, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ja siit see jälle tuleb: šveitslased on löönud palli Sergei Pareiko värava võrku. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Šveitslased rõõmustavad taas Eestile löödud värava üle. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Sergei Pareiko asjatu püüdlus päästa Eesti koondist šveitslaste löödud järjekordsest väravast. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Ragnar Klavan šveitslaste vastu õhuvõitlust pidamas. Foto autor: Reuters/Scanpix

Neljapäev, märts 26, 2015

Pullerits: Mida arvata Tartu rattaralli uuest marsruudist? (Kommenteeritud ülevaade)

Ohohoo, ja sellel kevadel tulebki Tartu rattaralli lõpuks teisiti! No kui kaua võiski enam-vähem ühte kanti sõita, küll Otepääle siit-, küll sealtpoolt. Rääkisin Indrek Kelgule, Klubi Tartu Maraton juhatajale juba tükk aega tagasi, et muutku marsruuti, igavaks läheb ja ära tüütab. Ja näete, ei läinud mu jutt kurtidele kõrvadele: Kelk on rattaralliks märkinud maha sootuks uude suunda mineva raja.

Niisiis, uuel rajal kulgeb sõit kõigepealt Tartust Jõgevale. See on sisuliselt mu kodurada, sõidan kogu aeg Tartust maakoju Mullaverre ja tagasi. Kilomeeter pärast starti on vaja esmalt rünnata jõuga, umbes 40 km/h vähemalt, Narva mäe tõusu – õnneks on see lühike. Siis järgneb tosin kilomeetrit lauget kihutamist, misjärel tuleb enne Äksit kaks ligi kilomeetri pikkust tõusu. Kindlasti üritatakse seal gruppi lõhkuda ja eest spurtida. Edasi tuleb taas rahulikum ja laugem sõit (fotol ülal, lõik Äksi ja Tabivere vahel) mõne üksiku kergema tõusuga kuni Jõgevani. Sealt läheb huvitavamaks.

Pärast Jõgevat pöörab rada kirdesse Laiuse suunas, kus ootavad ees raja kaks kõige rängemat tõusu. Noid ma ei tunne; peab minema nendega tutvuma. Ohtlik koht tuleb enne Kuremaad, kui suurel kiirusel peab sooritama täisnurkse parempööre (fotol ülal, lõik pärast eelkirjeldatud parempööret). Olen kuulnud lugusid, et seal on otse kihutatud.

Järgneb kergelt tõusev ja seejärel kergelt laskuv tuultele avatud lõik (fotol ülal) Palamuse suunas.

Pärast Palamuset tuleb laskumine suurde orgu, mis lõpeb sujuva, kuid rada mittetundvaile sõitjaile südant värisema paneva parempöördega, millele järgneb päris raske tõus (fotol ülal, taamal näha laskumine, paremkurv pildil paremal puude taga), kus näiteks mullusel Jõgeva rattarallil peagrupp tükkideks lagunes. Too on kriitiline koht. Edu nipp peitub selles, et tuleb laskumiselt minna võimalikult suure hooga üle tõusule - selleks tuleb leida teel vaba ruumi. Kui tõusu all aeglustuva grupi sabas tempo maha pidurdada, siis võib grupi esimesele otsale tõusu lõpus vaid järele lehvitada

Luual keerab tee paremale mäest alla. Kiirus läheb seal väga suureks, usun, et üle 60 km/h (üksinda sõiteski saab seal lõdvalt 55 km/h kätte), ja seda kiirust saab metsa vahel hoida väga pikka aega – olen seda mitut puhku omaette sõites nautinud. Edasi tuleb Kaiavere suunas pärast metsast väljumist avatud põldude peal kulgev lõik (fotol ülal), samamoodi on rada põldude vahel avatud pärast Elistvere (fotol all) läbimist.

Taas pingelisemaks läheb kaks-kolm kilomeetrit enne Saadjärve äärde (fotol all) jõudmist. Seal ootab metsa vahel ees pikk, vähemalt kilomeetrine ja võrdlemisi järsk tõus. Seda hooga ei võta, seal tuleb tööd rabada. Kindlasti rebitakse seal gruppi veelgi tükkideks. Tõusule järgneb väga kiire laskumine, kus üksinda sõites ei ole 60 km/h sisse saada mingi probleem. Ilmselt on too raja kõige ohtlikum laskumine, sest kiirused lähevad väga suureks ja pärast tõusu on nii mõnegi mehe keha ilmselt pehme ja jalg tönts.

Vedule, kus marsruut ületab Tartu-Jõhvi maantee, viib taas kergem teelõik, kus ühes kohas tuleb läbida küll järsu langusega org, ent sealt saab laskumisega kogutud inertsi kasutades tõusust kergesti üles, sest ei tõus ega langus ole pikemad kui umbes kakssada meetrit. Järgnevat lõiku Vedu ja Aovere vahel olen sõitnud vaid korra; tean, et pärast Vedut ootab pikk laskumine, kus kiirus läheb taas suureks.

Aoverest Luunjani (fotol ülal: AS Grüne Fee Luunja kasvuhooned ja ASi Fortum elektrijaam; foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix) on lauge tee uue sileda asfaldiga, mis võib vihmaga olla libe ja ohtlik. Kindel see, et kiirus läheb seal vähegi soodsa tuule korral kergelt üle 50 km/h. Luunjast Tartusse finišisse viib kaardi järgi otsustades sinka-vonka tee, mis on võrdlemisi kitsas ja kurviline. See tähendab, et seal tuleb lõpuks hea koha saamiseks juba õige positsioon sisse võtta ning seda hoida, sest ilmselt läheb kas kett pikaks või tekib suur sõitjate tropp tee ühest servast teiseni, olenevalt grupi suurusest, ning möödumisvõimalusi just palju ja häid seal pole.

Lõpuks on kaardilt näha, et sõidetakse üle Emajõge ületava uue, Ihaste silla (fotol ülal; foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix), millelt laskumise järel, kui kiirus suur, järgneb vangla lähistel väikse raadiusega ringteel terav parempööre finiši suunas. Lõpuni jääb sealt veidi rohkem kui 3 km eelmistest rattarallidest tuttavat teed.

Selline marsruut siis – mida arvate? Trajektoori arvestades saab väga oluliseks, mis suunas puhub rattaralli ajal tuul. Kui on kirde- või edelatuul, on asi hull – see tähendab nii Jõgevale minnes kui Tartusse naastes pikalt-pikalt küljetuult. Eelistatuim on variant, kui Jõgeva suunas sõites puhub vastutuul: siis püsib suur grupp tõenäoliselt koos ning saab ässade varjus hõlpsalt Jõgevani ning tagasiteel, kui tulevad raja raskemad osad, tuleb appi taganttuul.

Milline on teie nägemus ja millist taktikat kavandate?
******
Joint Trail to Chesler Park, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Sissekande fotode autor: Priit Pullerits (v.a kaks pilti, mille autor on Margus Ansu - need on eraldi märgitud)

Teisipäev, märts 24, 2015

Pullerits: Miks jooksmine külvab õudu ja hirmu?

See on nüüd hästi suur küsimus, võib-olla enamiku jaoks liigagi suur, ent olgu pealegi: kas peame selle üle rõõmu tundma, kui jooksu populaarsus Eesti suureneb?

«Jaa, muidugi, jooks on ju kõigi spordialade ema ja see on kasulik, kui inimesed end liigutavad!»

Ohh õudust, milline lihtsameelsus ja sinisilmsus! Kui jooksmine muutub liiga populaarseks, on see ohumärk. Mitte sellepärast, et inimesed jooksevad end vigaseks (mis varem või hiljem juhtub igaühega, kes jookseb regulaarselt, sportlike eesmärkidega ja liiga palju). Asi on veelgi hullem.

«Me jookseme siis, kui oleme hirmul, me jookseme siis, kui oleme ekstaasis, me jookseme oma probleemide eest ära ja me jookseme ringi lihtsalt lõbu pärast,» kirjutab Christopher McDougall rahvusvahelises bestselleris «Jooksjana sündinud». Aga lugege edasi. McDougall jätkab:

«Ja kui asjad on väga halvasti, jookseme me kõige rohkem. Ameerika on näinud kolm korda pikamaajooksu populaarsuse plahvatuslikku kasvu ning see toimus alati üleriigilise kriisi ajal.» Esimene buum leidis aset 1930. aastatel suure depressiooni aegu, teine buum 1970. aastate alguses, mida ilmestasid Vietnami sõda ja külm sõda, Watergate ja poliitilised mõrvad. Kolmas buum puhkes pärast 9/11 katastroofi.

«Võib-olla on see kõik kokkusattumus,» möönab McDougall. «Ent võib-olla on inimpsüühikas mingi päästik, sisse kodeeritud reaktsioon, mis raisakotkaste lähenedes käivitab meie esimese ja kõige olulisema ellujäämisoskuse.» Selleks on jooksmine.

Kuidas on lood Eestis? Kui vaatate raamatut «Eesti jooksjate lood», siis näete, et suurem jagu Eesti suuri jooksjaid elas nõukogude ajal, mil asjad olid ilmselgelt väga halvasti. Siis, mäletan endagi kogemustest, kui asjad läksid 1970.-1980. aastatel eriti hulluks, läks jooksuharrastus kõige massilisemaks. Olid ju liikumised JoTe (Jookse terviseks), rajati tervisespordiradu, «Spordiprisma» telesaates käivitati jooksukool või midagi säärast jne. Seejärel, pärast taasiseseisvumist, kui asjad läksid elus paremaks, vaibus ka jooksuhuvi. Tipptasemel jooksjaid jäi vähemaks ning ega ka rahva seas olnud jooksuvõistlused enam kaugeltki nii popid ja osavõturohkem nagu nõukaajal.

Nüüd on jooks taas populaarsust kogumas. Tallinnas tuleb sügiseti starti juba kümneid tuhandeid, luuakse üha uusi treeningugruppe, järjest rohkem inimesi on võtnud sihiks maratoni läbimise, joostakse ümber järvede ja läbi metsade, maanteel ja kruusal. Kuid nagu eeskujuliku lugemusega inimesed küllap mäletavad, siis tõdesime eelmise laupäeva Arteri intervjuus mõtleja ja kirjaniku Valdur Mikitaga (kes, muide, armastab mõtteid koguda jalgrattaga metsas sõites ja osaleb MTB-võistlustel), et mitte kunagi taasiseseisvuse ajal ei ole Eestis olukord olnud veel nii ärev kui praegu.

Ei, ärevas olukorras pole süüdi need, kes jooksevad. Küll aga on jooksu populaarsuse suurenemine Eestis indikaator, et meil on põhjust praeguste aegade pärast tõsist ärevust tunda. Kriis on õhus, tunnete?

Seega tuleb loota, et jooksu populaarsus võimalikult kiiresti vaibuks. Küllap oleks see märk, et üldine olukord hakkaks taas normaliseeruma.

Mina olen oma panuse jooksu populaarsuse vähendamisse juba andnud. Üle kahe ja poole aasta pole kordagi jooksutrennis käinud ega ühelgi jooksuvõistlusel osalenud.

Millega oled sina andnud oma panuse Eesti elu paremuse poole nihutamisse?
******
Jaanus Laidvee between sandstone walls on Joint Trail to Chesler Park, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tara Reid jookseb Marina Del Ray rannas Californias. Foto autor: Jason Mitchell / Buzzfoto.com / Scanpix
Foto 2: Naised jooksmas 1950. aastal Inglismaal Essexi rannas vette. Foto autor: TopFoto/Scanpix
Foto 3: Jooksuvormis Rootsi naine aastast 1980. Foto autor: Lynn McAfee / ArenaPAL / Scanpix
Foto 4: Inglismaa meistrivõistlused krossijooksus aastal 1985. Foto autor: TopFoto/Scanpix

Pühapäev, märts 22, 2015

Pullerits: Millest räägivad esimesed rattatrennid?

Küsimus on lihtne: kuidas teha kasulikult rattatrenni, kui väljas puhub vali tuul ja temperatuur püsib nulli ringis? Vastus on ka lihtne, nagu öeldi vene sõjaväes: moltša. (Kogenud mehed ei vaja tõlget ja kollanokad ei saa nagunii millestki aru.)

Ja nagu laulis minu noorusajal, aasta siis oli 1978, Amanda Lear: «Follow me». Sellest saavad kollanokad küll aru – nii et minu järel kõik see kamp!

Nagu Eesti spordiavalikkus teab, siis suusad panin nurka seisma 2. märtsil ning maastikuratta tõukasin välja 6. märtsil. Esimese nädala sõitsingi MTBga, et kohe tiivad selga ei kasvaks: kui istuda otsemaid maanteeratta sadulasse, võid suurest vaimustusest n-ö üle panna. Esimesel nädalalõpul sõitsin näiteks 29,2 km keskmise kiirusega 22,8 km/h ning 41 km keskmisega 23,5 km/h. Sest nagu endine rattaproff Rene Mandri mullu kevadel õpetas: kiirus ei ole üldse tähtis, ära spidomeetrit vaatagi, tähtis on... no seda teab ju igaüks, seda pole mõtet siin laialt kuulutada.

Nädal hiljem, kui ilmad läksid juba palju kuivemaks ja päikselisemaks, ajasin võidusõiduratta õue. Nädala keskel olin teinud paar MTB sõitu keskmise kiirusega 23 km/h kanti, aga Scotti maanteerattaga, ehkki jälgisin Mandri jagatud eelmise aasta soovitusi, tõusis kiirus kohe märgatavalt. Järgnevalt ülevaade alates 14. märtsist, kui olen sõitnud võidukaga.

L, 14.3. – 45,3 km 1:27.55, keskmine 30,9 km/h
P, 15.3. – 52,6 km 1:44.14, keskmine 30,25 km/h
E, 16.3. – 33,1 km 1:03.50, keskmine 31,1 km/h + hommikul EMS 0:20
T, 17.3. – 33,1 km 1:01.55, keskmine 32,05 km/h
K, 18.3. – 45,0 km 1:23.30, keskmine 32,3 km/h
N, 19.3. – 41,0 km 1:10.13 (paaris Steve Astokiga), keskmine 35 km/h
P, 22.3. – 44,3 km 1:30.52, keskmine 29,25 km/h

Jah, pühapäeval võtsin hästi rahulikult, n-ö pakkisin end korralikult sisse – pikk soe spordipesu kõige alla, siis suusakombe selle peale, siis selle peale lühike rattavorm ja kõige peale dressipluus, kiivri alla pähe suusamüts, rattakingade peale tütre kingitud sooja pidavad katted, kätte paksemad suusakindad –, sest väljas oli null kraadi ja tuul polnud just nõrgimate killast. Uuel nädalal ootavad laias laastus samasugused olud, vähe sooja ja tugev tuul. Peaasi on ennast mitte külmetada, ülejäänu on kõik puhas boonus. Ehk lisaväärtus.

Ei saa ju lõunalaagrimeestele kergekäeliselt liiga suurt edumaad kinkida, ega ju?
******
Joint Trail to Chesler Park, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ja nüüd gaas põhja! John Degenkolb (keskel mustas) spurdib pühapäeval Milano-San Remo võidusõidu võidu suunas. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Rattasõidus loeb ja maksab üksnes võit. See on John Degenkolbi (keskel mustas) võit pühapäeval Milano-San Remo võidusõidul. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 4: Ajakirjandust huvitab üksnes võitja. John Degenkolb pärast pühapäevast võitu Milano-San Remo võidusõidul pressi piiramisrõngas. Foto autor: AFP/Scanpix

Reede, märts 20, 2015

Pullerits: Tahate kiiresti joosta? Ajage juuksed maha!

Tuhat korda, lausa tüdimuseni korratud tõsiasi: spordis ei ole pisiasju. Aga kui paljud seda arvestavad? Võtame näiteks sellise asja, nagu peanupp. Ja püstitame küsimuse: milline peab olema selle inimese pea, kes tahab jooksjana häid tulemusi saavutada?

Mul tekkis see küsimus juba aasta tagasi, kui olin lugenud Christopher McDougalli bestsellerit «Jooksjana sündinud». Seal oli räägitud igasugustest jooksu mõjutavatest teguritest, aga näiteks soengust küll mitte.

Minu väide: mida napim ja lühem soeng, seda kasulikum jooksutulemuse parandamiseks. (Hoiatus: mitte teha siit järeldust, et lähen nüüd juuksurisse ja lasen pea nulli peale ning homme parandan 10 km aega kohe mitu minutit.)

Tõestus: kui jookseme, siis keha kuumeneb ja hakkab higistama; kust hakkab teinekord väga palav, kust hakkab higi nõrema jooksma – muidugi peast; mis takistub soojuse eraldumist peast – peakate, samuti suur ja tihe juuksepahmakas; kui pea kuumeneb üle, siis kas see tuleb ajutegevusele kasuks – vaevalt küll; miks on ajutegevus joostes oluline – sest kogu meie tegevus, isegi seksuaalne (mille kohta mehed arvavad, et see käib ja väljendub peamiselt vaid ühe allpool vööd liikme kaudu), käib peaajust saabuvate impulsside ajel; kui peaaju on ülekuumenenud (nagu kuumeneb üle auto mootor), tekivad tema tegevusse tõrked; kui aga soodustada soojuse eraldumist peast, ajades juuksed nulli peale, käib jahutus palju tõhusamalt ning sellest tulenevalt läheb ka jooksmine üksjagu vilkamalt ning kergemalt.

Praktilised näited: maailma parimad kesk- ja pikamaajooksjad on pärit Keeniast, Etioopiast, Marokost jms kohtadest, ja see, mis neid muu hulgas iseloomustab, on äärmiselt lühikesed või peaaegu et olematud juuksed. Enamik neist on kiilakad. Palun pange tähele: ma ei väida, et nad jooksevad seepärast väga hästi, et nad on kiilakad; küll aga väidan, et kiilakas peanupp aitab neile joostes kaasa.

Kindlasti leidub ka tiheda «parukaga» häid jooksjaid, kuid fakt on see, et neist palju-palju rohkem tippjooksjaid on sama hästi kui kiilakad.

Kõik jooksjad – nüüd jooksuga juuksuri juurde!
******
A jeep road in Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Napi ja olematu soenguga mehed teevad Moskva MMil 5000 meetri jooksus kõige kõvemat tempot. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Kiilakas Bernard Lagat võidab 2013. aastal USA meistrivõistlustel 5000 meetri jooksu. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Väheste juustega meeste ülekaal tänavusel Los Angelese maratonil. Foto autor: AFP/Scanpix

Kolmapäev, märts 18, 2015

Pullerits: Kuidas trenn jätab jälje pooleks nädalaks?

Kas te EMSi olete nüüd lõpuks proovinud? Jajah, tean, suhtute sellesse skeptiliselt. Tunnistan: suhtusin algul ise ka. Aga mäletate, mis on tõe kriteerium? Muidugi praktika! Kui paljud teist on elektromüostimulatsiooni enda peal proovinud? Oletan, et mitte keegi.

Lubage, ma siis kirjeldan lühidalt – nagu spordiajakirjanikud sageli uurivad –, mis tunne on.

Eelmise nädala laupäevani olid reite ülemised osad valusad. Mitte sellepärast, et oleksin rattaga palju sõitnud. Ei, peaaegu üldse ei sõitnud. Sellepärast, et tegin teisipäeva hommikupoolikul 20 minutit EMSi. «Nii vähe!?!» imestate. Jah, nii vähe, aga sellepärast, et kui seda korralikult teha, siis rohkem ei jõua – või vähemasti kvaliteet langeb.

Aga nagu näete, piisas noist 20 minutist, et reied n-ö täis tõmmata. Tegin nonde 20 minuti kestel personaaltreeneri juhendamisel mõned spetsiifilised harjutused jalgadele ning tulemused andsid koha tunda.

Hästi kiiresti neile, kes ei saa pihta, millest jutt. EMSi trennis tõmmatakse ümber keha niisutatud vest, samuti tõmmatakse niisutatud rihmad ümber tuharate, reite ja käsivarte. Nende küljes on juhtmed, mille kaudu saadetakse lihastesse iga nelja sekundi järel elektriimpulsse. Siis teed sellal, kui impulss kehasse tuleb – selle tugevust saab reguleerida – treeneri juhendamisel spetsiifilist harjutust ning hingad samal ajal sügavalt välja. Siis neli sekundit lõdvestust ning seejärel taas neli sekundit harjutust. Enamasti teed seda oma keha raskusega või mõne lihtsa abivahendiga (pall, kerge hantel, kummirihm jne). Harjutuse kasutegur oleneb sellest, kui palju sa seda tehes ise end kokku võtad ja pingutad. Võid ju näiteks niisama ka end ühel jalal hoida ning teist jalga tahapoole ja käsi kõrvale sirutada ning midagi ei juhtu, aga kui treener kogu aeg jälgib ja juhendab, et asend oleks õige ning milliseid lihaseid tuleb pingutada, siis tunned, kuidas juba viieminutilise trenni järel hakkab higi voolama.

Selle nädala esmaspäeva hommikul läksin taas EMS-i trenni. Ütlesin treenerile, et kuna rattahooaeg on alanud, teeme sedakorda ka harjutusi ennekõike reitele. Tegimegi. (Loomulikult tegime teistele kehaosadele ka, sest ei saa ju keskenduda näiteks ainult reitele ja kõike muud unarusse jätta.) Pärast 20-minutilist trenni tundsin end pisut roidununa, sest olin päris kõvasti pingutanud. Aga jalgades ei andnud esialgu miski tunda, et need oleks ekstrakoormust saanud. Imelik oli see, et treeningu mõju hakkas reitesse ja tuharatesse kohale jõudma alles õhtupoolikul. Tänagi, kolmapäeva hommikul annab kahe ööpäeva tagune trenn ennast veel selgelt tunda. Kasuteguris pole mõtet kahelda.

Ja mõelda, seda kõike saavutab kõigest 20 minutiga ning seejuures ei sea sa harjutuste iseloomust ning personaaltreeneri pidevast pilgust tulenevalt oma skeletti ega liigeseid traumaohtu. Puhas võit, kas pole?
******
Cryptobiotic soil near Chesler Canyon in Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Healthy Attitude Fitclubi klubijuht Kärt Rebane (vasakul, siin treeneri rollis) ja peatreener Johanna Lepp (siin treenitava rollis) teevad elektromüostimulatsiooni ehk EMS-trenni. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 2: Healthy Attitude Fitclubi klubijuht Kärt Rebane (vasakul) sättimas peatreener Johanna Lepale selga EMS-trenniks vajalikku varustust. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 3: Healthy Attitude Fitclubi peatreener Johanna Lepp teeb Smovey rõngastega suurel kummipallil EMS-trennis harjutust. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 4: Healthy Attitude Fitclubi klubijuht Kärt Rebane näitamas Smovey rõngaid, mida saab kasutada EMS-trennis abivahendina. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, märts 16, 2015

Pullerits: Kuidas lahendada spordis kuhjuvaid probleeme?

Laupäeva keskpäeva paiku, kui Eesti ja Skandinaavia suusatajad lõid Tartu kaubamaja esisel bulvaril ridamisi 100 meetri senist maailmarekordit, oli mul asja kaubamaja kolmandale korrusele. Üks vajalik asi nõudis väljavalimist ja soetamist. Valik oli lai. Käisin riiuli eest paremalt vasakule, siis vasakult paremale ja nii mitu korda.

Lõpuks tuli müüja ehk klienditeenindaja appi. Andis mõned kasulikud selgitused. Kui vajalik asi lõpuks välja valitud ning läks tasumiseks, küsis müüja ootamatult, ilma et see oleks üldse varem teemaks tõusnud: «Kas teie ka võistlete täna?»

Ei, ei võistelnud. See, mis kaubamaja ees toimus, oli ikka proffide või vähemalt poolproffide mõõduvõtt.
*
Art Soonets, Scanpixi juht Baltimaades, naasnud öösel Londonist, võttis juba sama päeva õhtul, eelmise nädala reedel suuna Lõuna-Eestisse. Ja sealt semudega veel kaugemale, Hispaaniasse. Nagu juba tavaks saanud, lähevad kümned, koguni sajad eesti mehed Lõuna-Euroopasse rattakilometraaži koguma. Selge see, et nad tahavad äreval ajal Eestisse jääjate ees varasuveks eelist saada.

Meie ülesanne on nüüd neile seda eelist kergelt mitte kinkida. Võimalused selleks on olemas. Päike ju paistab, sooja on päeval ligi kümme kraadi, maanteed on kuivad, lausa tolmused – andke aga minna! Kui reedel trööpasin end veel Ameerikast toodud Treki maastikurattaga, siis laupäeval istusin maanteratta selga (enne lasin Tartu A&T Spordi kaupluses rehvid täis lüüa ning ketile pisut õli ka panna).

Laupäeval pedaalisin 1:27.55ga 45,3 km ja pühapäeval 1:44.15ga 52,6 km. Kindlasti on seda kummalgi päeval vähemalt poole vähem, kui kogusid mehed samal ajal Eestist kaugemal. Ent ei maksa üle pingutada. Laupäeval – pärast seda, kui kaubamaja naistöötaja oli minult uurinud suusavõistlusel osalemise kohta – näiteks tundsin, et lõpus hakkas energia otsa saama. Eks see oli selle süü, et läksin pärastlõunal sõitma pelgalt hommikusöögiga.

Aga kui Eestis ilusad ilmad püsivad, ja ilmaprognoosi kohaselt püsivad, on Lõuna-Euroopasse migreerunuil raske suurt eelist välja pigistada.
*
Ega te ole unustanud sportides keha eest hoolitseda? Siit tuleb nüüd eriti suur ja valus küsimus lõunalaagerdajaile: kas teil ikka massöör on kaasas või olete otsustanud seal oma lihased-liigesed kangeks ja tuimaks treenida? Tean vastust: ei ole teil seal mingit massööri, vähemalt Soonetsi pundil küll mitte.

Kuid see ei tähenda, et peate kahe-kolme nädala pärast naasma, kõik kohad äraaetud, mürgiseid ja jääkaineid täis. Te saate ise oma keha eest hoolitseda, kui vaid soovite – neid mürk- ja jääkaineid välja ajada ning lihaseid pehmeks masseerida.

Kuidas, seda vaadake lisatud videolt. Kuid olge hoiatatud: see on vägagi salakaval video ning võib te meeled viia sellelt, kuidas oma ihu eest hoolitseda, hoopis meelamaile radadele. Nii et, nagu väljamaal öeldakse: watch at your own risk.
*
Üks, mida meist keegi avalikult tunnistada ei taha, on see, et peaaegu kõik oleme mingi kandi pealt omadega puntras. Ja need, kes kinnitavad, et nemad küll ei ole – nad vaesekesed lihtsalt ei tea, et tegelikult nad on. Mõni otsib abi sellest, et tõmmata nina täis, teine pühendub veelgi fanaatilisemalt spordi tegemisele, kolmas... ahh, pagan seda teab, mida inimesed oma probleemidega toime tulekuks ka välja ei mõtle. Kuid ükski neid meetodeist ei aita.

Häda on selles, et vaimsed, kehalised ja hingelised probleemid, mis kuhjuvad meisse nii, et me sellest õieti arugi ei saa, segavad elu, sealhulgas sportimist. Võid ju mõelda küll, et oled kõvasti treeninud, vorm on hea – aga võta näpust: tulemust ei tule. Sest kuskil sinus on miski väga kinni.

Eelmisel nädalal kohtusin Tallinnas Viru hotelli sviidis kaks tundi Walesis elava ameeriklannaga, kes on avastanud ja loonud meetodi, kuidas oma vaimsetest, hingelistest ja jah, ka füüsilistest vaevustest leevendust või lausa lahti saada. Tean, et mõned peavad mind seepärast poolearuliseks, et temaga kohtusin ja teda kuulasin, eriti need, kes usuvad vaid teaduspõhiseid lahendusi. Ütleksin neile: vastupidi, ärge olge kõiges, mis pole laiapõhjaliste uuringutega tõestatud, nii kahtlevad. Te teate ju isegi, kuidas treeningul kogutud andmed võivad näidata, et kõik on suurepärane, enam paremaks minna ei saa, aga võistlusel kõrbete. Miks? Sest vaimselt näiteks põlesite läbi – ja see ei allu mingile teaduspõhisele ning üheselt mõõdetavale seletusele.

Kes tahab Brandon Baysi Rännaku-meetodist lähemalt lugeda, võib seda teha siit, minu intervjuust. Ja tehke endale heategu: lugede seda avatud meeltega, eelarvamusteta. Kes teab, võib-olla saate sellest mingitki kasu. Mina usun, et võib saada küll. Öelgu teadus, mida tahab.
******
Needles-like sandstone formations near Chesler Park in Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Marko Kilp (keskel punases) jääb 100 meetri suusasprindis Timo Andre Bakkeni (paremal, võitja) ja Ludvig Sögnen Jenseni (vasakul, teine) järel kolmandaks. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe Pariis-Nice velotuuri proloogil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Hot yoga Arigato spordiklubis. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits ja Brandon Bays. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Reede, märts 13, 2015

Pullerits: Kas veel üks küsimus Eesti jooksmise kohal? Ei! Kuulujutt saab kummutatud!

Nikolai Vedehin (29) on jooksnud 800 meetrit 1.48,48ga ja 1500 meetrit 3:41,83ga ning on miilijooksus saanud jagu nelja minuti piirist (3.59,93). Aga need isiklikud rekordid jäävad tal suure tõenäosusega löömata. Sest jalgade seisund ei võimalda tal staadionil naelikutega joosta. Viimastel aastatel on tal osa hooajast kulunud jalgade raviks.

Aga treeningtöö käib edasi. Kuigi Vedehin esindab TÜ ASKd, harjutab ta tema endise treeneri Harry Lembergi andmeil juba mitu aastat peamiselt Venemaal oma pruudi Jelena Sedova treeningugrupis. Seetõttu on ülevaade lünklik, mida ta teeb ja kuidas asjad edenevad.

Ent jooksuringkondades liiguvad juba kuid jutud, et ühe Eesti jooksja vastu tuntakse huvi.

Huvi tekkinud pärast treeningulaagrit Keenias, kus olla korraldatud aktsioon laadis «kõik puhuvad». Erinevalt liikluspolitseist, kes ütleb kohe, mis tulemuse puhumine andis, ei ilmne kõigi puhumiste resultaat kohapeal, vaid nõuab selgitamist. (Olgu kinnitatud: ma ei viita siin joobes autojuhtimisele ega muudele sellistele tegudele.)

Niisiis helistasin täna, reede keskpäeval kell 11.50 Eesti Kergejõustikuliidu peasekretärile/tegevjuhile Sirje Lippele ning küsisin, mida nad kavatsevad alaliidus ette võtta. Lippe vabandas, et ei saa vastata, selgitades, et tal on parajasti Euroopa Kergejõustikuliidu koosolek, ta tuli vaid korraks nõupidamisruumist välja, ning minu küsimusele, millal võin tagasi helistada, lausus, et nelja tunni pärast.

Seejärel helistasin Lembergile ning küsisin, kas tema teab, mis Vedehiniga on. Lemberg vastas, et tema ei ole Vedehiniga seoses mingit ametlikku dokumenti näinud ega tea, et midagi peaks olema. Täpsustasin, mille kohta küsin. Lemberg vastas, et tal ei ole õigust ehtida end võõraste sulgedega, sest Vedehin ei treeni nende vastastikusel kokkuleppel juba mullu suvest enam tema juures, vaid kuskil Venemaal. Ta kinnitas veel kord, et tal ei ole laua peal ühtki paberit, mis puudutaks Vedehinit.

Usun Lembergi. Kui ta ei ole enam Vedehini treener, siis miks tõesti peaks tema saama seoses Vedehiniga mingi dokumendi. Ja arusaadavalt ei saaks ta midagi kommenteerida, kui tal pole must valgel dokumenti – vastasel juhul aitaks ta kaasa kuulujuttude levikule. Dokumendid kui sellised peaks tõepoolest käima läbi Eesti Kergejõustikuliidu, mistõttu võtsin kõne alaliidu presidendile Erich Teigamägile, kuid ta ei vastanud telefonile.

Kell 15.45 helistasin uuesti Lippele. Tulutult. Ent ta saatis kõigest mõne sekundi möödudes vastu ingliskeelse sõnumi "Sorry, I can't talk right now" – kindel kinnitus, et tõesti käib rahvusvaheline nõupidamine, kui nii kiiresti saabub võõrkeelne vabandav standardtekstiga vastus. Täpselt sama kordus kell 16.32 võetud kõne järel.

Kell 16.41 sain kätte Teigamägi ja küsisin, mida nad kavatsevad teha. Teigamägi ütles lühidalt: "Kuulujutte ei kommenteeri." Kui täpsustasin võimalike alaliitu saabunud järelepärimiste kohta, vastas Teigamägi: "Kui ei ole ametlikku otsust, ei ole meil ka midagi väljastada." Ta tuletas meelde Ilja Nikolajevit, kui "tegime avalduse, kui asi oli mingis järgus". Resümeerivalt: ta ütles, et teab, et kuulujutud liiguvad, aga ta ei kavatse neid kommenteerida.

Miks ma sellest siis kirjutan? Aga sellepärast, et kui jutud visalt ringlevad, kui nendega on kursis isegi alaliidu president, siis mis on kõige parem moodus nendega võidelda - loomulikult, lasta need jutud asjaomastel isikutel ümber lükata. Siis on rahu majas ja kõigil süda puhas. Vedehinile jätkuvat treeninguindu ja kergeid - ja terveid! - jalgu ning kindlat meelt kuulujuttude surve all, millest üks räägib, muide, et ega too aine olegi keelatud treeningu ajal, kuid võistluste ajal küll. Ei ole kuulnud, et Vedehin Keenias võistelnud oleks.
******
Sandstone formations near Chesler Park in Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Nikolai Vedehin 2013. aasta septembris SEB Tallinna maratonil. Foto autor: Mallor Malmre, Mallormedia/Scanpix
Foto 2: Nikolai Vedehin kümme aastat tagasi juunis Gustav Sule mälestusvõitlustel Tartus 1500 meetri jooksus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Nikolai Vedehin 2013. aasta veebruaris Eesti sisemeistrivõitlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Kolmapäev, märts 11, 2015

Pullerits: Kuidas ma avastain uue rattasõidustiili?

Allan Oras ütles kunagi, kui Tartu linna vahel sõites puhus tugev tuul – ise ta seda vaevalt mäletab, ent mina mäletan väga hästi, sest tema tõdemus oli õpetlik –, et tuul on tugeva jalgratturi sõber. Ta pidas silmas vastu- ja küljetuult.

Aga see, mida ta tookord ei õpetanud, oli see, kuidas tugevat külje- või vastutuult murda. Selle pidin alanud nädala algul ise avastama.

Maanteerattal on asi lihtne: võtad leistangil alt kinni ja kummardad sügavale ning juba kulgedki vastutuules kiiremini. Aga mida teha maastikuratta sadulas? Seal on ju asend võrdlemisi püstine, ja kui end kummargile tõmmata, peab kõvasti kõverdama käsi ja võtma asendi, nagu kreeka e – see on ebamugav ja lisaks teeb kangeks.

Proovisin siis, et toetan käsivarred laia leistangi keskosale ning panen pöidlad suurema stabiilsuse saavutamiseks pidurijuhtmete taha – saan asendi madalamaks ja kitsamaks. See ju harjumuspärane võte, kuid sugugi mitte mõnusate killast. Pelgalt käsivartega ratta juhtimine ei ole kõige kindlam sõidumoodus. Mõtlesin vastutuult minnes, mida veel ette võtta – ja siis tuligi mõte.

Teate ju, et maastikurattal on lai, amortidega kahvel, kujult kandiline, mitte ümar nagu maanteeratastel. Mis oleks, kui võtaks kätega kahvlist kinni – rõhtasendis lai toetuspind on ju selleks olemas. Proovisin, ja...

...sain suurepäraselt hakkama. Asend läks väga madalaks, nii et põlved käisid vabalt küünarnukkideni. Samal ajal sai käsi hoida sirgelt, mistõttu need ei väsinud. Ja kursi hoidmisega sain samuti ilusasti hakkama – vähemalt asfaldil. (Jah, auklikul ja juurikatega maastikul seda sõidustiili vist küll rakendada ei saa.)

Pärast seda, kui avastasin uudse madala asendi, mida ei ole Eestis näinud küll kedagi teist viljelemas, muutus vastutuult sõit palju talutavaks. Kui ei usu, eks proovige ise järele!
******
Jaanus Laidvee - find him on the picture! - riding toward Chesler Park in Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 28. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits laskumas Treki maastikurattal Moabi lähedal. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 2: Priit Pullerits uurimas Moabi lähedal raamatu kaardilt, kuidas kulgeb järjekordne rattarada. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Priit Pullerits on parkinud Treki maastikuratta Klondike Bluffsi rattaraja lõppu Archesi rahvuspargi külje all Moabi lähedal. Foto autor: Jaanus Laidvee