Kolmapäev, november 30, 2011

Pullerits: Kuidas suusaliidu petutrikkide jätkumisest üle olla?

Miks ma ei ole levitanud konkurentide seas seda kasulikku salateavet, mida olen treeningute käigus kogunud, on mõned huvi tundnud. Hea küsimus - aga veel parem vastus. Postimees on lubanud homme ilmutada minu koostatud ja toimetatud vastupidavusalade lisa Maraton, mis sedapuhku on pühendatud suusatamisele. Millest seal juttu tuleb, selle kohta saate teavet siin all avaldatud reklaami tekstidest (paremini lugemiseks klikkida reklaamile).
Samal ajal kui ma püüan omalt poolt pakutava teabega Eesti rahvasuusatamise - mille arendamine, nagu me nüüd teame, on Eesti Suusaliidu üks olulisemaid tegevussuundi - taset tõsta, jätkab ESL meiega lollitamist. Selle kõige kujukamaks näiteks on sõna otseses mõttes nõmetsemine suusakoondise peatreeneri kohusetäitja koha ümber. Sellest kirjutas eilses Postimehes sporditoimetuse juhataja Peep Pahv, sellest rääkis humoorikas spordisaade "Mehed ei nuta", ja selle parem-käsi-ei-tea-mida-vasak-teeb-ja-pea-ei-tea-üldse-mida-käed-teevad tõi eilses Postimehe usutluses peatreeneri kt-ga halastamatult välja reporter Ann Hiiemaa. Kas tõesti on nii, et kes ükskord valetamise ja vassimise teele läinud, see sealt enam kõrvale keerata ei suuda, olgu eesotsas pealegi kaks uut meest, sest olemuslikult, sügavuti, sisimas, on süsteem endiselt mäda ja piisavalt puhastamata? Kas tõesti jäävad alaliidu presidendil Sandor Liivel, kelle käed ulatuvad USAs Utah'ni, needsamad käed liiga lühikeseks, et ohjeldada seni Eesti-Norra ja Eesti-Soome teljel toimuvat?

Käed vajuvad jõuetult rüppe sellest kõigest kuuldes ja lugedes.

Seetõttu keskendugem pigem millelegi positiivsemale, kuhu oma käed ulatuvad ja millest oma jõud üle käib. Nimelt toimub nädal enne Tartu maratoni neljaliikmelistele võistkondadele esimene Tartu teatemaraton. Hea algatus! Vähemalt keegi mõtleb loovalt ja edasiviivalt. Kuid siin on üks probleem. Suusatamine, erinevalt rattasõidust, ei ole nii suur karjaala (uus termin!). Palju on individualiste, mina nende hulgas. Mis sellest siis tuleneb?

Aga vaat mis: minu, ja ilmselt ka paljude teiste võimed on turul saadaval. Kindlasti leidub võistkondi, kus on mõni liige puudu, või võistkondi, kus on üks-kaks arvestatavat sõitjat vajaka. Mul pole midagi selle vastu, et kedagi aidata. Kuid ainult ühel tingimusel: mul puudub motivatsioon saada nõrga võistkonna tugevaimaks lüliks. Ennemini saan tugeva võistkonna nõrgimaks lüliks - mis aga ei tähenda, et ma oma parimat ei annaks.

Kel mu vastu huvi, andke teada. Olgu lisatud, et mingit stardiraha ma oma teenete eest küll ei küsi. Aga pjedestaalikohta rünnata ihkaks küll. See ju, vaadakem tõele näkku, mul üks väheseid seesuguseid võimalusi - tugevate kaaslaste toel.
*
Muide, blogikeskkonna haldaja saatis teate, et see näikse olevat populaarne blogi, ja küsis, kas ma ei taha AdSense'iga proovida, kuidas selle blogi pealt raha teenida. Oskab keegi asjatundlikku nõu jagada?
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Jalgrattur Raido Kodanipork, 1. detsembril ilmuva suusatamisele (sic!) pühendatud eriväljaande Maraton kaanekangelane, omas elemendis (ülemine pilt) ja elus esimest korda rullsuuskadel (alumine pilt). Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, november 28, 2011

Pullerits: Kuidas see blogi Eesti spordielu mõjutab?

Palju õnne kõigile: olete taas teinud lugemiseks õige valiku! Paaril viimasel päeval on otse või mitte väga otse sellele blogile viidanud Eesti Suusaliidu juhatuse liikmed Kaarel Zilmer, Andres Jõesaar, Toomas Annus. Aga otseseim viide tuli nädalavahetusel, kui olin lõpetanud Arena spordiklubis just jõusaalitrenni ning helistas üks Eestis tuntud ärimees - helistas mulle kui spordisõber spordisõbrale -, kes ise olnud ka ühel alal kõva tegija ning teisel alal heade tulemustega juht. Mis seal salata: mul oli hea meel kuulda, kui ta tunnistas, et on mu blogi juba tükk aega huviga jälginud ja et kõige rohkem meeldib talle just see, et siit saab vahetut ja siirast, meinstriimmeedia standardiseeritusest vaba infot, ning soovis mulle jaksu sama kursi hoidmisel. Siin veel kord avalik aitäh sellele helistajale - sellised toetusavaldused annavad indu juurde ajal, kui mu blogi on püütud spordiringkondades kaude rünnata. Aga me elame vabal maal, kus kehtib ajakirjandusvabadus ja kus me oleme uhked, et selle vabaduse suuruselt kuulume maailmas esirinda.

Eks tulemused ole ka näha. Näiteks kas või sel moel, et reedel käis mu jutul Postimehe Tartu toimetuses Eesti Rahvusringhäälingu esindaja koos kaameramehega. Nad olid ERRi vastavate struktuuride tipus leidnud, et usaldavad oma aastalõpuprogrammis Andrus Veerpalu tänavuse kaasuse lahkamise just mulle - ja ühe katteplaanina võtsid ERRi esindajad üles ka selle blogi kui kogu temaatika olulise avaliku mõjutaja. Andsin omalt poolt abivalmilt maksimumi, et nad saaks minu usutlemisele ka teisi huvitavaid ja üllatavaid katteplaane.

Seejuures ei tohi unustada peategevust - enda sportlikku ettevalmistust. Olen huvilistele võlgu, kuidas olen harjutanud kaks viimast nädalat. Võlg on võõra oma - saagu see siin likvideeritud.

E, 14. - puhkus
T, 15. - puhkus (Tallinnas)
K, 16. - 1:23.05 - rullsuusatamine 17 km, sh 2x(2x3,4 km resp. paaristõuked ja nn roomamine) + 1+1 km jooks
N, 17. - kokku 1:07.10 - 3x2000 m suusaergomeetriga (edaspidi SU) ja 3x2000 m sõudeergomeetriga (edaspidi SÕ) + 0:06 mõned spetsjõuharjutused + 1,5 km jooks
R, 18. - kokku ca 0:57 - jooks 2x2,5 km; jõuvõimlemine traumatoloog-ortopeed Leho Ripsi juhendamisel (kestis 1:15, kuid aktiivset liigutamist oli minu arvates umbes pool tundi, seega kirja panin kestuseks 0:30)
L, 19. - kokku 1:27.35 - 3x2000 m SU ja 3x2000 m SÕ + 0:26 jõuharjutused + 1,5 km jooks
P, 20. - 2:05.35 - rullsuusatamine 27,2 km, sh 9x80m (ca 10 sek) maksimumkiirusega + 1,5 km jooks
46. nädal kokku treeninguaeg 7:23.25 - rullsuusatamine 44,2 km, jooks 12 km, SU 12 km ja SÕ 12 km, jõud 0:32, jõuvõimlemine 0:30
E, 21. - puhkus (Tallinnas)
T, 22. - puhkus
K, 23. - kokku 1:20.25 - 2x2000 m ja 1x5000m SÕ ja 1x2000 m ja 1x5000m SU + 1,5 km jooks
N, 24. - kokku 0:57.30 - 2x2000 m SÕ + 0:32 jõuharjutused + 1,5 km jooks
R, 25. - kokku 1.11.50 - 1x2000 m ja 1x5000m SÕ ja 1x2000 m ja 1x5000m SU + 1,5 km jooks
L, 26. - kokku 1:19.30 - 2x2000 m SÕ ja 1x2000 m SU + 0:43 jõuharjutused + 1,5 km jooks
P, 27. - kokku 1:26.55 - 2x2000 m SÕ ja 3x2000 m SU + 0:32 jõuharjutused + 1,5 km jooks
47. nädal kokku treeninguaeg 6:16.05 - jooks 7,5 km, SU 22 km ja SÕ 28 km, jõud 1:47

Kokkuvõttes tundub, et olen panustanud õigele kaardile. Laupäevane suusaliidu erakorraline üldkogu võttis suuna just rahvaspordi edendamisele. Eks see ole paratamatu arvestades, millistel kohtadel lõpetasid Eesti suusatajad, eriti distantsisõitjad, nädalavahetusel Soomes MK-etapil. Nende viienda ja kuuenda kümne kohtade valguses on tõesti mõistlikum tõsta esiplaanile rahvasuusatamise edendamine. Selle edendustöö eest sain paar aastat tagasi isegi Estoloppeti korraldajailt tänukirja, mis on mu kodus ühel aukohtadest. Kindlasti oli tolle tänukirja teenimisel suur osa sellel blogil - ja selle blogi lugejail, kes on aidanud siinse spordiblogi teha Eestis arvestatavaks jõuks. Suur aitäh kõigile!

Kuid muu elu läheb oma rada. Ja energiat peab jätkuma ka selle mõjutamiseks. Laupäeval avaldasin ühe oma viimaste kuude kaalukama kirjutise "Valitsus on ülbeks kätte läinud". Mis teie arvate?
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.

Foto 1: Eesti Suusaliidu president Sandor Liive (paremal) lükkab ette suusaliidu uue peasekretäri Margus Hernitsa. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2:
Eesti Suusaliit saadab ära senise peasekretäri Jüri Järve (ülal paremalt teine). Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/ScanpixFoto 3: LSU Tigersi jalgpallimeeskonna tantsutüdrukud. Kas Eesti suusatamine vajaks samasugust rõõmsameelset värvi juurde? Foto autor: AFP/Scanpix

Reede, november 25, 2011

Pullerits: Miks mõni suusaliidu juht üldkogu pärast muretseb?

Mõnda soovitusliku sisuga telefonikõnet võiks ju ignoreerida kui lihtsalt õrritavat vihjet, aga kui Eesti Suusaliidu laupäevase üldkogu eel võtab sinuga ühendust suusaliidu juhatuse liige, siis see on märk millestki, millesse tasub täie tõsidusega suhtuda.

Mulle helistanud suusaliidu tippjuhtkonna liikmel oli sügav mure, mis küll laupäeval juhtuma võib hakata. Ta seletas, miks tal on põhjust karta järjekordset kinniste uste taga peetud salaplaani, sest liiga palju on asju, mida ta võiks enne homset teada ja peaks teadma, aga ei tea mitte. Igal juhul soovitas ta üldkogu tunnistajaks pääsenuil hoida silmad lahti näiteks sellel, kui paljude klubide esindamise on enda kätte koondanud suusaliidu büroo juhataja Ülle Viinapuu ning veenduda, kas tal on kõigi nende esindamiseks korrektne kirjalik volitus. Kui ta teadis nii konkreetselt sellisele asjaolule viidata, siis kas see tähendab, et varasematel üldkogudel on just selles liinis ebaausat mängu mängitud?

Aga veel rohkem tegi mulle helistanule muret, et vähemasti temal puudub igasugune info, kes on suusaliidu peasekretäri uus kandidaat, kes on teda intervjueerinud, kes selle valiku üldse on teinud. Ta oli segaduses, et kas taas käib tagatubades kinnine askeldamine, ja küsis otse, kas jälle kulgeb kõik nii, et endine peatreener Mati Alaver langetab oma lähimate jüngritega otsuse ja teistel jääb see ainult formaalselt heaks kiita.

Need olid tõsised mureavaldused. Andsin neist ka kutselistele spordiajakirjanikele teada, et nad mängul hoolikalt silma peal hoiaksid. Kui tõesti peaks asjalood veidigi kulgema selles suunas, nagu rääkis üks juhatuse liikmeid, siis suusaliidu president ja Eesti Energia juht Sandor Liive ärgu hõlpu ega halastust lootku. Lõppeks on ta suusaliidu etteotsa, vähemasti minu nägemuses, saanud selleks, et ta seal korra majja lööks, aga kui endine korruptiivne tegevus peaks vähimalgi määral jätkuma, kui selleks on isegi kahtlust - ja praegu on, sest mis alus on mul arvata, et suusaliidu enda juhatuse liige tuleb n-ö kägu ajama -, siis ei tohi olla vähimatki halastust.

Mul on jälgijad homme üldkogul väljas ja kui miski peaks minema pisutki nii, nagu pole korrektne, aus ja läbipaistev, siis... siis tuleb edaspidi hoopis teine jutt kui see siin.
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.

Foto 1: LSU Tigersi jalgpallimeeskonna tantsutüdrukud. Kas Eesti Suusaliidu laupäevane üldkogu vajaks ka rõõmsameelseid ergutajaid? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Suusajatad pimeduses. Kahevõistlejad Soomes Rukal hooaja avaetapil. Foto autor: Reuters/Scanpix

Teisipäev, november 22, 2011

Pullerits: Kas Veerpalu skandaali kajastamisel on tehtud vigu?

Eesti Meedia juhid sõitsid täna hommikul Pärnusse pidama konverentsi. See ei ole mingi vabamüürlaslik salaüritus, millest siin teada anda ei tohiks. Nagu ei peaks keegi saladuseks pidama seda, et seal on päeva lõpus kavas punkt "Andrus Veerpalu dopingujuhtumi avalikustamine - kelle tehnika oli vale?". Kui nüüd keegi peaks üritama väita ja mind süüdistada, et ma puistan siin kontsernisisest infot, siis järelikult on tegemist halvasti hoitud saladusega, sest mina ei ole mingi juht ja mind ei ole sinna üritusele kaasatudki ja ma ei ole absoluutselt kasutanud seda infot, mida mulle oleks nn siseringis usaldatud, vaid nagu ajakirjanik ikka, käin silmad-kõrvad lahtiselt ringi ning kuulen ja märkan igasuguseid asju. Ehk olukord on sama mis Andrus Veerpalu dopingujuhtumi lekkimisega: ajakirjandus sai lihtsalt positiivsest dopinguproovist teada ja kogu lugu - enam polnud vahet, kas see teadmine oli kuskilt sanktsioneeritud või mitte. Tagatipuks, kui miskit tahetaks hoida salajas, siis ei ole mõttekas viia üritust n-ö majast välja, antud juhul rohkem kui saja kilomeetri kaugusele suvepealinna.

Milleks see jutt, küsite nõutult. Aga selleks, et antud juhul tuleb scoop n-ö siseringist. See meenutab mulle vägisi ühte News Corp-i lugu, kus Wall Street Journali ajakirjanik oli saanud teada, mida emafirma kavatseb teha, ja emafirma sattus raske küsimuse ette, mida peale hakata, sest ajakirjaniku suu kinni panemine oli välistatud - nii vabas ja demokraatlikus ühiskonnas lihtsalt ei toimita. (Aga olen aumees ja ei pane seda scoopi siin üles enne, kui Pärnu üritusel on vastava teema käsitlemine pihta hakanud.)

Tagatipuks, olgu lisatud, valitseb juhtide konverentsil arutatava teema üle ülekaalukas avalik huvi, mis on alati olnud meediale tema tegevuse õigustuseks. Ja kindlasti kaitseb mu siinset sissekannet see, et ma ei kirjuta ju midagi sellest, mida Pärnus suletud uste taga arutatakse, sest ma ju ei osale seal. Aga see ei tähenda - pange nüüd hoolega tähele! -, et mina ega keegi teist ei võiks antud teemal sõna sekka öelda.

Niisiis, asume asja kallale.

Kindlasti küsite, miks on tänasel konverentsil kavas selline punkt. Ütlen siin ausalt, et tean oletada, aga see on paraku küll selline oletuslik teadmine, mida väljapoole levitada ei saa. Kuid lohutuseks teile: ega kellelgi ole keelatud selle kohta arvamust avaldada.

Leian, et küsimuse püstitus pole õiglane, sest sellest jääb selgelt mulje, et ajakirjandus peab endale tuhka pähe raputama ja hakkama end süüdi tunnistama. Aga milles? Vaatame asja väga tähelepanelikult ning näeme, et ajakirjandusel ei ole vähimatki põhjust end milleski süüdi tunda. Võiks olla kolm võimalust.

Esiteks, eksimine oluliste faktidega. Mitte ükski oluline tõsiasi, mille ajakirjandus Veerpalu dopingujuhtumi avamise käigus välja tõi, ei olnud vale. Ma ei ole veel kohanud ühtki väidet, et ajakirjandus oleks faktidega eksinud.

Teiseks, seaduste rikkumine. Ajakirjandus ei rikkunud Veerpalu dopingujuhtumi käsitlemise käigus mitte ühtegi seadust. Mõnede väited, et ajakirjandus oleks pidanud ära ootama ka B-proovi tulemuse, mitte lähtuma ainult A-proovi tulemusest, ei tähenda ühegi seaduse rikkumist. Olgu rõhutatud: konfidentsiaalse info kinnihoidmine on organisatsiooni (olgu selleks siin Eesti Suusaliit või Eesti Antidoping või FIS või WADA), mitte ajakirjanduse ülesanne. Ajakirjanduse ülesanne on risti vastupidine: püüda seda infot, mida mõni organisatsioon kinni hoiab, avalikkuse ette tuua. (Sedasi käitub ajakirjandus nii valitsuse, erakondade, ministeeriumide kui kõigi teiste organisatsioonide puhul - miks tulnuks antud juhul teha erand?) Ja lõppude lõpuks, pange tähele: ega ajakirjandus toonudki midagi välja enne, kui oli selgunud ka B-proovi tulemus! Nii et väide, et ajakirjandus lähtus ennatlikult ainult A-proovist, on lihtsalt vale!

Olgu lisatud ka punkt 1.3 Eesti ajakirjanduseetika koodeksist: "Vaba ajakirjandust, kui ta täidab kehtivaid őigusakte, ei tohi mingil moel piirata ega takistada info kogumisel ja avaldamisel."

Kolmandaks, eetilised rikkumised. Võtke Eesti ajakirjanduseetika koodeks ja te näete, et seal ei ole rikutud ühtegi punkti. Ajakirjanduse üks olulisemaid punkte on see, et kellelegi ei tohi tekitada (eetikakoodeksi punkt 1.5) põhjendamatuid (sic!) kannatusi - aga ärgem unustagem sama punkti lause teist poolt: "...veendumata, et avalikkusel on tőesti vaja seda informatsiooni teada." Ajakirjandus ei tekitanud kellelegi põhjendamatuid kannatusi (A- ja B-proov olid positiivsed - see on fakt, ja sellest ajakirjandus teataski; kuidas keegi selle fakti teatavaks tegemisele reageeris, ei ole enam põrmugi ajakirjandusest ärarippuv ["Moskva pisaraid ei usu" on sellistel puhkudel viidatava omaaegse vene menufilmi pealkiri]). Ja avalikkus on Veerpalu dopinguinfo vastu ilmutanud meeletut huvi - ainult täiesti kogenematu ja sinisilmne ajakirjanik võinuks mõelda, et avalikkusele selline info korda ei lähe. Mõnede süüdistused, et kas ajakirjandus Veerpalu laste peale ei mõelnud, on idiootsed ja põhjendamatu õhu võngutamine: ajakirjandus ei ole seoses Veerpalu dopingujuhtumiga puudutanud tema lapsi poole sõnagagi.

Veel eetikast. Mõni võib püüda väita, et kas ajakirjanikud ei oleks siiski võinud mõelda, et jätta miskit avaldamata vms. Aga see ajakirjanik on narts - või nagu ütleb kolleeg Peep Pahv: maotu limukas -, kes mingitest kõrvalistest huvidest lähtudes lugejaid tüssab ja petab. Sedasi reedab ta igasugused põhimõtted ja ajakirjanduse universaalsed tõekspidamised. Ütleb ju ka eetikakoodeksi punkt 2.4: "Toimetuse töötajat ei saa tööalaselt kohustada kirjutama vői tegema midagi taolist, mis on vastuolus tema isiklike tőekspidamistega." Ehk kui ajakirjanikud leidsid, et info varjamine läheb vastuollu nende isiklike tõekspidamistega - ja millise avalikkusele huvipakkuva info varjamine ei läheks vastuollu ajakirjaniku tõekspidamistega?! -, siis polnudki seal muud varianti kui materjal avaldada.

Seetõttu on igasugused katsed kõigutada või õõnestada ajakirjanike tõekspidamisi tagamõttega panna neid ajakirjanikuna käituma kuidagi teisiti, kui nad õigeks peavad, kahetsusväärsed ja eetikakoodeksist lähtudes seda koodeksit rikkuvad, seega taunitavad.

Mõistagi polnud Veerpalu dopingut puudutava info väljatoomine selline, mida ükski väljaanne kerge südamega oleks teinud. Postimees oli selle info avaldamisel raudselt esirinnas. Mõnikord on tõesti mugav mõelda, et parem, kui keegi teine esimese löögi enda peale võtab. Arutasin seda küsimust nädalavahetusel kodus naisega hommikusöögilauas. Ja teate, mis ta selle peale ütles?

Ta ütles, tsiteerides Postimehe reklaamlauset: "Postimees - alati esimene."

Džiizös kraist! Kas on võimalik veel efektsemalt kogu sellele arutelule punkti panna?!
******Orelivilede kaktus, Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.

Foto 1: Andrus Veerpalu 23. augusti pressikonverentsil, mil sai teatavaks, et FIS on määranud talle kolmeaastase võistluskeelu. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu ja Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv 23. augusti pressikonverentsil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu aprilli keskel viimase lume võistlusel Käärikul. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Esmaspäev, november 21, 2011

Pullerits: Mida kultuurset on jalgpallureil suusatajailt õppida?

Televisioonist on mõnikord ka kasu. Eile näitas ETV õhtune spordisaade jalgpallurite hooaja lõpetamist Estonia kontserdisaalis. See on Eesti kõige tähtsam, mainekam, püham saal. Ja kas teate, mis mind hämmastas?

Hämmastas see, et enamik meesjalgpallureid, kes kaamera ette jäid, ei kandnud ülikonda, vaid olid n-ö vaba aja rõivastuses: teksad, pusa või kampsun, argisärk (vt fotod).

Kas tõesti ei leidunud kedagi, kes oleks neile eelnevalt öelnud, et mehed, Estonia kontserdisaal ei ole ööklubi, sinna ei minda tavalises riietuses, vaid sinna minnakse pidulikus riietuses? Kui jalgpallurite lastetoas haigutab ses osas tühimik, et nad ei tea, millises kohas on sobilik milline riietus ja milline mitte, siis oleks võinud ju neile kutse peale märkida, nagu oli märgitud Estonia kontserdisaalis peetud autosportlaste hooajalõpu ürituse kutsele, et selga tuleb panna tume ülikond.

How about this?!

Mulle meenub paar aastat tagasi Tartus Vanemuise kontserdimajas peetud Eesti suusatajate tähtpäevaüritus, kus osalesin ajakirjanikuna. Meeldiv oli näha, et kõik meessuusatajad olid korralikus tumedas ülikonnas. Tollane peatreener Mati Alaver, ilmselt, on nende kasvatamisel ja kultuursel suunamisel teinud tänuväärset tööd.

Paraku haigutas eilses ETV spordisaates suusatajate koha peal tühik. MK-etappi poleks nagu toimunudki. Eesti teatemeeskonda polnud stardis ja me ei saanud isegi teada, miks. Seega, ega korralikust riietusmisest pidulikel sündmustel ole sportlike tulemuste parandamiseks kasu.

Ent see ei tähenda põrmugi, et need, kel tulemused ette näidata, nagu tänavu näiteks Eesti jalgpallureil, võiks pidulikel sündmustel pidulikkust rõhutavates paikades piduliku riietuse peale vilistada. How about this?!
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.
Kes lisaülesannet soovib, siis: leidke pildil sõiduauto!

Fotod 1 ja 2: Jalgpallurid Estonia kontserdisaalis hooaja lõpetamise üritusel. Fotode autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix

Reede, november 18, 2011

Pullerits: Kas trenniga jätkamisel on üldse mõtet?

Nüüd, kus mul on sel sügisel rullikilomeetreid ilmselt rohkem, kui enamikul konkurentidel - üle 460 -, tekkis mul eelmise nädala lõpus küsimus, kas edasisel harjutamisel on üldse mõtet. Mida see annab, kui sõidan veel 26 või 30 ringi, 22 või 25,5 km? Üks rutiinne ja monotoonne töö kõik. Aga vorm - see tundub juba niigi hea, et enam rullitades paremaks vaevalt läheb.

Lühidalt: edasi treenimine on mõttetu. Pigem loen raamatuid.

Seda enam, et mitmed mu head omakasupüüdmatud nõustajad, nagu endine sprindikoondislane Vahur Teppan ja veel hiljuti (enne, kui ta tippspordiga lõpu tegi) Eesti kiireima stardiliigutusega mees Kristjan Oolo on kinnitanud, et sõidan harrastaja kohta igati korralikult. Oolo ja ka minu senine peaaegu-et-isiklik määrdemees Jaanus Kunts on liiati märkinud, et ega niisama toksimine enam midagi juurde anna.

Kus on lumi? Kus on stardikangas? Paneks juba jala joonele.

Aga eksite, oi kui valusalt eksite, kui jõudsite juba hüpata järeldusele, et mul on toss läbi ja tahtmine väljas ja motivatsioon otsas. Seda juba ei juhtu, kui häid nõuandjaid on iga nurga pealt võtta. Räägid nendega juttu ja saad kohe indu ja uut tarkust juurde. Näiteks Vahur Teppanilt. Käisin tal Vilde tervisekohvikus külas ja vaatasime kahel päeval kummalgi rohkem kui tund aega fotodelt ning analüüsisime - õigemini, tema analüüsis, mina panin tähele -, mis moodi nii klassikalises kui uisutehnikas eri sõiduviise tehniliselt korrektselt sõita. Pärast näitas ja seletas veel mulle, kuidas jõutrenni teha. Täna saatsin talle ülevaate, mida eile Arena jõusaalis tegin (Postimehe töötõendiga kuu aja klubikaart 29 eurot - see huvitab vist väga paljusid väga kirglikult), ja sain väga meeldiva kommenteeritud vastuse. Kui oma palgatööl ühele inimesele, kes Teppani-vendi Vahurit ja Jaaku hiljuti pildistamas käis, ütlesin, et näe, nii kenad ja abivalmis mehed, vastas kolleeg, et tema on sedasama märganud.

Paar päeva tagasi käisin Suusavendade uues määrde- ja hooldehoones, mis asub nüüd Tähtvere spordipargi ovaalile veelgi lähemal, ülekäigu raja otsas punases telliskivihoones, ning sain sealt kohe uut õpetust. Oolo ja Kunts on tolle vana hoone seest ilusaks vuntsinud, isegi nahkdiivan on nurgas, lakke kinnitatud disainilampidest rääkimata. Võtsin pool-lamamistoolis mugavalt istet ja lasin neil siis seletada, kuidas absoluutkiirust treenida. Jaak Teppan juhtus ka seal olema ning nii nad siis kolmekesi vaidlesid ja arutasid, kuidas kiirustrenni teha - väga huvitav ja hariv oli kuulda. Lõpuks jõudsid muidugi ühisele meelele - ja jälle sain jupp maad targemaks. Jälle tean, kuidas edasi talitada. Sama päeva õhtul tegin sootuks teise teraga trenni: kepitõuge ja sõidurütm oli täiesti uue kvaliteediga, erksam ja teravam, sest Kunts oli näiteks maininud, et sõidan liiga loiult. Seega oli vaja, et keegi mu üles ärataks. Kui trennist koju jõudsin, tundsin selgelt, et õlavööde on head koormust saanud.

Kuid see ei ole veel kaugeltki kõik. Täna lähen ortopeed-traumatoloogi Leho Ripsiga õhtul Tartu Ülikooli spordihoonesse trenni. Ta näitab seal, kuidas sisemisi lihaseid, mille olemasolust enamikul aimugi pole - kuni need suusasõidul märkamatult endast tunda annavad -, talveks ette valmistada.

Vaat see on peamine, mille kallal tuleb tegelda - iseendaga tuleb vaeva näha. Mitte arutada, nagu eelmise sissekande järel, kas 1000 eurot spordiriiete peale kulutada on ikka vähe või palju. Mis tarbetu ja priiskav jutt see on?! Ma käin nii jooksmas kui suusatamas samade dressidega, samade kinnastega, sama mütsiga - ja need kõik on mitu aastat vanad ja kestavad mitu head aastat veelgi. Mõttetu on raha põletada väidetavalt järjest parema ja kehasse tehtuma ja lihast toetava ja 0,5 protsenti paremini niiskust imeva ja pimedas 2 meetrit kaugemale läikleva jms varustuse peale, kui elementaarne ja vajalik olemas ning seda ka kombineerida saab. Hoopis trenni tuleb teha - ja mitte mõttetult rutiinset, vaid las targemad ikka seleta, mida ja kuidas. Neilt tasub küll maksimumi võtta, mitte aga spordikaupluse uute mudelite lettidelt.
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.

Foto 1: Vahur (vasakul) ja Jaak Teppan Tähtvere spordipargi ringil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaak Teppani vabastiili näide Tähtvere spordipargi ringil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ortopeed-traumatoloog Leho Rips Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus ta kuu algusest enam ei tööta, tempot arendamas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, november 16, 2011

Pullerits: Kuidas ma täitsa uutmoodi trenni tegin?

Sellal, kui mul õnnestus kirjutada veel üks award-winning story (Postimehe nädala parim), andis Soome suusataja Juha Lallukka dopingukontrollis positiivse A-proovi (kasvuhormoon!), mille peale, pange tähele, ei tekkinud Soomes - erinevalt Eestist - küll mingit avaliku arvamuse lainetust, et miks anti sellest teada enne, kui oli avatud B-proov, sest soomlased - erinevalt eestlastest -, nagu vahendab tänane Õhtuleht, on aru saanud, et igasugune salatsemine ja valetamine viib ainult skandaali venimisele ja venimisele - ehk just selleni, mis Eestis on juhtunud, ja mille juhtumise eest olen korduvalt hoiatanud, kuid paljud jäärapäised tüübid, kahjuks ka siin blogis, ei ole tahtnud sellest sugugi aru saada. Vaat mis juhtub, kui inimesed lähtuvad üksnes pimedatest emotsioonidest ega kasuta enam kainet mõistust. How about this?!

Aga see, mis dopinguvõitluses juhtub, on võõras mure. See ei aita meil kellelgi oma tulemusi paremaks saada, on ju nii? Selleks tuleb trenni teha. Ja pühapäeval tegin ma täitsa uutmoodi trenni. Ilmselt sellist, mida enamik ei ole mitte kunagi teinud.

Plaan oli minna maale, Jõgeva maanteed pidi Mullaverre isadepäeva tähistama. Aga miks peaks sinna minema autoga? Mõistlik on vajalik ja meeldiv ühendada kasulikuga. How about this?! Otsustasin minna rullsuusatades.

See nõudis tavapärasest pisut teistsugust ettevalmistust. Esiteks kinnitasin vööle endiselt laskesuusatjalt Margus Aderilt aastate eest saadud joogivöö, mille täitsin enda tehtud punase sõstra mahlaga (eelistan naturaalset keemiale!), ning tõmbasin dressi peale mulluses Estoloppeti sarjas kõigi maratoni eduka läbimise eest autasuks saadud kollase helkurvesti, et oleksin hästi nähtav. How about this?!

Mõned mehed on imestanud, kuidas olen suutnud pidevalt Tähtvere spordipargi ringil tiirutada, sest mujal olla hoopis parem. Ega kõikjal ikka ole küll. Tartu linna tänavail ei haaku kepid asfaldisse sugugi nii hästi kui spordipargi ovaalil, ka Äksi ja Tabivere vahelisel kergliiklusteel mitte. Aga muidu, peab tunnistama, on lihtsam küll - näiteks Tartu-Jõgeva maantee alguse kergliiklusteel hoidsin kilomeetri kiirust kergelt 4.10 kandis (Tähtvere 850-meetrisel ringil teen kergeid sõite 3.55-4.00 vahel). Kuid kas trennis peab siis kerge ja mõnus olema?

Kui kergliiklusteed parajasti polnud, sõitsin maantee vasakus servas. Seal tuli muidugi pidevalt pinnast jälgida, et ei juhtuks see, mis oli veidi rohkem kui nädal varem Tallinnas Lillepi pargis juhtunud peaminister Andrus Ansipiga. Ühtäkki olin sunnitud tõdema, et liiklus on neetult tihe, lausa häirivalt tihe. Kui autod vastu tulid, võtsin hästi-hästi vasakule. Kütuse hinnal jagub vist veel piisavalt kasvuruumi. How about this?!

Palju suurem oli aga üllatus, kui kerge oli tõusudest üles sõita. Kunglast Eralasse kulgeb umbes 600-meetrine kaarega tõus - oi, kui mõnus seda vahelduvtõukelise sõiduviisiga võtta oli! Nagu polekski tegemist tõusuga. Erala järel tuleb teine tõus Lähtele, pikkust 800 meetrit, ja see tuli samuti ludinal. Lausa nauding! How about this!?

Tegelikult pole siin midagi imestada. Treenitus on kuue nädalaga saanud lihtsalt niivõrd heaks. Vahur Teppan on mind Tähtvere spordipargi ringil möödaminnes antud nõuannetega nii hästi klassikat sõitma õpetanud - kõik need libisemisfaasid ja keharaskuse puusale kandmised ja hoojala ette tõukamised jms... Lühidalt: ta on teinud suurepärast tööd! Järeldus: pole vaja eraldi treenida tõusude võtmist, on vaja õppida lihtsalt korralikult sõitma - ülejäänu teeb teie eest üldfüüsiline baas. How about this!?

Muidugi hoiatas Vahur Teppan, et rullidel sõitmisest ei tohi lasta end ära petta, sest talvel suuskadega sõites peab tõuge, et suusad pidama saada, olema palju teravam. Tean, olen sellega arvestanud, ja olen seetõttu püüdnud jälgida, et tõuge poleks loid. Igatahes edasiminek, nagu Teppangi on kinnitanud, on olnud ilmselge.

Lõpp läks muidugi jamaks. Pärast Tabiveret oli kergliiklusteelõikudel lõpp, asfalt läks ebatasaseks ja maantee kitsamaks, äärejoont pole seal olemaski. Lisaks hakkas pimenema. Kui autod vastu tulid, tõmbasin lausa kruusaservale ning jäin vaat et seisma. Viimased 3 km polnud seetõttu enam mingi õige treening. Kokku kulus mul ligi 29 km läbimiseks 2:06.35. How about this!?

Huvilistele eelmise nädala kokkuvõte:

E - 0:15 jõuharjutusi Piusa kordoni keldri väikses jõusaalis (sisuliselt puhkus)
T - 0:38.00 jooks 7,1 km
K - 1:59.45 rullidel 25,5 km (30 ringi), sh 10x80-90 m (12-13 sek) kiirendused + jooks 1+1 km
N - 1:24.55 rullidel 17 km (20 ringi), sh 8,5 km (10 ringi) nn roomamist + jooks 1+1 km
R - puhkus
L - 1:13.45 rullidel 17 km (20 ringi), sh 8,5 km (10 ringi) temposõit 32.34 + jooks 1+1 km
P - 2:06.35 rullidel 28,9 km Tartust mööda Jõgeva maanteed Mullaverre

Nädal kokku: treeninguaeg 8:13.20; rullid 88,4 km; jooks 13,1 km; jõud 0:15.

PS: Väljendit how about this?! kasutas Eesti tuntumaid kokkasid Imre Kose, kellega pidasin eelmisel nädalal pika motivatsioonivestluse, kuidas elus innustust leida ja ka kõige raskemad olukorrad enda kasuks pöörata. Ega õppida maksa ainult teistelt sportlastelt. Õppida tasub kõigilt oma ala väärt tegijailt. How about this?!
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.

Foto 1: Piusa kordoni piirivalvur Martin Adamson aitab Priit Pulleritsul piirivalvurite valmistatud 50-kilose kangiga kordoni keldris jõuharjutusi teha. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Piusa piirivalvekordoni kartseris kohalike oludega tutvumas ja reportaaži tegemas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kergliiklustee Lähtel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Sellised Madshuse uued suusasaapad sai Priit Pullerits uueks hooajaks kaupluselt A&T Sport. Pildil passib suusasaapaid jalga A&T Spordi suusamäärdespetsialist Kristjan Külm. Foto autor: Jassu Hertsmann (foto avaldatud A&T Spordi Tartu kaupluse juhataja loal)

Esmaspäev, november 14, 2011

Pullerits: Kuidas ma reklaaminäoks sain?

Ajaleht Postimees avaldas eelmise nädala lõpus minu näo ja nimega ligi poole lehekülje suuruse reklaami. Andrus Veerpalu pensioni- ja kanareklaamide mõõtudeni see veel ei küüni, aga Jaak Mae ja Raul Olle, ühe konfidentsiaalse dokumendi järgi minu kahe olulise salaallika peaks selles vallas üle trumpama küll?
Suuremalt vaatamiseks klikkige reklaamile!
******Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Laupäev, november 12, 2011

Pullerits: Tahtsite emotsiooni? Palun väga!

1:1 pakkusid Postimehe sporditoimetuse kaks jalgpallisõbralikku ajakirjanikku reede pärastlõunal Eesti ja Iirimaa kohtumise tulemuseks. Vähemalt ei läinud nad kaasa üleüldise arulageda hullusega, vaid jäid tasakaalukaks. Aga enne, kui lahkusin toimetusest ärikohtumisele Imre Kose kohvikusse Mozza, ütlesin nii sporditoimetusele kui teistelegi kolleegidele, täiesti tõsiselt, sõnu rõhutades: «Pange tähele, et mida suurem ažiotaaž üles puhutakse, seda valusam tuleb kukkumine reaalsusesse.»

Kui õhtul üle Tallinna raeplatsi kella poole üheksasele Tartu rongile kõndisin, nägin seal iiri jalgpallifänne, nägin õllest ja muust säärasest lägastatud tänavasillutist, nägin klaasikildegi. See siis ongi see kauaigatsetud euroopalik jalgpallikultuur, millest Eesti ka lõpuks osa saab, jooksis mõte läbi pea; see siis ongi üks osa sellest, mis lubab Eestil ka end täisväärtuslikult suurena tunda.

Jõudsin kell üksteist õhtul Tartusse. Heitsin kodus magama, kui kell näitas 23:28. Mul ei tekkinud kiusatustki, et lülitaks teleri mängima ja vaataks, mis tulemusega kohtumine lõpeb. Sellest ei sõltu ju minu elus mitte midagi. Kui ise sporti teed, on hea uni ettevalmistuses oluline osa, ja seda ei tohi võõraste asjadega häirida lasta. Liiati, vanasõnagi ju ütleb: hommik on õhtust targem.

Hommikul, kella poole kümne ajal – laupäevaks tuleb korralikult välja puhata, et jõuda kvaliteetselt trenni teha –, avasin Postimehe ja lugesin, et Eesti sajandi mängust kujunes hoopistükkis iirlaste laulupidu. Ridade vahelt leidsin ka hävitava skoori – 0:4.

Siinkohal on vaja üks tõsiasi väga selgeks teha, et välistada igasugused vääriti mõistmised: ma olin Eesti ja Iirimaa mängus Eesti poolt ja soovisin Eesti võitu.

Aga minu poolehoiust ega soovist, samuti mitte kellegi sinise värvi kandmisest-lehvitamisest ega rahvuslik-pateetilistest kommentaaridest, mille tipmiseks väljenduseks jäi minu silmis minu kunagise tubli tudengi Lennart Kompi kirjutatu, ei olnud reede õhtul Eestile mitte vähimatki kasu. Need ei aidanud karvavõrdki. Või kui kuulata Aivar Pohlakut, kes rääkis mängijate läbipõlemisest, siis võis üleüldine ažiotaaž jalgpallureile hoopis karuteene osutada. Säh teile siis ennastunustavat ja ennastsalgavat poolehoidu – n-ö käru keerasite sellega!

Veel kord: ma olin Eesti poolt, aga olin arulageda ažiotaaži vastu – see oli idiootne, mõõdutundetu ja naeruväärne. Jalgpallureist on mul kahju – selline masendav saun oma kodus võib olla ikka ääretult ruineeriv. Aga jalgpallifanaatikuist ja -haigeist küll mitte: kui keegi on näinud minu senistes sõnavõttudes kahjurõõmu või pahatahtlikkust või parastamist või ironiseerimist või sarkasmi või norimist jms (ma ei saa ju vastutada selle eest, mida keegi näha tahab), siis see ei ole kübetki olnud suunatud Eesti jalgpallurite ja isegi mitte jalgpalli kui sellise vastu, vaid kaine mõistuse kaotanud ja pilvedesse tõusnud jalgpallihaigete ja -fanaatikute vastu.

Mida ma võitsin, et hullusega kaasa ei läinud? Elasin kogu nädala rahulikult oma elu, mitte kellegi võõrast elu. Ei muretsenud asjade pärast, mida pole minu võimuses mõjutada ega muuta ja millest minu elu põrmugi ei sõltu, vaid tegelesin rahulikult oma tööde ja tegemistega. Ei läinud kaasa massipsühhoosiga ega muutunud koos massiga eneseväärikust minetavalt lapsikuks.

Mida ma kaotasin, et hullusega kaasa ei läinud? Ei näe küll mitte midagi sellist.

Jalgpallifanaatikud ja -haiged rääkisid kogu nädala, milliseid suuri emotsioone jalgpall annab ja kui rumal on jalgpallist distantseerudes end nendest võimsatest emotsioonidest ilma jätta.

Nii et tahtsite reede õhtul emotsioone?

Palju õnne: mul on heameel, et neid lõpuks saite!
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Iirlased löövad palli Eesti väravavõrku. Foto autor: Karli Saul, Scanpix Baltics
Foto 2: Iirlased on löönud järjekordse palli Eesti väravavõrku. Foto autor: Karli Saul, Scanpix Baltics
Fotod 3 ja 4: Eestile masendav reede. Fotode autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Reede, november 11, 2011

Pullerits: Miks jalgpallihulludel pole minu ala meeste vastu šanssigi?

Eile üritasid mõned mehed toimetuses minuga selle peale, et jalgpallihullust arulagedaks nimetasin, lausa füüsilisse lahingusse astuda. Tahate võidelda? Olgu. Aga jäägem seejuures siiski 1) kultuurseks ja 2) oma liistude juurde.

Ja nüüd ma väidan vaat mida: kui jalgpallihullud ja -fanaatikud tahavad minusuguste vastupidavusalade harrastajatega omal alal maid jagada, siis ütlen noile üht: teil pole šanssigi!

Miks? Sest üks asi on kõva kisa teha, lippe lehvitada ja salle kanda ning teleri ees tarka panna, aga see ei tee ühestki jalgpallifanaatikust ega -hullust veel võitlusvõimelist spordimeest, isegi mitte jalgpallurit. (Postimehe sporditoimetuse liikmed just rääkisid mulle, kuidas seesugustel käib jalgpallimäng sageli vaheldumisi platsi kõrval oksendamisega - teadagi, millest.) Kui nad tuleksid korralikul, täismõõtudega jalgpalliplatsil vastamisi vastupidavusalade harrastajatega, oleks 90-minutiline mäng viie-kümne minuti järel läbi.

Imestate, miks? Sest vastupidavusalade harrastajad jookseks jalgpallihaiged ja -fanaatikud lihtsalt üle, jookseks nad kooma. Noil pole sellest mittevastupidavaina muidugi aimugi. Aga oleks nad näinud kas või seda, kuidas näiteks Vahur Teppan minust Tartu 23 km pikkuse nn jooksumaratoni viimasel poolel kilomeetril mööda jooksis - ja ma olin oma kohaga esimese 150 sees ikkagi üksjagu kõva tegija -, meeletu lennukusega, jooksis ja naeratas, siis ma ei suuda näha vähimatki võimalust, kuidas jalgpallihullud ja -fanaatikud sellistele vastu saaksid. Kusjuures, olgu lisatud veel seegi, et ka Teppan ei jõudnud esimese 130 sekka. Näete, milline kõva valik tegijaid on eestpoolt võtta! Kui jalgpallihaiged ja -fanaatikud nondega võidu üritaksid joosta, oksendaksid nad peagi millestki muust kui sellest, millest sporditoimetuse kolleegid mulle rääkisid.

Aga oot-oot, olgem siiski ausad ja õiglased. Eesti ja Iirimaa mängivad kaks mängu, ühe kodus ja ühe võõrsil. Vastupidavusalade harrastajate mäng jalgpallihaigete ja -hulludega oleks seega mäng nonde väljakul. Kuid peame ikka teise kohtumise ka, vastupidavusalade harrastajate väljakul.

Oi-oi-oi, see tuleks masendav. Košmaarselt masendav. Nii masendav, et lausa valus on mõelda. Milline lootus oleks ühelgi jalgpallihaigel või -fanaatikul jooksus või rattasõidus või suusatamises mõne vähegi tubli vastupidavusala esindaja kannul püsida? Null, ümmargune null.

Mis kokkuvõttes tähendab, et kahe siinkirjeldatud kohtumise/mõõduvõtmise tulemusena võidavad igal juhul suure ülekaaluga vastupidavusalade harrastajad.

Palju õnne, head konkurendid, teile selle tänase suurepärase võidu puhul!
******Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vastupidavusalade harrastajate potentsiaalsed vastased, Jalgpallihaigla Tartu osakonna liikmed jälgimas kesvamärjukese saatel 2004. aasta MM-valikmängu Eesti ja Venemaa vahel. Eesti kaotas 0:4. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jõudu jalgpallihaigeile ja -fanaatikuile selliste meestega võidu jooksmisel. Nr 1 all jookseb Taivo Püi. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Neljapäev, november 10, 2011

Pullerits: Veerpalu ilmunud raamatust ja jalgpalliažiotaaži arulagedusest

Mõni aeg tagasi juhtusin vestlema ühe särava olümpiamedali võitjaga, kes avaldas arvamust, et juhul, kui Eesti peaks jalgpalli EM-finaalturniirile pääsu otsustavates kohtumistes alistama Iirimaa, võib ta oma autasu avalikult väljapanekult teatud muuseumist ära tuua ja selle siis Läänemerre uputada. Sest ilmselgelt ei maksa pärast jalgpallurite kordaminekut, avaliku arvamuse silmis Eesti spordi ajaloo suurimat saavutust, teised spordisaavutused üldsuse silmis enam tuhkagi.

Huvitav, kas ei maksa ka Andrus Veerpalu kaks olümpiakulda ja üks -hõbe? Veerpalu karjäär oli kuni viimase ajani raamatukaante vahele talletamata. Küllap on mõtet see töö ära teha heietanud nii mitmedki. Minu idee, mida mõne kolleegiga olen arutanud, oli, et teeks raamatu kamba peale. Viie-kuue mehega võiks ju saada kokku arvestatava teose. Sellest variandist oli mul juttu ka ühe Eesti suure kirjastusega, kes antud teemaga hiljuti minu poole pöördus. Aga üksi ei käiks teemast üle, seda enam, et ega ma ole enamikul võistlustel ninapidi juures viibinud. Kuid nüüd on Veerpalu raamatu tegemine mõneks ajaks ilmselt päevakorrast maas.

Eile õhtupoolikul tuli ühelt allikalt järgmine teade: "Ei mõista, miks ühestki infokanalist ei leia uudist selle kohta, mille ise leidsin tänu raamatupoe letilt. Nimelt teose "Vaikne kangelane" ehk Andrus Veerpalu biograafia."

Tunnistan, et selline teade tuli nagu välk selgest taevast. Ilmselt tuleb siit ka teile. Igatahes lihtlabane guugeldamine ei anna sõnade vaikne+kangelane+veerpalu peale mitte kui midagi. Siiski andis Apollo raamatupoe veebileht üht-teist teada: 192 lehekülje paksune raamat, mille on kokku pannud Saaremaa lehes Meie Maa töötav Aldo Maksimov, omaaegses Spordilehes minu sagedaseks praktikajuhendajaks olnud Valeri Maksimovi poeg, maksab 15 ja pool eurot ega pretendeeri annotatsiooni põhjal elulooraamatuks. Kirjastus on vähetuntud: Cum Laude.

Aga kellel on aega märgata jalgpalliažiotaaži harjal mingit raamatut? Eestis kujunenud situatsioon on minu hinnangul arulage ja mõõdutundetu. Tean, et Tartus on tekkinud koguni küsimus, miks ei näidata Eesti ja Iirimaa mängu siin kuskil linnas suurel ekraanil nii, nagu näidatakse Tallinnas.

Olukord on haiglane. (See pole liialdus: üks ažiotaaži eestvedajaid on ju ühendus Jalgpallihaigla.) Eile näitas ETV sport üksipulgi isegi seda, millised on meeskondade ja kohtunike riietusruumid. Mul ei tule küll meelde, et rahvusringhääling oleks kunagi pidanud vajalikuks teavitada, millised on olnud Veerpalu, Kristina Šmigun-Vähi või Erki Noole rõivistud. Ja sellisele mõttetusele raisatakse silmagi pilgutamata maksumaksja raha, mida niigi napib. Minu meelest vääriks ERR, et talle riigikontroll (mis ei ole mõjutatud riigikogus tekkinud jalgpalli toetusrühma liikmeist) kaela saata.

Eesti rahval oleks aeg ükskord ometi küpseks saada, aga praegu käib ilmselge areng infantiilsuse suunas. Täiskasvanud inimesed käituvad nagu poolearulised tatikad - ja siis õigustavad seda väitega, justkui näitaks jalgpallihullusega kaasaminek eurooplaseks saamist. See on demagoogia ruudus! (Tahate vastudemagoogiat? Aga palun: Kreeka tuli hiljuti jalgpallis ootamatult Euroopa meistriks, ja mis oli selle suure rõõmu ja õnne tagajärg - riik on sisuliselt pankrotis ja veab põhja kogu Euroopat.)

Usun, et siin blogis on enamik mõistlikke lugejaid, kes suudavad tekkinud olukorda kainelt ja mõistusega hinnata ning paigutada ühe väikse spordisündmuse suurele pildile. Kindlasti märkavad need lugejad, millise aja- ja energiakuluga on ühele spordiüritusele kaasaelamine. Paljude normaalne elu ja töine tegevus on häiritud. Ent praeguses raskes olukorras on Eesti iga inimese iga töötund meie vee peal püsimiseks kulla hinnaga. Ja seda, kui palju on vaja pingutada, et teistele, keda paljud kadestavad, järele tõmmata, näitasin piisavalt veenvalt laupäevases Arteri kirjutises.

Aga ärge nähke minus mingit paadunud kitsarinnalist jalgpallivastast. Väidan enamat: igasugune spordivõistlustele kaasaelamine on totter ja tarbetu. Esiteks ei sõltu sellest, kui kiiresti kellegi süda põksub või kui kõvasti keegi teleri ees karjub, absoluutselt mitte midagi. Ilmselt ei sõltu miskit ka staadionil, sest näiteks Jaak Mae on rääkinud, et kui tema rajal kihutab, siis on kõrvus vaid umbmäärane kohin - ja õige on, sest see näitab tema keskendatust. Kui mõni sportlane väidab, et tribüünilt kostvad hõiked on teda ergutanud, siis pole ta ilmselt olnud piisavalt võistlusele pühendunud, et jääb aega kõrvalisi asju märgata, või pigem - loodetavasti - on tegemist formaalse viisakusega, et fänne lihtsalt tänada. Ja isegi kui võistlejana ergutajaid kuulata, siis eks see ole kahe otsaga: võid saada noilt hetkeks tõelised tiivad, aga kui siis end lühikese ajaga "kinni tõmbad", oli tegemist hoopis karuteenega.

Kuid enim peaks igal arukal inimesel olema kahju spordi vahtimisele kulutatud ajast. Esiteks ei anna see mitte midagi: kuna võitjaid on alati rohkem kui kaotajaid (ja isegi kui vaadata kitsalt vaid kahe meeskonna heitlust, on kaotuse tõenäosus ikkagi väga suur, vähemalt 50 protsenti), on enamasti tagajärjeks pettumuse emotsioon. Teiseks ei aita spordi vahtimine kedagi paremaks teha, kellelgi areneda - aga just see võiks olla igaühe elus üks elementaarseid eesmärke. Kas minust saab setõttu parem ajakirjanik, parem intervjueerija, parem sõnaseadja, parem isa, parem abikaasa, parem aja planeerija, parem harrastussuusataja või -rattur, parem mis või kes iganes, kui ma vahin silmade põledes teiste meeste tegemisi? Kolmandaks, seda aega, mis kulub teiste heitlusele kaasaelamiseks - kusjuures, ärgem unustagem, pole mul kuidagi võimalik heitluse tulemust mõjutada ning kokkuvõttes ei muuda see heitlus meist kellegi jaoks mitte midagi -, saab kasutada palju otstarbekamalt: enese harimiseks, perega tegelemiseks, enda sportliku võimekuse parandamiseks - you name it.

Eile sõitsin klassikarullidel 1:59.45ga 25,5 km, sekka tegin 11.-20. 850-meetrisel ringil 80-90-meetrised paaristõugetega kiirendused. Tundsin, kuidas olen saanud sügise jooksul rullitades paremaks, ja tundsin, kuidas eilsed kiirendused organismis jälle vajalikud protsessid tööle panid. Oleks ma kulutanud selle aja teleris spordi vahtimisele, olnuks igasugune tulemus ümmargune ja mõttetu null.

Ja muide, ei usu, et särava olümpiamedali omanik peaks tunnistama oma saavutatu tühisust ning oma autasu merre uputama minema.
******Mõista, mõista, mis on pildil! Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu Torino olümpia kuldmedaliga. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jalgpallihaigla liikmed tänavu suvel tähistamas Lilleküla staadioni lähistel oma tegevuse 10. aastapäeva. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jalgpallihaigla Tartu osakonna liikmed jälgimas pubis 2004. aasta MM-valikmängu Eesti ja Venemaa vahel. Eesti kaotas 0:4. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jalgpallihaigla kompositsioon Eesti spordimuuseumi näitusel 2002. aastal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pühapäev, november 06, 2011

Pullerits: Kuidas pingsa elu kõrvalt vormi teritada?

Tean, et mõne arvates peaks Postimehe igapäevane palgatöö, lisaks selle blogi pidamine (eks püüdke ise nädalas välja pakkuda kolm-neli kandvat ja intrigeerivat teemat [millest Tour de France’i teleülekannete teema kasvas koguni üleriigiliseks uudiseks] ja lugejatega pidevalt suhelda) ning Postimehe vastupidavusaladele pühendatud järjekordse eriväljaande Maraton materjalide ettevalmistamine, Tartu Ülikoolis õpetamine (reedel kolmetunnine reporteritöö seminar ning sel semestril iga nädal vähemalt neli tundi tudengite tööde parandamist, kommenteerimist ja hindamist), igasugused lisaesinemised (lõppenud nädala kolmapäeval näiteks Kukus juhitud raadiosaade Eesti arstide ja tervishoiu probleemidest; enne seda hommikul kahetunnise seminari pidamine [ja selleks PowerPointi esitluse ettevamistamine] noortele teadlastele ja doktorandidele, kuidas kirjutada teadusest huvitavalt, paeluvalt ja arusaadavalt; eelmise päeva õhtul neljatunnine meediakoolitus Tallinnas Finnairi Eesti juhtkonnale – loomulikult inglise keeles [sh ründava näidisintervjuu läbiviimine ja analüüsimine; kusjuures Finnairi kohalik juht tunnistas, et ta ei ole veel nii põhjaliku eeltööga ajakirjanikku oma elus kohanud, nagu ta sedapuhku kohtas]), pidevad enesetäiendamised (sel nädalal oli muude võõrkeelsete lugemiste seas kavas tutvumine Nobeli majanduspreemia laureaadi Joseph E. Stiglitzi vaesuse-rikkuse-teemaliste töödega), sekka kultuursed kõrvalepõiked (Rainer Sarneti Fjodor Dostojevski [kelle loomingut õpetas mulle ülikoolis omal ajal tugev kolmikhüppaja, nüüd Eesti juhtivaid semiootikuid Peeter Torop] ainetel vändatud «Idioot», minu silmis üksjagu maneristlik) jätma treeninguks minimaalselt aega. Aga nii see ei ole.

Saan aru teie väsimusest seoses Eesti Suusaliidu temaatikaga. Tõesti, aitab sellest mõneks ajaks. Näitamaks, et ma pole üksnes see, kes spordi kohta sõnu teeb, vaid ka ise sporti teeb, olgu siin huvilistele esitatud mitmed tähised – kuid ettevaatust neid kopeerimast! Senitehtu ei ole sugugi enamikule jõukohane, nii et säilitage kaine mõistus. Jätkan sealt, kus 27. oktoobri sissekanne pooleli jäi.

N, 27. – rullidel 2:19 – 30,6 km (sh 8x80 m [10-12 sek] kiirendused); jooks 1+1 km.
R, 28. – puhkus.
L, 29. – rullidel 1:12.40 – 17 km; jooks 1+1 km; rullitreeningu sisse jäi hooaja esimene temposõit: 10 ringi ehk 8,5 km 32.20ga (keskmine ringi aeg 3.14) – plaanis oli hoida kiirust 3.20/ring, esimesed kolm ringi läbisingi ühtlaselt selle kiirusega, aga siis hakkas tempo iseenesest tõusma 3.10/ring ligi – lühidalt: läks pisut kiireks.
P, 30. – rullidel 1:51.10 – 22,1 km (sh 4,25 km ilma keppideta – 25.53); jooks 1+1 km.
E, 31. – puhkus.
T, 01. – puhkus (Tallinnas).
K, 02. – rullidel 1:35 – 20,4 km (sh 8x80 m [10-12 sek] kiirendused); jooks 1+1 km.
N, 03. – jooks 10,5 km – 55.35 (kogu aeg ei ole mõtet ainult rullitrenni teha, nädalas peab vähemalt korra vaheldust sisse tooma).
R, 04. – puhkus.
L, 05. – rullidel 2:08 – 25,5 km (4,25 km soojendust; 4,25 km nn roomamist; 4,25 km paaristõugetega sõitu; 4,25 km nn roomamist; 4,25 km paaristõugetega sõitu; 4,25 km lõdvestust); jooks 1+1 km; (nagu näha, tõin treeningusse ülakeha tugevdamiseks eriharjutusi ja vaheldust).
P, 06. – rullidel 1:39.35 – 22,1 km; jooks 1+1 km; rullitreeningu sisse jäi 4,25 km nn roomamist ja selle järele hooaja teine temposõit: 10 ringi ehk 8,5 km 32.48ga (keskmine ringi aeg 3.17) – plaanis oli taas hoida kiirust 3.20/ring, mis seekord õnnestus paremini kui eelmisel korral – tõsi, eks sellele aitas kaasa ka tugev vastutuul alumisel, pikimal sirgel; lõpus proovisin tempot nimme tõsta, viimase ringi läbisin 3.05ga; lühidalt: võib rahule jääda.

Vaatame nüüd ka nädala koormuste jaotumist, alustades aasta 40. nädalast.

40. nädal – 4:21; rullid 44,2 km, jooks 6 km
41. nädal – 6:08; rullid 68 km, jooks 6 km
42. nädal – 7:03; rullid 69,7 km, jooks 16,5 km
43. nädal – 9:36; rullid 108,8 km, jooks 10 km
44. nädal – 6:54; rullid 68 km, jooks 16,5 km

Nagu näha, joonistub esimene neljanädalane tsükkel pidevalt tõusvate mahtudega ilusasti välja. Võib-olla 43. nädal läks pisut liiga suuremahuliseks, kuid ega siin midagi tagasi hoida ka ole – november ju juba käes. Lõppenud nädalal lasin koormused taas alla, et hakata sealt uut tsüklit üles ehitama. Kindlasti märkasid terasema silmaga lugejad, et monotoonset rahulikku tööd jääb üha vähemaks ja et lisandub igasuguseid spetsiifilisi harjutusi, samuti on kirjas juba kaks pikemat temposõitu n-ö kolmanda käiguga (nagu üks mu nõuandjaist soovitas). Tagataskus on mul veel üks trump: kui läheb kiiruse arendamiseks, siis on lubanud appi tulla mees, kes ilma erilise spetsiaaltreeninguta on Eesti meistrivõistlustel sprindis teinud tuule alla isegi Andrus Veerpalule, ainsale Eesti meessuusatajale, kes suusasprindis MK-etapil kolme hulka jõudnud.

Esmaspäeva kindlasti puhkan, teil ei ole mõtet mu treeninguid luurama minna. Teisipäeva osas veel otsust langetanud pole, kõik sõltub sellest, kuidas areneb vähemasti mulle väga põnevana tunduv ajakirjanduslik projekt Eesti kaguservas.

Kellel on veel parematest treeningunäitajatest raporteerida?
******
Ajo Mountain Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Saku suverulli võistlus augustis 2008. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae Saku suverulli võistlusel 2008. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Anti Saarepuu treenimas rullidel 2008. aasta sügisel Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Reede, november 04, 2011

Pullerits: Käed eemale Mati Alaverist! Rein Taaramäe ETV ekraanile!

Nüüd on asjad küll veidi üle vindi läinud. Vaatasin eile õhtul ETV spordiuudiseid ja ausõna, mul hakkas suusatreener Mati Alaverist kahju. ETV uudislõik tõstatas küsimuse, kui kaua püsib Alaver Eesti Olümpiakomitee struktuurides. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi läks teemaarendus liiga kangutavaks.

Ärme ikka unusta tõsiasju: seoses Andrus Veerpalu positiivse dopinguprooviga ei ole ju Alaver kusagil süüdlaste nimekirjas. Meil pole vähimatki teadmist, kas ja kui palju ja mil viisil Alaver võib dopinguproovijuhtumiga üldse seotud olla. Arusaadav, et ta lasi end taandada Eesti koondise peatreeneri kohalt, sest rahvusvahelisel areenil ei saaks ta tõepoolest Eestit esindada, kui tema hoolealusel lasub dopingusüüdistus. Aga kes meist siin Eestis on kinnitanud, et see kõik on Alaveri süü? Mitte keegi. Selliseid tõendeid ei ole.

Ent kõik eelöeldu ei tähenda, et Alaverile üldse mingeid küsimusi poleks. On küll. Kas või see, kui palju oli Eesti Suusaliidu peasekretäri Jüri Järve valedes Alaveri panust. Sellele olulisele küsimusele me selle nädala algul kahjuks vastust ei saanud. Kuid see ei tähenda minu arvates, et nüüd peaks alustama Alaveri vastu totaalset ristikäiku, mis ei lõpe enne, kui kogu maa on must. See on minu meelest liiast. Kuigi vastuseid küsimusele, milline on olnud Alaveri roll Eesti Suusaliidu viimase poolaasta otsustes, ootan küll pikisilmi.

Aga nüüd teen terava kannapöörde ja vaatan, kas õnnestub Eesti Rahvusringhääling üle trumbata tema enda mängumaal ehk tuua uudis ERRi enda tagatubadest esimesena avalikkuse ette.

Nimelt rääkis Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk mulle täna hommikul, et on kuulnud, kuidas ERR kompab võimalusi järgmise aasta Tour de France'i teleülekannete tegemiseks. Mul läks kohe kõne ETV sporditoimetuse juhatajale Marko Kaljuveerile. Ma ei hakanud kinnitust küsimagi, kas see nii on, nagu Kelk teadis mulle rääkida, vaid küsisin otse, kui kaugel läbirääkimised selles küsimuses on. (Seda nimetatakse truth-assuming question ehk faktitõde eeldav küsimus, kui ei pärita mingile faktile lihtsalt kinnitust - sest alati saab vastata, et "ei kommenteeri" või "vara on veel rääkida" vms kõrvalepõiklev -, vaid küsitakse fakti aluseks võttes nn jätkuküsimus, sest siis jääb küsitletavale mulje, et fakt on nagunii teada, seda eitada ei ole enam mõtet, ja ta hakkab fakti kohta lisainfot andma, seda kommenteerima, niiviisi ühtlasi kuuldu õigsust kinnitades; vaat siis, milline ajakirjanduse professionaalne töövõte - igati legitiimne, muide.)

Kaljuveer küsis loomulikult uudishimust esimese asjana, kust ma seda tean. (Näete siis, kuidas mu truth-assuming question koheselt tulemuse andis.) Ütlesin, et Kelk rääkis. (Ärge minge täkku täis: Kelk oli andnud loa, et võin seda teemat käsitledes tema nime kasutada - sest mida tal karta oleks?) Ja siis Kaljuveer tunnistaski, et uurib teleülekannete osas maad, sest "Taaramäe on kõva nimi" ja "ERRi ülesanne on näidata võistlusi, kus Eesti sportlased on tipus". Aga ta lausus mitu korda, et midagi kindlat veel pole, kuigi soov ja mõte Tour de France'i üle kanda on tõesti olemas. Kuid ta möönis, et selle soovi täitmine on üliraske, sest esiteks on järgmine aasta olümpia-aasta ning Londoni mängude ülekanded maksavad niigi palju, liiati lõpeb Tour de France vaid nädal enne olümpia algust, mis paneks ETV sporditoimetusele kokkuvõttes suure koormuse. Kuid põhiküsimus on ikkagi rahas, lisas Kaljuveer, sest ilma rahata Tour de France'i ülekannet küll ei saa.

Aga mõned aastad tagasi oleks võib-olla saanud. Kelk rääkis mulle, kuidas ta kohtus 2002. aastal Prahas Tour de France'i peakorraldajaga, kellelt ta sai teada, et maailmas leidus tollal paarkümmend riiki, peamiselt n-ö arengumaad, kellelt Tour de France'i organisaatorid teleülekannete eest raha ei küsinud. "Neil oli huvi, et Tour oleks maailmas nähtav," lausus Kelk. Tema sai tookord aru, et Eesti oleks 2002. aastal võinud olla üks neist riikidest, kes oleks Touri ülekanded tasuta saanud. "Nüüd on olud muutunud," sedastas Kelk. "Eesti pürgimine Euroopa viie jõukama riigi hulka on kindlasti pälvinud täehelepanu ka Touri korraldajate hulgas."

Kelk toetaks enda sõnul kahe käega, kui riik kulutaks rahva raha Tour de France'i ülekannetele. Tema nägemuses võiks vastava summa võtta kas või haigekassa või sotsiaalministeeriumi eelarvest ning märkida see tervisehädade ennetamise kulutusena. "Igal juhul oleks see efektiivne investeering," väitis ta.
******
Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu (esiplaanil) ja Mati Alaver pressikonverentsil augustis, kus sai teatavaks, et FIS on määranud Veerpalule kolmeaastase võistluskeelu. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 2: Jüri Järv (vasakul) jälgib, mida räägib Mati Alaver Veerpalu dopinguproovi teatavaks tegemise pressikonverentsil aprilli algul. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Rein Taaramäe 9. oktoobril Tallinnas. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Neljapäev, november 03, 2011

Pullerits: Miks levivad Veerpalu kohta hullud teooriad?

Inimestel meeldib igasuguseid arutuid mõttekäike kuulata, ja kui need pealispindsel kuulamisel tunduvad tõepärased ja sobivad kuulaja ootustega, siis neid ka uskuda. Üks selliseid, mida juba kevadesti saati heietatakse, räägib, et Andrus Veerpalu B-dopinguproov jäi seetõttu vahetult pärast A-proovi positiivse tulemuse selgumist avamata, et mitte rikkuda Eesti sportlaste esinemist Oslo MMil.

Mõelgem nüüd rahulikult ja loogiliselt. Kust me seda teame? Kas keegi on seda Veerpalu enda suust kuulnud? Ei ole. Seda väitis viimati näiteks Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv teisipäevasele Eesti Päevalehele antud lühiintervjuus. (Samas usutluses möönis Järv, et tema ei kõla enam usutavalt.) Lühidalt: meil on tegemist kontrollimatu väitega. Ometi seda teooriat keerutatakse ja keerutatakse - ja isegi usutakse.

Miks B-proovi avamise edasilükkamise põhjendused ei ole usutavad, sellest kirjutasin juba septembri algul Tartu Postimehe kolumnis (Eesti ajakirjanduse pikemaealisim järjepidevalt ilmuv sporditeemaline autorirubriik) ega hakka seda siin kordama. Aga vaatame veel ühte näidet.

Kas mäletate Kristina Šmigun-Vähi (tollal lihtsalt Šmigun) dopinguproovi juhtumit 2002. aasta algul? Salt Lake City taliolümpiani jäi umbes sama palju aega nagu tänavu Veerpalu A-proovi tulemuse ilmnemist Oslo MMini, kui tuli teade Šmigun-Vähi positiivsest A-proovist. Lähtudes nüüd levitatud teooriast pidanuks Šmigun-Vähi paluma B-proovi avamise edasilükkamist olümpiajärgsesse aega, et mitte rikkuda Eesti sportlaste esinemist Salt Lake City olümpial. Veerpalu sõitis ju Ameerikasse ühe favoriidina ning ega Jaak Mae šansid ka kehvad olnud. Aga ei toimunud mingit B-proovi avamise edasilükkamist, et teisi koondislasi säästa. Eesti Suusaliidu innukal kaasabil läks B-proov esimesel võimalusel avamisele - ja see osutus negatiivseks ning Šmigun-Vähi sai olümpial kaasa teha.

Siit jõuame teise hullu teooriani. Mitmed teaduskraadiga inimesed on asunud tagantjärele Veerpalu B-proovi üle diskuteerima. Möödunud laupäeva Eesti Päevalehes kirjutab matemaatikadoktor Tiit Riismaa, et Veerpalu dopinguproovi tulemusi ei saa pidada usaldusväärseks. Ta tõstatab matemaatiliselt igati loogiliselt ja veenvalt probleemi, et A- ja B-proovi isovormide suhtarvud on liiga erinevad (3,06 ja 2,0) ja seetõttu ei olegi tulemused vettpidavad.

Ma ei hakka siin vastu väitlema argumendiga, et vahet pole, kas 3,06 või 2,0 - fakt on see, et mõlemad on üle lubatud piirnormi. Probleem on hoopis selles, et Riismaa vaatab tulemusi üksnes matemaatiku pilguga. Ja see pilk jääb siin liiga ahtakeseks.

Võtsin koheselt pärast Riismaa artikliga tutvumist ühendust Eestis tuntud ja tunnustatud oma ala asjatundjaga ning küsisin otse: kas seetõttu, et Veerpalu A- ja B-proovi avamise vahele jäi tervelt kolm nädalat - mäletate, FIS pidi Eesti Suusaliitu takka kiirustama, et kas B-proovi avamist soovitakse või mitte -, ja arvestades, et kasvuhormooni kasutamise jäljed tikuvad väga kiiresti kaduma - Veerpalu teadlastest kaitsetiimi esinumbri Sulev Kõksi sõnul on kasvuhormooni kasutamine organismis avastatav 24-36 tundi pärast selle manustamist -, siis kas sellest tulenevalt ei saa välistada, et A- ja B-proov võisidki anda erineva tulemuse. Vastus kõlas: jah, ei saa.

Ehk siis: matemaatikadoktori tõestus võib tunduda ilus ja usutav paberil, kuid tegelikus elus, kus mängu tuleb veel mitmeid protsesse ja tegureid (ikkagi biokeemia!), võib selle visata kui väheväärtusliku aknast välja.

Kui sellegipoolest kedagi ringlusse lastud vandenõuteooriad edasi huvitavad, siis võiks nad tegelda küsimusega, milline seos on koondise peatreeneri Mati Alaveri volituste peatamisel Otepää MK-etapi läbiviimiseks saavutatud leppega SA Tehvandi Spordikeskus ja Eesti Suusaliidu vahel. Las ma annan mõned vandenõuteoreetikute pidepunktid. Alar Arukuusk (SA Tehvandi Spordikeskus) ja Jaak Mae (Eesti Suusaliit) lõid käed enne seda, kui tuli teade Alaveri volituste peatamisest. Alaver aga oli see hall kardinal, kes tahtis, et MK-etapp Arukuuse tiimilt ära võetaks, et ESL saaks etapi korraldusest lõigata suuremat tulu. Arukuusk oli loomulikult sellest löödud. Ja nüüd saabus efektne tagasitegemise võimalus - näidata, kes on kahest kangest kõvem. Mäletate, et antud lepingu sõlmimine venis ja venis? Teooria väidab, et Arukuusk pani lepingule käe alla alles siis, kui oli saanud lubaduse, et suusaliit taandab avalike alanduste saatel teda avalikult alandanud Alaveri koondise eesotsast.

Kaks esimest ses postituses tutvustatud teooriat lasin ise sõelapõhjaks. Kolmanda ribadeks laskmise mõnu jätan hea meelega teile.
******Priit Pullerits & teddy bear cholla (Cylindropuntia bigelovii), Puerto Blanco Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Külli Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Karikatuur: Ilmunud Postimehe kultuuri- ja arvamuslisa AK Juurika rubriigis. Autor Allan Hmelnitski. Avaldatud siin Postimehe peatoimetaja Merit Kopli ja Juurika külje kokkupanija Mart Juure loal.
Foto 1: Andrus Veerpalu plakat Tehvandi spordikeskuses tänavuse rattamaratoni ajal septembri keskel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi koos abikaasa Kristjan-Thor Vähiga Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäevale pühendatud vabariigi presidendi vastuvõtul. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tehvandi spordikeskuse juht Alar Arukuusk (vasakul) ja Eesti Rahvusringhäälingu juht Margus Allikmaa on allkirjastanud koostöölepingu 1. detsembril 2010. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix