Teisipäev, jaanuar 31, 2012

Pullerits: Miks tehnika nii kolinal laguneb?

Nagu Suusavendade tiimi liikmed mainisid, olla ma olnud Viru maratonil esisajas kõige kohutavama stiiliga sõitja. Siin on Riho Lüüsi fotoseeria minust (ja minu kannul Indrek Pakist, nr 54) Viru maratoni esimesel tõsisel ja järsul tõusul - see oli vist umbes 9-10 km enne lõppu? Lähemalt vaatamiseks klikkige piltidele - siis lähevad need ekraanil suuremaks.
Foto 1: Käed on vist liiga laiali ja keha ettepoole liiga kühmus? Ka Indrek Pakil (nr 54) paistavad käed vähemalt sama laiali nagu mul. Ja vaadake mäe alla liginevat suusatajat - kas selline ongi tüüpiline harrastaja asend, et käed-jalad harali?
Foto 2: Parem käsi läheb kehast vististi väga kaugelt mööda. Kas peaksin paremaga tõuke lõppfaasis kepist rohkem lahti laskma? Jalgade töö pole vist kõige hullem - või annaks seal ka midagi sättida? Ja keha asend puusadest? Pakil on samuti käed laiali. Mäe all paistva suusataja vasak käsi läheb ka kehast hirmus kaugele.
Foto 3: Oi-oi-oi, kuhu see vasak käsi siin sirutub - joogitopsi järele või? Muidugi mitte! Minu meelest kõige kohutavam pilt. (Loodan, et selline liigutus oli ühekordne anomaalia.) Jalad on ka teineteise suhtes 90-kraadise nurga all (parem jalalaba liiga välja keeratud?) - kas seda on liiga palju?
Foto 4: Arvatavasti on keha vajunud liiga ette, seetõttu, nagu jalgade asendist näha, pole ka erilist libisemist - kas on loogiline tähelepanek ja seletus?
Foto 5: Ja mida võiks kriitilist-konstruktiivset kosta selle foto kohta?
******Great Southern Overland Stage Route of 1849, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Pühapäev, jaanuar 29, 2012

Pullerits: Kes tegi Viru maratonil kõige kohutavama sõidu?

Viru maratonil osalenud saab jagada põhimõtteliselt kahte gruppi. Esiteks need, kes avaldasid südamest soovi, et ma ikka kohale tuleks ja osa võtaks ning konkurente alt ei veaks, ja teiseks need, kes ei vaevunud ega kavatsenudki abikätt ulatada, et mind transpordi jagamisega Mõedakule aidata, vaid mõtlesid pigem sellele, kuidas minusuguse puudumise tõttu ühe koha võrra ettepoole saada.

Aga leidus üks Elva mees, kelle nime ma siin targu ei maini (sest pahatahtlikud laiendavad oma kurjust ka neile, kes mind hätta ei jäta), kes mind hommikul Tartus oma Mercedese mahtuniversaali peale võttis. Mulle meeldivad suured autod, eriti spordivõistlusteks: oi, kui hea oli seal teises reas end riietada (ruumi kui palju!), vaat et isegi pea täies pikkuses sai püsti tõusta. Ja mis ma talle selle eest vastu andsin, küsite.

Sain anda parkimiskoha võistluspaiga ülemises, kõige stardilähedasemas parklas, kust jäi Suusavendade Kristjan Oolo ja Jaanus Kuntsi sedapuhku punaste Start-lippudega määrdetelgini viis meetrit, stardinumbrite väljastustelgini alla kümne meetri ja Saksamaal toodetavate väidetavalt e-ainete ja muu säärase keemia vaba Squeezy Energy Super Gelide ja batoonide müügitelgini kaks meetrit. Selle koha saamiseks ei tulnud mul teha muud kui kinnitada Mercedese mahtuniversaali esiklaasi alla Postimehe silt ja igalt poolt lehvitasid kollastes vestides parkimiskorraldajad meid sõbralikult läbi. (Selline oli peakorraldaja soovitus mulle ja korraldus parkijaile; ma ei küsinud kelleltki mitte midagi.) Sealt suurest soojast autost oli hea vaadata, kuidas saabusid konkurendid, kellest nii mõnigi oli võtnud külma tõttu iseeneslikult sisse zapoljarnaja stoika (kes on teeninud kaugpõhjas, see teab, millest räägin). Hea, kui saab headele inimestele, kes sind aitavad, midagi vastu anda. Ja loomulikult tänasin lahke vastutuleku eest ka peakorraldajat.

Oolo oli juba veelgi varem kohal, et oludega tutvuda. Ta oli valmistanud ette nii minu uued auguga Fischerid kui enda auguga veidi vanemad Fischerid - taas: tema enda initsiatiiv, mitte minu soov - ning ütles abivalmilt, et teeb ise minu eest suusatesti. Mul jäi ainult 25 minutit enne starti bussist välja astuda, võtta kuulda Oolot, et mul tuleb minna rajale tema suuskadega, võtta siis enda suusad, teha nendega väike soojendussõit, tõsta need seejärel Mercedesesse ja minna tema suuskadega stardikoridori.

Tuleb tunnistada, et abimeeste tase ületab minu võimekuse. Oolo ütles otse, et mingu ma julgelt teise ritta, sest kes tahab, eks see sõidab minust mööda, aga ei ole mõtet kohe alguses kohti ära anda. Ent esimesed viis rida olid juba võetud ja kuigi paremal ääres, kus Oolo soovitas platsi võtta, leidus ühe suusapaari jagu kitsast ruumi, ei söadanud oma taset aimates liiga julgeks minna. Liiati olid eespool kombinesoonide järgi otsustades enamikus sellised mehed, kes Eesti koondise uksest vähemalt korra sisse käinud. Ma oma Ameerika valges vormis olnuks nende seas tõeline valge vares (vt foto ülal paremal: pilte maratonilt näete Tarmo Haudi galeriis).

Oolo aitas muugagi. Vaatas üle mu kindad: kahed paarid hindas õhukeseks, ühe paari liiga paksuks. Ja andis siis enda omad. Need, olgu ette öeldud, olid ilmaolusid arvestades tõesti igati paslikud. Memmeräti otsustasin sedapuhku ise pähe panna, sest üle 15 külmakraadi ja lisaks avatud väljade tuul võivad kurgule ja kõrvadele liiga teha.

Stardi järel - stardipauk kõmatas pärast seda, kui mass liikvele läks - oleksin uhked prillid ka veel saanud, kui oleksin riskinud kummardada ja kellegi kaotatud udupeened kaitseprillid üles noppida. (Ilmselt sõitsid taganttulijad need tükkideks?)

Alguses mindi minu hinnangul päris hea hooga, kergelt üle selle piiri, mida pidasin mõistlikuks. Viie-kuue kilomeetri järel pandi esialgsed jõujooned paika ning sealkandis, kuhu sattusin, toimus mõningane rahunemine. Eks aitasin ise ka sellele kaasa, sest ei hakanud end üle kaine mõistuse piiri piitsutama ning lasin neil, kes tahtsid kiiremini sõita, minna oma teed. Mingisugune mõnu peab ju ka säilima, ei ole mõtet end, keel ripakil, hingetuks pongestada.

Sedasi sattusin vedama umbes 15 mehe pikkust rongi. Vaatasin, et enam-vähem kõik on tempoga rahul: hoiti kenasti üksteise sappa. Korraks tuli üks noorem mees ette oma arust vist tempot tõstma, aga andis mõnesaja meetri järel alla. "Nooh, ei ole vist kerge ees sõita?" küsisin talt taasmöödudes. Ta nõustus.

Indrek "Alati kohal" Pak hüüdis tagant, et esimesed 10 km on läbitud 30 ja poole minutiga. Ta ilmutas distantsil kadestamisväärset järjepidevust mu keppidele astudes, mille pärast ta vist ise ka enda peale lõpuks pahaseks sai. Aga eks mul olid ka sedapuhku pikemad kepid kui varasematel aastatel, nii et ilmselt oli siin minugi teatavat süüd. Aga suusad olid Pakil küll fenomenaalsed. Laskumistel kihutas ta minust ja ka kõigist teistest hooga ja pikalt mööda. Kui küsisin, kust ta endale niivõrd uskumatu libisemise sai, ütles, et tänu vene külmapulbrile. Ütles, et võib mulle ka müüa: purk maksab 70 eurot, jätkub 6-7 korraks. Peaksin Suusavendadele sellest rääkima - võtku katsetada. Oma silmaga nägin, millist imet see pulber eile tegi. Sulev Lokk (nr 99), kes umbes 10 km järel mööda tuiskas, hüüdis, kas mul on uued suusad sisse töötamata. Hõikasin vastu, et need pole minu suusad. Lokk läks oma teed.

Mõned üksikud, paistis, et hakkasid eespool liige kiire alguse eest lõivu maksma. Kuraditosina kilomeetri järel kitsale ja käänulisele metsarajale jõudes, kui eest tuli vastu Raido Notton (nr 98), sõitsin tema taga lauges vasakkurvis vasaku suusaga lumme, nii et keeras mul kohe külje ette - ja pikali ma prantsatasingi. Rong sõitis vuhinal mööda. Kui püsti ja uuesti liikuma sain, olin vähemalt tosin kohta tahapoole langenud. Üksjagu süütutes, laugetes ja laiades kohtades jäi mulle silma veel vähemalt kaks, kui mitte kolm kukkumist. Ei tea, kas see oli sellest, et paljudel on spetsiifiline suusaettevalmistus tänavu tagasihoidlikuks jäänud?

Kuid pole halba heata. Võrreldes sellega, kuidas ees tuli vaeva näha, valitses tagaotsas täielik kuurort. Mõtlesin isegi, et näe, küllap anti kõrgemalt poolt märku, et ei ole mõtet ees ennastsalgavalt rügada - ega keegi selle eest sulle aitäh tule ütlema. Nüüd sain üksjagu puhata.

Aga pärast teist toitlustuspunkti rebenes rong tükkideks. Numbri alla kleebitud Dexali geeli lahti kangutades rebenes see kusagil niiviisi, et mõlemad kindad said kleepuva plögaga kokku. Midagi jagus siiski ka suhu pigistada, osa geeli tuli kinnastelt limpsida. Olin grupi lõpus ja minu ees sõitjaga tuli 15-20-meetrine vahe sisse. Ei hakanud seda iga hinna eest kinni nõeluma, kuigi poolel maal ühed noored mehed ergutasid, et "Priit, ei lase vahet sisse!".

Pärast seda, kui olin kukkumise tõttu grupi eest selle sappa pudenenud, panin kaine mõistuse tööle ning otsustasin, et tuleb sõita targalt. Tuleb sõita peaga. Et vaagi rahulikult, kus tasub kiirendada, kus tasub vedada, kus tasub lasta teistel ees tööd teha. Pea kasutamine ei ole ju keelatud.

Sain pikkamisi taas rongile sappa, aga distantsi teise poole hakul hakkas see rong minu arust uuesti tempot tõstma, nii et pidin tagapool reel püsimiseks vaeva nägema. Kasutasin peaga mõtlemise taktikat tõusude all. Asi on selles, et eespool olijad jäid üksteise taha kinni. Tulin tagant hooga ja lükkasin end paaristõugetega vasakult poolt mitut puhku mitmest mehest mööda. Nii hakkasin taas ettepoole kerkima. Olen veendunud, et mingi trügimine see küll polnud, sest Oolo on mulle rääkinud, kuidas esiotsa mehed tegelikult sõites kehaga nügivad ja teineteist ära tõukavad. Ta on isegi öelnud, et kui minusugune kusagil eesotsas tegijaile ette jääks, siis tõugataks mind lihtsalt kraavi. Andke teada, kas tegin kellelegi jõhkra ja lubamatu manöövri, sest tegelikult meeldib mulle, et suusarajal valitseks siiski džentelmenlikkus!

Tegelikult, ega mu enda sõit mulle meeldinud. Sain kohe alguses aru, et tehnika, nii palju kui mul seda üldse on, lagunes totaalselt. Jalad vajusid laiali, käed samuti. Mul oli meeles küll, mis moodi Oolo mind sõitma oli õpetanud, aga kuidagi ei õnnestunud seda teadmist ellu viia. Mingil määral häiris lainetav rada, mis lõi tasakaalu paigast, nii et suur osa tähelepanust kulus balansis ja püsti püsimisele. Üldiselt oli aga rada suurepärane, rajameister oli tänavuse talve olusid arvestades teinud igati eeskujuliku töö. Suur aitäh!

Kolmanda toitlustuspunkti eel tajusin, et kui nüüd geeli ei võta, siis saab energia peagi otsa. Selle koukimine aga röövis aega, nii et taas pudenesin rongist maha. Ja minuga koos veel mitmed mehed. Seejärel tundus kilomeeter-kaks, et tasapisi saan ehk rongi sabast uuesti kinni, aga ei saanud. Ja sealtmaalt jäin uuesti üksi tempot tegema, Pak minu kannul. Laskumistel liugles ta mängeldes mööda, aga siis võttis rahulikult kõrvale ja lasi mind ette. Nii meeldis mulle ja nii meeldis talle. Sest mulle meeldib oma rütmis sõita, ja Pak jällegi ütles, et ta ei pruugi alati optimaalseimat tempot tunnetada.

Kui lõpuni jäi 7 km ja tulid metsavahelised kausjad kohad, hakkasime kahekesi oma kohta parandama. Pak läks ees jäljes laskumisele, mina tema järel, ja kui tõus tuli vastu, siis hüppasin tagant välja ja pead kasutades - et kuidas kiirust ja inertsi kõige kasulikumalt rakendada - kihutasin hooga tõusust üles. Saime nii mitmest mehest hõlpsalt mööda. Kuni 5 km enne lõppu tuli vastu lõputõusude esimene tõus. "Oi bljääd!" hüüdis Pak mu selja tagant. "Oi bljääd!" hüüdsin talle vastu.

Taktika oli järgmine: tuleb minna ees ja tuleb minna oma tempos, mitte lasta taganttulijail end kannustama hakata, ja mitte hakata ka eespool paistjaid taga ajama. Esimesest tõusust sain üllatavalt kergelt üles. Teine tõus aga valmistas üllatuse: see ei kulgenudki kõige tippu, nagu mitmel varasemal aastal, vaid keeras enne vasakule. See oli meeldiv sürpriis, kui olid aegsasti pannud end valmis palju vaevarikkamaks katsumuseks.

Järgnev pikk tõus umbes 2,5 km enne lõppu oli kõige vastikum. Tunne oli selline, et kuidagi ei lähe edasi, et suuski ei saa libisema, vaid pigem astud. Vaevaline. Jällegi oli retsept selles, et mitte üle piiri ponnistada. Õnneks andsid lühema raja sõitjad viisakalt teed.

Olime Pakiga juba mitu kilomeetrit varem otsustanud, et lõpetame kõrvuti, sest oleme enamiku distantsist koos sõitnud. Seetõttu ei lasknud me end häirida ka Meelis Paumetsast (nr 107), kes kõige viimase tõusu tipu eel meist jõuliselt mööda kihutas. Pak ees ja mina järel läksime viimasele laskumisele. Pak ootas mind lõpusirgel ilusasti järele, võtsime kõrvuti ja libisesime külg külje kõrval üle finišijoone. Siiski suutis finišikaamera või mis/kes iganes tuvastada, et Pak oli minust tervelt 1,8 sekundit eespool! Loodan, et mu koht, 84., vastab siiski tõele. Ajaga 2:14.59,7-ga on teine lugu.

Imelik oli see, et lõpetamise järel ei olnud sellist tunnet, et olen hirmsasti pingutanud. Näiteks neljandana lõpetanud, nüüdne sõna otseses mõttes pühapäevasuusataja Vahur Teppan oli pärast finišeerimist oksendanud. (Tõe huvides: asi oli mingis vedelikus, mis oli tal sees loksunud ja mitte imendunud.) Ja ei tulnud mingit väsimust ega rammestust peale ka terve ülejäänud õhtupooliku jooksul. Ei tea, kas ei suutnud esimesel võistlusel endast veel maksimumi kätte saada?

Aga Oolo, nii palju kui ma tema ilmest välja lugesin, oli mu tulemuses pettunud. Ja ega mul midagi enda õigustuseks öelda pole. See pole ju mingi vabandus, et minu arust ei olnud ta suusad tänavu nii teravad kui aasta tagasi. Jah, rajal oli näha libedamaid suuski, nagu Pakil ja Lokil (milline riim!), aga ei saa öelda, et mul enamikust teistest viletsamalt oleks lipanud. Liiati olid Suusavennad Kunts ja Oolo valmistanud ette esimese, teise ja neljanda koha mehe suusad.

Ühes oli Oolol ja Kuntsil tõenäoliselt veel õigus. Nad ütlesid, et nii kohutava tehnikaga sõitjat nagu mina nad esimese saja hulgas küll ei näinud. Kõik oli täiesti paigast ära: käte töö, jalgade töö, kehaasend. Kui need ka kunagi ükskord paika saaks, siis...?
******Sweeny Pass Road, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Viru maratoni start. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Priit Pullerits Viru maratonil. Foto autor: Tarmo Haud (vt galerii!)
Foto 3: Suusahullude esindaja vedamas Viru maratonil konkurente. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 4: Even Toomas on võitnud Viru maratoni. Foto autor: Tarmo Haud

Reede, jaanuar 27, 2012

Pullerits: Kas teate, mis üllatused ootavad Viru maratonil?

Tahate teada, mis teid homme Viru maratonil ees ootab?

Nagu näha, olen jälle mina siin ainus, kes reaalset reporteritööd teeb ja asja tõeliselt uurib, mitte niisama lambist tarka ei pane. Aga ma ei ole kitsi, jagan lahkelt kogu hangitud teavet teilegi, täiesti tasuta.

Uurisin Evi Tormilt, Viru maratoni peakorraldajalt, millised on rajaolud. Ta kinnitas, et rada on väga hea, rajameister oli kiitnud, et on saanud ilusasti tööd teha - sulailmadega sai põhi tugevaks pressitud -, ja ka rajalt tulnud olid talle eile märkinud, et rada on igati korralik.

Homme ootab teid üks ring (kui õigesti mäletan, siis ühel aastal vist sõideti kolm korda sama ringi?). Alguses, juba teisel kilomeetril, ootab sürpriis, sest rada läheb teisiti kui varem. Aga kuidas - las miski ikka jääda üllatuseks ka. Samalaadne uudne moment on 8 km enne lõppu, lisas Torm.

Kilomeetripostide numbrid igal kilomeetril lähevad suuremast väiksemaks ehk näitavad, kui palju jääb veel sõita. Toitlustuspunkte on neli (viies finišis), mitte kolm, nagu juhendis kirjas, sest korraldajad olid lugenud mullust tagasisidet ning seal oli kurdetud, et enne lõpuosa mägesid oleks turgutust vaja.

Eelmine aasta lükkasid korraldajad stardi mäletatavasti edasi, kuna väljas möllas tuisk ning suur hulk osalejaid jäi hiljaks. Torm, st Evi Torm avaldas arvamust, et tänavu stardiaega hilisemaks ei lükata, ehkki mõned on talle maininud, et kella 12 ajal oleks ehk soojem kui kella 11 ajal. Aga Torm vaatas täna kella kümne ajal ilmaennustust ja tuvastas järgmist: norrakate prognoos pakub laupäeval kella 11 ajal 14 miinuskraadi, kuid lubab, et terve maratoni aja paistab päike; venelaste prognoos on veelgi optimistlikum: külma vaid üheksa kraadi.

Täna hommikul oli Torm vaadanud kella seitsme ajal oma kodus termomeetrit ning see oli näidanud koguni -22 kraadi. Täna kella kümne ajal ütles ta mulle, et Mõedakul oli -16 kraadi ning peaaegu tuulevaikus. Ta soovitas mul osalejaile südamele panna, et inimesed paneks ennast ikkagi korralikult riidesse.

Osavõtjatele on stardiala läheduses riietumiseks üks telk, kuid Torm avaldas kahtlust, kas praeguste külmadega õnnestub seda ikka piisavalt soojaks kütta. Seetõttu lubas ta mul välja kuulutada, et kõik võivad minna riideid vahetama ka Mõedaku spordikompleksi hoonetesse, kuhu iganes nad siis mahuvad.

Olge homme Viru maratonil tublid ja ärge endale liiga tehke, ei külma ega pingutusega. Ja ärge siunake mõtteis neid, kes tulemata jätavad.
******Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mõedaku spordibaas, kus mullu märtsis toimus Eesti noorte suusatamise meistrivõistluste neljas etapp. Fotol Alar Ervin. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Pildike mulluselt Viru maratonilt. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix

Neljapäev, jaanuar 26, 2012

Pullerits: Kes vastab viis intrigeerivat spordiküsimust?

Eesti kohale on kerkinud palju põnevaid vastuseta küsimusi.

A&T Sport saab pidevalt arupärimisi, mis kepid ma neilt ostsin.

Siin on A&T Spordi ametlik vastus: "Priit Pullerits ostis Salomoni suusakepid Equipe 100. Suuskeppide jaehind on 125 eurot."

Uutel keppidel on pöidlatugi. Eile proovisin, kuidas nendega on sõita. Tegin selle talve lühima suusatrenni, 13,5 km vabatehnikas kergelt 54 minutiga. Algul oli pöidlatugi veidi imelik ja ebamugav, tekkis kartus, et äkki hakkab hõõruma, aga siis vajus käsi sidemes rohkem paika ja pöial sai parema asendi ning avastasin, et ohohoo, tõusudel on pagana hea pöidlale toetuda ja pöidlaga keppi survestada. Tundus, et käed sai palju tõhusamalt tööle. (Ei, uute keppide uus pikkus 167,5 cm küll probleemiks ei kujunenud ses mõttes, et oleks häirinud; kehaasendi sai nende abil kohe paremini paika.)

Aga millised on teie kogemused pöidlatoega? Pean silmas võimalikku hõõrumist ja kasutegurit.

Kindlasti huvitab paljusid nüüd, et kui kohtusin just endise tipptriatleedi, Otepää harrastajate meistriklassi 5 km klassikasõidu neljanda koha omaniku Ain-Alar Juhansoniga, siis mis aineid ta mulle tõi.

Vaatame 1,6-kilostelt purkidelt järele. Esiteks, "Rego Total Recovery Fuel" (protein-carbohydrate recovery drink mix; chocolate flavour). Teiseks, "Go Electrolyte Energy Fuel" (carbohydrate energy drink mix with electrolytes; lemon and lime flavour). Nende SiS (Science in Sport) toodete müügihind on minu mälu järgi 43 ja 29 eurot.

Aga kõige tähtsam küsimus on siiski see, et mis on Viru maratoni mõte. Sellele ei tea isegi mina vastust. Olgu, oletame, et lähen kuidagi kohale - sinna on tervelt 130 km ehk kaks tundi sõitu edasi ja kaks tundi tagasi. Tulen starti. Lähen koos teistega stardist minema. Ja siis sõidan ja sõidan ja sõidan seda rada, mida olen juba kordi sõitnud, mis kulgeb paljus üle pehmete põldude, kus lõpus on suured tõusud, et jõuda pisut kiiremini kui kahe ja poole tunniga sinna tagasi, kust alustasin. Milles, kui kainelt mõelda, filosoofiliselt, heites kõrvale meid siduva meeste egotripi ja oma mina upitamise ja omavahelise alateadliku, aga paljude mõtteis ka teadliku hierarhia tekitamise tungi, enamiku mõtteis pulbitseva omavahelise arveteklaarimise ja üksteise paikapanemise ja teineteisele ärapanemise vajaduse, on sellise energia ja aja ja raha ja taastumatu kütuseresursi kulutamise iva?

Ja palun, palun, ärge tulge mulle rääkima jälle seda lapsejuttu maratoni naudingust ja muust sellisest pehmest värgist, sest olen aastatega näinud väga hästi, kuidas minuga enam-vähem võrdselt ja minust tagapoolgi sõidetakse nii, et hing paelaga kaelas ja silmad hägused ning pärast aetakse üksteist tihedalt trügides protokollistendil näpuga järge, kes kui palju ette ja kui palju taha jäi.

Aga otsustavaim küsimus on hoopis see, et isegi kui ma otsustaksin Viru maratonile sõita, siis pole autot, millega sinna saaks. Nagu ütlesin, üksinda võistlusele sõit oleks vastutustundetu kütuse raiskamine ja looduse saastamine. Kui nüüd täna-homme autot ei leidu, millega laupäeva hommikul Mõedakule ja pärast lõpetamist Tartusse tagasi saaks, jääb kümnetel meestel ära võimalus end minuga võrrelda.

Ja mis oleks sel juhul nende mõte Viru maraton üldse kaasa teha?
******Sweeny Pass Road, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kahevõistluse olümpiapronksi võitja Allar Levandi Otepää harrastajate meistriklassi 5 km klassikasõidus. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Endine tipptriatleet Ain-Alar Juhanson, Otepää harrastajate meistriklassi 5 km klassikasõidu neljanda koha omanik. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, jaanuar 25, 2012

Pullerits: Kuidas ma endale hädavajaliku kiirenduse andsin?

Nüüd on 15 päevaga tehtud 11 suusatrenni ja kolme päeva pärast ootamas Viru maraton. Niisama nn tiksumise baasilt pole sinna mõtet minna. Head nõuandjad soovitasid sel nädalal organismi ja kopse ergutada.

Esmaspäeval, kaks päeva tagasi, läks uute Fischeritega katsetulistamiseks.

Kõigepealt Tähtvere spordipargi 850 meetri ringil viis tiiru soojenduseks. Ega soojaks eriti saanud, sest jõepoolsel sirgel, kus tavaliselt suurima kiiruse üles saab, puhus tuul vinge-vinge. Kuid tuli alustada!

Esimese ringi tegin pisut jõudu säästes 2.34ga. Tunde järgi läks ses mõttes kiiresti, et omal ajal sai sellest veidi kiirema ajaga läbitud joostes 1000 meetrit - ja küll too distants tundus pikk ja kannatusterohke. Aga nüüd ei teinud kahe ja poole minuti pikkune pingutus kehale suurt midagi.

Seejärel tõesti tiksusin ringi rahulikult ning siis uus kiire tiir. Sedakord 2.33ga.

Ikka polnud hullu. Vastutuulesirgel läks küll tehnika käest, sest tuulemüürist läbi murdes, tundsin isegi, vajusid jalad liiga laiali ja libisemisfaas kahanes lühikeseks.

Pärast ringipikkust taastiksumist kolmas kiirendus. Ei tundnud, et kiirus langeks. Ja ei langenudki - 2.31. Aga nüüd võttis küll lõpus juba pisut raskeks, kuid vähemasti ei andnud ma tempos järele. Taastumine läks üllatavalt kiiresti, kümmekonna sekundiga oli kõik vaat et okei.

Veel ring tiksumist ja siis neljas kiirendus. Sain sekundi veelgi vähemaks - 2.30. Kuna organism taastas väga ruttu normaalseisundi, mõtlesin, et mis seal ikka, kui ma sugugi väsinud pole, siis teen veel viienda kiire ringi ka otsa.

Ja see tuli kõige kiirem - 2.27. Tunne oli, et kui vaja, võiks neid kiirendusi veel teha, aga üks tark nõuandja oli soovitanud teha viis tükki, nii et tõmbasin ikkagi joone alla. Tegin lõdvestuseks neli ringi, kokku sai 18 ringi ehk 15,3 km, millele kulus 1:02.20. Arvestades, et kuraditosin ringi sai tehtud tõesti aeglaselt, oli kogu trenni keskmine kiirus ligi 15 km/h ju igati eeskujulik.

Kõige üllatavam oli see, et minusugune 46-aastane suutis enda arust teha täitsa nooruslikke ja jõulisi ja võrdlemisi koordineeritud liigutusi ning seda veel viis korda jutti. Viis korda kahe ja poole minuti pikkused kiirendused on ju täitsa arvastatav trenn, kas pole?

Eile sõitsin hästi aeglaselt ja rahulikult, küllap selle hooaja kõige aeglasemad 18 km, ja seda vahelduseks klassikas (seitse ringi ovaalil, kaks ringi dendropargis, et saaks 14 tõusu ka sisse, ja veel kolm ringi ovaalil). Aega kulus 1:25.30. See oli taastav sõit. Aga huvitav, et mingist taastavast sõidust võib õhtul tunda palju suuremat rammestust kui lõigutrennist. Ju siis kiirendused löövad adrenaliini üles ja viivad organismi mingisse erutusseisundisse.

Vaatame enne Viru maratoni statistikat ka.

Eelmisel nädalal kogunes treeninguaega 9:35, suusakilomeetreid 113 ja jooksukilomeetreid 10.
Nädal varem oli vastavad näitajad 7:30, 90 ja 8.
Ja veel nädal varem oli treeninguaega 5:53, jooksukilomeetreid 33 ja imitatsioonikilomeetreid 30.
Aastavahetuse nädalal sai trenni tehtud 8:48, joostud 30, rullitatud 44 ja imiteeritud 27 km.

Nende näitajate pealt tuleb siis laupäeval Viru maraton kuidagi läbi sõita. Millised on pakkumised?
******Jeep Liberty & Carrizo Badlands, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Meeste sprindivõistlus Otepää MK-etapil. Fotode autor: Reuters/Scanpix

Teisipäev, jaanuar 24, 2012

Pullerits: Kas ootamatu reserv on lõpuks leitud?

TÄIENDATUD LEITUD RESERVI ARVELT TEISIPÄEVAL KELL 16!
Oli üks pealtnäha tilluke, ent oluline detail, mille eelmisel nädalal koos Eesti kiireima jalaga suusasprinteri Kristjan Oologa tehtud vabatehnikatrenni lõpus avastasin, aga millest ma seni peaaegu kellelegi kõssanud ei ole.

Huvitav, mis see võiks olla?

Arvan, et selle nüansi taha ongi võib-olla jäänud mu esitused uisutehnikaga sõitudes.

Ei tea, mis see võiks olla?

Küsimus on tõukes.

Ikka ei tea, mis see võiks olla?

Olgu, siin on vihjed: Oolo on pikk 180 cm, mina 186-187 cm. Kas hakkate juba taipama?

Olin kogu aeg arvanud, et mu Swixi vabatehnikakepid on 165 cm pikad. Oolo mõõtis üle. Tuli välja, et olid hoopis 162,5.

Kes varastas mu keppide küljest kaks ja pool sentimeetrit?

Oolo võttis taskuarvuti, klõbistas sellel mõned numbrid, tegi mingi tehte ja teatas, et mulle paslikud kepid peaksid olema 167,5 cm pikad.

Vahur Teppan, kes on minust mõni üksik sentimeeter lühem, kui mälu ei peta, siis 185 cm, ütles, et tema sõidab 167,5 cm pikkuste keppidega.

Nüüd on siis selge, miks mul kipuvad vabatehnikas puusad taha jääma ehk istuv asend tekkima ja miks ma pole jalgu puusast sirgeks saanud ja miks kepitõuge ei kipu kõige õigemas suunas minema. Ja miks hoogu teinekord napib.

Tehnikanõksust sain tänu Oolo õppetunnile lõpuks aru. Kui nüüd kusagilt 167,5 cm pikkused kepid ka saaks, siis... siis peaks ilmnema ikka täiesti uus tase.

Siis peaks lõpuks vabatehnikas ka tempo korralikult üles saama. Oi, küll siis alles tekib vast minek!

Küsimus laiale ringile: kas kellelgi on müüa kasutatud 167,5 cm pikkusi kergeid suusakeppe? A&T Sport juba käivitas üleriigilised otsingud. Aga kui nemad ei leia, kes siis aitab?
***
Ja selle üleriigilise kepiotsingu võitjaks tuli A&T Sport, kes tegi pakkumise, millest oli võimatu keelduda. Sain ka teisi pakkumisi, näiteks 92-eurosed KV+ Šveitsit, aga A&T Spordi pakkumine oli palju-palju magusam.

Huvitav, kas nüüd saan siis lõpuks võimetele vastava hoo üles?
******Carrizo Badlands, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits intervjueerimas Otepää MK-etapile saabunud pealtvaatajaid. Foto autor: Aldo Luud
Foto 2: Järvineni korkkäepidemega suusakepid. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix

Pühapäev, jaanuar 22, 2012

Pullerits: Mis oli Otepää MK-etapil kuluaarides põhiküsimus?

Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv palus, et ma teda Otepää MK-etapi kajastamisel pisut aitaks - ja mis mul saab selle vastu olla? Ta soovis, et toodaksin inimlikku aspekti, mille peale mõtlesin, et olgu, tuletan meelde kõik, mida õppejõud Peeter Vihalemm mulle Tartu Ülikoolis avaliku arvamuse ja sotsioloogiliste küsitluste läbiviimise kohta õpetas ja teen siis gallupi. Tegingi - siin on mu aruanne Pahvile. Ajakirjanikuna on ju vajalik rahva meelsust teada ja tunda.

Aga see ei olnud, mõistagi, konti murdev ega aega nõudev töö, nii et jäi mahti ka ringi vaadata ja inimestega suhelda. Loomulikult läksin harrastajate meistriklassi 5 km sõidu eel sportlaste ettevalmistusala aia juurde, liiati seepärast, et mul oli tingimata vaja saada kokku ühe osaleja, näitleja Jan Uuspõlluga, tantsusaate võitjaga. Meil oli üks asi ajada, millest loodetavasti varsti kuulete. Ja seal nägin ma Eesti Suusaliidu presidenti Sandor Liivet kätega sooja vehkimas.

Liive astus mulle kohe rõõmsa näoga teretades ligi ja ütles ilma tseremoonitsemata, et kas peaks võistlejate nimekirja kibekiires korras täienduse tegema. Ei, ta ilme ei rääkinud kübetki sellest, et ta nööganuks. Mulle on Liive alati jätnud normaalse, lihtsa ja mõistliku mehe mulje - v.a elektrihinna tõusu teema, millega ükski tarbija päri ei saa olla, aga see pole siinne teema -, kes tagatipuks suudab mõista, kui ajakirjanikud millegagi eksivad (nad ei tee ju seda meelega), kes viha ei pea ega rusikat taskus kanna ning kes ei käitu stiilis olen-tähtis-ja-kõva-mees-ja-könnid-olgu-vait. Selle järgneva ma mõtlen vist välja, aga teades, et ta seda blogi loeb, ja oletades, et küllap on ta kursis ka suusasõprade arvamusega, milline oleks pidanud täielik ja õige stardinimekiri olema, siis mulle tundus, et ta tundis end suusaliitlaste otsusest, mis mu n-ö aia taha jättis, pisut süüdlaslikult. Ja isegi kui ma seda oma vaimusilmas üksnes ette kujutan, siis Liive sedalaadi avalik tunnistus, et ta teab, et mind mingil põhjusel stardinimekirja ei pandud, oli iseenesest aumehelik samm.

Ütlesin, et mul pole kahjuks varustust kaasas, ja las jääb asi nii, nagu korraldajad on otsustanud.

Vahva võistlus oli. Seda oli kõrvalt selgesti näha. Kõik olid õnnelikud, kui elus ja tervena, kuigi kurnatuna üle lõpujoone jõudsid. Igatahes paistsid palju õnnelikumad kui need Eesti suusatajad, kellele suusatamine on elukutse.

Ja paljud, väga paljud olid imestunud, miks mind stardis pole. Tegid seepeale suured silmad. Ja ütlesid, et nende arvates oleks ma pidanud igal juhul kaasa tegema. Kui nad pärisid, miks ma ei osale, siis mis muud mul üle jäi kui diplomaatiliselt vastata, et see on asi, millest keegi siin Otepääl kõvasti ei räägi, aga millest kõik väga hästi teavad.

Ma vist ei liialda, kui väidan, et kõige rohkem tunti huvi Jan Uuspõllu vastu - tal olid pidevalt mikrofonid nina all ja kaamerad palge ees - ja seejärel minu mitteosalemise vastu. Kõik vangutasid suusaliidu vastava otsuse peale vaid pead. President Liive oli vähemasti kaude asjasse puutuvaist (ses mõttes, et see oli ikkagi tema juhitava alaliidu korraldatud võistlus) ainus, kes selle küsimuse ka avalikult mulle silma vaadates teemaks söandas võtta.

Kuigi olümpiavõitja Erki Nool avaldas mulle hiljuti arvamust, et tippvõistlust ei tohi harrastajate mõõduvõtmisega siiski ühte patta panna - tedagi kutsuti kaasa lööma -, on mul hea meel, et Jaak Mae või kes iganes selle harrastajate võistluse korraldada võttis. Publik elas kaasa ja kindlasti said osalejad ühe meeldejääva emotsiooni - mul on nende pärast siiralt hea meel. (Üks küsimus siiski: kas võitja Allar Raja ja tema paariline Kaspar Taimsoo ei ole nüüd enam tippsportlased, vaid on tõesti samuti harrastajad?)

Pärast harrastajate võistlust istusin Uuspõllu väiksesse autosse ning tegime Otepäält minekut. Juttu, ja huvitavat, seltsiks ka Uuspõllu treeningupäevik, jätkus meil tükiks ajaks.
******Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Eesti Suusaliidu president Sandor Liive harrastajate 5 km distantsil. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eesti Energia juht Sandor Liive lõpetamas harrastajate 5 km sõitu. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kes on see kurnatud võistleja harrastajate 5 km sõidu finišis? Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 4: Näitleja Veikko Täär kukub pärast harrastajate 5 km sõitu finišialas ettevaatamatusest selili. Tema taga teadustaja Margus Ader, paremal võitja sõudja Allar Raja. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Reede, jaanuar 20, 2012

Pullerits: Miks paljud treenimisele arulagedalt aega raiskavad?

Alustaks seekord hoopis teisiti, positiivselt! Nimelt, kel talvest ja tuisust villand ning mõtted kisuvad kaunimasse kanti, siis vaadake seda muusikavideot - kas pole ilus? Lugu, ma mõtlen. Üks mu kindlaid lemmikuid. Mis arvate?

Nüüd asjast. Väga paljud on imestanud, ja nende hulgas ka paar olümpiamedali omaniku, et kuidas küll mind Otepää MK-etapi pühapäevasel harrastajate sõidul stardis pole. Kui olen öelnud, et korraldajad pole kutsunud, siis on selle peale imestunult ohatud ja öeldud, et on ikka [fill the blank] inimesed.

Samas, eks igal asjal ole kaks poolt. Ja teine pool on kahtlemata see, et pole pidanud Otepää 5 km klassikasõiduks vormi timmima, vaid olen saanud valmistuda ikka Viru vabatehnikamaratoniks. Ega treeningplaane saa igasuguste naljaüritustega ka uppi lüüa. Eile pidas mind Tartu dendropargi väidetavalt 4,7 km pikkusel ringil kinni Vahur Teppan, kes utsitas mind oma trennimeestega ülilühikeses järskude pööretega klassikasprindis võistlema. Vastutulelikkusest soostusin kaasa lööma, aga nii palju on minus juba professionaalsust, et nooruslikust rumalusest trügimist ja nügimist ja varustuse ning liigestega riskimist ei hakka ma mingi trennijõuproovi võidu nimel ette võtma. Jäin rahumeeli viimaseks.

Samuti on nii mitmedki küsinud, miks ma Tartust kaugemal trenni ei tee. (Küsimuse, miks ma välismaratonidel ei osale, oleme mäletatavasti juba aastate eest lahendanud.) Seletan.

Sel pole minu silmis mõtet. Lähim muu paik oleks Vooremäe, lähem kaugem kant Otepää ja Kääriku. Vooremäele oleks autoga vähemalt pool tundi ja Käärikule tund, teist sama palju tagasi. Ma ei räägi siin ainult kütuse kulust (Chrysler Pacifica, nagu ajaloolane Pärtel Piirimäe teile kinnitada võib, talvel naljalt alla kümne liitri 100 km kohta ei tarbi), vaid räägin ka aja kulust. Näiteks eile lõpetasin tööpäeva kell pool kuus; kuni koju jõudsin, sõin ja riided vahetasin, oli kell pool seitse, kui lõpuks rajale sain. Ligi kaks tundi trenni, pool üheksa lõpp, siis koju, pesemine ja söömine...

Lühidalt: ma ei ole mingi profisportlane, kelle elu tiirleb ainult treenimise ümber. Elus on ka väga palju muud huvitavat peale sportimise. Ja seda ka nädalavahetustel. Oletame, et tahaks laupäeval või pühapäeval teha pika, kahe-poole kuni kolme tunni pikkuse trenni Otepääl. Loomulikult on vaja laupäeva ja pühapäeva hommikul korralikult magada, et nädala töökoormusest ja -pingest ning samuti treeningukoormustest taastuda. See tähendab ärkamist kusagil kella kümne ajal. Koera jalutamise, hommikusöögi ja asjade kokkupanekuga läheb veel vähemalt tund, küllap enamgi. Ütleme, et jõuan kella 12ks Otepääle. Sõidan seal kolm tundi. Jõuan kella neljaks koju tagasi, käin pesemas, söön. Ja ongi kell peaaegu viis, mis tähendab, et päev on sisuliselt õhtul, sest napp valge aeg on läinud. Ja kogu see aeg sai täidetud ligi kahetunnise autosõidu ja kolmetunnise suusatamisega.

Ma ei tea, kuidas teil, aga mul on selliselt ühekülgselt kulutatud elust küll neetult kahju. Aga igaühe vaba valik - tahate, sõitke või kaks tundi Kõrvemaale või Haanjasse, kuhu iganes. Ma leian selleks ajaks enda huvidest lähtudes palju sisukamat ja mitmekülgsemat tegevust.

Ja vaevalt ma hakkaks nende kolmetunniste Otepää või Haanja trennide järel Estoloppeti maratonidel 50. koha peale sõitma - ja isegi kui hakkaks, kas see oleks seda ajakulu väärt? Aga kui keegi teine saab nende kaugete paikade trennidega 20-30 kohta ettepoole - ega ma kade ole, palju õnne!

Sellegipoolest lähen sel pühapäeval Otepääle. Kuid mitte suusatama. Infot koguma. Kes leiab, et tal on midagi jagada, astugu ligi - nagu öeldakse, konfidentsiaalsus kokkuleppel garanteeritud.

Aga spordihuvilistele preemiaks üks väike eelinfo: homses Postimehe Arteris ilmub üks mu koostatud Eesti spordi teemaline pingerida, millist varem ei ole keegi kokku pannud. Proovige ära arvata, mis pingerida see on! Arvajaile abiks nii palju, et seda kommenteerivad Toomas Tõnise ja Jüri Tamm.

Ja finale ultimoks bonus track neile, kellele sissekande avalugu meeldis. Valmistab teid ette uue nädala alguseks. Lihtne ja ilus, kas pole?
******Carrizo Badlands, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Otepääl käivad ettevalmistused murdmaasuusatamise MK-etapiks. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Neljapäev, jaanuar 19, 2012

Pullerits: Oi-oi-oi, mis see nüüd eile oli?!

Mis see siis nüüd on?!

Mingi petekas või?

Suusad sõitsid peaaegu et ise.

Midagi sellist polnud ma elus veel kunagi kogenud.

Olin need just hiljuti saanud. Ja eile õhtul otsustasin esimest korda alla panna. Lund oli juba piisavalt, et veatuid põhjasid ära ei kriibiks.

Endine sprinter Kristjan Oolo, Suusavendade tiimi liige, lükkas kaitseparafiini maha ja pani kiiruga, nelja-viie minutiga, uue kihi alla. Siis läksime koos rajale. Palusin, et ta mu logisevat vabatehnikat normaalsemaks timmiks.

Võtsin talle sappa ega jõudnud ära imestada, kuidas mustad Fischer RCSid ise sõitsid. Olin nende eest andnud sügisel 320 eurot. Vastu sain tollal vaid lubaduse, et talve alguseks saan Euroopast tuliuued Fischerid. Saingi. Hiljuti vaatasin Hawaii Expressis, et seal küsib kauplus samasuguste eest 500 eurot ehk ligi 7900 krooni.

Kui Oolo mind ette lasi, et vaatab mu tehnikat, kuulsin teda varsti hüüdmas, et ta ei jõua mulle eriti järele. Kuidas ei jõua, olin hämmelduses, sest ma ei pingutanud ju üldse.

Läksime sprindiringi künkale. Oolo tõmbas selle alumise nõlva lähedale juti maha ja ütles, et nüüd laseme siit kõrvuti alla. Libisesin mööda ja kaugemale. Mis sest, et mul on kaalu 7-8 kilo vähem.

Siis vahetasime suusad ära.

Mis see siis nüüd on?!

Mul oli tunne, et keegi on Oolo suusad liivapaberiga karedaks kratsinud. Ometi olid need samad suusad, millega olin mullusel Viru maratonil tundnud erakordset lennutunnet ja lõpus nii mitmelgi mehel, sealhulgas Jaanus Laidveel, lihtsalt eest libisenud.

Mõni minut hiljem olin juba mina see, kes tagant hüüdis: "Võta hoogu vähemaks, ma ei jõua kuidagi järele!"

Sain oma uued suusad tagasi.

Vvuuhhhhh! Ššaahhhh!

Juba häälest on kuulda, kuidas mu suusad mõnuga libisevad, kiitis Oolo.

"Raketid," mäletan ühte ta kasutatud sõna.

Aga siis asusime tööle.

Kõigepealt, kuidas kanda keharaskust puusale ja jalale. Milline peab olema jala- ja puusahoid. Kuidas tuleb justkui ettepoole langeda. Kuidas tuled keppidega lüüa: mis faasis kui tugevalt, kui pikalt, kui kaugel kehast, millise käteasendiga.

Lisaks mitmed eriharjutused.

Ma polnud kunagi saanud suusatamise kohta korraga nii palju uut ja kasulikku informatsiooni.

Indrek Kelk, Klubi Tartu Maraton juht, sõitis klassikat ja uuris, kas mul on uus treener. Et kas eelmised on lahti lastud? Et nüüd ta näeb, et treener on tulnud ikka hoolealusega ise rajale.

Ja siis takkaotsa sain õpetust klassikatehnika paaristõuke nõksude kohta tõusudel. Kuidas panna seejuures jalad tööle, õigemini - reied. Kui pikalt keppidega tõugata ja muud sellised trikid.

Õhtu lõpuks tekkis tunne, justkui hakkaksin suuskadel ümber sündima. Ja üldse mitte üksnes tänu suuskadele. Aga nonde rolli ei maksa ka alahinnata.
***
Üle-eelmise postituse kommentaaride seast leidsin vahva luuletuse - see väärib siin taastrükki:

Mõnel mehel suusk ei libise.
Sellist tunned särgist higisest.
Kuid mees sõidab, ei vigise.
Mõni ütleb: panin määrde alla!
... enam ei mäleta millise.
Mõnel mehel suusk ei pea.
Mõni on määrimisel teinud vea.
Mõnedel suusk ei libise ega pea.
Mõned on üldse kaotanud pea.

Mõne suusal on määre kulunud.
Viimasest määrimisest aastaid kulunud.
Mõnel on elus vale määre.
Mõni tunneb - on alaväärne.
******Imperial Highway, Anza-Borrego Desert, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1, 3 ja 4: Priit Pulleritsu uued Fischeri uisutehnikasuusad. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Jaanus Kunts Tähtvere spordipargi külje all Suusavendade hoolderuumis kundesid teenindamas. Foto autor: Priit Pullerits

Teisipäev, jaanuar 17, 2012

Pullerits: Miks kelgutajate vanemad terroriseerivad suusatajaid?

Nädalavahetusel sain üllatuskirja Toomas Tammelt, Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi veemajanduse osakonna juhatajalt - näete: see on julge ja tubli inimene, ei karda oma nime alt sõna võtta; võtke eeskuju! -, kes kirjutas nii:

"Teades, et suusateemad on Teile meelepärased olnud, siis kas oleks võimalik saada Tartu Spordipargi inimestega intervjuu vms, mis selgitaks tartlastele, et mitte kõik "mäed" laululava taga ei ole kelgutamiseks. Vähemalt võiks ju nii olla, kuigi tegelikult ei peaks kelkudega üldse vasakpoolsesse ossa tulema.

Täna hommikul tekkis konflikt kelgutajatega, kes lihtsalt sõid suusatajad vasakpoolse tagumise mäe pealt välja. Hommikul oli seal veel neli raja moodi asja, aga lapsevanemad trampisid need kelke üles vedades segi. Palusin korduvalt, et suusatajatele ka mäge jäetakse - niigi kõik teised künkad olid nende kasutada. Inimeste mõistmatus aga on usumatu. Öeldi, et kasutage teie seda kõige äärmist! Ja siis sõitis seda ütelnu laps oma kelguga minu mäest laskumist harjutavale lapsele diagonaalis oma kelguga ette!"

Mõni aeg hiljem täpsustas ja lisas ta:

"Tegelikult võiksid olla seal kusagil käitumisreeglid. Normaalne inimene ei vaja ilmselt neid, sest saab aru, et kelguga suusarajale ei lähe. Kui need rajad aga tehakse, siis on talve alguses juba inimestel tekkinud harjumus, et kelgutame igal pool.

Küsimus ei olnud lastes, need olid kõik täiskasvanud, kes lükkasid lapse kelguga mäest alla ja siis vedasid üles. Seda mööda suusarada."

Minu arvates õiged tähelepanekud ja küsimused. Kandsin neist esmaspäeva hommikul ette ka spordipargi ääres kohatud kahele töötajale ning soovitasin neil välja panna sildid, et sprindiraja künkad on ainult suusatajatele, mitte kelgutajatele. Ja kui kelgutajate vanemad sellest aru ei saa, tuleb meil, suusatajail, hakata neid sealt kollektiivselt tõrjuma. Võimalusi on mitmesuguseid. Use your imagination!

I this war or what?
******
Anza-Borrego Desert, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto: Tähtvere spordipark pühapäeva pärastlõunal. Taamal on sprindiraja mäed vallutanud kelgutajad ja nende vanemad. Foto autor: Priit Pullerits

Esmaspäev, jaanuar 16, 2012

Pullerits: Kas maratonideks on lootust vormi jõuda?

Kas teate, mis suusateenuste pakkujate konkurentsis järjest määravamaks saab? Vähemasti mulle tundub, et kaugus suusarajast. Ja siin, paistab, et pole küsimus mitte kilomeetrites, vaid suisa paarikümnes meetris.

Vähemasti kaks eelmist hooaega viisin nii mina kui veel kümned ja kümned oma suuski määrida ja putitada Tartu laululava tagusesse, uisulaenutuse kohal asuvasse Suusavendade katusealusesse ruumi. Sealt jäi Tähtvere spordipargi suusarajani joosta vähemalt 150 meetrit.

Ja seda on tänapäeval vist liiga palju.

Sellest hooajast kolis mu määrdetiim Kristjan Oolo ja Jaanus Kunts (mingit pidi on ka Jaak Teppan nendega veel seotud) otse spordipargi suusaradade kõrvale punastest telliskividest hoonesse, sinna, kus kaugemast parklast juhatab ülekäigurada üle sõidutee. Astud sealt hoonest välja, suusad näpus, ja võid 15 meetrit hiljem need jala otsa kinnitada. See peaks vist olema Eesti kõige rajalähedasem suusateenus. Isegi Tehvandil ei pääse minu teada ükski MK-tiim oma määrdeboksidega rajale nii lähedale.

Suusavennad, paistab, et on üksjagu suure investeeringu teinud – nende õnn, et lumi lõpuks maha tõotab tulla, ja ehk ka jääda. Kui viite suusad määrida, ei pea te enam kõrvad kikkis kuulama minu ja Kuntsi ja Oolo arutelu, kuidas keharaskust sujuvamalt jalalt jalale kanda või kuidas puusast jalga sättida nii, et tõusul suusad paremini pidama saada, või kas 9-10-sekundiliste kiirenduste asemel on 15-sekundilised liiga pikad (määrimisest ma nendega ei räägi – see on nende töö ja sinna ma ei sekku); nüüd võite nahkdiivanile end lösakile visata ja telerist spordiülekandeid vaadata, sellal kui Suusavennad kätele valu annavad.

Eelmisel nädalal sain ka lõpuks jala valgeks. Teisipäeval tegin vanade hallide Fischeritega Tähtvere ovaalil jäisel lumel 17 km. Kolmapäeval ja neljapäeval jäi trenn vesiste ilmade tõttu vahele, aga reedel pärast töönädala lõppu tegin sealsamas järgmised 20 ringi (ehk 17 km) – oi, küll oli raske. Jäise aluse ja värskelt sadava peene sulava lume tõttu oli libisemine nagu kitiga kinni. Nägin pressides-kangutades hullu vaeva, et ringe nelja minutiga läbida. Laupäeval oli sama seis, aga siis tegin tol kitisel lumel ei-tea-juba-kui-mitu-aastat määrimata vanade Fischeritega 26 ringi ehk 22,1 km. Aega kulus tervelt 1:44.

Õnneks oli ööl vastu pühapäeva lund juurde sadanud. Siis riskisin võtta oma Atomicud, palusin Kuntsil paksu suveparafiini nonde põhjalt maha lükata – ning läks! Küll algus tundus lennukas. Esimesed kümme ringi ehk 8,5 km tegin kergelt 33.26ga. Aga siis märkasin, et vana suvemääre vist hakkas kuluma ning teine kümme ringi läks juba 35.23ga. Siis vahetasin suusad jala otsas ära ning taas sain mõneks ajaks parema sõidutunde. Kolmas kümme ringi läks 34.49ga. Kuid viimase kümne ringi aegu hakkas kerget lund puistama ja mis seal salata, eks viimastel ringidel tikkus jaks ka raugema – ega ainuüksi punase sõstra mahlast, olgugi naturaalsest, ikka nii pikaks trenniks piisa –, nii et viimane neljandik läks koguni 36.46ga.

Kokku kulus 40 ringi ehk 34 km läbimiseks 2:20.24, mis teeb keskmiseks kiiruseks 14,5 km/h. Nädala nelja treeningkorraga sain kirja esimesed 90 suusakilomeetrit ja 8 jooksukilomeetrit lisaks, kokku kulus treeninguile aega seitse ja pool tundi.

Viru maratonini laupäeval, 28. jaanuaril on jäänud vähem kui kaks nädalat. Õigupoolest on treenimiseks jäänud vaid seesama alanud üks nädal. Karm värk, kas pole – tuleb kahe ja poole nädala pikkuse suusatrenni pealt hakata maratone sõitma? Sügisel on musta tööd küll hoolega tehtud, aga erialane ettevalmistus ei ole veel ühelgi aastal nii lühikeseks jäänud kui tänavu. Ainus lohutus: ilmselt on enamik teisi samasuguses seisus, ja ehk on mul isegi eelist – ei usu, et kõik massiliselt viitsisid pühendunult musta tööd rabada.
******Algodones Dunes, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suusavendade uus hooldushoone Tähtvere spordipargi külje all. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2-4: Jaanus Kunts Suusavendade hooldushoones. Fotode autor: Priit Pullerits

Reede, jaanuar 13, 2012

Pullerits: Mida arutati pealinna häärberis sportlikul konspiratiivkohtumisel?

Ja huvitav-huvitav, mida minusugune selles seltskonnas teeb? Seda ei saanud mitte jätta endalt küsimata.

Selle nädala algul kogunes ühte Tallinna kõrge aia ja tugeva raudväravaga kaitstud häärberisse intrigeeriv, väga hoolsalt valitud valdavalt spordiseltskond. Kui värav pimedas minu ees justkui iseenesest avanes ja ma sellest sisse tõttasin, kartes, et mõne minuti hiljeks jään, lipsas mu kannul sellest läbi ka üks tumedas mantlis ja erinevalt minust peakatteta rühikas mees. Oli libe ja pidin vaatama, et ei kukuks. Kui taganttulija hoogsalt järele jõudis, tundsin ta koheselt ära - Erki Nool. "Näe, jälle kaotad lõpuga!" hüüdis ta mulle, kui pikkade sammudega trepist üles kalpsas. Ta viitas paari aasta tagusele jõuluõhtu 800 meetri jooksule, kus ta mind viimasel 200-meetrisel ringil lõpuspurdiga konkurentsitult selja taha jättis.

Tõesti, mida mina ses seltskonnas teen?

Kokku kogunes häärberisse täpselt 16 inimest. Selge oli see, et kõik, kes saabusid, võtsid asja väga tõsiselt. Nende seas oli lisaks olümpiavõitja Noolele kahekordne olümpiahõbe Jüri Jaanson, kahekordne olümpiamedalist Toomas Tõniste, Eesti Olümpiakomitee peasekretär Toomas Tõnise, Eesti Olümpiaakadeemia president Neinar Seli, Eesti Energia juht ja Eesti Suusaliidu president Sandor Liive, kes, olgu öeldud, jäi pisut hiljaks, sest saabus otse Ameerikast, aga jõudis pooljoostes-poolhingeldades kohale, sest sellelt ürituselt ei saanud ta kohe kuidagi puududa, ja veel mõned isikud, kelle kõigi ülesloetlemine võiks siin sündmuse olemust liiga palju paljastada.

Selle kogunemise kohta, usun, et ei leia Eestis ühtki protokolli ega dokumenteeritud avalikku jälge. Algus, nagu ikka sellistel puhkudel, oli formaalne. Õige meeleolu loomiseks vaatasime Nyetimber Classico Cuvée 2005-t trimbates ekraanilt umbes kümneminutilist lühiülevaadet Londoni valmistumisest suveolümpiaks. Siis lükati suured rasked uksed eest ning istusime kõrvalruumis pika laua taha; klaasidesse valati Von Unserm Rheingau Riesling 2009 ja mõne aja pärast Chateau Duhart-Milon Pauillac Grand Cru Classé 2000. Lõpuks, neljandaks, oli veel üks jook: Tedeschi Capitel Fontana Recioto della Valpolicella Classico 2004. Nagu te juba joogilisti järgi aru saate, oli tegu igati korraliku ja väärika kokkutulekuga.

Rohkem kui kolme tunni jooksul saadi paika nii mitmedki n-ö jõujooned. Olgu ausalt öeldud, et ega ma tikkunud suurt sõna võtma - ajakirjanikuna on ju peamine tähelepanelikult kuulata. Ega sa oma jutu rääkimisest targemaks saa - küll aga saad teiste jutu kuulamisest. Muuseas sai ka isiklikumaid asju rahulikult ja sõbralikult klaaritud. Näiteks küsis Liive mult ühe asja kohta otse: "Miks sa mulle ei helistanud? Ma oleksin sulle seletanud." Ütlesin ausalt, et mul ei ole kombeks iga pisiasja pärast Eesti ühe tähtsama firma juhti tülitada, et "tere, Priit Pullerits siin, et mis te seal juhatuse koosolekul ikka otsustate ja kas peasekretäri kandidaadid on ikka avalikud?".

Ja loomulikult uurisin privaatselt, aga ei saa öelda, kellelt - sest kui ma liiga palju suud pruugin, siis järgmine kord mind keegi enam ei usalda ja enam kampa ei kutsu -, et milles Mati Alaver ikkagi eksis, et Andrus Veerpalu vahele kukkus. Ma sain neetult hea vastuse, aga eelmise sissekande järele kriitilised ja taunivad kommentaarid jätnud sõnavõtjad suutsid mind nii palju siiski mõjutada, et ega enam ei taha väga avalikult ja ausalt välja öelda, mida öeldi, sest igasugu poliitkorrektseilt ja silmakirjatsejailt tulevad ilmselt taas etteheited, et see võib mõjuda kellelegi solvavalt. Ja miks ma peaksin ennast ja teisi häid vandenõulasi siin anonüümikuile märklauaks seadma?

Sellistes seltskondades, kui kogenud meestel endale asju seletada lased, saad palju-palju targemaks, kuidas asjad siin riigis tegelikult käivad, kes mille eest kellele ja kuidas ära teeb ja mis inimesi nende tegudeks tegelikult kannustada võib.
******Interstate Highway 8, Royla Dunes Park, Algodones Dunes, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Erki Nool. Foto ei ole tehtud nädala alguse kinnisel salakohtumisel. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 2: Toomas Tõnise (esiplaanil). Foto ei ole tehtud nädala alguse kinnisel salakohtumisel. Foto autor: KarliSaul, Scanpix
Foto 3: Sandor Liive (esiplaanil). Foto ei ole tehtud nädala alguse kinnisel salakohtumisel. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Neljapäev, jaanuar 12, 2012

Pullerits: Miks naistennisistid on paksud?

Pealkirjas esitatud küsimus ei ole tänapäeval ohutute killast. Avalik sõnavõtt meinstriimmeedias sel teemal võib probleeme tekitada. Kuid kriitilised vastureaktsioonid küsimuse tõstatajaile ei tee iseenesest küsimust veel olematuks. Meinsstriimmeedia kohitsetuse tõttu (vaata ette, et mitte keegi ei võiks tunda end puudutatuna - ja isegi siis, kui teema teda ennast otseselt ei puuduta!) on antud küsimuse üle arutlemine nihkunud sotsiaal- ja alternatiivmeedia pärusmaale.

Aga igaüks, kes juhtunud telerist tennist nägema, on vaevalt saanud jätta märkamata, et väga paljude naistennisistide rasvaprotsent - kui võrrelda näiteks omaaegsete staaride Chris Everti, Martina Navratilova, Billie Jean Kingiga - paistab üüratult suur; ütleme ausalt: paistab näost, jalgadest, vöökohast selline, mille pärast paljud eesti naised salamisi sügavat muret tunneksid, kui nad isiklikult sama probleemiga silmitsi satuksid.

Lihtne on siin alustada Serena (175 cm / 70 kg ) ja Venus Williamsiga (185/72). Aga ma ei laseks neist ametlikest kaalunäitajatest end väga eksitada. Statistikas tuhnides leiab, et paljud seda ei avaldagi. Näiteks saate kergesti teada, et omaaegne tennise sekspomm Anna Kurnikova on 173 cm pikk, aga kaalu otsinguga tuleb kõvasti vaeva näha (loobusin otsimast; kui leiate, andke teada). Samuti saab kergesti teada, et hiljutine esireket Dinara Safina on pikk 185 cm - aga kaal? Teiste puhul tundub kaalunäitaja jällegi võltsing. Näiteks Maria Šarapova: WTA koduleheküljel 188 cm ja 59 kg. Ta on minust sentimeetri pikem, aga vähemalt tosin kilo kergem. Nalja teete või?! Pange kõrvale ühe peenema naistennisisti Daniela Hantuchova andmed: 181 cm ja 62 kilo. Need tunduvad võrreldes Šarapovaga usutavamad. Ja nüüd kõrvutage pildil Hantuchova ja Šarapova füsionoomiat.

Ja eks vaadake veel pilte naistennisistidest - need on nüüdisajal veebis kergelt leitavad. Minu silma järgi on esiotsa mängijatest selgelt tüsedusele kalduvad näiteks Anastassia Pavljutšenkova (ametlikud andmed 177/72), Marion Bartoli (170/63), Kim Clijsters (174/68), Svetlana Kuznetsova (174/73), Petra Kvitova (182/70), Caroline Wozniacki (ametlikud näitajad 177/58).

Siinjuures tahan hoiatada, et te ei laseks end lollitada igasugustel plakatite ja ajakirjade glamuuri- ja reklaamifotodel. Seal on kõik perfektseks töödeldud.

Peale fakti nentimise on iseette küsimus, millest naistennisistide tüsedus räägib. Ilmselt sellest, et tennis ei ole enam kes-kauem-joosta-jõuab ala, vaid tennis on muutunud jõualaks. Ja selleks, et jõudu oleks ja tuleks, on vaja massi ehk lihast, ja naistel käib massi ehk lihasega küllap paratamatult kaasas ka suurem rasvasisaldus. Kuid ainuüksi jõust ka ei piisa. Kõigest hoolimata peab joosta samuti suutma. Kas Kaia Kanepi (ametlikud andmed 181/74) viimaste mängude edu, eriti Brisbane'is, pole mitte osalt seletatav sellega, et, nagu asjatundjad on märkinud, on ta kaalu vähemaks saanud (nagu paranes omal ajal ka Lindsay Davenporti mäng, kui ta kaalu langetas), ent samas on ta suutnud jõunäitajad säilitada - ta serv on ju maailma üks võimsamaid -, kuid tänu vähenenud kaalule liikuvust ning kiirust parandada?

Juhul, kui mu arutlus õigel rajal liigub, siis tundub, et nii mõnigi Eesti lootustandev tennisist, kes füsionoomialt paigutub samuti pigem eelloetletud mängijatega samasse gruppi, võiks tõesti saada tulevikutegijaks. Eeldusi sellistel kogukamatel tüüpidel, kui vaadata naistennisistide viimase aja kehalise arengu suundumusi, paistab tippu jõudmiseks olema.
******Algodones Dunes, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Marion Bartoli. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Kim Clijsters. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Petra Kvitova. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Anastassia Pavljutšenkova. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 5: Caroline Wozniacki. Foto autor: AP/Scanpix