Pullerits: Mida võtta ette jalgratturite süüdimatute ohustajatega?

Kergliiklusteed on ohtlikud. Tartust Ilmatsalu poole vändates nägin ees elektritõuksiga sõitvat last, pakuks pikkuse ja kehaehituse järgi, et umbes 12-aastast, suur mootorratturi kiiver peas. Selliste kohta ei tea eales, mida nad teevad. Ja ta hakkaski ees vänderdama, keskjoonel slaalomit sõitma.

Jõudsin talle järele ja märkasin, et ta aeglustab kiirust. Sisetunne ütles, et ta võib keerata minu ees vasakule, just sinna, kust poolt olin otsustanud temast mööduda. Hüüdsin kaks korda kõvasti „Hei!”, „Hei!” - ei tea ju, kui hea on kiivri all kuuldavus. Õnneks ta vist kuulis, heitis pilgu üle vasaku õla, jäi seisma. Pääsesin mööda.

Ilmatsalust tagasiteel, enne Rahinget nägin, et vastu tuleb Tartu rendirattal sõitev noor. Ja ühtäkki kaldus ta vastassuunda, minu teepoolele. Kui talle lähemale jõudsin, sain aru, miks. Ta vaatas ja näppis sõidu ajal mobiiltelefoni.

Õnneks ta märkas, et on sattunud tee valele poolele ja korrigeeris kohe oma trajektoori. Aga kas ta lasi end sellest kõrvalekaldest häirida? Ega vist, sest kui kohakuti jõudsime, nägin, et ta jätkas rahumeeli mobiili vahtimist. Mõtlesin hetke, kas peaks talle midagi ütlema, et näiteks pangu mobiil sõidu ajal käest, aga olen neid märkusi varasematel aegadel juba üksjagu teinud – ei need ilmselt mõju. Või oleksin pidanud ikkagi noomima?

Poolel teel Rahinge ja Tartu vahel silmasin juba kaugelt, et vastu tuleb kaks ratturit. Nad sõitsid kõrvuti. Kui nood lähemale jõudsid, nägin, et nad ei ole treenijad, vaid rendiratastel väntajad. Sellele osutas ka kiivri puudumine. Seesugused on ohtlikud, sest nad ei taha või oska teistega arvestada, on tavaliselt kogenematud ja hooletud. Panin näpud piduritel valmis ja alandasin kiirust, hakates kergemini pedaalima.

Kui vastutulevate ratturiteni jäi veel umbes meetrit 20 kuni 25, ei olnud see, kes sõitis mulle otse vastu minu rajal, mind ikka veel tõenäoliselt märganud. Ta liikus kokkupõrkekursil. Noormehed näisid ajavat omavahel juttu. Siis vist ilmselt silmas mind ja keeras järsku eest ära, kaaslase selja taha.

Nüüd, tunnistan, sai mõõt täis. Eelmised kaks olukorda olid juba piisavalt adrenaliini tekitanud. Kui noormehed, vilksamisi hinnates umbes 16-17-aastased, minuga kohakuti jõudsid, käratasin tollele, kes oli äsja liikunud mulle vastu: „Vaata ette, kurat!”

Pärast mõtlesin, kas läksin liiale. Et kas oli vaja sinna lisada kurjalt „kurat!”. Kirjeldasin olukorda kodus ja sain vastuse, et ei läinud liiale, sest kui oleksin öelnud neutraalselt, poleks see kinldasti mõju avaldanud. Nüüd, karmilt öelduna, oli vähemalt lootust, et noormehel käis jõnks südme alt läbi ja võib-olla on ta järgmine kord ettevaatlikum. Kuid ega kunagi tea...

Foto 1: Vaksali tänava äärne jalakäijate ja rattatee Tartu servas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vaksali tänava pikendus Gardesti kaupluse suunas koos kergliiklusteega selle ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tartu ja Ilmatsalu vaheline kergliiklustee veebruaris. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu Ringtee äärne kergliiklustee. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks Eesti rekordi teinud mitmevõistleja saab nadimat toetust, kui temast kehvemad sportlased?

Nädalavahetusel ei saanud jääda märkamata, et seitsmevõistleja Pippi Lotta Enok (fotodel) ei võitnud ainult USA üliõpilaste meistrivõistlusi, vaid püstitas ka Eesti rekordi 6285 punkti, millega tõusis maailma tänavuses edetabelis 11. kohale, kuid vähesed panid tähele - kui üldse keegi pani peale minu -, et teda ei leia Team Estonia toetatavate sportlaste esiküljelt, vaid tema nime tuleb otsida noorsportlaste hulgast, mis tähendab, et ta saab Team Estonialt kolm korda väiksemat ettevalmistustoetust kui ülejäänud Eesti paremad naiskergejõustiklased, kes kõik jäid juba mullu temast maailma edetabelis tahapoole.

Sport olgu ikka tulemuspõhine. Vaatame siis tulemusi. Enok lõpetas eelmise hooaja maailma pingereas 6057 punktiga 45. kohal. Äsjane võidusumma USA üliõpilasmeistrivõistlustel andnuks talle mulluses maailma edetabelis 19. koha.

Ent Eesti Olümpiakomitee tippspordikomisjon määras Enokile eelmise aasta tulemuste põhjal toetuse 500 eurot kuus.

Sama komisjon määras määras mullu sügisel kolm korda suurema, C-kategooria sportlase 1500-eurose kuutoetuse naiskergejõustiklastest kõrgushüppaja Elisabeth Pihelale, teivashüppaja Marleen Müllale ja osaviskaja Gedly Tugile, kes kõik lõpetasid hooaja maailmas kehvemal kohal, kui Enok.

Pihela jagas 1.90ga 53. kohta, Mülla oli 4.45ga 58. kohal ning Tugi 58.19ga 71. kohal. B- ja A-kategooriani ükski Eesti naiskergejõustiklane ei küüni.

Huvitav, miks on Enok noorsportlane ja peab rahulduma noorsportlase toetusega, kui on aasta võrra vanem kui Pihela, kaks aastat vanem kui Niina Petrõkina, aasta vanem kui Madis Mihkels, neli aastat vanem kui Eneli Jefimova ja Henry Sildaru?

Asi on selles, et saamaks C-kategooria toetust, peab ette näitama tulemuse täiskasvanute tiitlivõistlusel. Enokil seda ette näidata pole. Erinevalt Pihelast, Müllast ja Tugist on ta võistelnud ainult noorte ja juunioride rahvusvahelistel jõuproovidel.

Küsimus: miks on Mülla 16. koht mullusel EMil, Tugi 18 ja 15. koht üle-eelmisel ja eelmisel EMil ning Pihela 26. koht Pariisi olümpial ja 16. koht MM-il 2023 ja 19. koht EM-il 2024 paremad tulemused, kui Enoki 2021. aasta juunioride MMil võidetud hõbemedal ja 2023. aastal Euroopa U23 meistrivõistlustel võidetud pronksmedal, lisaks USA üliõpilaste meistritiitel ka 2023. aastal? Kergejõustikus ei näita taset niivõrd üksikutel võistlustel saavutatud koht, vaid sekundites ja sentimeetrites ning mitmevõistluses punktides väljendatud resultaat.

Asi ei ole õiglane. Aga ebaõiglust parandab EOK tippspordikomisjon alles oktoobris, ja sedagi juhul, kui Enok septembri keskel Tokyo täiskasvanute MMil kaasa teeb - ja lõpuni teeb. Teema on igati õigustatud ja asjakohane, sest seda võimendab ka Postimees.

*

Muide, saatsin esmaspäeva hommikul kell 11:11 päringu, miks Eesti Kergejõutikuliit pole esitanud Enokit C-kategooria sportlase kandidaadiks, nimeliselt EKJLi presidendile Madis Kallasele, peasekretärile Sirje Lippele, saavutusspordi juhile Kristel Berendsenile ja kommunikatsioonijuhile Mariliis Merisalule (ei tea ju, kes neist võiks võtta vastutuse vastata), aga kella 19-ks ehk ligi kaheksa tunniga polnud üheltki neist neljast vastust tulnud.

Madis Kallas vastas neljapäeva, 19. juuni pärastlõunal järgmist:

"Meie toetame EOK poolt Teile saadetud selgitusi.

Eesti Kergejõustikuliit esitas Pippi Lotta Enoki nime ja saavutused EOK Team Estonia C-toetuse kandidaadiks koos Rasmus Rooslehega. Mõlemad osutusid EOK komisjoni poolt noorte toetuse vääriliseks.

Eesti Kergejõustikuliidu poolt saame aga kinnitada, et arutame sportlastega seotud teemasid alaliidus ning suhtleme EOKga tegulaarselt, et kõigi otsuste puhul arvestataks maksimaalselt meie ala spetsiifikaga ja ettepanekutega."

Fotod 1-5: Pippi Lotta Enok mullu juuni lõpus Tallinnas Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas Mehis Viru kahtlustatava dopingukuriteo uurimine kokku kukkus

Siin mu värske põhjalik lugu sellest, kuidas EADSE ja politsei uurisid vähemalt poolteist aastat kahtlusi, mis tuginesid alusetuks osutunud vihjetele ja naised-saunas-rääkisid-juttudele, et Mehis Viru on andnud oma õpilastele pikka aega dopingut, kuid mis hoolimata uurijate pingutustest ei toonud mingeid tulemusi.

Mis mulje teile see uurimine jätab?

Foto: U20 MMil kõrgushüppes kuldmedali võitnud Karmen Bruus ja kolmikhüppes pronksmedali saanud Viktor Morozov saabuvad 9. augustil 2022 Tallinna lennujaama. Vasakul treener Mehis Viru. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Lõpetage jahumine taktikast! Hakake jooksma!

Eesti koondise ründaja Rauno Sappinen ütles pärast eilset 0:1 kaotust Norrale, et „on vaja veel natuke kannatlikkust, et astuda samm edasi ja võtta järgmine kord siit punkt või kolm”. Ma arvan, et kannatlikkusest ei piisa. Jooksma tuleb hakata.

Millegipärast vaatasin eile üle tüki aja jalgpalli. Me kõik nägime, et norrakad olid võimsamad. Seda tasa ei tee, kui oled sündinud lühemana ja kergema kondiga. Aga me nägime ka, et norrakad on kiiremad. Ja see on midagi, mida saab järele aidata. Kui maast madalast töö teha. Kas tehakse?

Ajakirjanik Marko Susi tõdes Postimehes eilse mängu analüüsis, et palliga mängus jäid Eesti jalgpallurid tihtipeale tempoga hätta. Jah, seda oli selgelt näha. Sellele, et jooksusuutlikkusega on probleeme, juhtisin tähelepanu juba kuraditosin aastat tagasi, kui Eesti jalgpallurid olid saanud järjekordse koslepi, mille peale esitas aga Mart Poom noortele oma kuulsa manitsuse: „Ärge kuulake Priit Pulleritsu!” 

Aga ärge siis ka imestage, et norralased teid üle jooksevad. Ja norralastest on Euroopas ikkagi hulk palju kõvemaid koondisi.

Jalgpall on jooksumäng. Ilma jooksmata ei saa seal midagi. Joosta tuleb palju ja kiiresti. Joosta tuleb jaksata. Mäng kestab ju poolteist tundi, olgugi veerandtunnise taastumisajaga.

Kui Eesti kaotas 2019 septembris Hollandile 0:4, rääkis nende peatreener Ronald Koeman: «Esimene poolaeg oli raskem. Eesti kaitses hästi, aga me ei suutnud palli päris soovitult liigutada. Jäime kannatlikeks, sest võis eeldada, et teisel poolajal ei jagu Eestil enam nii palju jooksurammu.» 

Kust tekivad Eesti vastu väravaohtlikud olukorrad? Kiiretest rünnakutest, nagu eilses mängus Norraga esimese poolaja lõpus, kui Erling Haaland palli paraku ebaprofessionaalselt Karl Jakob Heinale sisuliselt sülle lõi. Või trahvikasti ümber hoogsalt kombineerides. Aga miks vastane teeb Eesti trahvikasti ümber, mida vaid tahab? Miks on pall enamiku ajast, eile esimesel poolajal 65%, vastaste käes? Miks teevad vastased rohkem pealelööke, eile esimesel poolajal kümme Eesti ühe vastu? Miks teevad vastased rohkem sööte kui Eesti – eile esimesel poolajal kaks korda rohkem? Miks pall on enne ära söödetud, kui Eesti kaitsja jaole jõuab? Miks pall ei jõua enamasti Eesti ründajateni? Nende kõigi küsimuste vastuste oluline ühisosa on see, et joosta ei jaksata. Või nagu ütles Koeman: ei jagu jooksurammu.

Ma tahan näha, mis on Eesti jalgpallikoondislaste jooksutulemused! Kui paljud ei jookse 100 meetrit alla 11,5 sekundi? Kui paljud ei jookse 400 meetrit alla 50 sekundi? Kui paljudele käib 800 meetris üle jõu aeg alla kahe minuti? Kui paljud suudavad joosta 3000 meetrit alla kümne minuti?

Vaadake, kuidas jookseb jalgpallimängu ajal Kylian Mbappe! Palun Eesti jalgpallurite andmeid võrdluseks!

Kuni meil neid andmeid ja näitajaid ei ole, ei ole mõtet targutada tahvli ees või laua ääres mingitest taktikatest, sest lihtsalt ei jätku jooksukiirust ja vastupidavust treeneri hiilgavate taktikate elluviimiseks.

Lauri Birkan meenutab Jaanus Kriiski FB küljel kommentaariumis: „Mäletan hästi, et olin ise kehakultuuri esimesel või teisel kursusel (1996 või 1997), kui Teitur meie jalgpallikoondist tüürima hakkas. (See oli ajal, kui Poom oli koondise kapten. – P.P.) Ühe esimese asjana tõi ta kõik mehed Piritale TPÜ laborisse koormustestile. Nägin oma silmaga nii testimist jooksulindil kui ka saadud tulemusi. Eriti huvitas Teiturit meeste VO2max ehk maksimaalse hapnikutarbimise suhtnäitaja kilogrammi kehakaalu kohta. Võib öelda, et islandlane tabas kohe naelapea pihta, sest uuring näitas selgelt, et valdaval enamusel olid võhmaga kehvad lood (vaid ühel mängijal oli see näitaja üle 60, enamusel heal juhul 50 piirimail) ning pärast seda pandi mehed korralikult jooksma. Tulemused ei lasknud end kaua oodata ja vaikselt hakkas ka võite kogunema. Näib, et Arno, Jelle, Viggo ja Tarmo jätkasid seda, millega Teitur algust tegi, sest mingi aeg oli meeste mängu juba lust vaadata. Võideldi viimse sekundini. Meenutagem kasvõi neid kordi, kui Eesti kodus Hollandile korralikult vastu hakkas.”

Ma pidin kreepsu saama, kui Birkani järgi oli ainult ühe jalgpalluri VO2max üle 60. Mäletan, et käisin 37- või 38-aastasena, kui olin taas üle pika vaheaja paar kuud jooksutrenni teinud, samuti VO2max-i mõõtmas ja sain tulemuseks 62. Meenub, et testi läbiviijad rääkisid, et kõvematel tippsportlastel küünib see üle 80 ja eriti kõvadel 90 kanti.

Seega, esitagu Eesti jalgpallikoondis ka praeguste koondislaste VO2max näitajad! Vaatame esmalt, milline on nende jooksusuutlikkus. Sest jooksmisest algab jalgpallis kõik.

Huvitav, et ükski Eesti jalgpalli kajastav ajakirjanik pole seda teemat korralikult üles võtnud. Selle asemel, millele jalgpall tegelikult tugineb, nämmutatakse pigem targutavalt taktikaskeemidest, eriti telestuudios.

Mis kuradi taktika?! Hakake jooksma!

Fotod 1-6: Eesti-Norra 0:1 eile Tallinnas. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks jääb sportlikel nädalalõppudel puudu erilistest elamustest?

LISATUD VIDEO.

Üks probleem on meil Eestis sportlike radadega, aga selle-eest suur. Kes piisavalt kaua elanud ja küllalt palju liikunud, sel on kõik kohad – no olgu, peaaegu kõik kohad – juba mitu korda läbi käidud. Ja need, mis käimata, jäävad kodust üha kaugemale, nagu Seljamäe loodusrada (fotol paremal), kus käisin möödunud pühapäeval. Sinna on Tartust autoga üle kahe tunni sõitu.

Võib ju öelda, et pole palju, aga seda on üle nelja tunni edasi-tagasi. Ja mis sa vastu saad? 6,7-kilomeetrise matkaringi piki seljandikku ümber tükikese Punasood (kõige alumisel fotol). Lisaks tegin pooleteisekilomeetrise edasi-tagasi retke seal lähedal Järvesoo keskel Tudu järveni. Sinna viib ilmselt Eestimaa parim laudtee (fotol vasakul). Aga kokkuvõttes jäi ikkagi väheks.

Väheks ei jäänud kilomeetreid, vaid elamusi. Kui poleks elus esimest korda kohtunud metsisega (fotol paremal), siis vist polekski midagi erilist meenutada. Mis tekitas paraku taas kord vastuseta küsimuse, miks meil on loodusradadel nii vähe erilist, võimsat, põnevat, pingelist, rasket, kordumatut jne?

Nüüd muidugi pahandate, et millest ma jälle räägin ja mida kurdan. Aga palun võrrelge ükskõik millist Eestimaa matkarada näiteks selle suvalise, Seljamäe loodusrajast ainult poolteist kilomeetrit pikema rajaga, mida läbisin hiljuti, ja siis saate küllap aru, kui ütlen, et meil jääb puudu erilisusest, võimsusest, põnevusest, pingest, raskustest, kordumatusest. Kusjuures see rada, mida näete, pole mingi globaalne hittrada, vaid lihtsalt üks koht, kus veeta aktiivselt emotsionaalset nädalalõppu.

Kuidas tundub?

Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Miks Strava ei kõlba enam kassi saba allagi?

„Nii ei saa ju rallit sõita!”

Kreisiraadiol oli tuline õigus. Käisin eile pärastlõunal Otepääl, et kohtuda Tehvandi staadioni tribüünil (fotol paremal), kuhu võõrad pilgud ei ulatu, salaallikaga ning koguda komprat ehk avalikkusele korda minevat materjali, mida teatud jõud üritavad kalevi alla suruda, ning suundusin õhtupoolikul väiksele rattaringile, kus otsustasin pärast veidi enam kui kuraditosina kilomeetri läbimist, et teen Ilmatsalu tee äärsel kergliiklusteel tugeva sõidu Tartu piirini nägemaks, milline on hiliskevadine võimekus.

Keelt vestile ei ajanud, hoidsin väikest varu, aga jalga sirgeks ka ei lasknud, nii et enamasti püsis kiirus spidomeetri järgi üle 40 km/h. Oli väljavaade, et äkki tuleb sel lõigul rekord – või vähemalt enda paremustabelis teine või kolmas aeg.

Ja mida ma nägin, kui koduukse ees telefonis Strava rakenduse kinni lülitasin?

Nägin, et maksimumkiirus tol lõigul oli 91,9 km/h, aga lõigu koguaega polnud Strava fikseerinudki.

„Nii ei saa ju rallit sõita!”

Ja see pole esimene kord, kui Strava on käru keeranud. Kogu aeg keerab. Juba mitu kuud. On teil ka sama juhtunud? Igatahes hingusele läinud Endomondo oli palju usaldusväärsem.

Strava on üks igavene käkerdis. Esiteks, pidevalt näitab, et olen läbinud umbes 20 km kohta, mida näitab rattakompuuter, ühe kilomeetri vähem. Kui uurin, miks, tuleb välja, et Strava on pöördekohtades paljud nurgad maha lõiganud, vedanud ringteel joone otse, isegi Tartus läbi Toomemäe Näituse tänava otsast kuni Vallikraavi tänava alguseni kesklinnas suudab Strava tekitada sirgjoonelise liikumise.

Teiseks, sageli näitab Strava imelisi kiirusi. Eilne 91,9 km/h on isegi tagasihoidlik. Alatasa avastan hiljem, et olen sõitnud mingeid lõike isegi kiiremini kui 100 km/h.

Kolmandaks, rakendusse mahamärgitud lõike, kus saab aega mõõta ja teistega võrrelda, Strava alatasa ignoreerib. Ma ju tean, kus need ajavõrdluslõigud asuvad, aga hiljem kodus avastan, et mingit aega seal fikseeritud pole. Eile jäi näiteks mõõtmata ka tulemus Tallinna maantee alguse Olerexi tankla juurest läbi Vorbuse Tiksoja taha Tallinna maanteele tagasi, kus mullu, kui mälu ei peta, olin ligikaudu 3,5 km lõigul kümnesekundilise kaotusega otse Rein Taaramäe kannul. Millisel kohal püsin Rahinge järve äärsel laugel tõusul ja kas Madis Mihkels, kes seni mulle selgelt alla jäänud, on seal oma aega parandanud, on mul teadmata, sest vaatamata korduvatele sõitudele tol lõigul pole Strava reageerinud.

Olen alati pannud telefoni rattasärgi seljataskusse nagu varemgi, mil Strava töötas sealsamas laitmatult. Nõuannete kohaselt olen keeranud ekraani n-ö taeva poole (versus vastu selga), aga ei midagi – ei mingit funktsioneerimise paranemist. Asi läheb ainult hullemaks.

Milles asi? Kas tõesti GPS-side segamine?

Foto 1: Tehvandi staadion. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2 ja 5: Tuglase tänava rekonstrueerimine Tartus. Mis toimub? Fotode autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 4: Vaksali tänav Tartus. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kust saab palju võimsama elamuse kui Tartu rattarallilt või Tartu GP-lt?

UNIKAALNE VIDEO.

Tartu rattaralli on äge võistlus, kuigi ohtlik ka; Tour of Estonia Tartu GP üle Toomemäe on põnev ja ettearvamatu võistlus, aga karm samuti. Kuid mõlemad neist on ju tuttavad - teada-tuntud teedel ja tänavail. On üks koht, mis on emmast-kummast palju ägedam, palju põnevam, ühtlasi karmim - eks katsuge sinna üldse pärale jõuda. Enamik ei ürita proovidagi, sest liiga raske ja riskantne. Aga kes kohale jõuab - arvan, et peale minu ja mu naise pole Eestist sinna jõudnud keegi (või on kellelgi esitada tõendeid, et eksin?) -, see saab sellise emotsionaalse litaka, millist ei anna ükski rattavõistlus. Eks veenduge ise, eriti teisest kolmandikust alates, kui värvid lähevad eriti kirkaks.

Foto: Mulluse Tour of Estonia Tartu GP sõit Tartu Ülikooli peahoone ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks treeneri amet muutub järjest ohtlikumaks?

Mul pole põhjust karta AI-d seni, kuni AI ei suuda leida inimesi, nendega näost näkku intervjuud kokku leppida ja siis vestlust läbi viia – ja AI ei suuda. Sest miks peaks keegi avameelselt suhtlema kiretu AI-ga? Suhtluse aluseks on vastastikune usaldus, siis hakkab ka infot tulema. Ja eile tuli seda oi kui palju.

Enne läheb issanda päike looja, kui kõik siin ära avaldada jõuan, aga üks kuuldud juhtum pani pikemalt mõtlema. Nimelt sain teada, et üks tuntud ja koguni medalitega sportlane on tagantjärele süüdistanud treenerit, et too on teda valesti treeninud. Kuhu me küll jõudnud oleme?

Kui nii, siis juhul, kui leiate, et elus pole läinud nii hästi, nagu olete tahtnud, esitage süüdistus oma endistele õpetajatele, et nood on teid valesti õpetanud.

Seda teemat, et treenerid on sattunud löögi alla, käsitles mulle hiljuti antud intervjuus ka endine pikaajalise kogemusega kergejõustikutreener, ettevõtja Jaanus Kriisk, kui rääkis neist treeneritest, kes viivad noore sportlase suure spordi lävele:

„Kasvataja-treener on julge treener. Ta julgeb anda koormust. Ta julgeb võtta riske. Näiteks kiirus-jõualadel puudub teaduslik võime sportlast testida. Vastupidavusaladel saab mõõta hapniku tarbimist, laktaati, väsimust jne, aga kiirus-jõualadel on treeneri silm, sportlase enesetunne ja massööri käsi – kõik. Mingit muud varianti ei ole, et kiirus-jõualadel mõõta hetkeväsimust, mõõta, mis on õige koormus, mis on õige raskus kangi peal, mis on see õige sprindi korduste hulk. Seal on oluline treeneri vaist. Ja sa pead riskima, ja pead lootma, et sportlane käitub korralikult.

Meil topitakse treenerid valesti õpetaja pintsakusse, aga neid peaks võrdlema arstidega. Treenerite liidu peab tegema arstide liidu järgi, kus on professionaalsetest tipparstidest eetikakomisjon, kes hindab, kas oli normaalsest tööprotsessist tulnud viga või eksitus, kas protsess oli õige. Spordis on kahjuks nii, et poolteist aastat hiljem mingi sportlane arvab, et treener tegi kunagi temaga midagi valesti, andis liigselt koormust, aga seda ei ütle, et ta sõi vanaema juures kolm kilo torti, tuli siis raskemana tagasi ja ei ütelnud seda treenerile.”

Postimees avaldas eelmisel nädalal uudise, et 12-aastane Hiina tüdruk võitis riigi meistrivõistlustel 200 meetri liblikujumises kuldmedali ajaga 2.06,83, mis andnuks Pariisi olümpial neljanda koha. Maailm hoidis peast kinni: milline imeline tulemus! Aga kainelt mõeldes tuleks kuulata häirekelli.

Jah, Hiina on Hiina, aga jättes selle kõrvale ja laiendades teema normaalsele maailmale, näeb Kriisk õigesti, kui nendib, et täna imelapsi imetletakse – mäletate, kuidas Eesti imetles Kellyt? –, aga homme hoiavad kõik peast kinni hoopis teisel põhjusel: noor inimene on katki ja ruineeritud ning kõik küsivad hämmingus, kuidas küll selline asi sai juhtuda. Kas treener piitsutas teda liiga tagant? Forsseeris?

Panite tähele – süüdi on automaatselt treener. Taas: meenutage Kelly lugu. 

Aga miks treener sai seda teha? Sellepärast, et süsteem on selline: laps sai võistelda koos täiskasvanutega. Loomulikult pole lapsel aimu, ja enamasti pole tema vanematel ka, mida temaga tehakse, kas koormused on eakohased.

Aga süsteem on halastamatu. Seni kui laps toob medaleid, võetakse ta lennujaamas uhkelt vastu, tehakse rahvuskangelaseks, aga kui siis midagi viltu läheb, hakkab süsteem, mis seni oli aidanud last upitada, tema treenerit mutta tampima; ja täiskasvanuks saanud laps tuleb samuti välja süüdistustega, mida kõike on treener temaga kunagi valesti ja lausa kahjustavalt teinud.

Mis on lahendus, küsite. Väga lihtne: lapsed, kes ei suuda ega oska enda eest otsustada ja seista ja enda treenimises kaasa rääkida, tuleb tippspordist ja tippvõistlustelt eemale hoida. Kui aga 18-aastane ja vanem tuleb hiljem ütlema, et treener on teda valesti treeninud, siis vaadaku ikka enda otsa: sa olid täisealine, sa pidanuks võtma ise enda eest vastutuse, sa ei saa lõpmatuseni mängida süüdimatut last, kes ei taipa, mis temaga toimub.

Fotod 1-5: Saksamaa jalgpallimeeskondade treenerid Steffen Baumgart, Karel Geraerts, Marco Grote, Thomas Reis ja Julian Nagelsmann. Fotode autor: picture alliance / firo Sportphoto / Scanpix

Pullerits: Kuidas vabaneda televisiooni spordidiktaadist?

Jah, ma olen erapoolik, ja isegi, kui teie olete tolerantsem, siis kas teil pole juba üle visanud need peaaegu igaõhtused ETV ekraanil näidatavad Eesti jalgpalli reklaamklipid, kus meid püütakse eksalteeritud häälel veenda, et homme või ülehomme näitab televisioon väga tähtsat mängu, kus vastamisi on näiteks Narva Trans ja Paide Linnameekond, või lausa erakordset mängu, kus vastamisi on Flora ja Levadia, mida nüüd reporterid suursuguselt derbyks nimetavad. See tähendab kohalike satside matši.

Selline nahast väljapugev ja ennastunustav Eesti jalgpalli üleelusuuruseks puhumine kestab juba aastaid. Tulutult, nagu teame ja näeme. Tribüünidel, nii palju kui ETV pühapäevase spordisaate otselülitusest esindusstaadionile paistis, oli rahvast hõredalt, kuigi tegemist oli Eesti karikafinaaliga (fotol paremal ja ülal vasakul) ja Tarmo Tiisler andis endast taas parima, et rääkida, kui põnev see kõik on. 

Mis karikafinaal, mis derby?! Päeva pärast ei mäleta enam keegi, kes ühe või teise kohtumise võitis. Küll aga teavad kõik, kes rattasündmusi jälginud, et Madis Mihkels (vasakpoolsel fotol vasakul roosas särgis) istub Rahinge järve äärsel kergelt tõusval sirgel endiselt minu tuules – vaat see on derby. Kestab juba eelmisest aastast. Sest ajast saadik on nii mõnedki mehed end minu ja tema vahele kiilunud ja paar eriti kõva väntajat minust ettepoolegi platseerunud.

Aga tegelikult ei näi ka suur rattasõit kedagi huvitavat. Giro d’Italial algas just viimane nädal – who cares ehk keda kotib? Kui ühtegi Eesti meest osalemas pole, ei ole ka enamikul rahvast vähimatki huvi. Miks peaks selle vaatamiseks ja jälgimiseks aega kulutama? Pühapäeval korra klõpsasin Eurospordi kanalile, kui olin tulnud rattasõidult Ilmatsalu poole, kus tagasiteel proovisin endale sappa haakinud ja seal pool aega tirri lasknud väga tuntud, endast vanemalt spordimehelt eest ära saada, aga asjatult (misjärel ta enne Tartuni tagasi jõudmist mulle rahulikult kõrvale sõitis ja nentis, et „Priit on väga heas vormis” – misjärel ma hääle järgi prillide tagant ja kiivri alt üldse ära tundsin, kellega tegu – kes teab?), kuid loobusin vaatamisest, kui hilisem etapivõitja umbes 40 km enne lõppu teistel pika tõusu algul eest sõitis (fotol ülal paremal) – milleks aega raisata?

Korra klõpsasin Eurospordi teisele kanalile, kus näitas Prantsusmaa lahtiste tennisemeistrivõistluste (fotol vasakul) avaringi, kus kohtusid mulle kaks tundmatut, ja kuigi seis läks pingeliseks, panin teleri südamerahuga kinni – täiesti ebaoluline ju, kes võidab. Ainus, mis mõtteainet pakkus, oli see, et suured tribüünid, erinevalt Eesti jalgpallistaadionidest, olid rahvast täis. Kas inimestel tõesti midagi targemat teha pole, kui istuda tunde paigal ja vahtida vähetuntute palli toksimist – ja selle eest veel maksta, ja mitte vähe!

Samamoodi ei vaadanud ma mitte ühtegi minutit jäähoki MMist (fotol vasakul). Milleks?! Mul on enda elu nii huvitav ja sisukas, et kont- ja võhivõõrastele kaasaelamiseks ei leia vähimatki mõtet. Lõppude lõpuks ei anna see mitte midagi. Või et emotsioone annab, ütlete? No vabandust, siis on teil küll üksluine elu, kui miskit muud moodi sinna tundeid ei saa, kui teile tegelikult tundmatuile kaasa elades. Kahju teist kohe. Et elu nii mõttetult ja mõtlematult kulutate.

Fotod 1 ja 2: Pühapäevane Eesti jalgpalli karikavõistluste finaal. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Madis Mihkels (vasakul roosas särgis) saab 26. märtsil Belgias Juan Sebastian Molano ja Jonathan Milani järel Classic Brugge De Panne (195,6 km) rattasõidul 3. koha. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 4: Carlos Verona Lidl-Treki meeskonnast sõitma pühapäevasel Giro d'Italia etapil võidu poole. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 5: Inglise tennisist Katie Boulter täna Pariisis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Šveitsi jäähokimeeskonna väravavaht Leonardo Genoni pühib Stockholmi MM-võistluste finaalikaotuse järel USA-le pisaraid. Foto autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Pilk lähitulevikku: kas ees ootab järjekordne medalita olümpia?

LISATUD VIDEO.

Kaugel see sügiski enam on, nagu näitas eelmise neljapäeva hommikul pooletunnine rattasõit peaaegu lakkamatus vihmas koos Klubi Tartu Maraton juhi Indrek Kelgu ja Tartu abilinnapea Meelis Leidtiga (fotol vasakul), kui viisime läbi oma ühiskatse teist osa, et vaadata, kui palju aega kulub tipptunnil jõudmaks rattaga Tartu ühest otsast teise, Raadilt Ropkasse. Sadu tuletas meelde, et Milano-Cortina taliolümpiani ei olegi enam palju aega, mida kinnitab ühtlasi see, et eile, kolmapäeval, tuli mul ühe Eestis väga hästi tuntud endise pankuriga juttu, kui suured on Eesti sportlaste lootused seal esikümnesse jõuda.

Mulle tundub, et seis ei ole väga pikka aega olnud nii hea, nagu on nüüd. Seis, tundus, et on isegi parem kui suveolümpia suuralal kergejõustikus, kus suutsime endise pankuriga peale kümnevõistlejate vähegi arvestatavate rahvusvahelise kaliibriga sportlastena nimetada Rasmus Mägi, kes, olgem ausad, on vastu minemas karjääri loojangule (ja ravib praegu traumat), ning Elisabeth Pihela, kes pääseb ka rahvusvahelistele võistlustele, aga piirdus hiljuti Tokyos kõigest 1.80ga, ning lisaks, üllatus-üllatus, mitmevõistleja Pippi Lotta Enoki (fotol ülal vasakul), kes on maailma edetabelis 27., aga on näidanud tulemustes arengut, erinevalt Pihelast, kes on maailma edetabelis 36., siiski eespool teivashüppaja Marleen Müllast, kes on 38., ent sellegipoolest ei kuulu Enok Team Estonia väljavalitute hulka, nagu kuuluvad Pihela ja Mülla ning odaviskaja Gedly Tugi, kes on alles 50. (Saite ikka lausest aru? Kui ei, kontrollige oma funktsionaalse lugemise ning keskendumise võimet.)

Niisiis, talialad? Küsisin tehisarult, kellel Eesti talisportlastest on suuremad lootused jõuda 2026. aasta Cortina taliolümpial esikümnesse. Ärge teie seda tehke, sest tehisaru ei tunne asja. Ta teatas, et Kristjan Ilvesel (fotol vasakul) on hulk kodumaiseid konkurente. Tehisaru nimetas kahevõistlejateks Tuuli Tominga, Marten Liivi, Marie Kaldvee ja Harri Lille. Suurima edusoosikuna nimetas ta Kelly Sildaru, kes ravib tõsist vigastust ning kes peab talve hakul tegema vähese ettevalmistuse pealt mitu head võistlust, et üldse olümpiale pääseda. Tehisaru ei maini sõnagagi tema venda Henry Sildaru, kes tegi lõppenud hooajal mitu head võistlust ning pole sugugi välistatud, et ta saab olümpial osaleda kolmel alal.

Minu ennustus (mis võib muutuda, sest olümpiani on ju piisavalt aega), alustades neist, kelle lootusi kõrgele kohale pean kõige suuremaks, ja lõpetades nendega, kelle šansse väiksemaks.

Kurlingupaar Marie Kaldvee (fotol vasakul) ja Harri Lill – Eesti suurim medalilootus, ent arvestades tippkonkurentsi tihedust, on võimalik, et jäävad medalist kaugele.

Henry Sildaru – kui traumat ei juhtu, siis on lootust jõuda esikuuikusse, seda enam, et arvestades tema noorust ja fanatismi on tal järelejäänud ajaga jäänud arenguruumi, mis tähendab, et ta saab üksnes paremaks minna.

Kristjan Ilves – kui hüpped klappima saab, on samuti lootus jõuda esikuuikusse. Hea on see, et tal on olümpial kaks katset ehk kaks medalivõimalust.

Marten Liiv (fotol vasakul) – on näidanud, et on maailmas stabiilne esikümne uisutaja, kuid lõppenud hooajal jäi enamasti esikümne teise poolde ja lõppu.

Niina Petrõkina – Euroopas võib kodujääl olla parim, aga kui konkurentsi lülituvad ameeriklased ja aasialased, siis, nagu näitas tänavune MM, on esikümne lõpust raske ettepoole kerkida.

Kelly Sildaru – suur küsimärk. Puudub piisav ülevaade tema tervislikust seisundist, treenitusest ja motivatsioonist, et prognoosida, kas ta üldse võiks olümpiale jõuda, aga kui jõuab, siis kohale esikümnes võiks ikka mõnel alal pretendeerida.

Seega, kui arvestada, et Liivil, Ilvesel ja Kelly Sildaarul on olümpial kaks ala ja Henry Sildarul (fotol vasakul) kolm ala, annab see maksimumõnnestumise korral koguni üksteist kohta esikümnes. Selge see, et seda ei juhtu. Pigem on tõenäoline, et mitmed ebaõnnestuvad, kui et mõni üliõnnestub, st võidab medali. Seega oleks viis kohta esikümnes minu hinnangul hea saavutus ja kuus kohta juba väga hea saavutus.

Siiski – ei saa unustada teatesõite. Äkki Eesti laskesuusanaiskonnal asjad klapivad ning nad lõpetavad esikümnes? Sama lootus on ka teatesuusanaiskonnal. Meestel murdmaa ja laskesuusatamise teatesõitude esikümnesse seniste tulemuste põhjal asja olema ei saa.

Eesti taliolümpiakoondise teise ešeloni moodustavad minu hinnangul Tuuli Tomingas, Artti Aigro, Mihhail Selevko ja Tormis Laine (fotol vasakul), kellel on lootust jõuda teise kümnesse.

Kokkuvõttes võib tulla rahuldavate tulemustega taliolümpia, kuid pakun, et medalitabelist Eestit siiski ei leia. Ehk foon saab olema samasugune, nagu Pariisi suveolümpial: ajakirjandus kuulutab suureks kordaminekuks iga koha esikaheksas või esikümnes, peaasi, et tekitada positiivne häälestatus ning medalita jäämisest vaadatakse sujuvalt üle ja mööda. Omal ajal nõudis Peep Pahv sellise tulemuse eest kultuuriminister Laine Jänese pead. Kees nõuab kelle pead seekord?

Foto 1: Meelis Leidt (vasakul) ja Indrek Kelk ootamas valgusfooris rohelist tuld, et ületada eelmise neljapäeva hommikul umbes kella veerand üheksa ajal Riia tänav. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Pippi Lotta Enok mullu 30. juunil Tallinnas Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus kaugust hüppamas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kahevõistleja Kristjan Ilves näitamas tänavu 2. aprillil Tartus Toomemäel oma hüppevõimet. Foto autor: Kristjan Teedema, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Marie Kaldvee treenimas tänavu 11. aprillil Tallinnas. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 5: Marten Liiv tänavu 4. märtsil Hollandis Heerenveenis MM-võistlustel 1000 meetri distantsil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Henry Sildaru tänavu 21. märtsil Šveitsis St Moritzis vigursuusatamise MM-võistlustel pargisõidus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Tormis Laine tänavu 1. märtsil Sloveenias Kranjska Gora MK-etapil suurslaalomis. Foto autor: AFP/Scanpix