Esmaspäev, veebruar 27, 2017

Pullerits: Mida öelda Tartu alternatiivmaratoni kohta?

«Kas tuleb jälle magamata öö?» küsis mu kauane määrdemees Jaanus Kunts päev enne Tartu alternatiivmaratoni Tähtvere spordipargi külje all SuusaAkadeemia hoones, kus käisin koos Morgensilber Eye Candyga, kääbusšnautseriga, inspekteerimas, kuidas suuskade ettevalmistamine edeneb. Just siis, kui saabusin, rääkis Kunts telefonitsi Kein Einastega.

«Ei, seekord küll mitte,» vastasin. Sest järgmisel päeval ei oodanud ees mingi õige, täispikk maraton, kus vahekordi klaaritakse. Ees ootas rohkem pühapäevane suusasõit. Mu hooaja tähtsaim võistlus, Jaak Mae korraldatud MK-etapp Otepääl, oli jäänud eelmisse nädalavahetusse.

Kunts mäletas õigesti: viimase Tartu maratoni olin sõitnud totaalse unetuse pealt. Ja veel ühe maratoni eelmise kümnendi keskel, kui sain 212. koha, sõitsin vähem kui neljatunnise une järel.
***
Parkisin oma suure Ameerika auto Tehvandi tribüüni taha, sinna, kus seisid ka martoni korraldajate ja tiimide masinad. Sealt oli hea otse raudtrepist alla stardikoridori astuda. Naabrimehed parklas tulid imestunud nägudega küsima, kuidas ma küll sinna sain ja kes mu siia lasi. Lõin neile, nagu öeldakse, vastava sildi otsa ette. Rohkem neil imestavaid küsimusi polnud. Nad naasesid oma tegemiste juurde.
***
Stardist minema saamisega oli grupis 301-500 tegu (fotol vasakul). Alatihti tuli sahka pidurdada. Sealt, kus paremal ootasid toitlustuslauad, kostis hüüdeid: «Kukkumine! Kukkumine!» Rohkem tuli pühenduda pidurdamisele kui suusatamisele. Tiigi juures raja pikendusele keerates – nimetan toda edasi-tagasi lõiku ussjätkeks – karjus Allar Kivil mäe otsas kõva häälega, et ei lähe vastassuunavööndisse, ei lähe vastassuunavööndisse. Kuigi just vasakul ääres olid parimad kohad, kus tõusul kuhjunud tropist mööduda.

Sain just nn lasketiiru tõusust üles, kui esimesed vastu sõitsid. Minu nii aeglase alguse järel noil nii väike edumaa, imestasin. Ei tea, kas neil jääbki mulle ring sisse tegemata. Enne starti olin pakkunud, et kiiremad jõuavad järele neljandal minu ringil.
***
Aimasin varakult, mis võib sel sõidul saada trumbiks. Tõusud. Kunimäest (fotol paremal) üles rühkides - ehk seal, kus maratonirada ühtis mõneks ajaks MK-etapi rajaga (vt sellest videot!) - veendusin, et polnud eksinud. Paljude minek oli päris aeglane ja vaevaline. Hüppasin rajast välja kõige paremale ning jooksin mitmetest mööda. Suusad pidasid ilusasti.

Tehvandi hüppetorni juurde viival laugel tõusul tabasin ära, et keskmised jäljed on liiga läikivad ning võtsin kõige vasakpoolsemale rajale. Seal pidasid suusad kindlalt.

Ootamatus tekkis aga laskumistel. Nii palju nagu sel maratonil pole mind vist eales keppidest lükatud. Hooldemees Jaak Teppan ütles pärast, et mu suuskadele läks alla sama lippemääre, mis neljast parimast eestlasest kolmele – Kein Einastele, Mart Kevin Põllustele ja Vahur Teppanile –, kuid tuletas meelde, et oli pärast mu suuskade puhtaks tegemist kaks päeva enne maratoni öelnud, et kui tahan konkurentsis püsida, pean need tingimata välja vahetama.
***
«Härra Pullerits, pange tempot juurde!» ergutas Rutt Šmigun teise ringi viimase lauge ja lühikese tõusu otsas enne, kui rada suusastaadionile laskus.

Üldse oli ergutajaid palju, mis tegi selle ringil tiirutamise emotsionaalsemaks, kui oleks olnud üksinda või mõne üksiku kaaslasega üle põldude või metsade vahel lükata. Ainuüksi Kunimäe tõusul jagus kolm-neli ergutajat, kes mulle nimeliselt hoogu andsid. Suur aitäh neile kõigile! Jah, ma kuulsin; jah, see tegi südame soojaks.
***
Libisemisega polnud lood tõesti kõige paremad. Kõige rohkem kaotasin kohti just laugetel lõikudel (fotol vasakul nr 307). Kes teab, võib-olla andis tunda ka suvine rangluu ja viie roide murd, mis nõudis detsembrini taastusravi, et vasak käsi õlast üldse vähegi normaalselt liikuma hakkaks. Mingisugust jõu- ega õlavöötmetrenni polnud ma sel sügistalvel teinud. Ka paaristõuketrenni mitte. Eks seetõttu hakkaski lõpupoole parema käe küünarnukk pisut valutama. Vasaku randme, mis varasemail aastal oli paaristõukeid tampides samuti valusaks ja hellaks muutunud, tõmbasin enne starti toetava teibiga kinni. Nii jäid sel ka probleemid tekkimata. Ja selja ümber panin samuti krõpsudega kinnitavatava laia toe, sest mäletan väga hästi, kui paar aastat tagasi Tartu maratonil paaristõukeid lükates juba kaheksandal kilomeetril selja ootamatult ära tõmbasin ning seejärel ettevaatlikult sõitma pidin.

Samas ei saa ma aru neist, keda kuulsin hädaldamas, et pidid vastutuult üksi lükkama ja tööd rabama. Mõni asi! Ma tegin seda alates teisest ringist kogu aeg ja ei näe kurtmiseks mingit põhjust. Ega suusatamine ole rattasõit.
***
Nii nagu olin oletanud, jõudsidki liidrid järele neljandal ringil. Ometi tulid nad kuidagi äkitse. Möödusid minust just ussjätke tagasi keeramise kohas. See oli tavaharrastajatega võrreldes ikka hoopis teistsugune kiirus. Nad kadusid eest ja silmist juba enne, kui tagasi tiigi juurde jõudsin laskuda.
***
Neljanda ringi lõpus oleksin pahaaimamatult tekitanud avarii. Õigemini, tekitasingi. Staadionil tuli otsida jälge, kus kõige paremini libiseks. Tundus, et minust vasakpoolne rada libises paremini. Lükkasin end sinna. Ja otse tagant tulnud Mart Kevin Põllustele ette. Ta ajas koos ühe teise mehega liidreid taga, mitte kaugel Kein Einastest. Põlluste sõitis mulle tagant sisse nii, et vasak suusk liugles minust mööda, aga parem jäi minu taha kinni ning keeras seal peaaegu risti. «Priit, mis teed!» ütles ta. Juhtunu juures hämmastas mind kõige rohkem see, kui rahulikuks ta jäi. Tema ütlemises ei kõlanud pahameelt, sõimust rääkimata, vaid pigem imestus, et mis lolluse ma nüüd korraldasin. Õnneks jäi ta püsti ja kihutas siis oma paarimehega minust lõplikult mööda ja edasi.

«Tuhat vabandust!» hüüdsin talle järele. «Tuhat vabandust!»

Vaat, mis juhtub, kui ring on liiga väike ning kiiremad ülejäänutele ringi sisse teevad. Einaste rääkis hiljem teleintervjuus, et jäi liidergrupist maha just siis, kui nad jõudsid aeglasematele kannule ning ta nonde taha takerdus.

See oli vist kolmanda ringi Tehvandi tõusul, kui mulle jõudis järele Tatjana Mannima – eliitnaised startisid ju kümme minutit enne mehi. Kuulsin tagant hõikeid «Hei! Hei!», aga saad sa siis aru, kes kust tuleb ja millisele rajale sa pead tõmbama. Hakkad veel üle õla vaatama ning kukud hoopis siruli üle radade.
***
Alates neljandast ringist tikkus jälgede kvaliteet lagedates kohtades märgatavalt lagunema. Viiendale ning kuuendale, nn lisaringile minnes jooksid Tartu maratoni esimese kilomeetri rajal klassikajäljed juba sedavõrd lippadi-lappadi, et keeruline oli isegi ühesammulist paaristõuget sõita, rääkimata vahelduvtõugetest. Hämmastav, et isegi laugetel laskumistel oli jäljepaar muutunud sinka-vonkaliseks, loopides jalgu all vasakule-paremale. Ei kujuta hästi ettegi, mis moodi said sel rajal hakkama kahe tagumise sõidu osavõtjad, kel oskusi kahtlemata vähem kui ellitsõidus startinuil.

Siiski pani mind kui tagasihoidliku laskumisoskusega sõitjat imestama - ettevaatlikkus on terveks jäämise ema -, kuidas paljud kurvides väga kramplikult ja pinges liigutasid. Pean silmas just ussjätkelt väljuvat kurvi tiigi äärde ning lasketiiru tulemüüri taguse laskumise pööret tulejoonele. Need olid täiesti muretud kohad, kus sai ilusasti ja ohutult madalat asendit hoida ning jalgadega töötades hoogu säilitada. Kuid nii mitmedki ajasid kere hirmutundest püsti. Mis nad küll teeks, kui korraldaja otsustaks ikkagi sõidu ilu ja põnevuse nimel ka Tehvandi tõusu ja laskumise järgmisel korral vähemalt viimasel ringil programmi lülitada?

Kunimäe tõus oli jäljes ilusti sõidetav neli ringi. Viiendal ringil olid igatahes kaks sisekurvi jäljepaari pudruks trambitud. Selge märk, et distantsi pikkus hakkas mõju avaldama.
***
Esimesest kahekümnest mehest (fotol vasakul liidrid Kunimäe tõusul) läksid vaid kolm rajale pidamismäärdega, kinnitas mulle pärast võistlust Vahur Teppan. Nood kolm olid tema ja kaks soomlast. Ülejäänud parimate hulgast olid kõik sõitnud raja läbi paaristõugetega. Niisiis tuleb siit tagasi tulla minu ettepaneku juurde, et kindlasti oleks rajal pidanud vähemalt korra sees olema ka Tehvandi ja Püksisääre tõus, näiteks viiendal ringil, kui osalejad piisavalt hajunud, ja vähemasti eliidi sõidus. (Nõus, et muudes sõitudes on mõistlik need tõusud välja jätta.) Siis oleks lootust, et Tartu maraton oleks jätkuvalt ikkagi klassikatehnikas peetav maraton, mitte paaristõugetega ja uisusuuskadega läbitav maraton.

Teppan mõtles korraks mu ettepaneku peale ning lisas siis, et ega tea, võib-olla ei aitaks seegi – uisusuuskadega mehed jookseksid Tehvandi tõusust lihtsalt kääri üles.
***
Staadionil enne finišit, pärituulesirgel, sõitsin kõrvuti endast 15 aastat noorema Madis Mägiga. No ei olnud libisemist, kuidagi ei olnud. Meile oli üks mees taha jõudnud ning otsustas siis meie vahelt läbi suruda, kuigi vabu jäljepaare oli kõrval, vasakul, küll. Ja mis sellistel puhkudel juhtub – no loomulikult astus ta mu kepi kulbi peale, nii et takerdusin. Hea, et varustus terveks jäi. «Lükake kõvemini!» kurjustas ta minu ja Mägiga.

Palun väga, valigu ükskõik kumb rada kahest vabast ning sõitku mööda, ruumi jagub, ei ole vaja kõige kitsamast kohast hakata läbi pressima.

Pärast finišit astusin möödapressija juurde ja ütlesin, et «lepime ära», ehkki viisaks olnuks, et selle ettepaneku teinuks tema, sest taganttulijana tekitas ohtliku olukorra just tema.
***
Diplomeid trükiti, kuidas kellelegi. Näiteks Indrek Pak ja Priit Rooden, kes mõlemad lõpetasid enne mind, Rooden lausa rohkem kui kümme minutit, näitasid oma paberi mulle ette ning seal polnud kohta märgitudki. Minu diplomile siiski oli – 340. Aga nagu õhtul protokollist uurides selgus, oli seegi arv vale – õige olnuks 337. Kaotust võitjale kogunes 31.53,5, mis teeb kilomeetri kohta vähem kui minuti. Arvestades ütlemist, et harrastaja tase on tippudega võrreldes kilt ja mint, jäin napilt, aga kindlalt pluss- ehk võidupoolele. Asi seegi.

Tartu maratoni 2017 eliidi sõidu fotode autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix

Pühapäev, veebruar 26, 2017

Pullerits: Valge versus värviline

Puhkame pärast tänast jalga. Ja vaadake mitte 34, vaid lausa 50 kilomeetrit puhast ilu ja naudingut.

Neljapäev, veebruar 23, 2017

Pullerits: Kuidas ma ikkagi Tartu maratoni stardinimekirja pääsesin?

KES TAHAB TARTU MARATONIKS VÄGA HEAD MÄÄRET ALLA, SAAB SELLE TARTUS TÄHTVERE SPORDIPARGIS SUUSAAKADEEMIA PUNASTEST TELLISTEST HOOLDEMAJAS!
Selle talve positiivseim suusauudis sadadele Eesti suusaharrastajatele on ilmselt, küllap ja usutavasti see, et üha sügavamalt juurdunud kartus, nagu tuleks Tartu alternatiivsel suusamaratonil piirduda ja rahulduda ainult iseendaga võidu sõitmisega, sai välja juuritud. Vaevalt on kedagi, kui räägime ikka tõsistest suusameestest, keda kurvastaks teade, et hoolimata kõigist mu ette veeretatud takistustest olen siiski pääsenud Tartu maratoni starti.

Ja seda, pange tähele, minu esitatud tingimustel. Sammugi taganemata.

Aga ma ei kavatse selle võidu üle siin kõvasti lokku lüüa. Eelmine lõik jääb ainsaks, kus väljendan veidi toretsevat võidurõõmu. Edasi jään meelega vaoshoituks, lasen suuremeelselt kõnelda vaid faktidel, kuigi, mis seal salata, mu ettevõetud manöövrid olid efektsed ja mänguilu lummav.

Selle nädala teisipäeval, kaks päeva pärast minu suusahooaja tähtsaimat võistlust, 5 km sõitu Otepää MK-etapil (fotol vasakul ja ülal vasakul), helistas mulle mees, kes oli mind esmaspäeval viinud suure Ameerika autoga Tallinna ja toonud sealt koju tagasi, ja teatas, et üks teine mees, keda me mõlemad väga hästi teame, nii isiklikult kui töist liini pidi – ja kes on mind samuti sõidutanud omal ajal Tallinna ja Tartu vahet –, ei lähe Tartu lühendatud maratonile, sest on haige, ning lisas, et on valmis oma koha ja numbri mulle loovutama. Kas olen sellele mõelnud, küsis Ameerika auto mees.

Võtsin mõtlemisaja. Olin Tartu maratoni oma plaanidest ju maha tõmmanud. Õigemini, selle oli maha tõmmanud üks teine mees minu asemel. Teate küll, kes.

Helistasin haiguse tõttu loobunud mehele. Ta kinnitas, et ei lähe kindlasti starti ning on valmis oma numbri mulle loovutama ning ei soovi selle eest sentigi. Ütles, et tema poolest võin tema nime ja osaluse endale nimele ümberregistreerida.

Vajasin ka sõbralikku, usaldusväärset ja erapooletut nõustamist. Tegin veel ühe telefonikõne. Selle ühele päris kõvale klassikasõitjale, harrastajale. Küsisin, kuidas see kõrvalt paistaks, kui nüüd ümber otsustaksin. Ta ütles mulle, et vaata, sa ei ole ju mitte kunagi mitte kusagil öelnud, et Tartu maraton on nõme ja mõttetu üritus ja et sina sinna mitte kunagi mitte mingil juhul enam ei lähe. Sedasi, kinnitas ta, ei lähe ma ka millegi varem öelduga vastuollu, ehkki pahatahtlikke, kes pröökama ja kiunuma hakkavad, leidub alati, aga noid võib külma kõhuga ignoreerida.

See kõlas aruka ja mõistliku jutuna.

Lugesin enne, kui asusin teisipäeval ümberregistreerima, põhjalikult Tartu maratoni juhendit, kuid põrkasin mitmele probleemile (seoses olukorra muutumisega rääkisid Klubi Tartu Maraton kodulehel eri paigus punktid üksteisele vastu või külvasid segadust), misjärel saatsin klubi esindajale kirja.

«Tere!
Ei suuda Klubi Tartu Maraton koduleheküljel kuidagi leida ümberregistreerimise linki - palun aidata! Näen rohelist registreerimise linki, aga selle kaudu küll ümberregistreerimise lingini ei jõudnud.
Kas Tartu maratoni pikal distantsil ümberregistreerimise teeb isik, kes loovutab numbri, või isik, kes saab endale loovutatud numbri?
Kuulsin eile raadiost, et täna ümberregistreerides ümberregistreerimise tasu ei võeta - on see nii?
Kas täna ümberregistreerides, nagu oma aruga juhendist aru saan, saan maratoniks oma tasemele vastava stardigrupi (301-500), mitte ei pea leppima numbri loovutanud isiku stardigrupiga?»

Helistasin klubi esindajale, kes lubas vastust lähiajal, kuid mitu tundi hiljem, kella nelja ajal pärastlõunal, polnud midagi laekunud.

«Eeldatavalt kratsivad kukalt, sest kindlasti tuli neile selline käik üllatusena,» pakkus üks mu usaldusmehi.

«See on nüüd nagu male ja hakkab tekkima mängu ilu,» vastasin talle omalt poolt.

Helistasin maratoni korraldusklubi esindajale. Tuletasin meelde oma saadetud kirja. Kuulsin vastuseks, et saan põhjaliku vastuse ilmselt tunni jooksul. «Ju siis nuputasid mingi vastukäigu välja,» laususin usaldusisikule asja vaagides.

«Kui juba lubati põhjalik vastus saata,» märkis usaldusisik, «siis tavaloogika ütleb, et päris libeda suusaga asi ei edene. Sest jah-sõna poleks ju vaja põhjendada. Elame-näeme.»

Aga aeg jooksis. Vahepeal jõudsin end registreerida isegi kevadisele Jõgeva rattarallile, aga Tartu maraton oli endiselt ooterežiimil. Valitses vaikus. Seetõttu saatsin klubile ka ametliku avalduse.

«Tere.
Kuna ei leidnud koduleheküljel ümberregistreerimise nuppu, siis esitan siinkohal avalduse kirjalikult.
Palun ümber registreerida XYZ'i (sünd 19**) koht Tartu maratoni pikemal distantsil (34 km) Priit Pulleritsu nimele (sünd 1965, Tartu) ning paigutada mind vastavalt senistele Tartu maratoni tulemustele pühapäeval kell 9 startivale võistlusele.
XYZ loobus oma kohast minu kasuks. Te koduleht ei ütle, kas loobuja peab esitama ka sellekohase avalduse. Kui peab, siis, palun, andke mulle sellest teada ning palun XYZ’il saata oma loobumisavaldus minu kasuks teile.»

Teisipäeva õhtupoolikul kell pool kuus sain lõpuks klubist vastuse. Seal ei olnud juttu muust kui sellest, mis moodi niivõrd vähe aega enne maratoni algust kiiresti ümberregistreerida.

Lasin numbri loovutajal asjaga algust teha ning viisin selle ise siis lõpule. See ei läinud mulle maksma eurotki, sest korraldusklubi selgitas: «Erandlike olude tõttu pikendasime tasuta ümberregistreerimise aega 23. veebruarini – st inimesed ei pea maksma 10€ ümberregistreerimistasu.»

Ümberregistreerimine teostatud, kirjutasin klubile:

«Suur aitäh abi eest!
Kas eliitgrupi starti arvestatakse mind automaatselt või pean tulenevalt  tänasest kirjapanekust esitama selleks avalduse või end kuskil veebis end registreerima?»

Sain kuue minuti pärast kirjaliku vastuse:

«Ei, rohkem ei pea Te midagi tegema. Kui ümberregistreerimise korrektselt ära tegite, siis edasi tegeleb Teie eliitgruppi paigutamisega meie sekretariaat.»

Klubi Tartu Maraton kodulehekülg teatas peagi, et olen paigutatud kolmandasse stardigruppi. Täna, neljapäeval, teatab sama lehekülg, et mu stardinumber on 307.

Kokku minu kulud: null eurot.

Kui nüüd korraldajad Tehvandi laskumise ja tõusu (fotol paremal) ning Püksisääre tõusu ja laskumise ka vähemalt ühel ringil plaani kaasaks - vaadake sellel videol, kui äge see oleks! -, oleks saavutatud maksimum. Aga sellest, karta on, jääb puudu, nagu alati.

Foto 1: Priit Pullerits rõõmustamas Otepää MK-etapil raske, pehmel rajal ja sulalumel ning kerges vihmasajus peetud 5 km klassikasõidu lõpetamise järel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Otepää MK-etapil jõudmas Tehvandi tõusu otsa. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 3: Kunimäe tõus Tehvandi suusastaadioni kõrval. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 4: Tartu maratoni stardisirge Tehvandi staadionil eelmise nädala teisipäeva hommikul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Kunimäe tõus Tehvandi suusastaadioni kõrval. Ees olevale pudelikaelale peavad Tartu maratoni rajaskeemi kohaselt ära mahtuma vasakul tõusule minejad ja paremal laskujad. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix 
Foto 6: Tartu maratoni stardisirge nähtuna Tehvandi staadionilt. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix 
Foto 7: Vaade Kunimäele ja Tehvandi staadionile. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 8: Laskumine Kunimäelt Tehvandi staadionile. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: Tehvandi suusakeskus. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix 
Foto 10: Tehvandi suusahüppemägi. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix 
Foto 11: Priit Pullerits Otepää MK-etapil jõudmas Tehvandi tõusu otsa. Foto autor: Riho Lüüs

Kolmapäev, veebruar 22, 2017

Pullerits: Kuidas päästa pühapäevane Tartu maraton?

Ma saan aru, et paljudele on rõõmusõnum, et Tartu maraton üldse toimub, kuid sellel on kuuekilomeetrisel ringil siiski üks suur puudus. Pigem koguni kaks.

Esiteks pisiasjadest. Vaatasin rajakaarti. Vaadake teie ka. Näete, et pärast tiigi servast möödumist teeb rada ussjätkena haagi lõunasse, enne kui naaseb tiigi juurde, teeb selle ümber tiiru ning läheb vana lasketiiru eest tagasi staadionile. Probleem on tos ussjätke tagasipöördekohas. Möödunud pühapäeval, Otepää MK-etapi võistluse järel käisin seal sõitmas ning too ringikeeramise koht on nii kitsas, et enne seda tekib kindlasti väga suur pudelikael. Seal mahub heal juhul ringi keerama kaks võistlejat kõrvuti. Pole kahtlust, et esimese ringi ajal lähevad seal suusad ja kepid sõlme ja risti ning tekib meeletu tropp. Ma ei imestaks, kui tos olukorras tekib paljudel otsus palju varem ots ringi keerata. Pole lugenud, kuidas korraldajad lahendavad tolle olukorra, kus sajad osalejad ummikusse satuvad – ja seda juba teisel kilomeetril.

Järgneb rohkelt keerutamist ja palju teravaid kurve staadionil, neist vähemalt üks laskumisega (uue lasketiiru tagant alla paremale). Sealgi võib tekkida terve rida pinevaid situatsioone.

Vähemasti on Kunimäe tõus lai, seal peaks igaüks oma raja leidma ja saama võimaluse möödumiseks. Kunimäe tõus, olge hoiatatud, ei ole teab mis lihtne, eriti alates kolmandast ringist, mil võib oletada, et rajad on käärsammudest purustatud ning jäljes seal vaevalt et sõita enam saab. Ja kui suusad ei pea, võib ka järgnev pikk tõus lagedal väljal muutuda pikapeale piinarikkaks.

Kui senine raja kirjeldus teis muret tekitas, siis tegelikult on see kõik kukepea. Mu meelest on korraldajad olnud liiga tagasihoidlikud. Minu suur küsimus on, õigemini kaks: kus on Püksisääre laskumine ja tõus? Ja kus on Tehvandi laskumine ja tõus?

Need mõlemad on kaetud korraliku kunstlumega. Mõlemad nimetatud laskumised pakuvad pikka kiiret sõitu ehk hingetõmmet ning mõlemad nimetatud tõusud paneks niigi poole peale kärbitud distantsil sõitjad vähemalt veidigi proovile. Vaadake veel kord mu legendaarset videot, kui ei usu.

Muidugi saan aru, miks korraldajad need kaks põnevat lõiku välja on jätnud. Selge see, et kardavad osalejate ohutuse pärast. Aga kas see kartus on argumenteeritud ja põhjendatud? Loomulikult ei ole!

Me ju teame, et Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk ei ole pidanud suureks probleemiks seda, et kaheksa osalejat murdis eelmisel Tartu rattarallil rangluu ja veel mitukümmend vajas samuti meedikute abi (sh mina). Ta tunnistas seda mullu varasügisel ajakirjas Ma Olen Jalgrattur. Nüüd küsin: kui suur on teie arvates tõenäosus, et Püksisääre ja Tehvandi laskumine toovad kaasa samasuguse alfaisaste verepulma, nagu Tartu rattaralli? Usun, et tõenäosus on väike. Väga väike. Kindlasti juhtuks seal külg ees libisemisi, aga kui pidada normaalseks tulemuseks kaheksat rangluumurdu, siis mis on nende kõrval paarkümmend külglibisemist? Jah, õigesti pakkusite: kukepea.

Hüva, olen nõus, et võib-olla tõesti pole mõtet esimese ringi ajal ehk umbes nelja-viie kilomeetri järel, kui massid püsivad veel koos, kupatada võistlejaid Tehvandi ja Püksisääre laskumisele. Tõepoolest, see võiks olla liiga närvesööv. Aga alates teisest või vähemalt kolmandast ringist võiks küll Tehvandi ja Püksisääre laskumise programmi lülitada – selleks ajaks on vahed juba piisavalt kärisenud, ning Tehvandi ja Püksisääre tõusul kärisevad veelgi. Ehk osalejad hajutuvad kogu rajale ning sõitmine muutub järjest vähem närvesöövaks. Liiati lisaks Tehvandi ja Püksisääre tõus maratonile hädavajalikku raskust. Inimesed on ikkagi valmistunud 63 km, mitte 34 km läbimiseks, ja kui läbida saab ainult 34 km, siis võiks vähemasti selle raskusaste olla suurem, et kogu sõit vähegi maratoni mõõdu välja annaks.

Aega ju veel on. Kunstlumi on Tehvandi ja Püksisääre laskumisel ning tõusul endiselt maas. Tehku korraldajad osalejaile üks heategu ning lülitagu need lõigud vähemalt pühapäevahommikusel eliidi sõidul kas või alates teisest või kolmandast ringist maratoniraja koosseisu.

Kes on veel poolt? Pühapäevase Otepää MK-etapi harrastajate sõidu ajal Riho Lüüsi tehtud pildid Tehvandi tõusu tipust kinnitavad, et kõik, kes vähegi treenitud, saavad sellest üles.

Fotod: Priit Pullerits (ülalt alla), Ain-Alar Juhanson, Kalev Kruus, Indrek Saar, Ago Markvardt, Hannes Hermaküla ja Kirke Saar Otepää MK-etapi harrastajate 5 km sõidul Tehvandi tõusu tipus. Fotode autor: Riho Lüüs

Pühapäev, veebruar 19, 2017

Pullerits: Mis hinnang anda Otepää MK-etapi sõidule?

Ai, küll oli hea pidamine! Pidigi olema, mu kauane määrdmees Jaanus Kunts eelmise päeva pärastlõunal hoolega hoolitses selle eest. Pani Vahur Teppani suusapaarile nr 40 (Fischer) kliistri alla, nii et läikis. Oi, kui ilusti läikis! Läksime Raio Piirojaga, Eesti jalgpallikoondise kauase kapteniga, pool tundi enne Otepää MK-etapi harrastajate 5 km klassikasõitu Kunimäe tõusule proovima, kuidas suusad toimivad. Äsja esilinastunud «Sangarite» režissöör Jaak Kilmi tuli ka kampa. Piirojal olid samuti Teppani suusad ja samasugune kliistrimääre nagu mulgi. Sõitsime ja mõlemad kiitsime, Teppani häid suuski ja Kuntsi head tööd. Lasime Kunimäelt üle silla ja otsatribüüni eest alla ning keerasime boksi. Panime võistlussuusad seina najale. Aitas küll! Järeldasime, et vähemalt suusad on valmis.

Ja siis kell 10:07.30 selle hooaja kõige tähtsam, kõige oodatum start (fotol vasakul). Mõned mehed võivad küll järgmisel pühapäeval minna sinnasamma samuti sõitma – Piiroja ütles, et tema küll ei lähe, mõttetu värk, neil on samal ajal Pärnu kandis Jõulumäel vist mingi võistlus, parem läheb sinna –, aga sõita sadadega koos ehk massis maratoni pole kaugeltki võrreldav sellega, kui saad maailma suusaässadele koos valitud kaaslastega soojendusbändi teha. Ma ei kavatsegi varjata, et olen südamest tänulik Jaak Maele, kes isiklikult mu starti kutsus. (Eks omalt poolt püüdsin talle ka head tagasi anda, kui tegime teisipäeval ühisest suusasõidust Tehvandi ringil video, mis, nagu enne pühapäevast starti hoolderuumi nr 150 kogunenud harrastajate jutust selgus, oli neile vabatahtlikult kohustuslik vaatamine, mille alusel end 5 km võistlussõiduks häälestada.)

Minu ees startisid rallisõitja Sander Pärn (nr 12), ortopeed Madis Rahu (nr 13) ja endine kahevõistleja-lumelaudur Magnar Freimuth (nr 14, fotol vasakul). Mäletan suurepäraselt, kuidas Freimuth kaks talve tagasi MK-etapi harrastajate paarissprindis, kus startisin koos Jaanus Laidveega, minust Kunimäe tõusul mööda rügas, nii et jäi ainult üle imestada. Aga sedapuhku nägin, et jõudsin juba Kunimäe tõusul Freimuthile märkimisväärselt lähemale. Ta jooksis raja kõrval, ma sain sõita jäljes. Suusad pidasid ilusasti nagu soojendussõidulgi.

Minu järel startis Kilmi (nr 16), siis olnuks olümpiapronksimehe Allar Levandi (nr 17) kord, kuid tema jäi starti ilmumata, nagu ka Eveli Saue (nr 25). Rajale jättis tulemata ka telemees Jüri Muttika (nr 4), kes küll käis ringi mikrofoni ja kaameramehega ning jõudis mind kogu võistluspäeva jooksul kolm korda provotseerida, millele ma ka hea meelega vastu tulin, sest eks see šõuvõitlus ju oli ning kõige vähem ootaks vaatajad tõsist spordijuttu. Muttika pani esmaspäevase «Ringvaate» jaoks telelugu kokku. Kui mu kõrv ja mälu õigesti fikseerisid, siis startimata jätmise pani ta mingi haigusevimma süüks.

Freimuthist, kes tegi sooja paksus heledas nahkses mantlis ning läks võistlema ülikonna ja lipsuga, möödusin pärast s-kurvi teisele tõusule minnes. Mu taktika oli alustada rahulikult, sest kahe treeningpäevaga Otepääl olin jõudnud selgelt arusaamisele, et kes alguses n-ö üle paneb, see lõpuks varem või hiljem kooleb. Aga halb üllatus oli see, et kui tõusu järel, mille lõpus läksin igaks juhuks kindluse mõttes üle käärsammule, uuesti jälge astusin, avastasin, et suusad lipsavad muudkui siuh ja säuh tagasi. Rada oli pehme ja vesine ning läikis. Või tikkus juba asend käest minema ning tehnika lagunema? Kah võimalik...

Igatahes Honuseraua-eelse tõusu võtsin samuti jälje kõrval kääri joostes. Lihtsalt kui toda rada juba eemalt nägid, kadus igasugune usk, et suusad võiksid säärastes ebamaistes oludes pidada. Võib-olla olin liiga ettevaatlik?

Siis algasid laskumised ja sai hinge tõmmata. Tundus, et suusad jooksid päris kenasti, ei ütleks, et oluliselt kehvemini, kui teisipäeval Maega ühissõitu tehes. Võtsin Tehvandi laskumisel julgelt madala asendi ning lendasin alla. Poolel laskumisel jõudsin märgata, et kaks minutit varem startinud Otto Riisenberg, FISi tehniline delegaat, tuli tõusul vastu. Teisipäevasest kogemusest oletasin, et liigume ilmselt enam-vähem ühesuguses tempos. Siiski ajasin Tehvandi laskumise alumise osa lõpu eel end igaks juhuks püsti, kuid vasakkurvi sisenedes sain aru, et asjatult. Nois tingimusis, pehme lumega, kus sai turvaliselt astuda, polnud too kurv põrmugi ohtlik. Ometi, nagu pärast tunnistas mulle motokrossisõitja Gert Krestinov (nr 5), oli tema seal igaks juhuks külili visanud, et riske maandada. Üldse oli ta kukkunud kolm korda (nagu motomehele kohane, tahaks öelda). Aga ta oli sel talvel ka alles esimest korda suuskadel.

Nonii, ja siis Tehvandi tõus. Proovisin sellele läheneda tehniliselt korrektsete vahelduvtõugetega jõudu säästes. Kuid jäljes sõites kuigi kõrgele ei jõudnud. Astusin rajast välja ning hakkasin pooleldi joostes, pooleldi astudes käärsammu kasutades üles rühkima. Märkasin enda ees ortopeed Rahu, kelle võtsin n-ö tempomeistriks. Teisisõnu: otsustasin liikuda temaga enamjaolt võrdse kiirusega, oletades, et see võiks olla optimaalne ja säästlik, vähemalt ei põleta ennast läbi.

Tehvandi tõusu teise osa sõitsin jäljes kuni vasakpöördeni. Sinna sain päris ilusasti. Rahvast oli hoolimata varasest ajast raja ääres ootamatult palju, kogu piirdetagune oli inimesi täis. Väga palju oli sel, aga ka eelmistel tõusudel neid, kes mind nimeliselt ergutasid. Neile siinkohal suur aitäh! Ehkki samas tunnistan, et ega ma noist ergutusist end tiivustada lubanud – nii oleks võinud endale karuteene teha.

Tehvandi tõusu viimase, tipueelse osa poole peal tuli tagant keegi võimsate sammudega. Piiroja! No muidugi. Just õiges kohas. Olime enne starti boksis nr 150 arutanud, millal ta mulle järele jõuab. Meil oli stardivahe poolteist minutit. Pakkusin, et Tehvandi tõusul. Ta ise arvas sama. Ju me siis, nagu välja tuleb, ikka tunneme teineteist juba päris hästi.

Aga Piiroja rõõm ei jäänud kuigi pikaks. Kohe Tehvandi tõusu järel algaval pikal laskumisel, seal, kus rada läheb paremale keerates «viadukti» alt läbi, nägin, et keegi on eessõitjaist siin hädas olnud: sügavad suusajäljed kantisid vasakule. Kui üle nuki alla tuiskasin, märkasin, et Piiroja ajas end raja kõrval püsti. Õnneks oli tal nii palju taipu, et ei astunud tuimalt rajale tagasi, vaid vaatas enne ülespoole – nii hoidis ta ära minu alla jäämise. Mis juhtus?

Piiroja rääkis pärast mulle, et spordikommentaator Kalev Kruus, selle võistluse autsaider (nagu kinnitab protokoll), jäi järsu Püksisääre laskumise tipus talle lihtsalt jalgu. Piirojal polnud muud pääseteed, kui jalad ees selili heita. Enda jutu järgi põrutas ta sisse telekaamera alusesse. Vähemasti jäi ise ja varustus terveks. Kuid palju ei puudunud, väitis Piiroja, et suure kiiruse ees silmanähtavalt hirmu tundev Kruus, kellest tuiskasin mööda veidi enne pika laskumise lõppu, seal, kus rada kaldub vasakule, oleks ta kurvis uuesti pikali tõmmanud. Kruus oli seal taas lumme lennanud, ent Piiroja pääses siiski uue pauguta.

Pärast tagasipööret pikaldasele mitmes järgus kulgevale tõusule moodustus neljane rong. Kõige ees läks rallisõitja Pärn, siis ortopeed Rahu, siis mina ning lõpuks jõudis meile sappa ka Piiroja. Seejärel läks Piiroja kõige ette. Tema järel möödusin Pärnast, kellest oli enne mind möödunud ka Rahu. Kuna suusaliigutused olid muutunud tõusul hellaks, hoidsin rahulikult Rahu tuulde ega hakanud temast mööda rabelema. Lasin Piirojal minna oma teed. Ka Püksisääre tõusul läksime Rahuga paaris üles, tema ees, mina kannul. Tunnistan, et kui üles jõudsin, olin omadega rohkem küpse kui Tehvandi tõusu otsas. Ent äkki seetõttu, et Tehvandi tõusu järel sai kohe hakata laskuma ja puhkama, aga Püksisääre tõusu järel tuli veel üle kahesaja meetrit lauget tõusu võtta?

Tagasipöörde järel istusin Rahu tuulde. Tundsin, et hakkan tasapisi taastuma. Laskumise lõpus astusin jäljest välja ning läksin viimaks Rahust mööda. Ta andis rahumeelselt teed. Viimasest tõusust ei hakanud üritamagi üles sõita, vaid hüppasin vasakule ning jooksin, tõepoolest jooksin sealt kääri üles. See tuli võrdlemisi kergelt. Edasi jäi end vaid mäest alla lükata ning tribüünide eest kaks korda läbi sõita.

Kui üle lõpujoone sain, kuulsin teadustajat ütlemas, et olen saanud kuuenda aja. See infokild sütitas lootust, et ehk kõige hullemini ei läinudki. Olin seadnud miinimumeesmärgiks vältida viimaseid kohti ning maksimum tundus koht võitlejaterivi teise poole algul. Aga kui lõpuks kõik startinud üle finišijoone olid saanud – neist viimasena teisena startinud Kruus –, tuli välja, et jõudsin oma tulemusega koguni esimesse poolde. Aeg 20.13,43 polnud küll mingi ekstraklassist resultaat, kuid arvestades raskeid olusid – näiteks Aleksei Poltoranin ütles pärast 15 km sõitu, kus tuli kuuendaks, et see oli tingimuste poolest tema elu kõige raskem võistlus – ja seda, et olin ilmselt kõige vanem osaleja, võib sõidu lugeda kordaläinuks. Ükskõik, mida kommentaatorid nüüd väitma hakkavad, siis loeb ainult see, mida ise tunned, ja ise on küll hea meel, et kaasa tegin ja ka piisavalt sõita jaksasin. Igal juhul kirjutan oma tulemuse suuremaks õnnestumiseks kui Team Haanja ükskõik millise liikme millise tulemuse seekordsel Otepää MK-etapil. Vastuväited?

Tulemused siin:

1. Allar Raja (sõudja) 16.15,21
2. Rait Pallo (Swedbank) +46,27
3. Emeri Lepp (Meta Print) +55,68
4. Ain-Alar Juhanson (end triatleet) +1.38,00
5. Riho Rebane (ülipikamaasuusataja) +1.40,13
6. Raio Piiroja (end jalgpallur) +1.44,55
7. Martin Kruus (Nelja Energia) +2.41,11
8. Reeda Tuula (Tallinna Ülikool) +3.22,49
9. Otto Riisenbeg (FIS TD) +3.26,99
10. Sille Rell (end Postimees) +3.38,68
11. Priit Pullerits (Postimees / Eesti Meedia) +3.58,22
12. Vahur Veeroja (Lemeks Grupp) +4.28,43
13. Ago Markvardt (end kahevõistleja) +4.36,29
14. Agris Peedu (SA Tehvandi Spordikeskus nõukogu) +4.40,12
15. Tea Pärnik (Areal Team) +4.52,00
16. Madis Rahu (ortopeed) +5.11,74
17. Hannes Hermaküla (ERR) +5.38,30
18. Sander Pärn (rallisõitja) +6.11,71
19. Jaak Kilmi (filmirežissöör) +6.16,81
20. Gert Krestinov (krossisõitja) +7.23,33
21. Indrek Saar (kultuuriminister) +7.43,38
22. Kirke Saar (Telia tehnikadirektor) +9.34,14
23. Magnar Freimuth (end kahevõistleja, lumelaudur) +10.27,54
24. Kalev Kruus (telekommentaator) +16.24,31

Foto 1: Kultuuriminister Indrek Saar läheb Otepää MK-etapil harrastajate 5 km sõidus esimesena rajale, tema järel (nr 2) valmistub startima telekommentaator Kalev Kruus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits stardib Otepää MK-etapil harrastajate 5 km sõidus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kahevõistleja-lumelaudur Magnar Freimuth läheb lennukate paaristõugetega teele. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Sõudja Allar Raja läheb rajale. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits harrastajate 5 km stardisirgel ühesammulise paaristõukega hoogu üles võtmas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 6: Raio Piiroja enne starti keskendumas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 7: Endine triatleet Ain-Alar Juhanson enne starti. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 8: Raio Piiroja paaristõugete stiilinäide. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 9: Raio Piiroja on jõudnud üle lõpujoone. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 10: Finišeerib kultuuriminister Indrek Saar. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 11: Finišeerib Priit Pullerits. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 12: Priit Pullerits (vasakul) ja Hannes Hermaküla vahetamas pärast sõitu muljeid. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 13: Finišeerib Allar Raja, võitja. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Reede, veebruar 17, 2017

Pullerits: Mis otsustab Otepää MK-etapil 5 km sõidu võidu?

PÜHAPÄEVASE HARRASTAJATE VÕISTLUSE OTSEPILTI NÄEB SIIT!
Kohe näha, et Eesti harrastussuusatajate selle talve tähtsaim võistlus, Otepää MK-etapi pühapäevahommikune 5 km klassikat kuulsal, et mitte öelda kurikuulsal Tehvandi ringil on tulemas. Vaadake, mis toimus teisipäeva varasel pärastlõunal!

Päike siras. Õhk oli soe. Lumi oli pehme. Uurisin Tartus Tähtvere spordipargis SuusaAkadeemia staabis ja Limpa suusakoolis (fotol ülal vasakul) – endine Suusavendade staap – Fischeri igat sorti uute suuskade kohta. Vahur Teppan oli need kõik seina äärde uhkelt ritta ladunud. (Noist, samuti revolutsioonilistest arengutest suusatööstuses, saate lugeda laupäevase Postimehe Arteris!) Siis läksime korra välja, sprindiringi äärde – ja mis me nägime! Ain-Alar Juhanson tegi seal tiire, Madshusid all. Selge, valmistus Otepää MK-etapiks. Tema samm näis tõusudel sama hea, ilus, pidav ja võimas ning libistav, nagu Teppanil. Kohe näha, et võistluse üks favoriite. Kiitis, et kliister peab hästi. Aga Teppanil oli talle veel parem pakkumine.

Teppan andis Juhansonile (parempoolsel fotol resp. vasakul ja paremal) Fischeri spetsiifilised, just noiks oludeks sobivad suusad, ning käskis katsetada. Juhanson sõitis paarsada meetrit, võttis kolm tõusu, siis tuli meie juurde tagasi ja ütles – need peavad veel paremini. Ma ei imestaks, kui ta Teppanilt MK-etapiks endale mingid imerelvad jalge alla saab, igatahes mingid läbirääkimised nende vahel juba hakkasid.

Kuid see polnud veel kõik. Neljapäeva õhtupoolikul läksin pärast tööd taas Tähtvere spordiparki, et teha kerge kolmveerandtunnine sõit, et klassikatunnetus lihastest ära ei kaoks. Ja mis ma seina ääres nägin! Juba seisid seal Fischerid, Raio Piiroja nimi kleepsuga peal. Olin varemgi kuulnud, et Piiroja kasutab Teppani suusapargi võimalusi ja eeliseid. Nüüd veendusin selles oma silmaga.

Oot-oot, protestisin. Mul tuli mälust kohe esile paari päeva tagune jutt, kus Teppani hooldemehed, sh Jaanus Kunts (fotol vasakul), olid pakkunud, et Otepää MK-etapi keerulisteks oludeks panevad nad mullegi valmis mitu valikut. Kas neid ikka jätkub, kui Piiroja on juba lasknud mingid suusad enda nimele kirjutada, küsisin.

Sellele, tuleb tunnistada, järgnesid kiirelt otsustavad ümberkorraldused, mis aga on siseasi ning üksikasjalikumalt valgustamisele ei kuulu. Igatahes said nii mõnedki asjad ümber sätitud ning viie minuti pärast läksin rajale, Teppani klassikasuusad näpus. Teppan tõmbas noile isegi uue kliistrikihi alla. Eesmärk oli proovida, kas nood suusad toimivad.

Ei ja jah. Lausikul jätsid soovida, ja Teppan selgitas pärast, miks. Nimelt, et mul on liiga pehme tõuge, mis läheb liiga taha, ei lükka piisavalt alla. Seda tajusin ise ka. Siin aitas lagunemisele pisut kaasa see, et võtsin ka Teppani saapapargist Fischeri saapad, kuid nr 43 osutus pisut väikseks, mistõttu pöia esiosal jäi tõukel teravusest puudu, sest pitsuv suur varvas mõlemal jalal ei lasknud lõpuni vajutada. Niisiis näete, et spordis pole tõepoolest pisiasju. Tõusudel pidasid Teppani suusad aga hästi, tundus, et paremini kui minu Fischerid. Igatahes sain kõigist tõusudest ilusti üles, kui vaid keskendusin piisavalt suuskade kinnivajutamisele.

Sedasi tekkiski lühikese trenni lõpuks küsimus, kas minna MK-l starti oma või Teppani Fischeritega. Teppan seletas, et näed nüüd, kui keeruline võib olla suusataja olukord, kui tal on enne starti valida mitme paari vahel. Jah, on küll. Igatahes soovitas ta mitte ülemõelda, sest see tekitab lisapingeid, ning otsus vastu võtta. Sest ega lõppkokkuvõttes nagunii suurt vahet ei tuleks, tröösis ta.

Millise otsuse langetaksite teie?

Tegelikult, arvestades, et pühapäeval tuleb sulailm, lisaks tuuline, mis tähendab keerulisi olusid, oli mul Teppanile veel üks ettepanek. Et mis oleks, kui minu asemel stardiks hoopis tema. Ta ei hakanud pikalt mõtlema, vaid ütles, et seda ainult ühelt tingimusel. Millisel?

Kui mina kommenteerin sel ajal võistlust. See on Otepää MK-etapil tema töö.

See ei olegi nii keeruline. Igatahes oleks mul võita palju rohkem kui kaotada.

Seda rollivahetust me Teppaniga muidugi ei tee. MK-etapp on selleks ikkagi liiga tõsine asi. Ja parem jääda ise sõites tagumisse otsa kui saada asendussõitjaga võit.

Foto 1: Vahur Teppan SuusaAkadeemia staabis ja Limpa suusakoolis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan ja Ain-Alar Juhanson SuusaAkadeemia staabis ja Limpa suusakoolis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaanus Kunts suuska töötlemas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Vahur Teppan ja Jaanus Kunts SuusaAkadeemia staabis ja Limpa suusakoolis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tehvandi suusastaadionil parkla Otepääl. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 6: Tehvandi suusastaadioni tribüün. Foto autor: Priit Pullerits